Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peitsime aarde seiklemist väärt kohta.Soovitame külastada seda paika valgel ajal. Aardeni viib tee(ei ole drive-in aare)mis on ilmastikuoludest tingituna porine. Tagasipeitmisel veenduge,et kõik oleks korralikult paigas. Kaevata pole vaja. Pargiperemees on asjast teadlik. Jõudu kõigile seiklejatele!
Saksa soost ärimehele Blücherile tuli pähe mõte asutada Kunda randa eksport-import sadam,sanatoorium pealinna jõukatele elanikele,ehitada hoone tolliametile, rajada Kunda jõele saeveski,ning jõesuudme lähedale sadamamuul. Kõigele sellele pani ettevõtlik Peterburi sakslane nimeks Neu London-Uus London,mis kohalike poolt meelepärasemaks-Lontovaks kohendati.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC39E6W
Logiteadete statistika:
122 (98,4%)
2
1
0
0
0
0
Kokku: 125
Tänud aarde eest!
Tulin ära korjama enda rändurit, mis saabus Jaapanist, kuhu ma ta aasta aega tagasi jätsin.
Esialgu tundus, et ei, seda me ära ei tee. Lihtne ei olnud, aga saime hakkama. Õnneks ei olnud libe ja lumi pigem aitas. Aitäh! Oli põnev
Leitud,tee sinna oli küll mitte väga lihtne,aga ka mitte võimatu
Enne käisime seikluspargis turnimas, pärast taipasime vaadata, kas mõni aare ka läheduses. Oligi! Tore jalutuskäik üle sooja sambla ja läbi külma vee. Aitäh! :)
Blücheri karulaugud... Viimsi rahvas näeb vaid und sellisest välust! Tänan!
Nüüd tean miks selle kandi nimi on Lontova. Karulauk õitses ikka veel, selle sees kahlates lõhnasin ise ka nagu lauk. Ja natuke nagu ka nõges. Thnxz!
Olin vilksamisi kirjeldust ja mõnda logi lugenud ja arvasin, et vastavalt maastiku raskusastmele tuleb siin mingi õudne mudane turnimine. Teerada oli tõesti natuke märg, kuid kummikutega oli mõnus paterdada ja kui kallakule jõudsime, siis läks mul suu kõrvuni. Milline ilus karulauguväli siin päikese käes vastu vaatas. Peale aarde logimist asusin loomulikult korilusega tegelema. Ühtegi kotti mul polnud, kuid mütsi sisse mahtus seda väärt kraami kah piisavalt. Praegusel aastaajal mulle see koht vägagi meeldis. Suur aitäh!
Sai turniga aga näga lahe seiklus lastega. Aitäh!
Täpselt selline aare, et lähed kohale, paned nime kirja ja lähed tagasi. Hea mõnus jalutus.
Ega ei oskagi Loona logile väga midagi lisada. Sattus tõesti nii, et mõnusa kulgemise asemel pidime üks hetk järsakust alla kulgema ja sama targalt ülesse tagasi. Kust see lubatud rada aardeni viis ei oska öelda - sest meie valitud parklast läks ju ka täitsa arvestatav rajake :D Teostus oli tore, aitäh!
Parkisime autod kuhugi majade vahele ning suundusime edasi metsa. Kõik oli täitsa tore kuni öeldi, et nüüd siit järsakust alla. Nooojah - pime, libe, porine ja välja väänatud jalg ei käinud eriti kokku, aga aardeni ma jõudsin :D Üles oli juba palju keerulisem saada, sest maastik tõesti ei halastanud. Aitäh!
Libe oli ja mind söödi igast otsast. Aga koht oli ainulaadne ja ajalugu väga huvitav. Aitäh.
Alguses tundus pilt hullem, aga laskumine oli kerge, õnneks ei olnud väga libe ka. Mingi vana trepi moodi asi oli ka abiks nõlva esimesel neljandikul. Teinekord peab minema ka seiklusrajale, kui aega on. Tundus eemalt vaadates äge. Aitäh!
Kasutasime rada, aga vahvam osa oli metsas karulauguuputuse sees liikumine :) Tänud peitjale.
Millegipärast sattusime siia aarde juurde totaalselt valet rada mööda. Aga sellevõrra oli põnevam. Tänud!
Alguses püüdis pilku huvitav ja kahtlane torn.. no rippkeerdtrepp ja jäigastusdiagonaalide asemel tross kinnitused kuskil hiiglama kaugel just julgustavalt ei mõjunud. Kuid see eest oli silmale kena vaadata. Ma polegi varem nii aeglaselt trepist üles läinud. Üleval olles avastasin, et aare ise asub ju hoopis teisel pool jõge.
Õigel pool jõge suutsin ka esimese hooga väiksema platvormini minna ja seal siis ringiga aardeni jõuda. Äge koht. Tänan.
Käisime võtsime kohvikust kohvi ja jutustasime perenaisega. Perenaine juhatas lahkelt teeotsa kätte ja andis loa keraamiliste kohvitassidega aaret otsima minna :) tunne oli nagu läheks piknikule :D pepupeal liugu ei hakanud laskma aga logi saime kirja. Aitäh peitjale. Järgmine kord tuleme ronima ka :D
Oi, mis see on! Jäime pidama torni juures mis silma hakkas. Selgus, et seiklusraja element. Läksime siis jalutama. Alguses kohviku tagant metsa, rajal aga tegeleti ühe atraktsiooni juures aktiivselt mesilaste tõrjega. Olid va kurimused leidnud salapesakoha ja käisid turnijaid sutskamas. Õnneks meid hoiatati ja saime ringi minna. Aarde leidsime kenasti. Tagasi tulime otse läbi jõe. Oli korras. Täname!
Selle aardeni jõudmine kulges pikalt läbi põlvini karulaugu sumpamise. Kiire jalutuskäigu ajal jõudsin juba naiivselt arvata, et äkki karulauk ka pisut peletab sääski, aga ei..kui logimiseks peatusime, oldi kohe hulgakesi kohal ja kasutati võimalust meid toiduks manustada. Panime ruttu nimed kirja ja sumpasime edasi. Täname peitjat.
Siia aarde poole lähenesime mööda nurgataguseid. Kui aiamaad otsa said, oli õhus tunda sellist mõnusat intensiivset lõhna. Spetsalistid tuvastasid kohe ära, et karulaug. Silmad avades leidsime ennast keset suurt-suurt karulaugu välja. Ei paistnud ei otsa ega äärt. Sellist pulli nägin ma küll elus esimest korda. Paistab et seekord oli naadi ja karulaugu vahelise olelusvõitluse karulaug võitnud. Laskumiskohas sai selle peal isegi liugu lasta, päris libedaks läks jalgealune. Leid ise tuli möödaminnes ja andsin ka teistele võimaluse otsida, neil käis asi samamoodi. Teine asi mis muljet avaldas oli see ronimispark, selle pärast tasub siia kunagi veel tagasi tulla jah. Karulaugust oli veel ka niipalju kasu, et kui varem haises auto salong haava puitmassitehase jäätmete järele, siis nüüd asendus see vähe leebema kuid mitte vähem intensiivsema lõhnaga.
Tänud.
Elektrijaama juurest otsustasime siia otse jalutada. Kaart näitas rada aga millegipärast avastasime yhel hetkel ennast hoopis kellegi aiamaal. Edasi oli 6nnex ikka mingi raja laadne asi. Vahepeal olime keset karulaugu põldu. Poleks arvanudki et see niimoodi massina kasvada v6ib. Nullis tegime sääskedega n6iatantsu ja panime oma naerunäod kirja. Vaade seikluspargile oli samuti v6imas. Siia tasub t6esti tagasi tulla. Tänud peitjale
Kuna kaardi järgi tundus põhja poolt lähenemine suletud majade tõttu, siis lähenesime lõunast. Oli alles rada. Leid tuli õnneks kiiresti ja jätkasime matka põhja poole, sai läbi küll. Kunda seikluspark paistab lahe olevat, tuleb see kunagi ära proovida.
Blücheri aare oli mul ainuke, mis on Kunda kandis võtmata jäänud. Täna sai see viga parandatud. Natuke turnimist mudasel pinnal ja aare käes oligi. Kiire leid. Täname.
Jätsin ratta kohviku najale ja suundusin aaret otsima. Kui olin rajakesele saanud vaatasin tagasi ratta poole ja mulle vaatas vastu valges hommikumantlis naine, kelle aiast olin just läbi astunud. Käisin kiirelt aarde juures ära, täitsa mõnus rada viis sinna. Õnneks tagasitulles polnud rattakumme läbi torgatud :) Aitäh!
Selgus, et jõe läbimiseks on mu kummikud siiski veidi liiga madald. Egas muud kui üle Blücheri õue. Omanik veel takseerisin jalanõud üle, kiitis sobivaks. Edasi juba libe, kuid kiire kohalejõudmine, peidukas kenasti tuvastatav.
Paras jalutuskäik Kunda klubi juurest, Tänud juhatamast, ilm ja mets oli ilus.
Koht on tõesti seiklemist, pargiperemees tutvumist, jäätis söömist ja aare otsimist väärt! Suurim tänu siia kutsumast!
Uskumatu, aga mitte keegi mu Kesk- ja Lõuna-Eesti tuttavatest polnud sellest kohast kuulnud. Nüüd on, ja küll sätivad kohe-kohe terve perega tulema:)
Kohviku peremees hindas pika pilguga meie jalanõusid. Üks praagiti välja, mõned jäid kohvi jooma. Ülejäänud logisid.
Väga viisakas peidukas. Karp ilusti kuiv ja ilus, kusjuures nii kuiva karpi pole ammu kohanud nagu oleks toas hoitud mitte metsas vedelenud. Täname.
Kuni kanuud Kunda jõel olid, vaatsin mina selle kandi aardeid üle, kõiki ei jõudnud, kiired matkajad olid :) Tulin siia Euroopa omanäolise ja hüdroelektrijaama juurest ning tagasi läksin kohviku kaudu, selline mõnus jalgsi Kunda retk oli. Aarde leidmisega muret ei olnud, natuke ringi vaatamist ja käes ta oligi. Peidukaga on kenasti vaeva nähtud ja eks tuli endalgi vaeva näha maskeeringu tagasi saamisega. Tänud peitjale!
Natuke looduses jalutamist kulub ikka ära. Aga aare vahva.
Kuna Pada aaret otsides saime mägironimise ristsed ja paberid kätte, siis seekordne päise päeva leidmine tuli märksa nobedamalt. Aga nagu ikka... miks minna kergemat rada mööda, kui saab loomulikult ka raskemat teed mööda. Kuna me ei tahtnud sattuda võõrale lillepeenrale, siis otsustasime väikese ringi kasuks ida poolt, mis osutus aga tõsiseks mägilaskumiseks. Täname!
Nagu ikka, mööda rasket rada aardeni...ehk siis mudane ja märg ja libe. Aarde peiduka avastasime ruttu. Tagasitee kulges juba mööda treppe ja lauget metsaalust. Aitäh!
Kuna leht kirjutas, et Kunda jõe veetase on madal, otsustasin Kohina juurest otse üle jõe tüürida. Enam vähem mõeldava ületuskoha leidnud, läks kõik enne teisele kaldale jõudmist hästi, kuni eelviimase sammuni, siis tuli piisk Kunda jõge minu kummikusse kaasa, no veetase langes sellega nüüd veelgi. Varsti hõiskas keegi teiselt kaldalt, ei saanud aru kellele. Ma ei lasknud end segada ja paterdasin edasi. Loodus vaadates kartsin hullemat otsingut, õnneks tuli kahtlane koht ruttu välja ja äkki avastasin, et 2 seiklusraja seiklejat olid minu poole kallast lennelnud, mina rühkisin mäkke edasi. Aga kohvik on seal ilusas kohas ja toit hea, olen järgi proovinud. Tänud peitjale!
Tänu sellele aardele õnnestus teha tutvust ka seikluspargi ja kohvikuga ning selle personaliga. Inimesed on seal abivalmid, lahked ja sõbralikud. Aare jäi kiiresti ja eemalt juba silma, aga märkimist väärib selle teostus sellegipoolest. Tänud peitjale!
Karulaugu lõhn paitas meeli rännakul ning õnneks olid juba eelmised otsijad raja maha tallanud =) Sain ka mööd mäenõlva liugu lasta, aga leidmisrõõm oli suur :) Imeline peidukas :) Aitäh
Esimese hooga sõitsime kogemata teisele poole jõge, ja sealt eest leitud tore ehitis kutsus lähemalt uudistama. Kui trepinautimisest isu täis, siis vaatasime ülevalt üle jõe veetud trosse ja kujutasime ette kuidas tunne oleks. Itil oli kahju, et seikluspark õhtul suletud, minul võttis juba tühipaljas mõte põlve nõrgaks :o) Et niisugusi tükke ette võtta, vajaksin ikka tõsist stiimulit! Nagu näiteks aare :D
Antud aarde leiuks polnud aga kogu tsirkus õnneks hädavajalik. Õigelt poolt lähenesin aardele üksi, Iti pelgas sealset tihedat taimestikku rohkem kui kujutluspilti peenel trossil üle kuristiku jalgrattasõidust. Pärast logimist autosse tagasi jõudes sain süüdistuse sibularaksus käimise eest, minu selgitustesse karulauguga kaetud nõlval liugu laskmisest suhtuti mõningase umbusuga.
Aga aitäh kohta kätte näitamast, ükspäev ma tulen siia veel tagasi ja teen need tembud ära! Päriselt!
Esmalt vaate imetlemine, siis vau-efekt seikluspargi juures. Ei tahtnud üle tädi lillepeenra minna, aga läbi/üle jõe tundus veel hullem. Ootasime tädi lahkumist ja hiilisime mööda kive. Edasi libe nõlv ja megakogus karulauku. Lõhnas hästi! Päris vinge koht ehitatud. Aitäh näitamast!
Siiapoole liikudes märkasime mäe otsas, et kuidagi väga huvitav vine on hakanud tekkima. Tegime veel kiire pausi enne kui alla orgu tulime ja hakkasime lähenemisteed otsima.
Proovisime pargi kaudu, aga mingi hetk sai selgeks, et ainukesed teed, mis sealtpoolt üle viivad, on natuke liiga maastik 5. Tulime tagasi kohviku juurde, mille kõrval asuva maja aias askeldas tädi, kes juba tulles meid pikalt jõllitama jäi. Taandusime mõtete kogumiseks uuesti pargi poole ja korraks käis läbi mõte risti tõmmata ja siis otse läbi jõe forsseerida, aga kaine mõistus sai antud hetkel siiski napilt testosteroonist võitu.
Selle kaalutlemise ajal oli tädi silmapiirilt kadunud ja otsustasime selle peale kiiresti ja vaikselt hiilida jõekallast mööda võssa. Võsa oli omamoodi huvitav, sest seal oli niivõrd tugev karulaugu lõhn, et see jäi jalgade külge veel mitmeks tunniks.
Lõpuks murdsime ennast ka aardeni, mis oli igati viisakalt ja leidlikult teostatud. Siis tagasi üle märgade palkide ja libeda taimestiku, tädi aiast läbi ja auto juurde.
Eraldi väärib mainimist asjaolu, kui kuratlikult äge see seikluspark tundus!! Ma nii ootan võimalust siia tulla ja proovida need rajad järele. Suur tänu kohta tutvustamast ja aitäh aarde eest!
Lõpetasime parajasti Brücheri kohvikus hõrku koogikest, kui kuulsin seljataga, kedagi peremehelt aarde kohta küsivat. Vastuse sai küsija sama nagu meie. Otsustasime, et anname tundmatule väikse edumaa ja hiilime siis talle järgi. Kook söödud, arve makstud, aga kust kaudu läks tundmatu aarde otsija, seda nüüd küll ei tea. Jälgi temast maha ei jäänud nii, et lähenesime oma teed pidi ja valik oli õige. Sattusime täiesti mõnusale rajale. Lähenedes kohale, nägime kauguses heledas riides liikujat. Kui aga meie hakkasime aarde juurde jõudma, nägime ainult seda, kuidas juuste lehvidest keegi mäest üles rühkis. Ümbrus oli kaetud õitsva karulauguga. See lõhn oli meil riiete küljes, ka peale Kundast lahkumist. Aare tuli õnneks kergesti välja. Eelevaks logiajaks osutus Inga. Tagasi läksime sama teed pidi kust tulime. Ei pidanud palju võsas ragistama. Tänud peitjale.
Kuna ma polnud logisid lugenud, siis parkisin mingi teeotsakese peale ja laskusin majesteetlikult trepist alla. Seal avastasin end keset seiklusparki, kus ronimine oli täies hoos. Pagesin sealt kähku, olles silmanurgast näinud teisel pool jõge asuvat kohvikut. Autos valgustasin end vajaliku kirjandusega ja läksin samasse kohvikusse lõunatama. Peremees tuli söögi ajal küsima, kuidas ma sinna sattusin ja vastasin ühe sõnaga - geopeitus. Seepeale valgus näole naeratus ja mõistmine ning ta kostis, et ta arvaski, et niisama sinna ei tulda. Lisaks andis ta teada, et veel üks paarike läks aaret otsima, kes seal enne kohvitasid.
Pärast sööki panin asjad kokku ja üritasin peremehelt välja pressida, kust see rada siis läheb, aga ta teatas, et ta ei tohi midagi öelda. Niisiis läksin suht umbropsu ning tundub, et läbi kellegi hoovide ja asjade, igatahes üks kass vaatas mind kui sissetungijat.
Kohale ma küll jõudsin, aga oli ikka hull teekond. Kasvavad taimed tegid maastiku hullult libedaks, siis see lõhn ajas pea parajalt uimaseks ning seal, kus taimi maha tallatud veel ei olnud, varitsesid suured palgid. Õnneks aarde leidsin kohe, kui olin suutnud paari tõuku veenda kilekotist kui kodust loobuma. Aga tagasitee oli veel koledam. Nägin kahte inimest ülevalt rahulikult nulli poole jalutamas (ilmselgelt siis need teised aardeotsijad) ja mõtlesin siis ka ülevalt tagasi minna. Aga kuidas sa üles jõuad? Üritasin minna otse, aga kuna mul puuduvad speedyle omased ronimisvõimed, siis hiilisin nõlva pidi edasi, et sobivamat kohta leida. Ega ma seda ei leidnudki, aga kuidagi suutsin end ikka mädade puujuurikate abil üles vinnata ning komberdasin siis mööda teed auto poole.
Küla vahele jõudes ei tabanud ma esmalt ära, kus ma üldse olen, kuna nii paljusid maju ma ei mäletanud, aga kilgete järgi panin suuna paika ja jõudsin kenasti sõidukini. Näitasin peremehele ülestõstetud pöialt ning kärutasin järgmise lähedalasuva aardeni. Tänud korraliku seikluse eest.
Georetke punkt nr. 5 (kellel huvi, alustagu lugemist Siberist). Astusin sisse, palusin peremehelt klaasi vett ja puhusin veidi geojuttu. Seejärel jätsin koti tema valve alla ja suundusin seiklema. Koht on äge ja sinna lähen kindlasti tagasi. Aare oli ka äge. Viisin peremehe aarde seisukorraga kurssi ja suundusin teisele poole Kundat Kronkskallast uudistama.
Teel aardeni sumpasin põlvini karulaugu kasvandikus. Peidik oli kohale jõudes aimatav. Vahva! Tänud!
Nagu ikka panime veidi pange lähtudes sellest, et aardeni viib tee. Võib-olla on seda teed näha suvel võsa vahelt aga praegu leidsime me ainult ühe tee ja korraliku laskumise. Võib-olla suvistes tingimustes on see tee täiesti õige ja laskumine läbi võsa nauditavam. Libedate lehtede ja lumega olime harjunud. Nüüd saime tuttavaks veel libedate kividega. Sinikad paranevad, GPS elas kukkumise ka üle ja aarde leiu saime peale mõningast otsimist kirja. Aitäh! EVEJ
Njaa, liginemistee oli päris jube, aga peale Kronkskallast tundus juba kõik võimalik. Tiirutasin gepsiga ringi ja ei leidnud midagi. Mingi hetk keskendus Carolys ühele objektile ja ma ütlesin, et kuule see peab ikka õige asi olema. Asi oli kinni jäätunuda, aga peale sõbralikku müksu avaneski meile aare. Aitäh!
Lähenesime seikluspargi poolt. Vahepeal oli tunne, et edasi pääseb vaid roomates. Aare avanes juhuslikult! Tänud peitjale!
Lähenesime majade poolt. Metsa all olid notsud korralikult pinnast töödelnud. Kaarti olin varemalt uurinud ja ootasin kindlat objekti. Ristiga kaart näpu vahel jõudsingi objektini, aga olin hoopis oodatud materjali asemel muust materjalist objekti juures. Vahva teostus! Tagasi tulime piki jõe kallast. Poolel teel kohtusime seikluspargi peremehega. Uuris kas leidsime ja kiitis õue tulemise eest. Tänud peitjale.
Läksime Rakverre seda imekuuske vaatama. Mõned aarded jäid tee peale. Eelmine kord augustis 2013 näitas meie geps ikka totaalselt valesse kohta. Ma ei teagi, miks me nii selles ühes kohas kinni olime siis. Täna leidsime kiirelt. Majade juures oli veel püssirohuving aastavahetusest üleval. Aitäh, lahe aare!
Teel aardeni sai piisavalt ronitud, turnitud ja laskutud. See teekond oli nagu seikluspargi üks väike osa. Miks ikka valida tavaline tee, kui saab ka nii :) Tagasi tulla sai jah juba mööda tavalist teed. Tänud peitjatele.
Esimese hooga ei leidnud teeotsa üles ja murdsime otse mööda järsku jõekallast. Kohapeal oli veidi tuustimist, aga siis märkasin midagi, mis ei olnud eriti loogiline. Väikese veenmise järel salalaegas avaniski ja aare vaatas vastu. Võtsime aardest kaasa elevandi ja lisasime omalt poolt kondeka. Tagasi tulime juba mööda teed. Aitäh peitjale.
Ülimalt konnarikas koht peab märkima. Sobivate peidukaterikas samuti :D. Toss oli päris väljas pärast kogu seda sebimist seal viltusel nõlval, seikluspark tuli parki põikamatagi kätte. Ronimisataktsioonid tundusid pargis iseenesest huvitavamad kui mujal nähtud, ehk teine kord tuleb ka neid külastama.
Aitäh Kunda tutvustamise eest. Siiani olen siit vaid paar korda läbi sõitnud. Täna sai vähe rohkem ringi vaadata. Seikluspark tundus päris huvitav, kuid rahvast ronimas ei näinud. Algus oli väheke kõhklusi, kust see tee siis aarde lähistele läheb aga läks õnneks. GPS juhatas ilusasti nulli, kuid veits läks ikka aega peiduka avastamisega. Maastik esisilla veo kasutamist ei vajanud.
Peetrile on see küll lapsepõlvemaa aga aarde tõin mina peidikust välja ;)
Täname!
Olles siinkandis kunagi lapsepõlve veetnud aimasin ära kust kulgeb aardeni tee. Siis tegime mäest alla savisurfi. nagu paljudel varemgi hakkasid meiegi nutiseadmed kanjonis "ujuma". Mina oleks vist siin tükk aega uimerdanud õnneks tabas Piia naiselik vaist üsna kohe ära kuhukohta vaadata. Kuna ilm oli üksjagu vesine siis rohkem siinkandis seiklema ei hakanud. Tegelikult on jõekanjon kuni ülalpool asuva elekrijaamani sügisest kevadeni täiesti matkata tasuv. Kanjoni sügavus peaks kohati 50mni ulatuma
Parkisin ratta seikluspargi juurde. Omanikult sain head juhised kuidas kõige paremini aarde juurde läheneda. Nulli jõudsin kuidagi märkamatult ruttu. Tegin seal päris mitu head ringi. Hakkasin minema ka õige kohe juurde. Tasakaal aga kadus ja pidin kukkumiste vältimiseks eemale hüppama. Millegi tõttu sinna kohe siiski ei läinud. Toitsin ja tapsin sääski. Nad olid eriti ahned seal. Umbes 20 minutit hiljem läksin uuesti looduslikule miniatraktsioonile ja leidsin korraliku aardepeidiku. Täpselt aarde karbi peal oli suur tõuk, kelle saatsin taimedesse. Pärast leidu premeerisin ennast kehakinnitusega seikluspargi kohvikus. Tänud!
Aega võttis, aga leitud sai! Raske koht, palju sääski, plätudega keeruline! Tore teostus!
Blücheri kohviku peremees soovitas enne seiklust kõht täis süüa, aga jätsime selle lõbu ikka pärastiseks. Garmini navigaator juhatas kiirelt aarde kõrvale ja siis otsisime päris tükk aega, teadmata milline peaks peidupaik välja nägema. Proovisin ka nutitelefoni äppi, aga see juhatas suurte puude all tagasi kaldast üles. Ühtäkki muutus mu kaaslane väga enesekindlaks ning suunas mind väikeste vihjete abil tagasi otsitavani. Margus tunnistas üles, et kuna sääsed tegid elu kibedaks ja vanamees tuias oma nutitelefoniga nagu kana takus, siis õlekõrs "kõne sõbrale" tõi selguse. Peitja on kenasti vaeva näinud, kiitus!
Vello ja Margus
Saabume kohviku juurde, sajab. Kiire pilk kärestikule kohviku nurga taha. Ah et siit lähemegi, jah? Või siis mööda kallakut jõe kaldal. Ei tundu just ahvatlev. Kui see vihmasadu nüüd pausi sisse teeks, siis läheks küll. Võtame kohvikus istet, kaks lattet, majakook ning lahendame veidi mõistatusaardeid, mis ees ootavad. Vihm ei näita mingeid märke, et ta tahaks nüüd selle kastmise järele jätta. Küsime arve ja... "teil pidi siin üks aare ka olema, mõtlesime, et läheks otsiks selle üles. Ega te ei tea, kuidas oleks sinna kõige parem minna?" "Minge, minge, ega aardeküti elu ei olegi kerge, igasuguseid ohte võib ette tulla!" kostab mees leti taga muigelsui. "Einoh, me teame, et pidi libe ja savine ja nii olema, aga meil on kummikud ja vihmariided olemas," vastavad aardekütid. "No aga milles siis küsimus?" Ja nii kaks aardekütti veavad vastavad riided selga, kummarid jalga ja minekut. Eks selle selline paras märg ja pehme rada oli küll, libe mitte. Probleem oli puude all enda asukoha teadasaamisega, seetõttu tuli veidi ringi tiirutada, mööda kallast üles ja alla trampida, aga siis jäi ikka silma see, mis silma jääma pidi. Ikka on midagi teisiti. Kärme logi ja tagasi ning taas hea olla autos kuivas.
Tänud aarde eest!
Aardeni saatis meid karulaugu uimastav lõhn. Võtsime kaasa ränduri.
Hommikul varavalges sai mindud kohale. Kahtlustasin kohe et aarde konteiner jääb minu jaoks valele poole jõge. Kuna jõe vool oli muljet avaldav siis sai vastu võetud otsus, et jõgi tuleb ületada jalgrattaga...mitte mööda põhja vaid paarkümend meetrit maa ja taeva vahel kõikudes...adrenaliini laks mis sugune. Teistkordse eufooria osaliseks sain, kui pidin laskuma mööda järsakut aardeni. Vähe sellest, et kogu maastik jättis positiivse mälestuse, oli ka rõõm leida eest mõnus peidik konteinerile. Sügav kummardus... J: Ränduri
Sügav lootus,et asi kergelt läheb,kustus üpris kiirelt... Aga geopeitur ei löö araks- kulgesin kõigepäält lähima sillani,ületasin jõe- ja siis džunglisse... Oleks teadnud, oleks matšeete kaasa võtnud... Aga hakkama ma sain- ja logi sai kirja. V/J: TB TFTC :)
Ükspäev lugesin, kuidas Liis jälle vigastas ennast Geopeitust mängides (tsiteerin: "järgmisel hetkel leidsin ennast pikali maast. Pole hullu, väike koks, lükkan lihtsalt juuksed silma pealt ära ja... Käsi oli verine."). Seda aaret otsides sai seda omal nahal järgi proovitud. Asusin mäe otsast allapoole minema ning esimene samm viis pinnase alt ära. Siit soovitus: olge ettevaatlikud, kuna need taimed seal on väga libedad! Läbi häda sain nulli ning ilmselge peidukas jäi kohe silma. Tänan aarde eest!
Väga tore peidukas ning põnev aare. Vaja oli päris pikalt tuhnida ja otsida, kuni juhuslikult aarde leidsime. Aitäh peitjale:)
Väga kena koht ja kindlasti külastamist vääriv seiklusrada. Ning veel, KARULAUK ehk metsik küüslauk. Eestis kuulub ta III kategooria looduskaitse all olevate liikide hulka. Karulauku kasutatakse maitse- ja ravimtaimena. Teda kasvatatakse ka aedades püsikuna. Taime osad sisaldavad erinevates kontsentratsioonides küüslaugulõhnalisi eeterlikke õlide komponente, allitsiin ja alliin jpt. Söödavad on nii lehed, varred, sibulad kui ka õied.Normaalse anatoomiaga inimesel karulaugu tarvitamine söögiks mürgistusseisundeid esile ei kutsu, küll aga võib taimeosade söömine olla mürgine loomadele. Karulaugu lehtede korjamisel ja söögiks ettevalmistamisel, tuleb neid hoolikalt puhastada ja pesta, et mitte nakatuda mitmete inimestele ohtlike haigusetekitajatega nagu Echinococcus multilocularis, nii, et ärge päris metsa all seda sööma kohe hakake. Ning oi kui palju rahvast seda metsa all korjas! Nii, et see oli nagu topelt aare! Aarde konteiner on kaval, tasub kindlasti otsimist, soovitan. samuti on kohvikus väga hea kohv ning lahke pererahvas. Suured tänud peitjale ning tervisi ja jõuda jaksu kõigile võrkpalluritele!
http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-7823/Karulauk-t%C3%B5hus-varakevadine-vitamiiniallikas-
Siia liikudes avastasin, et mingil rumaluse kõrghetkel olin gepsust kõik Lääne-Virumaa aarded ära kustutanud. Koordinaat kodulehelt hangitud, hakkasin lähenemisteed otsima. Kellegi hoovi ronida ei viitsinud ja nii küsisin targematelt nõu. Maastik oli ülevalt vaadates täitsa muljetavaldav, aga tegelikult polnud hullu midagi. Aarde leidmisega oli teine lugu. Nagu hiljem selgus, katsusin korduvalt õiget kohta, aga aare ei andnud ennast kätte. Geokõne kinnitas minu veendumusi ja nii ta lõpuks välja tuligi. Koht oli tore ja kunagi tahaks selle üle jõe laskumise ära proovida.
Õige raja leidmisega oli veidi tegemist aga see ongi mängu ilu. Sel päeval liikus ümbruses palju seiklusmugusid. Tänud peitjale. EVEJ
Külastasime väikese vihmasabina saatel Kunda linna ja tsemendimuuseumi, sõime Blücheri kohvikus ning pärast astusime aaret otsima. Aga no ei leidnud meie. Kõik otsisid, suured ja väikesed, geopeiturid ja mugud aga ei hakanud midagi meile silma. Geps lõpetas ka muidugi koostöö ja näitas statsionaarselt 40m aardeni. Eks me tuleme teinekord tagasi. Kunda oli väga tore linn.
Seoses sellega, et täna polnudki tööl seitsmest seitsmeni päev, vaid sain juba pool neli minema, otsustasin sõita Eskusse logiraamatut vahetama. Tegin seda väikese ringiga. Kõigepealt keerutasin rooli seikluspargi värava taha. Kunagi mõtlesin siia koos Siimuga logima tulla, et poiss saaks turnida, kuid nüüd on Siim siin juba sõprade sünnipäevadel käinud, aga mind ta kaasa ei võtnud ja aaret ka ei leidnud, nii et võtsin teise ise täna ette. Kõigepealt lobisesin kohvikus. Väga meeldiv oli. Siis avastasin jõge, kuhu Ago meie pere liikmeid pidevalt süstaga või raftiga sõitma meelitab, aga ajad on tavaliselt samad olnud kui orienteerumisvõistlustel. Nii et pole meil seegi asi korda läinud. Nüüd sain siis siin orienteeruda. Väga lahe oli! Silm ei tabanud peidikut kohe, sest siin oli suur konnakasvatus. Ma ei tahtnud neile peale astuda ja pelgasin veidi madusid ka. Mul ämm siitkandist pärit, muudkui räägib lapsepõlvest kõiksugu rästikulugusid. No igatahes sai aare kenasti leitud ja ühtegi madu ette ega konna jala alla ei jäänud. Suur tänu peitjatele! Täiesti kingadega võetav aare oli ja lühikeste pükstega poleks mul kah probleeme olnud. Pikkade oli muidugi mugavam, eriti aardest edasi minna.
Siin saatsid Merike ja Alex meid Peebuga üksi jahile. Ma kahtlustan, et meid oodates jõudsid nad seda juba kõvasti kahetseda. Sest aega läks rohkem kui küll... Jõudsin arvamusele juba, et mõni päästemeeskond meile varsti järele saadetakse.
Igastahes jõudsime me seal tüdimuseni tuiata. Ma kujutasin lausa füüsiliselt ette, kui palju Lääne- Virumaa puuke ma seal kokku korjan ja toidule võtan, omamata vähimatki vaimustust selle tegevuse suhtes... brrrr.. Ja veelkord sai kinnitust fakt, et hoolimata ilmselgeist asjust, jääb mul jõukasutusest väheks... Nii läkski väga palju aega, et ilmselgest kohast aare välja võtta. Pääsesime ilma häbistava päästeoperatsioonita. ;)
Kaks napakat all orus, üks hull samal ajal rattaga üleval õhus köiel edasi-tagasi tuiamas. Võiks asja kokku võtta... Ja puugid õnnestus seekord isegi üle kavaldada.
Aitäh!
See teine kord tuli varem kui ma oodata oskasin. Aga oli ka kordi hullem. Üldiselt juba tunnistasin, et mina olen vist mängust väljas kui Kadri veel "viimse" jõupingutuse tegi. Mnjah see rattasõit seal oleks palju meeldivam olnud. Tänud.
Alustama peaks ilmselt sellest, et meie ette väga palju logisid ei loe. Et oleks põnev kohapeal uut ja huvitavat avastada. Küll hiljem jõuab ka logidega tutvuda, kui juba aimu on, mida nendega öelda tahetakse. Seekord juhtus nii, et mina polnud lugenud ka kirjeldust väga põhjalikult. No kujutate küll minu üllatust, kui kohale saabusime ja ma kõike seda seal nägin. Nii tore :) mulle meeldivad sellised üllatused. Uudistasime siis jõge ja jõe peal olevat. Suurepärane koht, mille tänu geopeitusele avastasime. Ei tea kas julgeks ka ise rada proovida, tahtmine oli küll kohe. Väga kutsuv rada. Kuid seekord (nagu tavaliselt ikka) surus ajalimiit takka ning pidime üles otsima selle, milleks siia tuldud sai. Alustuseks otsisime rada, mis viiks õiges suunas. Kohalike abil saime rajaotsa kätte. Siis jäigi veel vaid õiges suunas minna. Ühel hetkel hakkas gps näitama rajalt kõrvale. Seal polnud just kõige lihtsam maastik. Minul oli aga vaid linnajalats, mis mitte kuidagi ei tahtnud laskuda, proovis hoopis libiseda. Seega jäi laskumine Marguse ülesandeks. Margus läks ja kadus mu silmist. Ühel hetkel ilmus ta minu ette tagasi. Tehtud.
Ronisime üles ja alla, leidsime vahepeal aarde ning vaatasime ka kõik atraktsioonid üle, kui koht veel natuke areneb, tuleks siia kindlasti turnima tulla. Aitähh juhatamast!
Esimesest Viigrist tulin edasi Kundasse. Kundas ma olen mingil põhjusel vist isegi üks kord varem ka käinud, aga täpselt ei mäleta enam, nii kaua aega tagasi oli. Millegi pärast oli mul meelde jäänud, et see aare on selline 1,5/1,5 ja seda suurem oli mu üllatus, kui ma vaatasin, et nii see päris ei olegi :) Läheneda ei osanud ma aardele mitte kuidagi ning seetõttu tegin kõne, et seda asja selgemaks saada ja sain kah. Täitsa selline teatavate järeleandmistega tee moodi moodustis läks kohale jah. See trepp oli seal vinge, nagu Pikajala mäegi juures. Samuti olid seal mingid taimed, mis olid nii hirmus libedad, et ma oleks peaaegu paar korda istuli lennanud. Peidukoha tuvastasin juba eemalt ning logi sai kirja. Huvitav, et Kundas on ainult üks aare ja see ka äärelinnas, võiks ju ikka rohkem olla. See ei tähenda muidugi, et keegi peaks tormama peitma, ma sain just selle piirkonna puhtaks :) Kui uuesti ratta selga sain, siis vaatasin, et kell on pool kümme, aga oli tahtmine veel poodi minna. Panin gepsu navigeerima Kunda Konsumisse, kuid kohale jõudes selgus, see on juba üheksast kinni. Aarde juurest Kunda keskusesse läks üleüldse selline huvitav rattatee läbi metsa. See oli ka huvitav, et eramajad olid nagu alumisel tasandil ja kortermajad ülemisel. Ja ütleme, et see kontingent, kes seal ülemisel tasandil liikus, oli ikka pehmelt öeldes kohati päris õõvastav. Küll aga oli õnneks kella 23-ni lahti Grossi pood, mis aga oli peaaegu täiesti tühi, mida normaalset sealt süüa osta ei olnud, lõpuks võtsingi ainult kaks müslibatooni. Aitäh!
Siin jäin veetakistuse taha. Suunda valides juhtis see pargi keskusesse. Käisin küll aarde nimelises kohvikus söömas aga see pole vist see. Aardeleid jääb teiseks korraks.
Logisid uurides valisime ilmselt kõige mõistlikuma tee aardeni. Nulli jõudes hakkas silma üks kahtlane objekt ning sealt aare välja tuligi. Seilkusparki tuleme suvel kindlasti tagasi, täna oli kahjuks suletud. Tänud peitjale!
Turnisin ka mina nagu kana õrrel ja kanapime kah nagu veel, iga kord maast ei saa teri ikka küll!
Veeresin, pöörlesin, tiirutasin ja hoidsin peast kinni, et appi, kui pime ma olen. Suur tänu peitjale, ilma aardeta poleks siia sattunud.
Täna oleme pisut varajasemad, kui eile ning ilm on täna vihmane. Aarde maastiku raskusaste õigustab end sellise ilmaga vägagi ära. Põnev koht, kuhu tahaks teine kord tagasi tulla, et end proovile panna.
Tänan siia juhatamast.
Raiko otsis ja otsis, aga üles ei leidnud. Läksin siis ka mina künkast alla jõe äärde ja otse kohe aarde juurde.
Hakkas juba hämarduma, kui tuli teha valik, kas roopalist teed mäe otsa või vähem bravuurikalt mööda jõeäärt. Topokaardi kõrgusjooned lubasid peidukohta nii ja naa. Seal kus "nii" ja "naa" ristusid õnnestus peidukoht valgusvihku ka saada. EVEJ. Karp oli põhjast natuke niiske aga logiraamat ise korras.
2069.
Parkisime meiegi oma auto majade vahele ja liikusime viisakat teed pidi "kanaõrre" poole. Sealt oli aardeni ainult kiviga visata.V: raha J: lelu