Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vanarahvas on selle paiga Hundimägedeks nimetanud. Looduse poolt kujundatud pinnavormid lubavad ehk tõepoolest oletada, et võsavillemitele see paik meelepärane on.
Aarde leidmiseks ärge midagi lõhkuge, lammutage ega maa seest välja kiskuge. Lükake karp lihtsalt kahe seina vahelt välja.
Meeldivat aardeleidu!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (2), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC32J47
Logiteadete statistika: 93 (100,0%) 0 2 1 0 0 0 Kokku: 96
Mööda metsateed, sihti ja rada mäekest vaatama. Tänan peitmast.
Tänane esimene jalutuskäik viis Hundimägedele. Rohtu kasvanud metsateed mööda jalutades poleks uskunud, et siin mõni mägi on aga ühel hetkel maastikuvormid vaheldusid kardinaalselt ja jõudsime ilusasse metsaalusesse, kus ka mäed tõesti olemas olid. Aare jäi kiirelt silma, kõik korras. Vaatasime natuke ringi, et kas seeni ka leiame aga ei ühtki meie jaoks tuntud seent siin polnud. Aitäh aarde eest!
Hundimägede poole läksime kõigepealt mööda kraaviäärset sihti, siis üle raiesmiku, kus kasvasid männibeebid, üle sihi ja juba hakkasidki mäed paistma. Hunte küll ei näinud, aga aarde leidsime kenasti üles. Aitäh peitjale!
Siin läks kõva aeg, pimedas ja lumega. Geps ei näita mitte üldse täpselt ja ega lõpuks sai tuimalt ärajalutamise pealt leitud kogemata. See paks lumi kattis kõike. Ja gepsu järgi ei pidanud teps mitte seal olema. Aare aga kena ja korras ning ägedad maastikuvormid keset metsa oli äge kohata. Aitäh kohalikku ajalugu jagamast!
Täpp on kaardil ammu juba silma jäänud ning mõne teise aarde logimisega samal päeval olen kindlasti ka õiget sirget mööda sõitnud. Kuid siis tundus see jalutus üsna roheluse rohke ning ka otseselt vajadust ei olnud katsetama minna ka. Tänase päikesepaistelise ilmaga aga süda kutsus katsetama kas Hundimägesid või Kiipsut. Kõpu poolt lähenedes oli Soomaale viiv tee juba üsna lume/jää vaba vaid mõnedes kohtades valge ollus võidutses. Upsi tamme teeviidast jätkates oli tee kohati jäine, kohati porine, kuid kuskil muret ei olnud. Sobiv teeots oli piisavalt lai ning metsatöö roomuki jälgedes saime enamuse teest läbitud enne kui (oli vaja katsetama hakata, kas lumi kannab või saab sisse vajuda) * (igal sammul). Lõpus otsisime ikka omajagu enne kui aarde leidsime. GP lehe lumegaleitav silt on minu arust eksitav ja normaalse lumega on tegemist siiski lumegaraske aardega. Saabaste külge jäänud jääkiisudel õnnestus teel aardeni põgeneda, õnneks tagasiteel said mõlemad siiski oma jälgedest üles leitud! Koertel oli mõnus ja endalgi hea liigutamisest! (1052) Aitäh! EVEJ
Sõpradel oli siin Hundimägedes käidud, meil mitte. Seega tulime ikkagi seda paika külastama. Mõnus jalutuskäik ilusas metsas ilusa ilmaga, mis sa hing veel oskad tahta. Aitäh.
Kummaline deja vu valdas Hundimägede poole astudes. Justkui oleks siin varem olnud - ometi veendusin mitu korda, et see aare mul veel leidmata. Deja vu säilis päris lõpuni välja, kuid ikkagi ei osanud ma midagi konkreetset tuttavat meenutada. Aaret otsisin samuti nagu päriselt - ligemale veerand tundi vist isegi. Alles pärast logimist sain teada, et siiski-siiski - olen siin tõesti reaalselt georetkel käinud, kaks ja pool aastat tagasi. Ei oska muud arvata kui selle osa mälust pistsid hundid pintslisse... Normaalne aare normaalses korras, aitäh.
Ah soo, et see siis on mägi jah? Vahel ikka jääb nii arusaamatuks, et miks mõni aare on just seal kus ta on. Aga ilmselt mingi hetkel nii kümmenkond aastat tagasi oligi moes niimoodi peita - kuskile, kuhu inimese jalg muidu vist väga ei satu. No igaljuhul läks meil õnneks, ei ühtegi hunti teepeal ja nimed kenasti kirjas.
Geomobiil jäi aardest linnulennult 312m kugusele. Selleks tuli küll üle kolme mahalangenud puu tüve sõita. Jalastusin. Vaikus, mida rikkus kaugusest kostuv loodusmaastiku hävitamise heli. Kui vanasti oli sae hääl metsas kuidagi normaalne, isegi mõnus heli, siis nüüd enam sae häält peaaegu kunagi ei kuule, ning tublid saemehed on asendunud loodust rikkuvate hingetute masinatega. Sama masinlikud on ka nende konditsioneeritud kabiinides istuvad juhid.
Seadsin sammud aarde suunas mööda sihti kulgevat loomarada. Siin-seal oli näha metssea tuhnimise jälgi. Ületasin kraavi ja keerasin vasakule. Mägede seljak paistis eemal. Sihil märkasin loomajälgede seas ka üsna värsket saapajälge. Ahaa, keegi on hiljuti aardejahil käinud. Nullist leidsin tagurpidi kasvava kuuse, juuremätta alla roigastest ehitatud pesa ning pisut eemalt ka aardepeidiku. Minu viimane Lapimaa reisiputukas leidis siin oma uue ajutise kodu.
Tänase tuuri esimene. Mõnus jalutuskäik, hea kui saab toast välja. Praegu veel võib, varsti tõenäoliselt mitte. Covid-19 kogub alles tuure. Need rajad on jalutamiseks head, siin ei liigu mugud, mugud armastavad laudsemaid teid. Tänud aarde eest.
Üks mõnus matka jälle... Aare kenasti kuiv ja korras ning igavesti huvitav mägi või oos keset metsa... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Kitsed kepsutasid kahele poole metsa alla minema, ehk saavad kuskil iks kohas jälle kokku. Nunnude pisikeste ja käharate mändidega sihilt läksime mäge otsima. Kohapeal läks ruttu ja saime kaunis männimetsas uuesti matkata. Tänud peitjale.
Sõpradega koos matkasime, nägime kitsekesi ja leidsime aarde. Jätsin TB.
Ma ikka arvasin et see koht ka omamoodi turistikas juba on. Et ikka rada viib mäele ja toob tagasi ka. Kaart muidugist seda ei lubanud aga ega ma seda ei uskunud. Seega jätkasin oma päeva suvitamise standardvarustuses ehk lühkades ja plätudes. Teekonna algus vastaski nendele nõuetele aga mingi hetk hakkas jalgealune aina samblasemaka ja ebatasesemaks muutuma. Mööda sihti oli nii kõrge hein ja sõnalalad, et seal polnud üldse mõtet käia. Tundsin kuidas mustika marjad jala all vaikselt kisselliks lirtsusid ja lehed tuustidena varvaste vahele kogunesid. Aga ega ma ennast sellest eriti häirida lasknud. Polnud see ju esimene ega viimane kord. Mingi hetk jõudin mäele välja ja üles sellegi natuke. Ega ma neid loomade eripärasid ja iseloomu omadusi eriti ei tea aga eks see ole huvitav viide, et huntidele meeldib sedaviisi künka otsas elada. Seda kisselli andis ikka pärast talla alt maha küürida, aga kes see ikka sinna vaatab, eriti kui on plaanis terve päeva üksi metsas redutada.
Tänud.
Kõndisime algul piki mäge aarde poole. Siis aga saime aega kulutada, kuna geps näitas teise kohta. Aga hargnemine viis kõigi teed lõpuks karbini. Tänud.
Meil näitas gps 10m läände ja seetõttu läks siin parajalt aega. Õnneks suure kambaga saab kõik leitud. Sellist mäge ei osanud siit küll oodata, vaevalt paljud sellest teavad. Mõistliku lumega leitav.
Jalutuskäik aardeni oli lihtne ja mägi ja koht ilus aga ülejäänud aardega küll ei seondunud. Aare meie kõigi nullis ei asunud ja vihjest mägi ei saand küll aru. Raiskasime seal hulk aega.
Aarde teostus oli väga hea, kestab kindlasti veel kaua, aitäh selle eest!
Hunte õnneks ei näinud, esialgu ka aaret mitte, aga siis hargnesime, tegime korraliku haarangu ja ega sellise kamba eest ei jää miskit peitu. Tänan.
Tiirutasime mööda Soomaad ja ei jõudnud ära imestada kuidas viimane suurem torm on puid pilbastanud. Siin seal oli ta võtnud vaid puid sirgel teel kahelt poolt, teises kohas aga metsa sügavuses terve allee sisse puhunud. Hundimägedesse saime siiski kenasti kohale, sest hoolsad tegelased olid teele kukkunud puud teelt eemaldanud. Autost väljunud Alex sattus joonelt kukekate otsa ja nii suundusin ka mina kilekoti ja noaga varustatult huntide poole, igaks juhuks enne kontrollides, et kas jutt huntidest vastab ikka tõele. No ega ma õiget sotti sest vastusest ei saanud, kuid minu õnneks ühtegi hallivatimeest end ei ilmutanud. Ja kui nüüd päris aus olla, siis seened ilmutasid end vaid auto juures :D. Aga no tänastest metsaskolamistest saime kana juurde seenekastme :D. Tänud!
Minek aardeni tundus väga pikk, Heli väsis kraavipervele ära. Aega läks aga leitud, Jane teravad silmad. Võtsivad 20 senti, jätsivad täringu.
Lähenesin mööda metsasihte. Poolel teel, kui taimestik läks tihedamaks, siis avastasin, et jalanõude valikuga panin väga mööda. Peagi olid jalad läbiligunenud aga jätkasin teed. Ühtegi hunti ma teel Hundimägedele õnneks ei kohanud. Kui mööda metsasihti jalutamine oli nagu iga teine metsasiht ikka, siis lõpp oli küll ootamatult kaunis kohas. Sammal oli väga mõnus pehme aga see oli väga hästi kinni püüdnud ja endasse talletanud ka viimaste päevade vihmad. Karbi leidmine raskusi ei valmistanud. Tagasiteel proovisin veidi improviseerida. Esmalt läksin mööda mäge kulgevat loomaradapidi. Kui mets tihenes, siis hajus ka rada ära ja pidi suvaliselt auto poole suruma. Lõpuks sain ikka aru, et metsasiht on mugavam variant ning leidsin ennast jälle ka sealt.
Aarde hoidik on natukene ajahambale jalgu jäänud aga jätkuvalt täidab edukalt oma funktsiooni aga natukene teises asendis. Sisu oli tip-top. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Kuna Öördi onn oli hõivatud ja seal ümber ka mitu suurt telki, siis ei hakanud ennast sinna pressima. Lõpuks ööbin siin samas Hundimägede metsasihi alguses. Hommikul lähen siiski neid inimesi sinna kollitama, sest just seal on esimesed aarded homseks planeeritud.
Tore jalutuskäik super kevadilmaga. Aare paigas ja korras. Ilus koht pealekauba. Tänan
Rahulik jalutuskäik looduses. Vahepeal tuli lumehelbeidki taevast alla. Kenad mäekesed said leitud. Tiitu vaevas kogu tee küsimus, kus on need seinad? Kui Ene aarde leidis siisai kõik selgeks. Tänud jalutuskäigu eest looduses.
Päev oli lõppemas ja seega tuli kiirustada. Lootsin et taleunest ärganud poegadega emakarusid Hundimägedele ei liigu, õnneks me neid ei näinudki. Mäe aardelt leidsime ja sellega panime ka seekordse punkti Soomaa külastusele, põhjust siis tagasi tulla on aga väga palju
Kui tundus, et enam autoga edasi ei saa, siis jätkasime jala. Pärast selgus, et tee oli üllatavalt pädev, aga kui juba jala olime siis nii ka jätkasime. Veidi jalutamist ja olimegi mäe otsas. Sellist poleks osanud küll oodata. GPS ei olnud eriti koostööaldis, aga selle eest karjus aare lausa näkku. Pärast oli tükk orienteerumist, et õige suund leida, kust metsast välja saaks. Aitäh peitjale.
Vaat see oli alles üllatuslik koht seal metsas. Jõudsin lastega sinna pimedas. Äge teostus.Lapsed olid vaimustuses.
Valida oli kahe sihi vahel, üks raskemini läbitav ja teine kaugem, aga see-eest kergemini läbitav. Minnes saigi valida kergema maastiku kasuks. Kohapeal GPS tiirutas liiga palju ja seega sai kõigepealt kõrval asuv objekt üsna põhjalikult üle vaadatud. Seejärel tuli klassikaline logide lugemine. Nende põhjal laiendasin minagi veidi haaret ja peaaegu koheselt sain nägijaks. Tagasiteel tahtsin veel mõned mustikad korjata, kuid neid oli seal vähevõitu ja viimaks avastasime endid sellel raskemini läbitaval sihil. Valikut enam palju polnud, tuli seda mööda teeni endid pressida: läbi langenud puude ja kõrge rohu. Tänud.
Astud pehmes samblavaibas ja pilk puhkab looduses.
GP1373/GC1614
Muidu oleks isegi Maassaarde läkinud, aga va telliskivi oli ees. Arvasime, et vast siis põhjusega. Niisiis keerasime nina siiapoole. Mõnus väike jalutus mööda sihti ning peagi jõudsime mõnusa pehme samblaga kaetud mägedeni. Mõnus pesa aardel. Aitäh!
Vanasti avaldati teateid, et siin või seal külas olla hunte nähtud. Praegu avaldatakse teateis, et siin või seal on näha vene allveelaevu. Siin oli näha ohtrat taimestikku.
Koordinaadid nõksa mööda, aga seda suurem on leidmisrõõm ning samal ajal mõte, et kuidas me seda kohe ei näinud :)
Nagu kaks võsavillemit suundusime aarde poole. Pidin juba pea ees hundi urgu sukelduma, kui Tarvo "Heureka" karjus.
Mõnus jalutamine läbi metsa. Kui sihtpunkti jõuad, leiad sealt eest järjekordselt hästi teostatud aarde.
Kuidagi palju tundub siin Soomaal neid mägesid olevat! Kagu-Eesti mehena olen tollest avastusest päris kõvasti üllatunud. Aarde maskeering on aga andekalt välja mõeldud, ehkki peidukohta väga raske märgata pole. Suured tänud peitjale!
Margiti logist nähtav segadus oli ära koristatud ja nii kujunes sellest üsna tsiviliseeritud jalutuskäik mööda metsateed, siis kraaviületus, veidi niisket metsa ja ohoo, jälle luide keset muidu ühtlase pinnareljeefiga metsa.
Leidsime hundimäed ja peagi ka aardevalvuri. Päris pull lahendus! :D Võib-olla peagi vajaks värskendust, aga toimib veel küll. Logisime ja mälu järgi tagasi. Mälu võttis suuna päris otse autole, nii et tuli ka veidi teine marsruut, otse üle raiesmiku. Polnud ka sel väga häda. Aitäh, vahva!
Metsa all siia-sinna liikudes avastasin äkki,et hunt jälgib mu tegevust. Mõtlesin,et siiamaani oleme ikka sõbralikult kohtunud ja küllap ka seekord.. Nii läkski,lubas aarde korraks mulle,et logi kirja saab:) Tänud peitjale põneva aarde eest!
Ma pole kunagi metsas olles hunti kohanud, nüüd see siis juhtus. Õnneks oli teine väga tasane ja lamas vaikselt oma koopas. Kuid tee hundimägedeni ei olnud nii tasane midagi, mahakukkunud puid, millest tuli üle ronida oli jube palju. Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et kõige lühem tee pole alati kõige kergem. Tagasi auto juurde tulime väikese ringiga ja see kujunes hoopis mõnusamaks jalutuskäiguks seal hundilaanes. Koopast võtsime kirju lehma, et päästa teda hundi lõugade vahelt, kui viimane juhtub ründama, jätsime aga armastust täis väikese kruusikese kõikide eelmiste ja järgmiste geopeiturite auks, kes sinna laande satuvad. Aitäh peitjale, vahva rännak oli.
Väiksemat sorti närilised olid esiseina kallal hambaid proovinud. Õnneks kõri oli terve ja valvur ise hea tervise juures. Aitäh!
Jalutuskäik hundi juurde tehtud,magas saime ära logida.
Auto jäi sihi otsa, aarde poole viis selline vaevalt aimatav rada, ilmselt metsloomad. "Karukoopas" aaret polnud, ühest teisest vaatas nimitegelane vastu. Logiraamatusse nimi kirja ja tagasi sihti mõõtma. Huvitavad vallid seal keset metsa.
Need pagana sihid olid kõvasti ohakaid ja puju täis kasvanud, sekka nõgest ja vaarikaid. Nii et jalad said korralik töötluse. Eks ta oligi tänastest aaretest füüsiliselt kõige raskem - kui sihukese asja kohta sõna raske üldse pruukida tohib. Igatahes murdsime end kohale, vaatasime tiba ringi, ja siis jõllitas hunt meile ka vastu. Logiraamatust meenub mingi segadus, Vaimar oli üldse aastal 2014 loginud - tervitused talle tulevikku. Ja rändurkutsa tuli meiega tagasi. Tagasi auto juurde - ikka see 700 m - läksime juba nurka maha lõigates. Tore jalutamine oli, aitüma!
Varasemate leidjate logide põhjal ajasime kummikud jalga ja läksime mäge ja hunti otsima. Leidsime mõlemad ja veendusime, et ettevaatlikult liikudes oleks ka tossudes hakkama saanud. V: südamekujulise klmabri, J: pisut toidupoolist metsakutsule - 2 veist ja 1 kana.
Vähemalt mina tegin matka enda jaoks aastaaja ja varustuse valikuga +1.0 võrra raskemaks. Ihu oli veel puhanud ja sel päeval kasutamata, nii et ma ei viitsinud isegi kummikuid jalga ajada, mis lund üle serva sisse ei päästaks. Teistel olid kõigil räätsad või murdmaasuusad, ma sain saabastega hakkama. Higistama ajas, aga hakkama ma sain. Ka aardeleid ei tulnud just paugupealt, sest nullis olev mägi ei allunud kaasavõetud labidale ;-) Õnneks oli meiega terane Carolina, kellele värske õhk oli hästi mõjunud.
Aitäh peitjale mõnusa matka ja temaatilise aarde eest! Mina ei vahetanud nänni. Aare oli ja jäi ka meist korda. Ka teistele tasub meelde tuletada, et midagi maa seest välja tõmmata pole vaja.
Meiegi auto jäi 700 m peale. Panime jalga, kes räätsad, kes suusad, kes võttis omad jalad lihtsalt selga ja sumpas meile järele. Mõnus ja paras jalutuskäik. Aare hakkas nullis lund koopalae pealt teisaldama ja lõhkus oma labida ära, nii paksu koorikuga lumi oli (või nii nõrk labidas) :) Kuna kolm meest nii kõvasti seal tuuseldasin, jalutasin mina paar sammu eemale ja piilusin teise urgu sisse. Kerge ehmatusega tõdesin, et kaaslased otsivad valest kohast. :) Jätsin aardesse rändur-koera, paras huntidele seltsiliseks.
Auto jäi ca 700m peale. Kuna läheduses oli kõvasti metsa tehtud ja kenad rajakesed metsa alla sisse sõidetud, siis räätsasid kaasa ei võtnud. See oli viga. Lumes sumada sai ikka päris hoolega. Hunti nägin. Aare korras. Tänud peitjale. V: münt J: smile