Tule saarele sa - Nava

Arheoloogide leiud kinnitavad, et kalastajate peatuspaik oli Endla järve ääres juba enam kui 4000 aastat tagasi. Siinses loodusmaastikus on alati vähe inimesi elanud, suurte sõdade aegu on soosaartel varju otsitud ja leitud. Endla soostikus kulgeb omapärane, muinasaega tagasi ulatuv piir, mis kõiki riiklikke ümberkorraldusi trotsides on muutumatuna püsinud 13. sajandist siiani. See on üks väheseid pikka aega säilinud sisepiire Eestis. Algselt eraldas Põltsamaa (Mõhk)jõge ja sood mööda kulgenud piir muistset Järvat, Mõhut ja Vaigat, hiljem nii Poola ja Rootsi valdusi kui ka Eesti- ja Liivimaa kubermangu. Tänapäeval eraldab piir Jõgeva, Järva ja Lääne-Viru maakondi. Ääremaal ei kutsu looduslikud tingimused piire muutma. Praegu elab looduskaitseala lääneosas ainult 3 inimest, idaosa rabaalad on inimtühjad. Soosaartel asunud talukohad on hääbunud. Viimane perenaine lahkus Navalt 1974. aastal. Palkidest hooned hakkavad varisema, inimeste elupaiga võib ära tunda õitsva sirelipõõsa, karudest räsitud õunapuu või ammu istutatud nulgude järgi. Loodus võtab tagasi selle, mis kunagi raske tööga ülesse hariti. Luhaheinamaad on kattunud hõreda sookaasikuga, põllud metsastatud või võsastunud. Teed olid kehvad, ühendust aitasid pidada ka jõed ja taliteed. Üle Endla järve kulges Tartu-Tallinna talitee, kõrtsid olid Naval ja Haaval. Nüüd on vanad teed kinni kasvanud ning soostunud.

Aare ei asu liikumispiirangutega alas, aga otsima minnes veenduge, et lähenete sealt poolt, kus piirangud puuduvad.