Silde

 2 

Oodatud vihma asemel oli imeilus päev, niisiis mõtlesin minna ikside aardeid vallutama. Või vähemalt lähenemisteid otsima.
Panin maa-ameti järgi marsruudi paika ning hakkasin reipalt kena metsateed pidi liikuma. Alguses nägi kõik väga paljutõotav välja, kui välja arvata metsast kostnud ragin, mis mind hüppama pani. Tardusin paigale ja jäin ootama, milline metsloom siis nüüd metsast välja tormab ja vaatasin juba sobivat puud, kuhu otsa ronida. Kuid siis nägin hoopis mingit vanamees kilekotiga ja ma loobusin põgenemisest.
Sain kuskil 60 m liikuda, kui selja taga hirmus müdin hakkas. Ringi keerates vaatasin, kuidas Baskerville'i koer minu poole jookseb. Tõsi küll, juba näost oli näha, et see on väga sõbralik koer. Jooksis minu juurde ja me jätkasime teekonda, kusjuures vanamees kilekotiga, kelle koer see nähtavasti oli, 100 m tagapool kõndis.
Jõudsin elektriliinideni ja ületasin mõnigase ohkega märja heinamaa. Koer otsustas mind hüljata ja siis ohkasin veel sügavamalt, kuna algas üsnagi märg tee, ääristatuna suhteliselt kõrgetest putkedest. Ning siis hakkasin juba oigama, kuna uus lagendik, mille oleksin pidanud läbima, oli üle pea kasvava heinaga kaetud, metsik mesimumm jälitas mind ja põdrakärbsed sööstsid juustesse.
Pidasin veidi aru, kuid kärbsed ei lasknud väga pingsat mõttetööd teha, seega keerasin tagasi ja mõtlesin vallutusretkele tulla siis, kui mesimummid talveunes on, põdrakärbsed lindude poolt söödud ja malts madalam.
Ohjah, kuidas neid kohti ometi jalutades avastatakse.
Käisin ka paari järgmise ikside aarde eelluurel, kuid jaks oli otsas ning Pirita jõge ei suutnud vallutada. Mõtleme edasi.

Teekonna algus oli kena

Üksinda põllul

Klassika