„Alice tegi metsateel tippivaid samme. Ta oli mööda seda teed mitu korda astunud, kõik oli ümberringi tuttav. Juba ammu polnud ta kedagi kohanud. Kõik olid kuhugi kadunud. Igav oli. Meenusid ajad, kui sai teed joodud koos Kübarsepa, Märtsijänese ja Unihiirega. Aga nüüd oli tüdrukul igav. Äkki kuulis ta linnu vidinat. Kuskil siin, kuskil õige lähedal on keegi veel. Ahhaa – Leevike. Enam ei olnud ta selles metsas üksi, oli aeg hakata tegutsema . . .“

Kutsume ka geopeitureid tegutsema, et aaretel metsas igav ei hakkaks. Palun mitte lõhkuda!