Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Mu sõbrad, kellega koos ma igal aastal Muhus suvitan, üllatasid mind ning soovisid Kõinastule aaret peita. Mõeldud-tehtud ning nüüd on seal üks aare juures.
Aarde nimi on võetud soovitusena ajakirja Cosmopolitan 2011.aasta juulikuu numbrist ning võiks meie suvitamist seal hästi iseloomustada. :)
Kõinastu laiu keskosa tõuseb ligi seitse meetrit üle merepinna, kaguosa aga vaid kuni pool meetrit. Siit on saar Kõinastu lee kaudu ühendatud Muhumaaga. Lee on ligi kolm kilomeetrit pikk liivaste leetseljakute rida, kus seljakute vahele jäävad madalad jalgsi läbitavad veeribad.
Kõige rohkem on olnud saarel elanikke 19. sajandi keskel – 73 inimest.1950. aastate alguses traditsiooniline külaelu katkes: saare elanikud astusid kolhoosi. See tõi kaasa põhiasustuse hääbumise. 1965. aastal lahkusid saarelt viimased elanikud. Peamiselt on Kõinastu kujunenud mõnusaks suvituskohaks.
Alates 2006. aasta talvest töötab saare põhjaosas Kõinastu tulepaak, mis enne seda oli enam kui veerand sajandit kasutusel päevamärgina (ilma tuleta).
Talvel võib aare olla mitteleitav.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: väikesaar (1), ujumiskoht (1), soovitan (1), lumega_raske (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC30N6D
Logiteadete statistika: 83 (100,0%) 0 5 1 1 0 0 Kokku: 90
Soe ja vaikne ilm, vesi poolde säärde. Tulime kohale, matkasime soovitatud ringi ja leidsime kolm aaret. Aitäh!
Mõtlesime minna proovima, kas jääteed mööda Kõinastule saab. Sai küll, nagu jalutuskäik pargis oli. Tegime saarele ka ringi peale ning proovisin enda aaret leida. Kahjuks oli peitja olnud vähese geokogemusega ning aare ilmselt lume all. ;) Ilusad vaated merele saime ikka.
Kui lõuna paiku saabus kõne, et tuleb muhule minna, siis oli üsna kohe selge, et tuleb minna ja nii saigi. Peale mõningast logistikat olimegi mõned tunnid hiljem kenasti ühte autosse pakitud ja teekond võis alata. Muhule jõudes tegime teel ühe aardepeatuse ja peagi olime mere ääres. Ainuüksi see vaatepilt oli vaatamist väärt. Peale meeleolukat meresõitu ja Kõrbesafari logimist jõudsimegi selle aardeni. Tops ennast kaua otsida ei lasknud, panime nimed kirja ja võtsime suuna tipu poole. Tänud aarde eest!
Hommikul saatis Ove mingi kuivanud teega pildi. Uurimisel sai selgeks, et see hoopis Kõinastu laiule minev autotee. Korra käis arutelu, et täitsa kuivalt saab veel hetkel. Mul kohe küpses plaan, viskasin selle ka teistele mõtlemiseks ja saigi külastus plaani võetud. Peale tööd korjas Dauno Priidu peale, Ove minu peale ja saime keskel kokku. Sealt uhasime praamile. Ilmateade lubas mitte enne sadama hakata, kui me laiult tagasi saarel. Väga vinge tee tuli siia. Tänud aarde eest
Kõinastu jääb mulle geopeituses ilmselt üheks meeldejäävamaks paigaks, sest esimene külastus oli aardejahi mõistes tõeline apsakas – kuidas teisiti saaks nimetada olukorda kui sumpad põlvini vees suurte seljakottidega kohale, viibid saarel kaks päeva ja lahkud ilma geokaarti avamata. Olid ajad… geopeitus oli veel lihtsalt chill mäng, mida aeg-ajalt kodumaal ringi rännates harrastada (kui meelde tuli).
Kõinastul oli ka ilma aardeotsinguta mõnus chill olemine.
Paar aastat hiljem oli geosõltuvus juba tekkinud ning Kõinastu retk supilauaga sai plaani võetud eesmärgiga leida siinsed aarded. Muidugi lisaks ka mõnusalt aega veeta. Retk oli meeleolukas ja kaks aastat kripeldanud aarded said leitud.
Kõinastul oli mõnus chill olemine.
Kolm aastat hiljem olen taas Kõinastul. Seekord hoopis sügisel ja plaan siin kaks päeva ringi uidata. Kohtun saabumispäeval kalameestega, kes on taas edutult lante loopinud. Hiljem selgub, et mõned kalad siiski paari päeva peale kätte saadi ja need maitsesid värskelt küpsetatuna ülihästi. Teen mitmetunnise retke Kõinastul. Mööda mereäärt lonkides põikan ka kadakate vahele, pärast ringi ümber väärikalt vana objekti panen ka logiraamatusse taaskülastuse kirja. Karbi põhjast kallan pisut vett välja, tuulutan kergelt niisket logiraamatut ning jätkan oma kulgemist piki mereranda. Kõinastu on mõnus chill koht.
See tuulik oli küll niimoodi peidus, et enne ei näinud, kui nina ees end püsti ajas. Tänud siia toomast!
Kõrgema prioriteediga ülesanne oli niidurüdile soodsama elupaiga loomine ehk kadakate raiumine leetseljakul ehk leel. Vesi oli oodatust madalam ja töö edenes ka hästi va lehmad kes veidi pulli tegid. Teoorias oleks pidanud 170? pealine kari olema kusagile mujale aetud aga tegelikult olid keset tööplatsi ning varsti oli kõik kohad uudishimulike lehmasid täis. Sahmid kadakate vahel võsalõikajaga ja siis avastad, et oled ümber piiratud suurtest niiskete silmadega tegelastest. Kerget ärevust tekitas vaid see, kui väikese linnaauto mõõtu ühest silmast pime pull tuli oma karja inspekteerima. Lõpuks kaotasid meie vastu huvi ja läksid omi lehma asju ajama. Töö tehtud, siis sai võetud suund laiule endale. Grupp oli jagunenud ja ise võtsin ka teistest erineva tee ning panin aarde suunas ajama. Küla piiril kuulsin jutuvada ning läksin uurima, kes ja mis ning kas saab ehk klaasi vett juua. Osa meie seltskonnast oli jõudnud "Mehed ei nuta" talu õuele, kus külamehed tähistasid peatselt algavat nädalavahetust. Filmist tuttav ait ja kelder on säilinud, maja enam mitte. Kuna ma oli endast nii välja viidud, et võtaksin kasvõi 25g konjakit, oli nõus külameestega ühe suutäie rukkimahla jooma. Jutud aetud ja nägemiseni jäetud, võtsin suuna aardele. Leidsin tuuliku ja aarde, läks ladusalt. Edasi saare teise otsa, et järgmine aare tabada, et ikka saaks puhas plats. Pärast teist aaret jalutasin tagasi mööda randa, kohtasin oma grupi inimesi ja leppisime kokku, et vee ääres näeme. Kuna aega oli, läksin jälle külameeste juurde. Rääkisime elust ja olust ning võtsin viisakusest veel paar pitsi ka. Üks meestest oli päris kohalik, tema isa laiul sündinud, teine oli ka saarlane ehk üsna kohalik. Rohkem kohalik mees rääkis nagu ehtne saarlane, esimese asjana tuli meelde Kreisiraadio skets Svjatoslav Toonekurg: https://www.youtube.com/watch?v=qW6ZPGV6dUQ&ab_channel=kreisipriee Ehk siis oli väga meeleolukas laiu külastus, kaunis loodus, toredad inimesed ja tore mälestus.
See oli meie geopäeva põhieesmärk - jõuda Kõinastule :) Ja me jõudsime, matk oli mõnus, vesi äärmiselt soe ja õnneks ka puhas - nautisime kogu teed - eriti muidugi geokoer, kes hea meelega oleks taga ajanud kõiki linde kes silmapiiril aga kahjuks tal seda teha ei lubatud. Aarde koht ise oli väga äge, ilmselt ilma geopeituseta oleks see kena tuulik täitsa tähelepanuta jäänud.
Juba mitu päeva varem käisime seda teekonna algust poistega piilumas. Neile see mõte meeldis ja oleks juba kohe teele asunud. Päris nii lihtsalt see siiski ei käi, aeg oli hiline ja suundusime hoopis oma Saaremaa lemmik ööbimiskohta Ninanuki metsaonni. Paar päeva hiljem olimegi tagasi platsis. Pumpasin ennetavalt supilaua täis ja asusime teele. Veetase oli meie käigu ajal madal, vaevu 10cm. Lausa lust oli mööda liivast põhja jalutada. Meri oli megasoe ja päike kuumutas samuti mõnuga. Iga kord kui palav hakkas, piisas vaid korra külili keerata ja ennast meres vähe rullida. Kõinastule kohale jõudma hakates, jalutas üks kaader meile vastugi. Puhusime natuke juttugi. Enamus selle sisust oli muidugist see, kui andekas lahenudus mul oli varustust hõljuva lauaga kaasas vedada. Tegelt oli laual hoopis teinegi eesmärk, karta oli et mingi hetk väsivad poisid ära ja tuleb neidki samuti kaasa sikutada. Ega see moment enam väga kaugel ei olnudki. Kui kaldale jõudsime, pidasime maha väikse pikniku ja veendusime, et mööda saart liikuda on ikka megapalav ja parem jätkame ikka mööda merd. Merepõhi muutus aga mudaseks ja kiviseks, ning kiirelt olid poisid juba laual peesitamas. Ise alla anda ei kavatsenud, tõmbasid surfipapud jalga ja teekond sai jätkuda. Päris aardeni nii küll ei jõudnud, kuid lähemale küll. Kohalikus sadamas randusime taas. Poisid said järgmise toiduportsjoni ja nutiseadmed ette, ning mina panin aarete poole plagama. Oli tõesti kuum, keha oli peagi higist märg. Hea, et taipasin oma soni vähemalt eelnevalt meres märjaks kasta. Teel aardeni lugesin veel viimaseid logisid, kus juttu oli, et supelriietes võib probleeme tekkida. Just see mu munder oligi, kuid sain edukalt finaalülesandega hakkama. Poisteni tagasi jõudes olid nad juba piisavalt väsinud, et tagasiteel laualt maha nad eriti ei tükkinudki. Ainult siis, kui laua põhi hakkas ikka väga vastu maad käima, tuli neid vahepeal maha kamandada. Naastes päris viimased 500 meetrit olid selle koha pealt just need kõige keerulisemad. Meri oli vahepeal puhta ära kadunud ja nüüd ei jäänud muud üle ,kui oma ujuvlauda lihtsalt mööda liiva lohistada.
Väga lahe seiklus oli, soovitan soojalt. Ühtlasi ka hea koht päevitamaks neid piirkondi kuhu tavaliselt päike ligi ei pääse. :P Suured tänud.
Jalad said täna märjaks. Põlved said märjaks pritsmete tõttu, muidu oli veetase 5 - 20 cm. Palavaga hea jahutus. Saarel tegime skeeme vaadates plaani läheneda mööda suurt teed, nn otsetee oli rohtunud ja puuke ei kavatsenud me täna koguda. Mõnus varjuline paigake, aardega oli ka täna kõik korras. Aitäh!
Kasutasime samuti võimalust ära käia Kõinastul kuiva "jalaga". Muidu vist poleks isegi hakanud mina, kuid kuna stardi kohas käivitas kohalik just traktorit ja oli saare poole teel, siis sai temaga natuke juttu puhutud ja andis julgustavaid sõnu. Igaksjuhuks jagas ka oma numbrit, et kui miskit peaks valesti minema. Õnneks probleeme ei tekkinud ja peagi olime saarel. Väga lahedat kohta tutvustab antud aare. Tänud!
Esimest korda Kõinastul. Veetase maas ja laiule käis päris tihe liiklus.
Tänud peitjale aarde eest! Ja tänud Kristale, kes sügisesse merre jalutama kutsus!
Alles see oli, kui Piret matkas noortega Kõinastule pool teekonda liivasel põhjal ja vihmasajus. Meil oli täna saarelt saarele matkamist madalas merevees, päike soojendamas selga. Tagasiteel oli poolele teele väike palja liivaga ala tekkinud. Huvitav, et nii vähese ajaga taandus merevesi me teel. Karbi juures nägime vahvat vanakest ja palju notsude poolt üles tuhnitud maapinda. Edasi kulgesime kivisel Suur pangal Kõinastu tulepaagini. Tänud peitjale.
Kuidas tundub mõte - jalutada meres saarele ja teha seda oktoobrikuu viimasel päeval - kõlab ahvatlevalt :) Ja täpselt selle mõttega tuli Krista lagedale. Tundus nii jabur, et raudselt tuleb teoks teha. Tegelikult olen Kõinastu plaani pidanud ikka üsna mitu aastat. Kuid pole nagu olnud sobivat hetke. Sel suvel, juulis, oli isegi kuupäev paigas, aga läks nii, et läksime lastega hoopis Kuramaale seiklema. Jälle tuli Kõinastu plaan edasi lükata kuni Krista trumbid lauale lõi - madal veetase, olematu tuul ja mõnus ilm - ning saigi üks väga mõnus matk. Tänan aarde peitjaid ja matkakaaslaseid!
Meie chillisime küll aga seekord jopedes.Aitäh!
Neljapäevane matk noortega Saaremaal. Kolmas päev - matk Kõinastule. Oli väga vinge ja samas sürr ka - kamp noori koos täiskasvanutega täiesti vesihallis ümbruses rahulikult tulemas-minemas laiule kalamehekummikud jalas. Kohati oli vesi taandunud, kohati ulatus pahkluuni. Aitäh aarde eest!
Tänase päeva eesmärgiks oli Kõinastu. Pisut pelgasime küll, et läbi vee kohale jalutamine võib 5 aastasele raskeks osutuda, kuid ta sai suurepäraselt hakkama. Aardeni jalutasime rahulikult ja sel ajal kui teised kiigu juures keha kinnitasid käisin ise kiirelt logimas. Aitäh aarde eest.
Leitud. Hea, et siin aare oli, muidu poleks vist kõrval olevat objekti märganudki.
Nii ilusat logi pole ammu lugenud, kus reaalselt kujutled ja tunned, kuidas päike nahka põletab. Aitäh, Airi! :)
Sellest on märkamatult möödas 11 aastat, kui ma esimest korda Kõinastul käisin. Ideaal on tugev sõna aga täna oli siia jalutamiseks tõesti ideaalne ilm. Soe päike, jahutav tuuleke, kuid muidu vaikne ja peaaegu sile merepind. Nautisin igat päiksekiirt, mis mu nahka põletas ja igat sammu vees, mis jalgu jahutas. Imetlesin millimallikaid ja uurisin madalas merevees toimuvat elu. Vee tase oli maksimaalselt 30 cm, kui sedagi. Saarel kohtusin ka kohalikega, kes lahkesti infot jagasid, mis ja kus siin asub. Ning ma tabasin end tundelt, mida ma polnud enam mitu aastakümmet kogenud. Ma ei kartnud koera, kes mulle vastu jooksis, et mind tervitada ja üle nuusutada, see on selline tunne, mida ma ei oska sõnadesse panna ja sellest saab ilmselt aru ainult see inimene, keda koerad on kunagi rünnanud. Ühesõnaga ma tundsin seal saarel end taevalikult ja kogu rännak oli lihtsalt lust ja lillepidu. Tänud Sulle Caro selle aarde eest!
Taaskülastus 10 päeva hiljem. Kui eelmisel korral tulime jalgsi, siis oli vesi põlvini. Nüüd kajakiga olles oli vett nii vähe, et kohati oli mõistlikum sõidukist välja astuda ja seda kas lükata või tõmmata.
Start Kõinastule oli vaevaline kuna vett oli kiilu all vähevõitu. Aga peagi saime sügavamasse vette ja siis sujus sõit juba ladusalt. Peagi hakkasid kajakkide ümber veepinnal plahvatama mullikesed, niimoodi tervitas meid pikalt kalaparv. Peale aarde logimist sõitsime mandrile (loe Muhumaale) tagasi Orisaare poolelt. Seal muutus vesi veel varem liiga madalaks ja viimase kilomeetri pidime kajakkide kõrval vees kaldani astuma.
Kui kajakid olid olemas, siis tuli neid ka kasutada. Me otsustasime Kõinastule ringi ümber teha ja nii me juhtusimegi aardele hoopis mere poolt lähenema. Rada läks küll keerutades ja ringiga, kuid jõudis kenasti aardeni välja. Kokku tegime siin 10km ringi, milles nii 10% maast tegelesime kajak aeru otsas kõndimisega :D Kalade parv tegi ka tagasiteel meie ümber tralli ja lisas liikumisse vürtsi. Tänan peitmast.
Nüüdseks oli päris selge, et kõiki varem logimata Saaremaa ja Muhu aardeid siiski selle külaskäigu jooksul leida ei jõua. Küll oli vaja veel kindlasti ära käia Kõinastul, seniks kuni veel vesi piisavalt soe on. Ostetud praamipiletid tähendasid aga väga nappi ajagraafikut. Vesi oli valdavalt kogu teekonna vältel põlvini. Varasemalt laidu külastanud Erko ütles, et eelmisel korral polnud vett peaaegu ollagi. Nüüdne sügavus oli aga piisav takistus, mis ei lasknud eriti kiirel tempol edasi liikuda. Vaikselt aga tuli laid lähemale, kuniks saime jalad kuiva maa peale. Kuna kell surus peale, liikusin aarde suunas valdavalt joostes. Leiu endaga läks pärast õigest kohast sisse põikamist õnneks kiirelt. Aitäh! Kümme päeva hiljem oli aga aarde läheduses tagasi...
Nädal Muhus on möödunud puhates ja mängides (Geopeitust). Magusamad palad, nagu matk Kõinastule, jätsime lõpetuseks. Millal siis veel, kui mitte südasuvel läbi vee sinna laiule minna. Auto jätsime Muhusse ettenähtud parkimiskohta, pakkisime seljakotid ja asusime rännakule. Vesi oli kogu teekonna vältel umbes poolde säärde ja mõnusalt soe. Kui kindel siht silme ees, siis 2,5 km soojas vees astuda polegi väga raske katsumus. Kui merel oli ka tuult, siis laiule jõudes võttis meid vastu suur kuumus. Uurisime kaarti, panime laiul liikumise marsruudi paika ja hakkasime aarde poole liikuma. Lähenesime läbi erakordse metsa, nii uhkeid tammesid pole kuskil näinudki. Varsti hakkasid paistma ka majad ja olimegi aarde juurde jõudnud. Aarde leidsime kergelt, kahjuks oli karp seest märg ja sisu niiske. Kuivatasime karbi ja logileheks olnud märkmepabri. Et aare ikka aarde moodi oleks, siis panime sinna uue logiraamatu ja GP juhendi minigrip kotiga. Jätsime ka 2 kirjutusvahendit. Väga tore koht aardele, täname peitjaid! Peale väikest puhkepausi liikusime edasi teise aarde poole.
Kõinastul on korra aastal 2009 käidud, kuid siis oli liivariba väljas ja sai autoga mindud. Seekord aga ilm soosis, vesi oli soe ja otsustasime jala minna. Kuna seda aaret ei ole keegi 9 kuud leidnud, siis tekkis väike kahtlus, kas ikka aare olemas. See meid aga ei takistanud seda retke ette võtmast. Kaardilt paistavad väiksemad laiud, kuid läbi nende minna ei tasu, mullikad naudivad seal oma igapäevast elu karjustega aedade taga ja vaatavad uurivate pilkudega. Kõinastule jõudes tegime väikese peatuse ja valisime kaardilt otsetee, mis oli üsna võssa kasvanud. Aarde leidsime täitsa õigest kohast, oli teine kenasti nullis. Üllatuseks oli aga aardekarp jälle vett täis, nagu ka eelmiste leidjate logides. Kuivatasime karpi, võitsime kokku roostetanud sodi kaasa ja logisime. Nüüd saime siis lähedal asuva külakiigega kiikuda ja inimtühjas rannas ujuda. Tagasi liikusime kaardil soovitatud teist teed mööda, kus nägime ka laiult lahkuvat külalistega paati, mis sõitis Saaremaa poole. Tagasitee peaks tavaliselt lühem olema, kuid seekord tundus teisiti. Üks ots jala on siiski 2,8km läbi vee. Oi me lootsime, et äkki tagasiteel sõidab keegi oma sõidukiga mööda ja võtab meid peale, aga ei näinud me ühtegi hilngelist. Ainult luiged ja tiirud saatsid meid. No oli ikka hea tunne lõpuks auto juurde jõuda. Tänud peitjale. See koht väärib külastamist ja ei ole selline kiiruga võetav aare vaid tasub nautida terve päeva!
Igasügisese kogunemise käigus sai väisatud Kõinastut süstadega. Meri möllas, vihma kallas, mõnus oli. Aare vajaks vist veekindlamat hoidlat.
Kõinastu on tõesti chill koht. Oli kaks aastat tagasi ilmselt eriti chill, lausa nii chill, et siia sumbates ja laiul olemist nautides, unustasime tookord aarded üldse ära..
See äpardus kripeldas 2 aastat, kuni tänaseni. Täna siis jälle ülimalt chill olemine, kahjuks küll ilma eelmise korra kaaslasteta, sest lapsed ei taha tunnistada, et jalgsimatk läbi mere oli nii äge, et seda võiks korrata..
Täna olin dilemma ees, kas tulla jalgsi lee kaudu või üldse mitte, juhuse tahtel jäi minu auto hoopis Orissaarde ning jõudsin laiule hoopis paadiga. Kalastamispausiga sõit koos lõbusate seltsilistega oli väga vahva, ainus miinus, et tagasi pean siit ise saama ja mitte lühimat teed, jalutades piki leed Muhule, vaid Orissaare sadamasse. Aga sellele mõtlen hiljem..:)
Laiule jõudsin, tuul tõusis, eemal ähvardasid äikesesähvatused, aardeni jalutades sain kaela segi kerge vihmasabina. Chill oli ikkagi olla. Uudistasin aarde kõrval asuvat väärikat objekti ja kuivatasin pisut karbi sisu, hetke õhuniiskuse tõttu väga palju ei saanud logiraamatut päevitada, eks ta pisut niiskeks jäi, kasuks tuleks ka korralik minigrip, praegu oli logiraamat keeratud õhukesse kilekotti.
Venitasin, mis ma venitasin siin olemist, kuid lõpuks oli aeg alustada tagasiteed. Läksin korjasin oma kodinad teiste õuelt kokku, jõime mõnusa tassikese teed ja mind saadeti teele, naljatledes, et ikka jälgitakse, kas ma omal jõul minema aerutan, ega jälle mõnd paadimeest ürita hääletada.. Polnud seekord kedagi hääletada, võtsin ise suuna Orissaarele.
Tuul oli võrreldes paari tunni taguse ajaga pisut vaibunud ja äikesepilved taandunud, kuid ausalt öeldes natuke küll kahtlesin, kas suudan külglaines otse piki lahte autoni supitada. Mõtlesin juba välja backup plaane, kalkuleerisin, et kui lainega aerutada ei jaksa, siis Koguvasse ikka jõuan, muiates fantaseerisin ka omaette, kuidas praamilt saabuvad virukad mind väikese väina tammi äärest laual hulpimast leiavad ja ehk üles korjavad..
Asi polnud siiski nii hull, Koguva sadam tundus küll kaua ahvatlevamalt lähemal ja Orissaare ei tahtnud kuidagi läheneda, aga loojuv õhtupäike paitas mõnusalt selga, mõtlesin omi häid mõtteid ning vaikselt aerutasin sihtsadama poole.
Ainsad veidi ebakindlad hetked olid pärast vastukihutavate paatide möödumist, sest nende tekitatud lained panid tasakaalutesti tegema. Päike ja soe merevesi isegi ahvatlesid, et võiks vahepeal vette kukkuda, aga otsustasin siiski püsti jääda ja kuivade riietega edasi seilata.
Kui Kõinastult saadeti mind teele eeldusega, et aerutan vähemalt kolm tundi, siis tegelikult kulus 8,5km läbimiseks aega veidi alla 2 tunni. Rahulolu ja õnnetunne valdasid mind supilauda Orissaares paadisillale sikutades. Viskasin end korraks pikali ning nautisin hetke. Chill. Mõni minut hiljem tuli kontrollkõne virukatelt, kes olid just praamilt maha jõudmas ning plaanisid võtta suuna Orissaarele. Hea ajastus. Jäi täpselt aega veel oma kraam kokku pakkida ja jäin kaaslasi ootama.
Aitäh peitjale, mul oli Kõinastul kahekordne põnev seiklus! Mis sest, et eelmine kord jäi aardeta, meeldejäävad olid mõlemad retked.
Tulin süstaga siia, rannas kohalik mees näppis oma traktorile lauakoormat selga ja temalt sain info, et vesi on põlveni. Samas lainetab suur veteväli ees, meri nagu meri ikka. Ja mina ikkagi hüppasin süsta ja hakkasin minema. Oo jah, täiesti mõttetu! Süsta võimatu juhtida, sest laine pillub siia-sinna suunaga, kui tahab, aer tabab iga löögiga põhja. Ma oleks kiiremini ja valutumalt saanud, kui oleks tõesti püsti tõusnud ja jala minema hakanud. Süst on siia täiesti üleliigne, kuid just nii mina edasi-tagasi ära käisin. Teised - olge targemad! Siit minnakse läbi jala :)
Veidi tahtis kuivatamist, kallasin üleliigse vee ka välja.
muhukalvi - Tegime kerge hoolduse-kuivatasime. Ehk ei vaja siis hooldust? Kui vajab, pange aga julgelt uus teade. :) Aitäh muhukatele!
Tänase päeva kõrghetk, autosõit Kõinastule. Meretase oli pigem madal, keskmiselt vist 30 cm. Alguses ikka võttis selle tunde sisse, et "hästi see värk ei lõppe". Kui siin kinni jääd, siis ise kuidagi välja ei saa. Ankrut pole, seega pole ka vintsi kuhugi kinnitada. Sõitsime siis merele. kerge lainetus tuli diagonaalis eest. Ja see keeras ajud täiesti krussi, tekitas tunde, et auto sõidab külg ees, pidevalt üritasin vastu roolida. Ja kui seisma jäin, oli tunne, et auto ujub külgsuunas edasi. Ikka tükk aega läks, enne kui sellega ära harjus. Sõit saarele kulges viperusteta. Edasi mööda teed, mis oli korralikult sigade poolt üles küntud. Kõinastu küla oli maha jäetud, ju on elanikud oma talvekodudesse ära kolinud. Aare tuli kiirelt kätte. Oli teine pea silmini vett täis. Ka logiraamat läbi vettinud. Endal midagi kaasas polnud, seega suure vee valasin ära aga kuivaks seda asja ei saanud ja läks nii kokku tagasi. Vajaks hooldust.
Muhul kujutasin ette, et võiks olla äge magamisvarustus seljas kaasa võtta ja Kõinastul ööbida. Noh et siis hommikul chilliks varjus õrnas telgis või nii. Suhteliselt kõrge veeseisu tõttu heitsin selle plaani siiski kõrvale - seljakotti oleks pidanud pikalt pea peal kandma. Mõnus kadakane tee Kõinastu aarde juurest siiani tõi kinnituse, et laiu peal suvel elu käib. Inimesed tegelesid oma asjadega, kitsed kitseasjadega, lehmad lehmaasjadega ja kärbsed ... lehmaasjadega. Tagasitee seadsin läbi mõnest majapidamisest koosneva külakeskuse ning kui uuesti vees sumasin, siis päike parasjagu loojus. Tuul oli tuurid tublisti maha võtnud, igati chill juba :o)
Peale naaber aarde leidu käis seltskond meres veemõnusid nautimas ja kui see toiming sai tehtud, võtsime suuna siia. Kohale saime suurema vaevata, aga otsimine võttis veitsa aega. Sellel korral suutis Sven aardel otsa vaadata ja ilma selle leidmata sealt lahkuda. Kui mina teisel tiirul sinna tulin sain siis leiu kirja. Tänud sellisesse mõnusasse kohta kutsumast. Väga äge koht.
Vähemalt tuli leid kiiremini, kui eelmises kohas. Kuigi leitud sai sealt, kust korra juba varem vaadatud. Edasine teekond kulges mööda teerada, oli palju muhedam kui pilliroog. Tänud!
Kuna vett ei olnud, siis oli peaaegu drive-in. Päris nulli ei hakanud trügima, tänud.
Kõinastu võtsin ette eesmärgiga kasutada seda kui peaproovina enne võimalikku Vilsandi külastust. Vahemaa lühem ja vesi madalam. Kui sellega hätta jään, siis pole Vilsandi poole mõtet ronidagi. Ennem starti sain Koguva külast infot, et autoga pole mõtet minna ja sain näpunäiteid kust poolt on mõistlik jalgsi läheneda. Kohapeal paistis see ainuke loogiline variant. Autode rööpad ja inimjäljed läksid ainult lõuna poolt laide. Koheselt ei suutnud ära otsustada, kas peaksin liikuma paljajalu või sandaalidega. Kuna olin need kaasa tirinud, siis tahtsin esmalt proovida jalanõude varianti. Poolel maal sain aru, et haardetegur liiga suur ja iga sammu järel pean jalga mudasest liivast välja kiskuma. Edasi kulgesin paljajalu kuni Kõinastuni. Ära märkimist vajab vee soojus. Kui õhk oli 27 kraadi, siis vesi oli sellest tunduvalt soojem. Vahepeal tekkis tunne, et vesi lausa kõrvetab. Teekond oli kohe tunduvalt pikem kui ma arvasin. Kodus planeerides ei pööranud tähelepanu mõõtkavale. Mulle paistis, et kiire suts saarele ja tagasi, ehk tunniga saab isegi hakkama. Kõinastule jõudes oli stardist möödunud juba see planeeritud kogu tund. Nüüd sain aimu, et ka see saar pole naljaasi. Teekond kuni sadamakaini paistis lõputult pikk. Asustuses liikudes hakkasid alles meetrid iseenesest kaduma. Eeldasin, et inimesi saarel ei kohta aga kohe mitmes hoovis olid inimesed tegevuses. Lõpus olev ehitis oli meeldiv punkt esimesele etapile. Aitäh!
Kuna tuul tundus olevat täiesti õigest paigast, otsustasin proovida. Igaks juhuks haarasin ka kummipüksid märsiga selga ja seadsin sammud Kõinastu poole. Märsis olevaid vahendeid aardeni jõudmiseks aga tarvis ei läinud, praeguse veeseisuga oli kummikutest rohkem kui küllalt. Aarde asupaik superluks lahe, tänud!
Kui juba Start Kõinastule võetud, siis muidugi ka Kõinastu laiul olevad aardedki tuleb üles korjata :P Seltskond oli siingi meil veel 13-liimeline ;)
Kui juba Start Kõinastule võetud, siis muidugi ka Kõinastu laiul olevad aardedki tuleb üles korjata :P Seltskond oli siingi meil veel 13-liimeline ;)
See aare oli tükk aega peaaegu kättesaamatute hulgas minu jaoks. Täna sõitsin temast ootamatult mööda ja kui juba nii lähedal olin, siis jalutasin ka kohale. Oli küll juba üsna pime, aga lamp aitas siiski hädast välja. Lahe koht igatahes. Aitäh peitjale .
Mulle meeldivad sellised matkad ja veel nii oivalise ilmaga. Tore oli arutleda kas oleme juba kaardi jäegi maa peal vüi ikka merepõhjas. Üldiselt läksime mööda tolmavat merepühja, võtsime päikest ja nautisime saabunud suve. Kõik kes tahavad Kõinastul teha kähkukat, siis praegu õige aeg!
Tänase geotuuri põnevam osa võis alata! Meile ei tulnud pähegi, et laiul käiaksegi autoga, seega asusime teele teadmisega, et vähemalt vees solberdada tuleb aga lained just üle pea kokku ei löö. Astusime ja astusime kui tagant tuli üks punane auto ja möödus meist. Edasi nägime kuidas merepõhi tolmab, ja nii surusime alla soovi tegeleda täppisteadusega ehk tagantjärele oiata et oleks ikka pidanud ... Teise saare aarde juures kuulsime ühelt suvenautijalt, et tema isa olnud vene ajal loomaarst ja käinud autoga ülepäeva Kõinastu vahet. Vahva rännak ja päevitamine!
Leitud Muhu jalgrattamatka käigus. Kui juba Muhusse tulla siis tuleb ikka Kõinastul ära käia, kas pole. Rattad jätsime maha ja pool teed jala ja pool traktorikastis (et oleks toredam) Kõinastule. Kleidiga meist keegi küll polnud (nö jalgrattasportlased ikkagi), aga aarde leidsime kenasti.
Kleiti ma ostma ei hakanud, võtsin kätte ja käisin niisama edasi -tagasi ära. Viie kandis alustasin ja pool kaheksa olin autos tagasi. Lehmadega rääkisin, hobustele lehvitasin. Eelmisel korral käisime laiul perega, siis sai piisavalt tšillitud. Aardepaik oli tuttav. Aitäh!
Leitud kambakesi igasuvise kajakiretke käigus, mis seekord tuulte tõttu planeeritavast sootuks erinevaks kujunes, ent oli siiski ülitore :)
Tegime jalgsi rännaku saarele. Vesi oli 20-40cm sügav. Esimesel laiul oli lihaveised, kes meid vaatama tulid ning korraks ka 360kraadi ümber olid. Viimasel laiul oli 30 liikmeline hobustekari, 3tk oli uudishimulikud ning tulid lähedale vaatama, ülejäänutel oli savi. tagasi minnes nägime elanikke, kes olid arvatavasti ka jalgsi tulnud. Gps juhatas mööda teed, kuigi oli kõrge hein. Huvitav saar.
Eelmise aasta meeldivate Hiiumaa laidude külastus ei jätnud kaksipidist mõtlemist,teeme ära. Teel laiule oli ees kolmes kohas veetõke ületus, õnneks vesi üle põlve ei ulatanud, ja veise- ning hobusekarjaga kohtumine. Ründasime, nagu ikka, otse mööda metsasihti. Teele jäid mõned majad ja ühes isegi olid inimesed kohal. Aardeleid tuli kähku, aga karp oli poolenesti vett täis. Jätsime kõik kuivama kuni Kõinastu aarde juures ära käisime. Tagasiteel vestlesime kohalikega ja need soovitasid mööda teed minna. Oli natuke pikem küll, aga nägime ära, et nemad olid laiule paadiga tulnud. Kokku kulus edasi-tagasi aega neli tundi. Täname.
Seda poleks ma tõesti uskunud, et ma sellisel aastaajal seda aaret otsima lähen. Aga kui isa ütles, et temal on reedel Muhus korstna paigaldamine plaanis, siis polnud kaua vaja mõelda, sest kui tihti ikka saab prii transpordi Muhku ja õhtul tagasi ka.
Hommikul läks nagu läks, ehk väljasõit toimus muidugi pool tundi hiljem planeeritust ehk 05:55. Pärast bensiinijaamapeatust lülitasin siis gepsu sisse ning Virtsu saabumist näitas ta 07:59, praam läks 07:55. Tegin siis pidevalt arvutusi ka kandsin ette, kui suur see kiirus peab olema, et selle praami peale jõuda. Lõpuks läks nii, et saabusime sadamasse 07:53 ning saime veel kõige-kõige viimasena praamile. Huhh, vastupidine oleks tähendanud üle tunni aja ootamist. Praam kõigutas kõvasti ning poole tunni pärast olimegi Kuivastus. Aitasin isal üles panna tellingud ja siis võtsin oma seitse asja ja hakkasin väntama. Kuigi mitmelt poolt oli tulnud signaale, et ma olen arust ära, siis see ei kõigutanud mind. Mina tahtsin Kõinastule minna, sest kogu ülejäänud Muhu on mul nukralt roheline. Jõudnud mere äärde, tabas mind meeldiv üllatus, merd polegi. Tegin veel eelmine õhtul prügikottidest kummikutele pikendused, juhuks kui laine pritsib. Tegelikkus oli aga see, et ma sõitsin põhimõtteliselt kogu tee mööda külmunud merepõhja saareni. Vahepeal oli ka üks kiilasjääga koht, kus selle 15 m/s tuulega oli päris raske püsti püsida, õnneks oli tuul vähemalt tagant ja sõit oli enamast nagu asfaldil, seal 20 km/h ringis. Tee omanikule võib-olla märkuseks nii palju, et natuke konarlik oli see asi. Vahva ka, et väikseid saarekesi karjamaadena kasutatakse. Muhu-poolses otsas oli ka üks auto ja läksid jalajäljed. Oleks ju võinud ka autoga minna? Saarel sõitsin kohe selle aarde juurde ning leid oli muidugi kiire. Viskasin mütsi ja kindad ratta peale, aga siis hakkas kohe chilli, nagu nullkraadisele temperatuurile kohane. Aare korras ja tore vaatamisväärsus ka aarde juures. Aitäh peitjale!
See saar on ka minul kordi ja kordi meeles mõlkunud ja alati on aega vähe või merd palju või külm vms. Seekord jõudsime kohale ja tõesti merd oli kuidagi vähevõitu, aga meie autole piisavalt palju, et saares 3,75km kaugusele parkida. Kõige pisem oli suurest praamisõidust väsinud ja plaanis magamist ja seega ütlesin mina Maritile, et lähen jalutan natuke, et vist jääb ka seekord aega väheks, et jalutamisega ja kõige muuga kulub ikka oma 2h ära kui mitte rohkem ja vaja veel igalepoole jõuda. Vees jalutades tuli järsku meelde, et kiiremaks saarele jõudmiseks on võimalik ka joosta ja see vabastab mõte sundis mul plätud kätte haarama ja järsku saarepoole punuma pistma. Ehkki ma eriti pikemaid jooksumatku kui 100m ei armasta oli kuidagi vabastab õnnistunne ja nii ma siis lidusin saare poole vahepeal mööda liiva vahepeal mööda vett. Vahepeal pritsis mudane-liivane vesi vahepeal oli lihtsalt hea joosta ja vahepeal pidi peatuse tegema, et mõni ogalik jalaküljest lahti harutada. Saarele jõudes ei osanud midagi oodata, aga seal ju puhta teed ja tsivilisatsioon. Aarde endaga läks kohe otsinguteks ja muudkui otsisin ja otsisin ja oma 20minutit otsisin. Muutusin juba närviliseks, et pagan sellise maa maha jooksnud ja nüüd veel aaret ka ei leia siis on ikka jõhker lugu küll. Õnneks vist seoses hingamise taastumisega hakkas hapnik ka ajudesse voolama ja mõte hakkas kohe tööle, et kuhu siis selliseid aardeid on mõistlik peita ja tänu sellel siis jalutasin kiiresti õigesse kohta ja sain oma suureks rõõmuks logi kirja. Sealt edasi järgmise aardeni näitas gps 782m. TÄnud peitjatele selle aarde eest.
Tjaa. Sürride sürride sürr, on lühike kokkuvõte sest asjast. Kõinastu on ammu silmapiiril vilkunud, aga kunagi pole niipalju aega olnud, et seda pikka vesimatka ette võtta. Seekord panime plaani maha just nii, et üks Kõinastu-käik kenasti sisse ära mahub. Plaanisime parkida pisikesed mere äärde ja ise Kauriga dessant ära teha, aga ei olnud sel plaanil ette nähtud täide minna. Jõudsime randa küll, aga - meri polnud kodus. Oli teine kuskile kaugele-kaugele ära läinud. Pisikesed ei jõudnud ära imestada, suured ka ei jõudnud. Ja autod sõitsid mööda merepõhja, nii et tolmupilv taga ... Lõpuks ikka said pisikesed oma mereäärse pikniku ja meie matkasime Kauriga ka - autodega sõideti suisa hooneteni ja edasi tulepaagini välja. Tore koht, oleks endal kleit, chilliks isegi ;) Aardega oli ka kõik jonksus. Tänud kutsumast, hea, et lõpuks käidud sai.
Kajakiga ümber Muhu - päev 1, aare 3. Chillimiseks väina ületus just ei kujunenud, tuul ja laine täpselt vastu. Kiirus langes 2 km/h. Rannal oli küll üks õrnas kleidis naisterahvas, korraks vaatas, kes see nüüd merelt kollase banaanikoorega tuleb, aga siis jätkas kivide korjamist. No ehk leidis midagi ilusat. Aare korras, mina tahan tänada oma esimene külastuse eest siia laiule. Seiklus jätkub....
Geopeituse positiivne külg - satub kohtadesse kuhu muidu ei satuks. Negatiivne külg - sinna saamiseks tuleb 2 km jalgratast seljas kanda, kui ei raatsi seda kaldale põõsasse peita. Aare ise nõudis veidi otsimist :)
Oli küll väike hirm, et peame pärast bussiga tagasi sõitma aga läks ikka õnneks ja auto oli matkalt tulles alles ;)
Suured tänud, meile väga meeldis!
Meie aardeotsing algas üksjagu omapäraselt - auto parkimisel tuli juttu tegema mees kes kirjeldas kohalike hobuste kombeid - eile olevat need kaks autot ära söönud! Arvasime et mees on omadega soe, aga selgus et ise olime arusaamisega pidurid - hobused olid vaid uudishimust autosid näksinud. Meie liikurit lubasid kaitsta ja seega saime rahumeelselt matkale kulgeda. Hobuseid nägime kaugelt, küll aga olid lehmad väga ülbelt oma valduseid kaitsmas, hoidsime siis targi veidi kaugemale. Tegime savisesse pinda jäljeradasid nii kõrvuti kui üksteise sisse. Noh ja nii see matk aardeleidmisega premeeritigi. Kleit oli meil ka kaasas (Piia kanda), vist ikka seelik, aga noh vast kannab stiili välja, Tagasiteel saime näha kuidas tuul veetaset kiiresti tõstab. Suured tänud maka juhatamast
Perioodil 6-9 juulini leidsime 26 aaret Muhumaalt, Virtsust, Kesselaiult, Viirelaiult, Kõinastult ja Tallinn-Virtsu maanteelt. Suured tänud kõikide aarete peitjatele!
Kallasime aardest vett välja ja vahetasime kaupa.
Mul savi, kas meeldib või tuleb mögin
Selle aarde mina ikkagi pikemalt login
Sest matk oli üks lahedaimate killast
Muljeid sadu kordi rohkem kui linnast
Alles äsja naasnud olime Uuluti laiult
Meeles veel on ninani vetevälja laius
Siin seda ohtu polnud, hästi teadsin
Kõinastule teist korda samme seadsin
Auto jäeti kuivale kaldale kui's peabki
Läbi vee, mööda maad samme seangi
Keegi tuleb mööda veepiiri meil vastu
Me kuival maal, vestlusse me ei lasku
Üks hetk viis tee ka piki elektrikarjust
Kaugel veel õrnas kleidis chilli varjust
Prooviks käeselg vastu traati puutus
Ossapoiss, kuidas ihu elavaks muutus
Ei ole mina enne saanud sellist sirakat
Et maast õhku tõuseb mu keha pirakas
Vaatan korraks oma kärsanud käekarvu
Tahtmatult kostumas on vägisõnu harvu
Kuival maal muutub maastik õige maruks
Selline võsa ja räga, mida ei läbi ka karu
Ent geopeitur läbib, pole targem loom ta
Veel üks tapjakarjus - hoian maadligi ma
Lõppeks paistabki oodatud tsivilisatsioon
Veel viimne võsake, midagi ohvriks ei too
Aare on käes ja tühjenev pildimasin pihus
Logida, aaret hooldada, pildistada vihun
Kerget hooldust vajabki, on niiskust täis
Ohoo, alles juunikuus Pioneergi siin käis
Kuivatame, õhutame, tuulutame, pakime
Aardesse koera, naela ja pastaka sätime
Kiired pilgud veel laiule, tagasitee ootab
Ihu ning hing õhtule peagi saada loodab
Enne seda aga valime veel hullemad teed
No ei võta mul oid, no mis sa hulluga teed
Ühe nähtamatu suuruluki ilge raginaga me
Tegevuste keskelt äkki võssa pagendame
Õnneks oli ehmatus kahepoolne ja edasi
Seame omi radadel samme kumbki sedasi
Veel viimased karjuvad elektrid, veel üks
Juba natukene hõõrub kubet märg püks
Ja saabki läbi me seiklusrikas merematk
Aitäh!!! Põnevam kui keskmine suguakt
Ma mäletan, kui see veski oli veel heas korras ja palju asju sellel saarel oli teisiti, ilusad mälestused tulevad meelde. Kasutasime ära kerge vihmasabina ja tundsime end siin väga mõnusalt. Aitähh!
Jalutuskäik oli ikka mitu kilomeetrit aga kuna seltskond oli lihtsalt nii hea, siis lendas see linnutiivul. Tänud peitjale