Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
1. aprill. Tokolopi küla viimase maja peremees räägib: No on nöök. Vanasti oli Tapa ja Kadrina vahel mitu ülesõitu, siinsamas Udrikus oli jaam. Kogu Tokolopi käis Udriku mõisa alla. Siis tehti kolhoos, piir pandi mööda raudteed, ülesõidud pandi kinni. Poodi ei saa, bussi peale ei saa. Paar aastat tagasi tehti raudteed korda, kaevati kraav, nüüd ei saa üle enam kuidagi. On nöök, ma ütlen.
Aare on lihtne 1.aprilli multikas. Võtad vana (mitte nõukaaegse) Udriku jaama juurest koordinaadid ja otsid aardekarbi üles. Juriidiliselt on kõik korrektne - kui otsejoones ka üle 2 km hakkab minema, vaata uuesti. Kui vanduma võtab, mis teha.
NB! MÕISTUS PÄHE! TEGEMIST ON RAUDTEEGA JA GEOPEITURID EI PEA MITTE KÜLAMEESTE LOLLUSI KORDAMA !!!!
Vihje: 6. Znyhf qbzrfgvpn 7. Fnzohpphf enprzbfn
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3FY8T
Logiteadete statistika:
83 (89,2%)
10
5
3
1
0
0
Kokku: 102
Esimeses punktis käisin kunagi möödunud aastanumbri sees, aga siis oligi kohe plaan, et rohkem ei proovigi teha, las jääb ootama, kui rohkem aega on. Täna siis teel Kadrinasse nõidade kogunemisele (ju siis kvalifitseerun kenasti, kui kutsuti) minnes, põikasin lõpust läbi. Õnneks kunagi ammu ammu õpitu oli veel meeles ja vihje tähendus kohe selge ning puud-põõsadki juba hiirekõrvul, nii et otsinguala tuvastamine läks libedalt. Leidmine ka. Tänud peitjale selle väikese krutskiga nööki pakkumast ja aaret peitmast.
Wingmän oli siin täna kuidagi ebatavaliselt alalhoidlik - kartis lumiseid põlluvaheteid, potentsiaalselt eksisteerivaid, lahtiseid külakoeri ja talumajade hoove (selles mõttes, et vaatas neid kaugelt-kaugelt ja ütles siis täie kindlusega, et tee lõppeb raudselt keset selle maja hoovi). Julgustasin teda täna kõiki neid hirme alla suruma ja vapralt elule ja elu pakutavatele seiklustele ja väljakutsetele vastu astuma. Võibolla sõin hommikul lõvipasteeti, aga võibolla olid mingid kohalikud aurud ja aurad, mis minu geene, kui kunagi suhteliselt kohalikke, avasüli tervitasid ja mulle enesekindlust sisendasid :)
Igatahes jõudsime siia ja jõudsime sinna ning Wingmän hakkas tundma ebatervet huvi õunapuude vastu ning kukkus neid pildistama ja imetlema. Jällegi väga ebatüüpiline - temale need kohalikud aurud ja aurad üldiselt ei sobinud vist eriti ja kui see rästik seal punase leedri all parasjagu talveund maganud ei oleks, siis ma oleks pidanud Wingmäni pärast vist kartma hakkama.
Aga tegelikult kõik ikkagi sujus kenasti. Aitäh!
Alguses tahtsin protesteerima hakata, nagu ikka, kui mulle midagi ei meeldi. Enne kui suutsin midagi mõistlikku kuuldavale tuua sain aru, et ilge nöök ju. Kuidas ma selle juba unustasin?
Edasi läks ludinal või siis lume krudinal. Mingi sammosa racebuccusega ähvardati, mida iganes see ka tähendab. Lõpus midagi ohtlikku õnneks ei olnud, aga oli jälle ilge nöök! Mõtlesin juba mitu kuupmeetrit lund pean teisaldama, et see õnnetu aare üles leida ja kas jõuan koju tänase kuupäeva sees? Tegelikult lasin paanikal peas ilmaasjata tekkida, sest aarde leidsime kolme minutiga üles. Positiivse poole pealt võib mainida, et maduusside kohtamise võimalus oli null protsenti.
Tokolopi küla teadsin varasemast, kuna kaaslase juured ulatuvad naaberkülla Kõrbsesse, mida kahjuks kaardil enam pole. 915. Aitäh!
Esimeses punktis käisime eelmisel sügisel ja sealne nöök on juba ununenud. Samas vist väga hull ei olnud, sest muidu oleks ju meeles. Lõpp jäi meie liikumissuunast eemale ja leppisime tol päeval selle piskuga. Tänase teekonna sättisime lõpu juurest läbi. Kõigepealt väike bioloogiatund, et mida see vihje siis õieti tähendab ja pärast seda tuli karp esimesest surgitud kohast välja. Kõik oli heas korras ja mahatallatud nõgesed lükkasime ka pärast püsti tagasi. Tänud peitjale!
Rästik oli esimene asi mis silma paistis. Tegi ettevaatlikumaks küll. Vägev leid
Eks ta ole, selle peitja aarded nöögivad tihtipeale ikka ilgelt palju! :)
Selle konkreetse aardega õnneks väga hullusti ei läinudki. Pool rehkendust oli tehtud juba varem, nüüd siis tegime teise poole. Selle lähenemisnurga alt segasid üksjagu muidugi teele tuisanud lumevaalud, kuid jäljed olid ees ja saime hakkama. Niisamuti tuli aardekarp päris nobedalt oma peidukast välja, lumi oli sadanud ja tuisanud õnneks teise nurga alt. Täname aarde eest, üks pinnuks silmas olnud täpp jälle värvitud!
Nii alguses kui lõpus sujus kõik kenasti ja saime nimed üpris kiirelt kirja. Aitäh!
Polnud hullu midagi. Karp andis ka end kolmandast vaadatud kohast. Tänud
Alguse leidmise ja suuna paika panemisega suuremat muret polnud. Vaatasime siis kauplusejäänuki ja mõisa ümber oleva karmide siltidega aia üle ning suundusime seaduskuulekalt topsi otsima. Seal sai ikka korralikult igasugu torkivas ja kõrvetavas taimestikus kõblata, aga leitud see tops lõpuks ikkagi sai. Tagantjärgi tekkis sportlik huvi ära näha, milline see mittenõukaaegne jaam siis ka välja nägi, aga siiani pole see projekt veel vilja kandnud (info ühe mittedigiteeritud foto kohta leidsin ja järelepärimise selle kohta saatsin, aga no, eks paistab, mis sellest saab). Küll aga koperdasin internetiotsingute käigus ühe huvitava, antud asukohaga seonduva artikli otsa. Tänud aarde eest!
See oli kohe igati pidi vaadates ilge nöök. Ühest suunast siiski paistis valgus koos karbiga, tänud.
Nullis leidsime õige asja kiirelt üles. Kristjan sai kiirelt peitja krutskile pihta ning nii me lõppu suundusimegi. Sinna jõudes olin täiesti kindel, et olin kunagi seal käinud. Eks omad vitsad peksavad, et kunagi mitteleide ei loginud. Seekord oli seal samasugune nõgeste paradiis nagu eelmisel korral. Tahtejõudu oli aga nüüd rohkem ning nii me nõgesteniidukiteks maskeerusimegi. Kergelt see leid ei tulnud ja mõni kole sõna lipsas suust välja, aga täitsa tore oli ka. Aitäh!
Kuna hoopis mõni teine aare tundus nöögina, siis polnud sellel nagu vigagi ;) Tänud!
Kujutasime ette ilget nööki, seda peitjat ei tea ju kunagi, nöökida ta oskab. Nullis pisut tiirutasime, aga kogemus ütleb, et tasub geosõbra järel ka ise samad kohad üle vaadata, oli taas kasuks, saimegi vajalikud juhised, kus meid tõenäoliselt edasi nöögitakse. Vanduma küll ei võtnud, seekord läks kergelt, ei nöögitudki väga. Aitäh.
Kujutasin palju hullemat nöökimist ette, aga tegelikult läks meil täitsa libedalt. Mitmekesi on ikka hea otsida, palju rohkem kohti saab üle vaadatud. Ma olin juba lõpust mööda läinud kui Merlele aare silma jäi. Huvitav, kuidas küll aardele peidukat otsides küll sellised kohad üles leitakse :)
Ise erilist nööki tunda ei saanud. Kui ainult seda et esimeses punktis kobasin küll õiges kohas aga vajaliku leidis ikka Kaupo. Kuna õhk oli rõskeks muutunud ja külm kippus kontidesse pugema siis järgmisse punkti suundusin juba jooksusammul. Kahtlane see koht oli aga ajasime salaja asjad siiski ära.
Tänud.
Vahepeal ikka silm ei näe õigeid asju ja käied ei katsu õigest kohast. Parasjagu nööki, et aare logituks saada.
Esimene kordinaat käes, autosse mindud kirutud veidi ja siis uuesti kontrollima. Viimases läks nii ja naa aga nime kirja sai, tänud
Õõhhh... (raputame siiamaani õlgu). Ei olnud see ilge nöök miski vaid hoopis ilge õudus. Algus läks väga kiirelt ja saime koordinaadid ruttu kätte. Läksime siis kohale. Vaatasime siia ja vaatasime sinna, tallusime nõgeseid et endale teed teha. Mina siis vaatan, et kivi nii ilusti laotud, et aardele sobilik küll. Vaatasin siis kivi alla ja mis ma näen -USS või isegi MITU USSI. Kiljatasin ja karjusin vist nii kõvast, et Kadrinani oli kuulda. Edasi väristasin õlgu, sest see oli teine kord kui ma seda PÄRIS USSI näinud olen. Enam mina sinnapoole minna ei julenud ja kivisid ka liigutada mitte. Reigol oli vaja ikka ka üle vaadata - no äkki ajasin mingi oksa või kakajunniga sassi. Vastuseks tuli, et see ikka elab ka. Jube hirm tekkis ja helistasime Hannesele, kellelt saime kinnitust, et USS aarde peal ei maga. Peale ettevaatlikult edasi vaatamist Hannese lisavihje abil saigi aare logitud. Tore aare aga no valvur tekitas hirmu nahka küll. No ja tipuks sain jubedalt kõrvetada, nii et jalad täpilised.
Ei olnud nöök, hoopis tagasi lapsepõlve oli. Meenusid õunaraksus käimised, raudteele pudelikorkide ritta ladumised enne rongi tulekut.. no me kasutasime neid mängurahadena, kui nad lapikuks olid rongi poolt litsutud. Lõpus oli veel eriti mõnus paik magusalt lõhnavate piimanõgestega, mille õitest nektari tilgakesi sai maiustuseks imetud ning ideaalsed salapesade ehitamise paigakesed... ja ma olen siiani elus.. Mulle väga meeldis ja aare oli õnnelik tuulutamise üle. Tänan.
Seda aaret oli plaan ikka mitmeid kordi vallutama minna, aga alati tekkisid mingid ajakava muutused. Nüüd siis sellel suvel tegin selle ära ja kas tekkis aarde nimega mingi seos, aga logi ma kirja ei saanud.Nii palju võin öelda, et karbi nägin ära, aga edasi mitte üks sentimeeter. Teinekord võib lihtsalt tekkida ettenägematuid olukordi mis võivad sinu päevaplaanile vee peale tõmmata. Täpsemad asjaolud jätan seekord enda teada, sest otsustasin tulla hiljem kui ilm külmem. 1.sept oli selleks igati sobilik ja panin logi kirja. Mulle igatahes see aare meeldis oma teostuselt.Aitäh.
Vandumas olin siin tegelikult juba kunagi varem korra käinud :o) Nöök läks toona täie ette ning kujunes oodatult ilgeks. Optimistlikult otsustasin optimeerida ning asja tagasiteel ära nööpida. Aga nagu geoteel ikka juhtub, keerdus tagasitee kõver hoopis teistsuguseks. Ega muud kui optimeerisin uuesti ja jätsin lõpukülastuse tulevikuplaanidesse.
Täna jõudsid need plaanid tulevikule järele. Kuigi miskipärast ikkagi sealt nöögi poole pealt :D Kokkuvõttes otsustasime, et ei mingit optimeerimist enam, lähme vormistame leiu raamatusse, saab selle ilguse lõpuks ometi ära unustada :P Muide, kui nüüd päris ilgest nöögist rääkida, siis võib juhtuda, et ühel päeval küsin peitjalt luba seeriat jätkata :o) Aitäh nöökimast!
Eks see üks paras nöök oli :) Aarde juurde me küll jõudsime, kuid siis üks nöök alles pihta hakkas. Eks sa otsi sellisest kohast :) Aiatöödega küll väga harjunud, aga võttis siiski omajagu aega, et see aare leida ja kätte saada. Aitäh peitjale.
Eks ta üks nöökimine ole jah. Alguses läks lihtsalt, aga siis hakkas peale. Kõigepealt sõitsin hinge kinni hoides mööda teed, mille keskel kasvas kõrge rohi. Õnneks kolakat ei käinud, aga ega sellega siis nöök veel ei piirdunud. Tõeline nöök oli lõpu ümbruse vallutanud urtica dioica. Eks katsu seal midagi otsida... Olin juba peitjale telefoneerimas, et ta aarde sisse lülitaks, kui see kartma hakkas ja välja tuli. Ja ära sõites selgus, et keegi oli nöökimiseks keset teed kivid asetanud ja tuli taaskord läbida hinge kinni hoides tuldud tee. Tänud nöökimast.
Kunagi ammu kiiruga oli alguses käidud ja vilju nopitud. Nüüd siis lõpus käidud ja peitja poolt vihjatud materjalist ka karp leitud. Kui mitu-mitu korda olen siit peatumata mööda sõitnud. Abiks oli täna kaks sillakest, et ületada püstitatud paralleelsus ja kevadine pori. Tänud peitjale.
Võtsime autost esimesse punkti moonaks õunu kaasa. Kohe esimene nöök oligi käes kui sealseid punapõski nägime. Saime ruttu oma õuntega hakkama ja sõitsime edasi teise punkti poole. Järgmisel teeotsal otsustasime, et edasi lähme jala, kui null juba paistis, paistis seal ka üks auto, mis tundus kahtlane sellises kohas seismiseks. Suundusime mööda tallatud rada edasi nulli poole ja hakkasime tuhnima, kui autost tuligi, oh üllatust geokolleeg, kelleks ostus kingu. Otsisime koos edasi. Kui umbes kolm tiiru oli objektil risti-põiki, alt ja ülevalt kõik kohad läbi uuritud ja silmis juba mitteleid, sai siiski uuesti nullist alustada ja see nöökiv karp lõpuks välja võtta. Lihtne leid tõesti, aga aega võttis, see-eest tore kohtumine Ingaga. Tänud.
Jõudsin raudteele täpselt ajaks, kui porgand täiel aurul mööda kolises. Esimesest punktist sain kenasti koordinaadid ning maitsva mahlase õuna, mida nosides liikusin edasi. Jõudsin just autoni, kui kuulsin, et üks teine auto saabus teisele poole raudteed. Ootama ma ei siiski ei jänud, kuna oletasin, et järgmises punktis kohtume. Ilge nöök tabas mind lõpus, kus kolistasin ringi ning otsisin ja otsisin ja otsisin. Sain just autosse istuda, kui saabus ingrid kaaslasega (või vastupidi), kes mind kõõritades asusid ringi tuhnima. Kobisin ohkega autost jälle välja ja ütlesin lähemale minnes, et kui nad midagi leiavad, öelgu mulle ka. Nii oligi tutvus tehtud. Otsisime kolmekesi oma pool tundi ja keegi ei söandanud ära minna. Nagu hiljem selgus, mõtlesime kõik samamoodi - ei saa ju esimesena ja ilma leiuta lahkuda. Hannese hirmutasin ka poolsurnuks, kellele telefonis kurtsin, et me ei leia peale pudelite mitte midagi muud. Hannes nägi ilmselt juba vaimusilmas, kuidas ta peab aaret taastama. Viimaks ingrid selle karbi siiski välja kaevas, loomulikult korduvalt vaadatud kohast. Uuh, tänud, nöökida saime seal küllaga. Ja eriti suur nöök oli lugeda reixi logi logiraamatust - kõik oli liigagi lihtne.
Eks ta kohalike jaoks vähe nöök on jah. Aga geopeiturit ei ole kerge nöökida, võibolla 1.aprillil? Täna oli igatahes kenasti kulgev, mõnus multiaare. Mina tänan!
Kui alguses lõppu jõudsime, mõtlesime, et kas leiame ikka lumega üles. Aga vot leidsime.
Käisime nullis ja närisime asja küllaltki ruttu läbi. Aardeni sõites ei tahtnud meid oma koduhoovist mööda lasta üks ilus koer. Haukuja ta ei olnud ja järgi meile ka ei jooksnud aga ehmatas korraks ära küll. Taavi jäi autosse soojenema kuna saapad olid läbimärjad, jalutasin siis üksinda aardeni. Alguses olin pime, siis sain nägijaks. Aitäh! EVEJ
Siin läks aega, et lõpuks see õige koht üles leida.
Tänud peitjale :)
Minu kunagine ladina keele õpe peamiselt nende sõnadega piirduski ja seega raskusi ei tekkinud õigete objektide tuvastamisega. Kiirelt närisime alguses lõpu koordinaadid läbi. Lõpus valvasid aaret mahlakad nõgesed. Karbi kättesaamine võttis natuke aega, selline kuuled aga ei näe aare. Tänud.
Olin selle nime pärast kunagi edasi lükanud. Täna, sellise tiimiga polnudki nööki, ilgelt palju oli kiva vaid, tänan!
Peitja üritab siin aarde nime ja raskusastmega hirmutada. Tegelikult on kõik lihtsamast lihtsam. Aitäh raudtee äärde kutsumast.
Aarde nimi ähvardab kohata solvavat, ebameeldivat ülbet pilget. Tegelikult oli ainuke nöök liiga kevadine ilm, mis muutis Tokolopi küla kruusateed kaunis poriseks. Karp üliheas korras, võtsin hõbedase wabariigi nööbi ja jätsin sinise ninaga smurfi. Mõnus multikas, tänud peitjale!
Multi-mõistatused, minu vanad lemmikud. Esialgu kolm aastat mõistatad ja siis 3 minutit logid. Enne tupiktee lõppu elavad vastutulelikud inimesed, lubasid praktiliselt enda hoovist läbi sõita, et huvilised ikka raudteed saaksid kaema minna. Nähtavasti ei olnud ma esimene, kes just selles Eestimaa punktis tahtis hirmsasti mööduva porgandi vilinat kuulata. Aitähh mõistatuse eest.
Kaardilt jaama asukohta leida ei õnnestunud. Küsisime kohalikult nõu ja seda ka saime. Jõudsime õigesse punkti, Malusel oli üks reetev vili küljes. Saime koordinaadid, mida pekki, sinna me täna ei jõua. Uurisime siis natuke rahvuslikku ornamenti ja saime sobivama sihtpunkti. Kohapeal tuli võtta erinevaid poose, mis Einari naerma ajasid. Päästsime karbist ühe TB, mis oli seal aastakese puhkust veetnud. Aitäh!
Õunad olid ikka veel väga maitsvad. Nosisin paar tükki alla. Aarde leidmise protsess algusest lõpuni oli igati sujuv
Teeviitade juures hakkas vihma sadama. Panin keebi selga ning püüdsin Udrikusse välja vedada. Ma teadsin, et seal on paviljon. Just sellel hetkel kui varju alla saime, jäi vihm järgi, no pagan! Ja see vihmakeep ei pidanud ka vihma üldse kinni. Jope oli puha märg... Edasi siis läksime nöökima. Märtsikuus, kui seal kandis natuke ringi sai vaadatud, istusin ka seal teeotsas ja mõtlesin, et minna või mitte. See kord jäi minemata. Hanged oli nabani ja ei uskunud mina, et ma sealt midagi niimoodi leian. Kõige pealt nöökisime Malus Domesticat ja siis Sambuccus racemosat. Täpselt nii nagu peitja ette oli näinud. Kõik oli ilusti korras. Aitäh!
Mõnus multiaare, mingit nööki nagu ei olnudki. Päris head õunad olid ka. Peitja võiks ise üle vaadata Malus domestica punkti. Aitäh!
Aare väärib oma nime täiega. Sellisele järeldusele jõudsime juba lõppumineku käigus. Kunagine dendroeksam tuleb vahest ikka ka kasuks. Tänud.
Küll oli lund! Raudtee äär oli nii täis tuisanud et vajusime puusadeni sisse, jää või samasse kohta kevadet ootama. Päris paras matk oli ja alguses tundus, et vist pole nii suure lumega kättesaadav, aga tuhnisime ikka välja.
2065.