Üksik õunapuu

Suurem osa endise Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest asus looduskaunites kohtades ning erandiks polnud ka Keila-Joa raketibaas, mis rajati ENSV Ministrite Nõukogu 1946. aasta 27. juuni otsusega Eesti külastatavaima joa ning Türisalu panga vahetusse lähedusse 423,2 ha suurusele maa-alale. Peale tavaliste rakettide olid nimetatud territooriumil ka tuumalõhkepäid kandvad raketid. 1993. aasta augustis andsid Venemaa relvajõud raketibaasi üle Eesti Vabariigile suure keskkonnasaastega. Ohtlikkust tõstis asjaolu, et raketibaas paiknes alvaril, kust saasteained pääsesid takistuseta põhjavette ja edasi merre. Tehtud hindamistöödega tuvastati 305 reostuskollet: jäätmehunnikud, prügimäed, kemikaalid, naftasaadused, purustatud seadmed, vanametall ja mahakallatud raketikütus. Üksnes juunis 1993 oli maha kallatud kuni 4 t raketikütust, kuid seda oli pinnases ja põhjavees hinnanguliselt 10-15 tonni. Ajavahemikul 1994-97 puhastati siin üle 1200 kuupmeetri naftasaadustega reostunud pinnast. Tehniliselt väga keerukas oli aga aluselise raketikütuse komponendi samiini ohutustamine. Tööde esimeses etapis reostusala piiritleti, eemaldati betoonist katteplaadid ja kaevati pinnas kuni paekihindini välja. Eemaldati üle 250 kuupmeetri samiiniga reostunud pinnast. Kogutud pinnas segati puukoore ja väetisega ning pärast nelja-aastast "laagerdumist" viidi isepuhastunud pinnas endisse asukohta tagasi. Reostunud põhjavee puhastamiseks rajati reostusala keskossa kaks puurauku ja alustati saastunud vee väljapumpamist. Väljapumbatud vett puhastati aktiivsöe ja turbafiltrite abil. Hiljem kasutati vee puhastamiseks fotokatalüütilist meetodit (samiini lagundamist ultraviolettkiirguse ning katalüsaatorite koostoimel). Tööde efektiivsuse suurendamiseks juhiti puhastatud vesi pinnasesse tagasi, kiirendades nii reoainete eemaldamist läbipesemise teel. Tööde kogumaksumus oli kõrge, kuid tulemus hea.

Praeguseks on loodus endise raketibaasi militaarreostuse suures osas parandanud, kuid ala praegune seisund ei tee eestimaalastele au. Algselt suhteliselt heas korras olnud hooned rüüstati kiiresti. Esmalt kadus kogu eemaldatav metall, seejärel territooriumi ümbritsev plankaed, 1995. aastaks jõudis järg raketibaasi stardi- ja tankimisplatse ümbritsevate mullavallide äravedamiseni. Juba 1999. aastaks oli praktiliselt omanikuta territoorium kujunenud ümbritsevate suvilate prügilaks. Kuid siia oleks väheste vahenditega saanud luua meeleoluka vabaõhumuuseumi, kuhu oleks kindlasti tulnud ka arvukad välisturistid. Nüüd on kõigeks selleks juba hilja ja ala seisab kasutamata. Nii on juhtunud suure osa endiste sõjaväeobjektidega.

Palun asetage kogu maskeering tagasi nii nagu te selle leidsite!

Aare asub üksiku õunapuu läheduses. Puu ise jätke rahule, kui just õunu pole soov kaasa haarata.