Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tuhala mõisaga seoses tasub meelde jätta kahe selle kunagise omaniku nimed. Krahv Ludwig August Mellin oli esimese Liivimaa atlase koostaja aastal 1798 (atlase faksiimilet on aegajalt poodides siiani saada) - see kunstiteos võiks igale geopeiturile tuttav ette tulla. Paul von Lilienfeldt-Toal oli sotsioloogia rajajaid tsaaririigis ning valiti 1895 koguni rahvusvahelise sotsioloogide ühingu etteotsa, asepresidendiks. Aga ega talupojadki härradest maha jäänud. Krahv Mellin olla kirjutanud: "Tuhala talupojad on oma kombelisuses, jõukuses ja hariduses teistest talupoegadest terve sajandi võrra ette jõudnud, ilma et sellest kuni praeguse ajani mingeid kahjulikke tagajärgi oleks tekkinud, mida omavoli ja privileegide kaitsjad nii väga kardavad ja ennustada tahavad."
Mõisast endast suurt enam järgi ei ole, aga mõisasüdames ringi vaadata tasub ikka. Ja et aare lihtsalt skoorimiseks ei kujuneks, peidame otsa vette. Kuula, kuis vesi kohiseb. Vaata, kuidas ta kohisema hakkab ja nullist sinu poole voolab. (9.5.12 alates) Nüüd tõsta pilk - pöetud peaga vanakest näed? Nii natuke paremal otsejoonest? Mine tema juurde ja sukeldu, vähemalt küünarnukini, vee poolt. Said? Peaksid saama ...
(VANA MÕISTATUS, AJALOO HUVIDES: Astu paar sammu ette-vasakule. Nõjatu vasakule, toeta ennast rinna või õlaga julgesti ja mugavasti. Hoia end parema käega kinni, siruta vasak välja kaugele ümber nurga ning haara aardest. Ulatasid? Mina ulatasin. Kui ei, mine ringi ja proovi sealt, aga see pole pooltki nii mugav.)
Vihje: pole
Lingid: http://www.mois.ee/harju/tuhala.shtml
http://maaritnomm.blogspot.com/2009/05/tuhala-mois.html
Aarde sildid:
soovitan (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC35G8K
Logiteadete statistika:
133 (87,5%)
19
6
5
3
0
0
Kokku: 166
Siin sai ikka üksjagu aega pühendatud kuid lahkuma pidin ikkagi tühjade pihkudega. Ei teagi kas olin pime või sai saatuslikuks lumi ja jää. Igatahes jään huviga järgmiste külastajate logisid ootama.
Selle aarde puhul saime lausa kolm korda käia täiesti õiges kohas, kuid ikka leiuta jääda.
Esimesel korral olime Tuhalast läbi sõitmas millalgi sügisel ja tegime kõik nii nagu kirjeldus käsib ja leidsime koha, kuhu käsi sisse toppida. Aaret ei leidnud ja hakkasime juba kahtlema, et kirjelduses on mingi Palangu sõnamäng ja äkki oleme asjast valesti aru saanud.
Täna ennelõunal olime jälle siit läbisõidul ja vaatasime üle juba tuttava koha ning ka muudki noorukid ja vanurid lähiümbruses. Aaret ikka ei leidnud. Mõtlesime, et peaks peitjaga ühendust võtma ja asjaolusid täpsustama ning siirdusime järgmise aarde otsingule.
Ja endalegi ootamatult tekkis meil võimalus aarde omanikule oma kurba elu kurta juba õige kiiresti. Olime just järgmise aarde juures toimetamas, kui saime Hannese (peitja) ja Helge (viimati leidnu) poolt teolt tabatud. Näitasime aarde võimaliku asukoha pilti, kuid meile kinnitati, et see pole õige koht. Lisaks kuulsime veel igasugu juhiseid aarde leidmiseks.
Kuigi meil algselt polnud täna plaanis rohkem selle aardega tegeleda, siis peale seda kohtumist mõtlesime ikka veel korra tagasi sõita.
Otsisime taas juba tuttavaks saanud kohtades, tegime Helgele ka pilte erinevatest õõnsustest ja lõpuks saime aarde täpsed koordinaadid. No ja mis te arvate, kuhu need meid suunasid? Muidugi täpselt sellesse kohta, kus juba kõige esimesel otsingukorral olnud olime. Kaevasime seal ikka veel ja olime juba käe peaaegu õlani sisse surunud (kuigi kirjeldus käskis umbes küünarnukini), siis aaret me ei leidnud.
Peale kõike seda on meie diagnoos, et aare on KADUNUD!
Olukord oli siin päris trööstitu - jõest polnud praktiliselt midagi alles, väike nire ainult voolas veel. Vaatasin vihje pilti üht ja teistpidi aga no ei koitnud ka nüüd.
Mõtlesin kiirele skoorimisele, sest tundus nagu, et saan kõigest aru, aga selgus, et saanud tuhkagi, peale selle mida tegema ei peaks, ühesõnaga ei näinud mida vaja. Kodutöö oli tegemata, järgmine kord olen ehk nägijam.
Vähemalt kolmas katse - tänu Taavile tekkis ka üks teistsugune mõte aga see kahjuks aaret meile kätte ei toonud. Võtame korduvkülastuse uuesti plaani. Enne A. loomade silla külastust hüppasime läbi ka Polli loomaaiast.
Tean vähemalt kolme peitjat, kelle aarete puhul saad sa suure tõenäosusega mingit pidi ninapidi veetud, kui õigel hetkel peitjaga samal lainel ei ole. Hannes on loomulikult üks neist :)
Kohapeal olles läks enne ikka jupp aega, kui hakkasime taipama, mida peitja on mõelnud. Alguses sai seda aarde kirjeldust ikka üsna sõna-sõnalt võetud ja sukeldumas sai nii mõneski kohas käidud.
Siis aga tekkis meil uus teooria ja aarde kirjeldust sai natuke teisiti tõlgendatud. Paraku edu sellele ei järgnenud. Kõik nagu klappis, aga samas ei klappinud ka. Omast arust leidsime hea peiduka, aga aaret sealt leida ei õnnestunud.
Nüüd ei teagi, kas: me saime millestki väga valesti aru; vaadatud koht oli õige, aga ma ei suutnud sealt aaret märgata; aare on kaduma läinud.
Eks kunagi tulevikus proovime uuesti.
P.S Kui nüüd neid pilte vaatan, mida otsides sai tehtud, siis äkki seal ikka oli aare peidus...
Seekord jäi aare leidmata. Ei tahtnud igale poole ronida ka ja riideid mustaks teha. Eks teinekord kui siiakanti satume proovime uuesti.
Kuulasime, kuidas kohiseb ja vaatasime, kuidas nullist meie poole voolab. Otsisime könti, paremal nagu ei paistnud, vasakul paistis. Sobrasime siis ülihoolikalt ja erinevates limboasendites vähemalt seda, täiesti võimalikuks osutus käed küünarnukini igasugustesse kohtadesse toppida… Ka mujal kui vasakul… :D. Ei vedanud ikkagi lõpuks leiuga, aga eks teine kord proovib siis jälle – see "siinsamas" asuv kodumaakonnakas ju :).
...ja siis mina saan peitja käest õiendada, et tema vaeseke pidi puu otsa ronima :P Kuhu kõik me seal ronisime ja oma käsi toppisime :) Aga meie jäime ikkagi veel aardeleiust ilma ka :D Puu otsas oli vähemalt aare olemas :) Aga jah...ei tea...ei olnud peitjaga ühel lainel ja ei saanud aru milline see õige koht olema pidi kuhu kätt oli vaja toppida :)
Otsingud katkestas kaks korda paduvihm. Olime küll lausa õlavarreni arvatavas kohas, aga näppu midagi ei jäänud.
Koht oli kohutavalt võõras nagu ma polekski varem siin käinud ja aaret juba otsinud. Leidsin ka ühe parkimist lubava sildi, mida eelmine kord polnud. Midagi ka seekord silma ei jäänud ja nii lahkusingi tühjade kätega.
Ei leidnud. Ju ei olnud peitjaga ühel lainel ja miskit jäi arusaamatuks. Eks soojemal ajal tagasi.