Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Arahnofoobia on haiglaslik hirm ämblike ees. Seda loetakse maailma kõige enam esinevaks foobiaks. Eestis levinud ämblikest kõige hirmuäratavam on hiidämblik. Hiidämblik on oliivrohelise, umbes 2,5 cm pikkuse kehaga, mida lõbib kollakas vööt. Jalgade siruulatus on umbes 70 mm. Ta elutseb peamiselt niisketes kohtades- kalda ja veetaimedel ning samblikel.Hiidämblik on levinud asukas näiteks Pirita jõe kallastel. Kõigesööja kiskjana toitub ta putukatest, kalamaimudest, lehetäidest jne. Samuti armastab ta saagijahil mööda puid ja põõsaid ronida. NB ! Aardes puudub kirjutusvahend.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: maasturiga_huvitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3JYQV
Logiteadete statistika: 83 (88,3%) 11 4 2 2 0 0 Kokku: 102
Kaevasin, mis ma jaksasin, aga lõpuks pidin lumele alla vanduma.
Logiraamat täiesti märg, konteiner vajaks ilmastikukindlamat lahendust.
Eile otsustasime siia nurka aardejahile tulla. Kolm punkti kenasti lähestikku. Arahnofoobia juurde minekut natuke kaalusin, kaks mitteleidu ikkagi järjest. Selle tõttu ei võtnud hooldamiseks kaasa ka midagi, et vaevalt leiame isegi.
Parklasse kohale jõudes vaatas telefonist vastu üllatus. Kaks täppi ainult! Hõõrusin silmi, ikkagi kaks täppi ainult! Raputasin telefoni, ei midagi. Õnneks tekkis idee võtta geopeituse lehelt koordinaadid ja need naaberaarde waypointi sisse toksida. Kodus alles selgus põhjus, samal hommikul muutsid omanikud aarde ajutiselt kättesaamatuks. Vaat milline kokkusattumus.
Ideaalne päev sattus rännakuks. Ei olnud palav, ei olnud külm, ei olnud jääd, ei olnud sääski. Kuna selle aarde pärast pidi tegema 3 kildise lisaotsa, siis võtsime rahulikult ja tahtsime konteineri kindlasti üles leida. Kas siis maa pealt või maa alt. Järjepidevus viis sihile. Tänu taimede madalale profiilile leidsime üles. Logiraamat oli märg, sinna oli raske midagi kirjutada. Sobrasin natuke taskus ringi. Näppu jäi tunki Kurna kuuskede juhend. Oli ilusasti tahenenud leidmise hetkest. Mõtlesin sellest uue logiraamatu teha. Järgmistel leidjatel oleks hea. Pildistavad juhendi üles, jalutavad hooga Kurnasse ja logivad Kurna kuused ka ära. Aga kuramus, see juhend oli liiga suur, jäi tagumikust välja turritama. Sobrasin teises taskus. Voilaa, helkur kilepakendis! Helkur rändas taskusse tagasi. Katkine minigripp koos logiraamatu ja helkuri kasutamisjuhendiga, millel meie nimed, läks pakendisse ja edasi kohta kuhu päike ei paista. Natuke ikka parem seis kui varem. Kui keegi plaanib logima minna, siis võiks geopeituse first aid kiti kaasa võtta. Mingi kaas oleks vaja konteinerile tekitada. Mina vaevalt sinna lähima kümne aasta jooksul satun. Kena jalutuskäik, aga jõhkralt pikk. Muidugi kui aare tekib lähedale, siis pole probleemi. Ämblikud mulle meeldivad, vähemalt Eesti omad. Need pikkade jalgadega on nunnud. Musta lesega ei tahaks kokku saada. Aitäh!
Kui juba meil supid täis pumbatud olid, siis tahtsin veel midagi ära korjata. Jutal oli see aare küll korjataud, aga kuna ta oli mulle nõus selstkonda pakkuma, siis tulime koos siia. Lähenesime aardele Vaida poolt. Natuku mööda põlluteid seiklemist ja olimegi jõe ääres. Kohale jõudsime juba täitsa hämaras ja kui veel supid katuselt maha saime oli juba pime. Panime lambid huugama ja aarde poole minekut. Algne plaan oli Sup aaarde kõrvdale parkida, aga kuna puud olid jõe ära plokeerinud, ei hakkanud sealt üle ronima. Seega maabusime sada meetrit enne aarde nulli. Ragistasime kohale, ragistasime siin ja seal, aga ei midagi. Siis helistasime omanikule ja viimati leidjale, aga kahjuks ei olnud sellest kasu. Igatahes peab valges uuesti tagasi tulema.
Ma ei nõustunud siia üksi tulema. Ämblikke ma kardan jubedalt. Isegi nende nimi on ju nii õudne . ÄMBLIK. Aastaaeg on õnneks hetkel suht ämblike vaba. Saab rahulikult võsas tuulata. Tänud
Saarte aarde juurest tulime koos Otiga siia edasi. Siinne tee oli õnneks varasemaga võrreldes päris kergelt läbitav. Ainult viimased 40 meetrit pidin läbi hõredama (aga märja) võsa minema. Nullis olin natukene aega pime, seejärel märkasin kellegi poolt valmistatud võrku, kus oli suur hulk kookoneid. Aardele sobivalt eelistan arvata, et need olid just ämblike omad. Selle põneva asja ära näinud, jäi läheduses silma ka aare ise. Õnneks ämblikke ei pelga, nii et logimine probleeme ei valmistanud. Aitäh!
Leitud. Üllatavalt lihtsalt andis end näole, arvestades aastaajast tingitud olusid. Abiks oli vast seegi,et oli teine kinni seotud ja ei saanud eest ära joosta. Logiraamat oli endiselt niiske, aga nime sai kirja.
See on nii tüüpiline, et eelmisel nädalal, kui mul oli puhkus, olid ilmad pigem suhteliselt nõmedad (v.a eile), aga täna vaatasin päev läbi igatsevalt aknast välja: õues 17,5 plusskraadi, kuid mina seda nautida ei saa. Koosolek venis ka poole kuueni välja, seega koheselt pärast koosolekut lõin arvuti kinni ja andsin kodus teada, et ma nüüd lähen rappa, ärgu mind enne pimedat koju oodaku. No ei andnud see 10 päeva tagune mitteleid rahu. Nagu lubatud, tulin hoopiski kolmandat teed pidi.
Auto jätsin Metsari "mäe" juurde, armatuurile viskasin igaks juhuks telefonumbri ka. Läbi Aruvälja talu õue suundusin raba peale, rabas liikusin esmalt Maa-ameti kaardil kuvatavat rada pidi, aga kuna ka Linnamägi oli vaid jutumärkides mägi, siis ma veidi lõikasin diagonaalis üle raba ja läksin põhimõtteliselt vaid lagendikule välja. Edasi läks juba tuntavam tee Saarte lõkkekohani, käisin panin Saarte aardesse ka korduskülastuse kirja. Ja seejärel mitte oja äärde, vaid läksin järgmise lagendiku kaudu. Siin oli uudistamist kõvasti, lakupuu ja söödapang koos kaameraga ning väga korralik vaatlustorn, pehmete istmetega ja värki. Uudishimu rahuldatud, läksin seda pigem igavat teelõiku pidi aardeni. Läks aega ikka nii 10 minutit, et nägijaks saada. Koukisin gripistatud raamatu välja, on päris niiskeke teine, aga logida kannatas. Veidike tuulutasin teda ja siis pakkisin tagasi.
Tagasitee oli suhteliselt sama marsruudiga, raba peal läksin suurema osa teest lihtsalt diagonaalis, aga mööda seda sihti on lihtsam astuda jah. Kui sihile välja jõudsin, passisid kaks sookurge mind nii 60-70 meetri pealt. Passisid ja tegid veidi häält. Tegin siis vastu ja nad hakkasid ka veidi enam lärmama. Lärmasid niikaua, kuniks tagasi metsa alla sain. Raba iseenesest täitsa tavaline, aga tavapäratult vähe jõhvikaid oli näha. Muidu ikka eelmise aasta saaki kevaditi rohkem.
Mitte ühtegi looma ei näinud teekonna jooksul. Jälgi rohkelt, aga keegi end näole ei andnud ja liikumistki kuulda ei saanud. Paar kurge ja paar parti jäi silma alla, muud linnud andsid vaid lauluga endast märku.
Tänan peitjaid ja soovitan ka teistele rabahuvilistele veidi teisest suunast lähenemist. Olin mingil hetkel ka seda blogi vaadanud.
Mitteleid ei ole häbiasi. Tegelikult on lugu selline, et kui eelmisel aastal Saarte aaret logisin, siis teadlikult ei hakanud kõrvalaarde juurde kohale minema. Täna hommikul tekkis selline mõte, et aga prooviks teist lähenemisteed. Aardest sain 80 meetri kaugusele, aga no see jõgi on ikka nii ropult sügav, et oleks vaja olnud kas veesõidukit või ujuda. Kahlamispükstega ikka läbi ei lähe, juba kaldast kahe sammu kaugusel oli vesi kõhuni. Aga no ma pidin lihtsalt tulema kohale (auto jäi mingi kilomeetrike eemale, sai vähemalt jalutadagi) ja veenduma, et siitkaudu nii lihtsalt üle ei saa tõesti. Üksinda ujuma ei julgenud minna, vesi külm ja no uppuda võib üks mitte just eriti heast ujujast merepäästja ju ka (jah, olen diplomeeritud, aga eelistan koolitamise tegevusi vesistele tegevustele).
Kuna aeg pressis peale ja pidin vähem kui kaks tundi hiljem tagasi Tallinnas olema, siis õigest suunast täna lähenema ei hakanud: mis ma ikka jooksen, siin ju rahulikul sammul tore astuda ja vaadata koprate suutööd.
Seega valin järgmisel korral tee, mis jääb õigele poole jõge, küll aga olen veidi kaarti vaadanud ja sealsed mäed-rabad tunduvad palju ahvatlevamad kui ojaäärne pigem igav teejupp. Ilmselt siis järgmine katse arahnofoobiaga tutvuda tuleb jälle veidi omamoodi.
Kuna olime varustatud korraliku geomobiiliga, siis sai peaaegu nulli sõidetud. Kahjuks ei saatnud otsimisel meid edu, ilmselt oli lumine ilmastik suureks segajaks. Peale lume sulamist proovime uuesti tulla.
Peale auto parkimist vaatasime, mis meid siis ees ootab. Selle aardeni näitas 4,3 km. Mööda metsateed jalutades ja loodust uudistades läks see matk väga mõnusalt. Mida kaugemale jõudsime, seda huvitavamaid märke loodusest leidsime. Tee peal nägime nii kitse kui põdrajälgi. Püüdsime ka uurida, kust nad tulid ja kuhu läksid ning leidsime ka loomade jõe ületamise koha. Päris palju oli ka kobraste tegevuse märke, ühes kohas väga selgelt eristatav kobraste metsaveo tee, kustkaudu nad oksi jõkke veavad. Kobraste tammi uurides märkasime, et puu külge on kinnitatud ka rajakaamera, seega on metsa all jäädvustamist väärivat tegevust palju.
Aardele lähemale jõudes hakkasime siis uurima, et mis meid ees ootab ja mida see võõrsõna üldse tähendab. Suurt paanikat ei tekkinud ja peale väikest võsas ragistamist ühte ronivat isendit ka märkasime. Tundus, et ajaga on konteineri kaas kaduma läinud, kuid õnneks on logiraamat ilusti kuiv.
Niimoodi kiirustamata kulgedes ei tundu 10 km matk üldse liiga pikk. Ja kui sellel teekonnal on eesmärgiks ka aare leida, siis see ainult lisab häid emotsioone matkale. Kokku veetsime looduses 3,5 tundi ja see oli igati tore aeg.
Suur tänu mõnusale matkale kutsumast ja vahva aarde eest!
Peale Saarte aarde külastamist jalutasin loomulikult siit ka läbi. Kuna tänane ilm on eilsest pisut jahedam, siis sääsed vist külmetasid kuskil peidus ja nendest ma pääsesin (või on siin väga näljased ämblikud?), selle asemel sain endalt priiküüdiga kaasa rändavaid puuke korjata. Tagasiteel tegin Angerja oja sillakesel pisikese jalapuhkamise ja jälgisin vesilike huvitavat elukest. Täitsa mõnus matk. Tänan peitmast.
See ja kõrval aare said plaani võetud juba aasta tagasi. Suvel putukad ja palav ja võpsik ja laiskus ja kõik veel mida suudab juurde mõelda. Talvel külm ja lumine jne, no eks teate isegi... Nüüd sain mõtlemine alla surutud ja lihtsalt mindud, teekond oli pikk ja väsitav aga positiivne oli see, et tehtud said. Tänud
Tükimat aega olen võtnud hoogu, et see logi kirja saada. Põhi probleem on alati laiskus olnud, sest pikk maa on kõmpida jne jne. Täna oli see päev kus sain laiskusest võitu.Tänan
See oli Saarte aarde järel igati loogiline jätk. Seekord polnud kohale jõudmine migni probleem. Aarde leidmisega läks omajagu aega, ikkagi mikro vÕsas ju. Otsisin kuidagi valelt kõrguselt. Lõpuks ta siiski leitud sai. Aitäh peitjale.
Võtsime täna siis selle matka ette. Jätsime auto märgi taha ja minekut. Koos Saarte aardega kokku kogunes 9.53 km. Mõnus. Aitüma
Alguses olin täitsa kindel, et selle aarde juurde me minema ei hakka. Noh, et liiga pikk matk ja mingit rada nagu ka ei lähe. Siis aga studeerisin natuke kaarti ja avastasin, et mööda Angerja oja äärt võiks olla aardeni jõudmine reaalne.
Oi, kui hirmus oli see teekond, mul oli selline ärevus sees ja süda värises kogu aeg. Aga kohale me jõudsime ja sukeldusime ka võssa. Kehva lugu oli sellega, et mul nutividina netipakett oli lõpetanud koostöö ja korralikki kaarti enam alla ei laadinud. Seega võttis nulli kalibreerimine kauem, kui vaja oleks olnud. Null käes, oli ka aare käes. Igavene hirmus teine. Aitäh!
Siin läks kuidagi eriti ruttu, minutike peale võssa sukeldumist oli kahtlusalune leitud. Kuigi katkise koti murega ma kursis ei olnud, siis juhtumisi olid vajalikud vahendid kaasas ja raamat sai omale uue minigripi. Tänud peitjale!
Magusa mustsõstralõhna seest tuli see ämblik välja. Vaatasime alguses, et talukoht - künkad ja marjapõõsad - ilmselt olid aga künkad mingist ammusest jõesüvendamisest tekkinud, põõsad ... kes teab, kust see seeme siia kohale lendas.
Ilmselt pole ma ainuke kes seda aaret on ignoreerinud aga igal oinal on oma mihklipäev. Nii võib öelda ka selle aarde kohta. Lõpuks püsis ilm ilus ka sellel momendil, kui ka minul oli piisavalt aega et hulkuma minna. Soov oli ka vähe pikem jalutuskäik ette võtta ja kohe tuli meelde see nurgatagune siin ning pikemalt mõtlemata olingi juba teel. Kuigi parklasse sõites hakkasid tekkima väikesed kõhklused kuna igal pool jäi silma loikudes põllud ja üleujutavad ojad. Ei osanud ette kujutada mis olud siis siin veel valitseda võivad. Õnneks minu teekonnal sedasorti probleeme ei olnud. Küll aga oleks olnud keerulised olud siis, kui läheneda mööda matkarada Ähijärve poolt. Sild millelt peaks saama ületada Angerja oja, oli ikka päris nukras seisus ja sinna poleks isegi mina julenud oma jalga tõsta. Hülgasin sõiduvahendi keelumärgi taha, veendusin et nüüd ootab 4km aardeni tatsamist ja asusin teele. Oligi hea koht kus saab veenduda, kas jalg on pärast viimast intsidenti ka lõpuks taastunud. Jalake lõpuks enam tunda ei andnud ja härra Palang võib nüüd rahus luksumise lõpetada. Teekond oli küll pikk aga suutsin leida endale tegevust looduses. Enamjaolt siis vaatlejana. Esimese asjana tõmbas ligi kiirevooluline oja. Ilmselgelt oli hetkel veetase keskmiseks kõrgem ja voolukiirus nii väikse oja kohta ebaloomulikult kiire. Üsna pea tõmbasid tähelepanu endale räuskavad sookured. Oli see siis pulmatants või kluugutasid niisama, igatahes oli see hea märk, et nad varakult kohal olid. Loodan et tõid kevade ka kohale. Teekonna selgroog murdus partide saatel kes otsustasid minuga piki oja kaasa ujuda, või õigemini minu eest põgeneda. Ning viimasel kolmandikul pakkusid silmailu kobraste vägiteod. Ühtegi ämblikut ega muud putukat veel silma ei jäänud, aga küll nad varsti välja ilmuvad, nii et ei jõua äragi kiruda. Üsnagi ootamatult leidsin ennast nullist. Loomulikult pidi see olema kogu teekonna kõige tuulisem koht. Lagendikult puhus otse külma tuult peale. Juba see oli märk et minu lõbus rada sai otsa. Asusin siis seda mikrot metsast taga ajama. Silmad hakkasid juba röntgen pilgust valutama ja näpud käisid kohtades kuhu neid juba paari kuu pärast ei julgekski toppida. Kas tõesti saab see nii olla, et pärast sellist pikka matka tuleb mitteleiuta naasta! Haarasin õlekõrre järele ja helistasin sõbrale ise samal ajal silmadega endiselt ringi rännates. Ju siis vahel piisab ka sellest et appihüüd valjult välja öelda ja lahendus kargab sulle sülle. Keskendusin ikka liialt ühele huviobjektile. Ise pime mis muud. Loomulikult olin ma räbaldunud kotist teadlik ja olin asendusvariandid ka autosse valmis pannud. Aga paistab et suures tuhinas ma sinna need ka unustasin. Õnneks kullake ise ja logiraamat heas korras ja kotikese mure polegi nii suur. Nimi kirja ja oligi aeg tagasi liikuda Saarte aarde poole.
Tänud jalutama meelitamast, oli mõnus kulgemine.
Kui juba Saartele jalutatud sai, siis tuli see lõpp ka ära sammuda. Ega kergelt ei läinud - ronisin täiesti vales kohas, liiga vara võssi. Kui lõpuks enam-vähem nulli paika sain siis seal läks ka üsna kaua. Leiuta lahkuda ometi ju ei saanud kui nii kaugele oli tuldud. Õnneks lõpuks märkasin. Ei olnud nii pisikest minigrippi vahetuseks panna, rullisin samamoodi kokku. Tänud!
Aare meenus, kui leidsime mõned päevad tagasi samanimelise aarde ühes teises riigis. Olles seal koperdanud jäisesse kaldus tunnelisse mäesuusasaabastega ning kohtunud poolemeetrise ämbliku ja selle pojaga, tundus mõte Eesti ämblikust üsna vähehirmuäratav.. Matk piki rmk-matkateed läbi Saarte aarde oli superilmaga väga nauditav. Kohapeal läks mul piinlikult kaua, tiirutasin seal ikka pikalt, jõudsin kiruda mikrot võsas, õnneks sain juba mossivajunud näo lõpuks naerule. Üritasin minigrippi vahetada, kuid mul kotis leidunu oli liiga suur, mässisin vanasse tagasi, logiraamat kuiv. Tänud peitjale siia juhatamast! Polar kiitis mind 9,6km matka eest "excellent! todays goal reached":)
Lõpuks võtsime siis kätte ja kõmpisime nende kahe aardeni. Ainult 6 aastat läks aega. Praegu oli just hea aeg, veidi külmanud tee ning mitte väga palju miinuskraade.
Auto jäi keelumärgi ette ja hakkasime astuma. Alguses nägime kõiksugu huvitavaid jälgi, jänese ja põdra ja rebase ja hiirte omi, lõpuks kadusid needki. Jäid vaid eelmise nädala geopeiturite omad. Otsustasime, et käime enne kaugemas punktis, ehk Arahnofoobias ära ja tagasiteel põikame Saartesse. Vaatasime üle ka koha, kust me suvel olime tahtnud üle jõe tulla. Siis oli meil vaja veel pulma jõuda ning jõe forsseerimine jäi katki. Ragistasime veidi mustsõstrapõõsastes ringi ning õnneks langes pilk lõpuks ka aardele. Esimene töövõit sel päeval! Nüüd tagasi Saarte poole. Mõnus matk, aitäh!
Minna või mitte minna... selles küsimust polnud. Muidugi minna. Jää krabisedes ja purunedes lähenesime ämblike kuningriigile. Ma polnud teadlik, et koprad on ämblike suured sõbrad, igatahes oli nende tegevuse jälgi seal ohtrasti.
Teravsilm Heldur märkas otsitavat esimesena ja mina üritasin logiraamatut kätte saada. Minigrip oli juba enne katki ja nüüd purunes ta veidi veel, sest kogu krempel oli aardesse kinni külmunud. Keerasin ettevaatlikult kile ümber logiraamatu, sest väikest minigrippi meil kahjuks kaasas polnud. Järgmine otsija võiks selle võtta ja välja vahetada. Loodan, et logileht püsib logitavana.
Aitäh aarde eest!
Kui juba Saarde juures olin, siis otsustasin ikka siin ka ära käia, mis need mõned km-d enam, tee peal imetlesin jällegi kobraste hambatööd ja senimaani kui aardeni jõudsin oli kõik ok, aga siis hakkas vihma tibama, päike loojus, väsimus kimbutas, aaret otsisin tükk aega, aga vähemalt arahnofoobiat ei tekkinud. Nimi kirja ja ruttu tagasiteele, et enne pimedust auto üles leida. Tänud matkale juhatamast.
Ega mina ka sellistest suuremat sorti ämblikutest üleliia vaimustuses pole, päris foobiat vist siiski õnneks ei põe. Oma teekonnal kohtasime õnneks vaid ühte ämblikku ja see oli ka pigem selline nunnu. Pikalt saime imetleda kobraste tegevuse jälgi. Tänud!
Siin töötas väga hästi combo auto/jalgratas.Jätsin auto Saarte aarde "risti" ning edasi kulgesin rattaga.
Aarde leidsin kiirelt,veidike uudistasin ümbrust,ja siis tagasiteele auto suunas.Aitähh
Saarte aardest edasi oli loomulik käik siia. Keskendusin esimesele huvipakkuvale objektile, kui see oodatud tulemust ei andnud, siis tegin nulliringi natuke suuremaks. Tagasi algusesse pöördudes jäi ka õige asi silma. Tänan jalutuskäigu eest.
"Ämblikud on väga head loomad.
Neid hoidma peab, nad meile õnne toovad!"
Õnneks meil kellegil selliseid foobiaid pole ja saime rahulikult seda aaret otsima minna. Nägime mitmeid ämblikuvõrke, enne kui leid tuli. Logisime logiraamatu juhendi poolele. Aitäh!
Antud aardes logiraamat täis ning vajab vahetamist. Teade edastatud aarde omanikele.
Trügisime autoga umbes 400 meetri peale. Siis hakkas neljarattalisest kahju ning edasi juba kand ja varvas üks, kaks, kolm. Nullis otsisime päris tükk aega. Aga sisetunne ütles, et sellises kohas vaevalt et mikro. Konteiner võib ju mikro olla aga ilmselt on asi teostuses. Idee pidas paika ning lõpuks tuli ka leid. Kahjuks oli logiraamat pilgeni täis. Saime oma nimed siiski kirja. Kahjuks endal uut logirulli kaasas ei olnud ning andsime antud olukorrast aarde omanikele teada. Tänud seikluste eest!
Kaardilt vaadates tundus kergem üle jõe ujuda kui teiselt poolt jalutada. Arvatud kruusatee asemel oli 2,5km põhja kraapivat heina. Õnneks karteri purustajaid teepeal polnud. Kohale saades läksime mööda puud üle oja, et jõuda jõeni, pärast saime teada, et ringiga sai mööda head teed kohale. Täpselt aarde juures vastaskaldal on hea vette mineku koht. Arvi tahtis kuivalt üle saada ning läks suure ringiga mööda puud, aga ikkagi oli vaja ujuda ja siis läbi raske võsa aarde juurde saada. Vaatasin kaldalt täpse suuna kätte ning helistasin Madisele, et võimalikult palju infot saada, telefon tuli maha jätta. Vesi oli tunduvalt aeglasem, külmem ja sügavam kui Päris ääre peal aarde juures. Mõned minutit sai võsas ragistatud ning aare leitud, õnneks pastakas kirjutas pärast ujumist. Tagasi tuli Arvi samast kohast kust ma, aga üritas mööda teist puud üle saada. Kui ma ujusin 30 sekundit, siis arvi ronis 5 minutit aga ikkagi pidi ujuma.
Vahvate seltsilistega jalgratastel GP-RMK Peraküla-Aegviidu, neljas päev, 64km(248km-st). Enne aarde juurde minekut jäi silma tool puude otsas. Ragistasime võsas ja leidsime, mida olime osima tulnud. Tänud peitjale.
Leitud, matkates RMK Peraküla - Aegviidu matkateel. Kokku 5 päeva ja 248 km.
Peale Saarte raba lagendikku oli see loogiline järgmine punkt. Tee peal nägime eriti mugavaid jahimeeste kütipukke. Kui tavaliselt on kaks kaigast puu najale aetud ja astmed nende vahele aetud ja istuvad sellel ülemisel pulgal, siis siin oli üles upitatud epoplastist, seljatoega mugavad toolid. No nii uneledes võid ju looma maha magada.
Aare korras.
Päris pika maa kõndisime lõpuks maha. Madis rõõmustas, et ma kaasas olen, sest siis Liis ei vingu vähemalt kõndimise pärast. Lõpuks ikka natuke jorises :D Küll mõnel on ikka vale perekonnanimi. :P
Tänud peitjale.
Teekond oli pikk, aga seda vürtsitas kohalik metsanotsu. Sai kiljuda ja hirmuda. Aga vähemalt oli huvitav, muidu oleks niisama vantsimine olnud. Tekkis ainult küsimus, et kas mikrole poleks kuskil natuke mõnusamas kohas peidukat leitud... Aitäh aarde eest!
Saarte juurest oli loogiline edasi siia tulla. Tee peal pidi Kristel ennast suurest ehmatusest täis tegema, kuna üks metssiga otsustas läheduses teel töllerdada. Kristelile meenutas ta kaugelt karu, nii et võis tõesti hirmus olla. Edasisel teekonnal nägime veel tooli puu otsas ning looma jälgi teel. Nii et päris põnev oli seal. Lõpuks jõudsime aardeni ning pärast võsas ragistamist märkas Liis ka aaret. Aitäh kutsumast, ilma aardeta poleks elu sees siia viitsinud tulla!
Olime koduse töö üsna poolikult ära lahendanud. Ei arvestanud sellega, et tee pehmelt öeldes läbitamatu on. Õnneks küll soosis meid ilm, sest ma ei kujuta ette, et oleksin terve selle tee jala pidanud läbima. Nii palju see aare meid ka ei kutsunud (siinkohal pigistan kinni silma selle kohapealt, et autost aardeni ja tagasi ja veel ühe aardeni ja uuesti autoni kulus 1h ja 4,6 km). Igatahes värske õhk ja väike jalutuskäik ei ole veel kedagi tapnud, loodetavasti ka mitte arahnofoobia.
Njaa, päris nii ma seda drive-in vaba päeva tegelikult ette just ei kujutanud. Tee aardeni tekitas kohati täpselt sellise tunde, et keeraks otsa ringi ja läheks ärandaks kuskilt hoopis mõne pasi. Õnneks see tunne oli mööduv.
Mul on küll paar foobiat (kõrgus ja jooksiklased), aga ämblikute foobia minu foobiate nimekirja kindlasti ei kuulu. Kui ma üldiselt pole ka teab mis ebausklik (13 on mu õnnenumber ja üle tee jooksev must kass toob kaasa pigem head õnne), siis ämblikute tapmist ma ei tolereeri. Kui mõne arahnofoobikuga ühte ruumi satun, siis pigem suunan selle kaitsetu ämbliku oma käe peale ja viin ta hoopis foobikutevabasse õhkkonda.
Kui kellelgi geopeituritest on foobia tigude vastu ja see aare veel leidmata, soovitan seda talvel otsida, sest tigude tühje "pesakaste" leidus nullis nagu liiva mererannas :)
EVEJ, aga panime logirullile uue gripika, oli teine üpris auguline.
Aitäh peitjatele ja jõudu-jaksu hooldamisel!
Tee aardeni oli kergelt öeldes "vahva". Mõni mees oleks ilmselt meie autost jala lihtsalt mööda kõndinud. Lõpuks otsustasime neljajalgse abivahendi võssa ära parkida ja jalgsirännaku ette võtta. Oleks konteiner end natuke rohkem ootamatult avaldanud, oleksin ilmselt vabatahtlikult läbi jää jõkke sukeldunud ja Pirita poole ujuma hakanud.
Paarkümmend meetrit enne aaret lõi hüdrofoobia liiga tugevalt välja.
Rõõmus on siis kui (alustan lõpust):
• tuleb hea uni;
• tunnen, et on olnud hea päev nii kehale kui meelele;
• 8,42 km läbisin 1:43-ga;
• jõuan autoni enne kui täiesti pimedaks läheb;
• nahk on palav ja mõni üksik vihmapiisk kukub näole;
• mõni metsloom pole mind nahka pistnud;
• hämaras nähtud kõrvapaar osutub kännuks;
• aeg-ajalt valutav põlv hakkab endast märku andma jalutuskäigu lõpu kilomeetritel, mitte alguses;
• leian seljakoti põhjast šokolaadi;
• kõrvaklapist tuleb ammu meelest läinud hea laul;
• saapapael ei lähe lahti keset mudamülgast, vaid ikka viisakalt kõva tee peal;
• kauge haukumine jääbki kaugeks haukumiseks;
• pastakas polegi taskust kaduma läinud;
• aare ennast väga kaua ei peida;
• avastan, et lõpuks olengi õigesse kohta jõudnud;
• aastaid sahtlis seisnud muusikakarp veel töötab;
• eelneval õhtul tekib hea mõte, et võiks Arahnofoobiat järgmisel päeval otsima tulla!
Siia suundusime otse Saarte aarde juurest. Alguses kulges teekond mööda RMK Peraküla-Ähijärve matkarada. Mingil hetkel keeras matkarada üle oja ehitatud silla kaudu ära paremale, kuid ilusat teed jätkus meile kuni aardeni. Vististi tänu aastaajale tuli aare kiirelt peidust välja. Loguraamatu kättesaamisega sai veidi vaeva näha, kuid ei midagi hullu. Hiljem vaatasin jõe kahte kallast ühendava kopratammi üle. No häda pärast annab kasutada, mis sest et üks ots selline pool pidune ja teine ots täiesti sasine välja paistis. Tänud.
Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Asja juurde viiv lehmarada oli päris kuiv ning kõpskingas läbitav. Tatsasin mõnusasti nulli ning kui pea võssist välja pistsin, siis ca. 10m kaugusel minust seisis nõutu näoga kalamees. Kalur oli eeldatavasti minu ägedat rapsimist teiselt poolt vete voogusid huviga jälginud ning välja ilmunud inimesekujuline objekt purustas tema lootused kohtuda emakaruga. Tagasitee autoni oli sündmustevaene. Puu otsa pandud seasihtimise toolist teist pilti ei hakanud enam tegema. Kogu matk sai ca. 7km. Hea, et sääski ei olnud.
väga hea libeporine enduuro tee viib aardeni. kunagi väga ammu oli ka mitteleid,aga nüüd läks leid küll libedalt! tänud!
Pärast värskendavat jalutuskäiku läks veidi aega, kuni konteiner end paljastas. Tundus, et oleme mõlemad ikka täiesti pimedad. Jälle midagi uut - pole enne näinud, et keegi konteinerit pelgaks. Aga lõpp hea, kõik hea. Tänud peitmast! Tagasi lähtepunkti minnes polnud meie samm enam nii reibas kui otsima saabudes, kuid ikkagi muljetavaldav, kuidas Maris suudab umbes 9 versta maha trampida nagu nalja. Eeskujulik. Kokku vast läks Saarte ja Arahnofoobia peale umbes kaks tundi.
Foobiad… Mulle on hirmu peale ajavate asjade osas ikka kuhjaga antud – palju on olendeid, kellega kokkupuudet looduses ma pigem väldiksin. Aga üks peitu pistetud karp võib imesid teha ja viimasel ajal läheb aina enam nii, et tahtmine aare üles leida kaalub lõpuks üle need otsimist vältima ajavad argmendid :). Täna oli mul võimalik muidugi poole julgem olla ka …:D. Saarte poolt tulles läks teekond siia kiiresti ja kohale jõudes ei kulunud otsimisele üle 10 minuti, mina jäin konteineri märkamisega ka siin teiseks ja olin leidmise hetkel täiesti valel pool võsa... Päris raskesti annab logiraamat ennast kätte, aga nimed me kirja saime. Aitäh peitjatele siia peitmise eest, ilma aareteta ei oleks ilmselt siia kunagi sattunud ja mõnusalt pika jalutuskäigu eest ka. Ning Kevinile oma otsimistele kaasakutsumise eest, oli tore.
"Saarte" aarde juures olles hakkas päike juba loojuma. Pidin kähku otsustama mida teha.
Esimesene valik - rahulikult tagasi silla juurde kõndida. Seda ei saanud valida, kuna geopeituse pisik ei lubanud.
Teine valik - rahulikult Pirita jõe äärde minna ja siis pimeduses tagasi tulla. See variant ei osutunud samuti valituks kuna taskulampi mul pole ja kottpimedas 4km mööda mudast teed kõndida ei tundu hea mõte.
Kolmas variant - joosta nii kiiresti kui võimalik nulli, leida ülikähku aare ja siis jooksuga auto juurde. Kuna muid variante pähe ei tulnud, siis pidin sellega leppima. Õnneks oli tee jõeni palju mõistlikum kui varasem mudaväli ja jõudsin üllatavalt kiiresti kohale. Kohapeal tuiasin väärtuslikud 10 minutit ringi. Alles pärast täielikku päikese loojumist suutsin konteinerit märgata. Veab, et Eesti asub sellises vööndis kus päikese loojumise järel ei lähe sekundiga nii pimedaks, et enda nina ette ei näegi. Seetõttu sain pooleldi joostes, pooleldi kiirkõnniga auto juurde niimoodi, et oli ikka veel hämar. Vahetasin välja mudased tossud puhaste vastu ja lahkusin. Tänud aarde eest!
Aarde peidupaigaks oleva isendi venda või õde olime täna juba teise aarde juures kohanud.
Ämblikud on väga head loomad. Mõned neist kardavad inimesi. Pole ka ime kui osa inimloomi nende peale hirmsat häält teevad ja kätega vehkima hakkavad. Mul endal on pigem kergekujuline foobia võsamikrode vastu :o) See konkreetne aare oli siiski meeldivalt kergesti leitav. Logirulli kätte saamine oli paras nikerdamine, aga lõpuks õnnestus seegi. Kõik parimas korras. Loodan, et järgmine leiulogi ei lase ennast nüüd 15 kuud oodata! Mulle sobib värskes õhus liikumine hästi ja tänan peitjaid mõnusa matka eest.
Saarte juurest siiani tuleb üsna ok tee, palju tahkem kui läänepoolselt kruusateelt Saarteni kulgev soparada. Kui vett ei pelga, saaks põhimõtteliselt üle Pirita jõe ka, mingi poolik koprapurre on üsna nulli lähedal olemas, vahest pole isegi ujuda vaja.
Teine samanimeline, küll teisel pool maakera ...
See aardejaht oli Peetri ammune soov. Kindlasti polnud plaanis selleni pimedas jõuda. Aga nii see välja kukkus. Teekonnal aardeni sai ikka kuigipalju vaadatud, kuhu astuda. Tagasi autoni tulles see eriti võimalik polnud. Toidupoes püüdsin hiljem mütsi võimalikult silmadele tõmmata, et keegi ära ei tunneks :) Aarde juures oleks kindlasti valges kena ümbrust vaadata. Seekord jäi see ära. Aardega oli kõik kenasti korras. Logiraamatu kättesaamine oli sutsu raskendatud. Loodame, et elab meie talve üle. Täname!
Need Saarte ja Ämbikukartuse aare on juba üksjagu aega meeltes püsinud ja täna tekkis siis alles peale kella 15 võimalus see otsimise tee ette võtta. Arvestades aian suurenevat hämarust ja saabuvat pimedust oli selge et tagasitee sellel mudaväljal saab olema raskem kui sinnatee. Oleks tee vaid normaalsem, mõlemad kohad on ju väga vahvad. Saarte aarde leidsime ruttu, Ämbikukartusega tekkis pimeduse tõttu juba kerge paanika, aga õnneks jäi peagi ka aardekonteiner silma. Tagasiteel saime muidugi niivõrd poristeks et pärst oli üksjagu häbigi supremarketist õlut ostma minna. Eks me neeid a... meenutasime, õnneks küll ei lõhnanud neile vastavalt. Omaarust lõhnasime rõõmutunde järele, mis tuli kordaläinud uue aasta esimesest georetkest. Tanud peitjatele
No ikka täitsa õudne kohe milliseid elukaid metsas elab. Kuna saime nüüd teada, et hiidämblikud armastavad jõe ääres elada, ega siis niiväga sinna enam ei kipu. Selle aarde juurde tõenäoliselt enam kunagi ei satugi ning mujal jõe ääres käies õnneks kedagi nii hirmuäratavat ei ole ka kohanud. Üllatavalt kiirelt sai see mikro võsast üles leitud. Aastaaeg oli ka kindlasti abiks.
Tänud aarde eest.
CCCXLIV. Saarte juurest edasi Ämbliku poole minnes läks olukord vähe paremaks, väga suuri mülkaid enam polnud ja sai rahulikult mööda teed jalutada. Kohapeal läks selle ämbliku püüdmisega ikka aega, kuna ma neid ei karda siis oli vaja ikka oma käsi igale poole enne toppida. Lõpuks ta mu võrku siiski langes, oli teine väga maapinna lähedale pugenud. (Hiljem panin vähe kõrgemale, et ka talvel lootust leida oleks.) Oma sisu ei tahtud ta ka kuidagi vabastada, oli teisega hulk jantimist. Lõpuks siiski logi kirja ja tagasitee võis alata. Kokku veetsin nende kahe aarde juures rohkem aega kui arvasin kuluvat, tagasi auto juurde jõudes oli juba päris hämar - tasub ikka lamp kaasa võtta, sest kunagi ei või teada kaua läheb. Tänud peitjale meeldiva pühapäevase rännaku eest!
Jälle üks aare, kuhu tuli minna suure ringiga. Ja see tee, see oli ikka tase. Soovitan minna väikse madalapõhjalise linnaautoga, siis on kindel, et jõuate aardeni :) Tee peal mingi maastur oli, tegeleti vist aukude täitmisega. Sõitsin alguses kohe lõppu välja, Saarte võtsin tagasi tulles. Korralik mudamatk oli. Ja ei saa jätta mainimata, et see muda külmus ilusti kõik ratta küljes ära ja nüüd ma pean kevadet ootama, et see maha saada. Mulle sellised teed meeldivad. Aitäh!
Mis autovabal päeval ikka muud teha kui istuda ratta selga. Esimesed paarkümmend kilomeetrit läksid väga kiirelt. Suurelt teelt mahapööramisel sattusin aga rööpasse sõidetud mudasele metsateele. Nagu hiljem selgus, siis need rööpsad olid tekitatud jahimeeste poolt. Osa teest tuli nende rööbaste tõttu ratast käekõrval talutada. Ämblike vastu mul foobiat pole ja ei lasknud ennast segaga logimist jälgivast ämblikust.
Talvel sai käidud, siis lõppes teekond kilomeeter ennem nulli. Seekord läks edukalt. Suure tee pealt, läänest lähenedes, mitu kilomeetrit korraliku maastikusõidurada. Praeguse kuivaga oli suhteliselt muretu. Ühe korra sai kobraste langetatud puu teepealt ära vintsitud ning ühekorra iseennast, lihtsalt sellepärast, et kaasa proovis ka maastikul sõita ning parkis mudaauku.
Kohapeal võttis üksjagu aega - kuidas leida võsast mikro? Tegelikult selgus, et niiväga mikro ei olnudki. Logiraamat ei tahtnud kuidagi ennast kätte anda. Kuna oli selgunud, et kirjutusvahend on vaja niikuinii autost tuua, siis sai ka abivahend kaasa võetud, millega oli hea logiraamat oma pesast kätte saada.
Suurelt teelt tulek-otsimine-minek võttis kokku tunni. Seega igati asjalik maastikuretk. Selliste sõitude nimel geopeitust mängingi.
Lisasin maasturiga_huvitav sildi. Tänan aarde eest!
Ilm oli ilus, niiet võtsime selle matka ka ette. Päike oli aarde juurde viiva tee ka piisavalt ära kuivatanud, et põlvini mudas mütata polnud vaja. Aarde juures ämblikke ei kohanud, kuigi aare ise ehmatas hetkeks ära :-) Väsinud teelistel on võimalus teepeal jalgagi puhata ja ülevalt vaadet nautida :-P
Tulles Saarte aarde juurest mõtlesin sügavalt selle üle, kas liikuda Arahnofoobia juurde või mitte. Ikkagi 2,5 km oli juba selja taga. Kuid päike tundus veel üsna kõrgel olevat, hoolimata sellest, et kell oli juba 9, loomi polnud näha, nii võtsin siis jalad selga ja hakkasin veel 1,6 km astuma.
Mida edasi, seda kiiremini jalad liikusid, nii et kohale jõudes oli hing paelaga kaelas. Inimese kohta, kes on talv läbi jalad kõhu all soojas kodus peesitanud, liikusin küll päris jõudsa kiirusega.
Kohapeal sai ikka tiba ringi vaadatud, kuniks aare silma jäi. Kuid päike veel paistis ja okste vahel ringi ragistada polnudki väga hull...
Kuid siis algas tagasiminek. Esimesed 600 m läksin päris kiirelt, kui tundsin, et enam ei jaksa. Samm aeglustus ja fotokas, mille oli kaasa vedanud, muutus üha raskemaks. Ülejäänud paar kilomeetrit liikusin mõõduka sammuga, nagu inimene, kellel pole kuhugi kiiret. Jalad hakkasid üha pehmemaks muutuma. Mõtlesin, et kui peaks karu vastu tulema, teeskleksin ilmselt ilma igasugu probleemideta ja täiesti usutavalt surnut.
Järgmised kilomeetrid tuigerdasin juba ühest teeservast teise. Kui põõsastes keegi ragistas, keerasin vaid korra tuimalt pead ja komberdasin edasi. Ülejäänud 500 m ma juba päris lohisesin auto juurde.
10 km kõndimist - täielik surm inimesele, kes pole vahepeal üldse trenni teinud. Kui auto istmele end vinnasin, mõtlesin, et vaid kõigest mõned nädalad paranemist ja võin end maratonile kirja panna.
Osa selle aardeni viivast teekonnast oli juba kord läbitud ühe teise aarde kättesaamiseks. Siis aga nappis ajast selle aarde juurde jõudmiseks. Nüüd siis tuli rappuv teekond uuesti ette võtta. Sellele kulus aarde leidmisega võrreldes lõviosa ajast. Aga ilus ilm ja kena koht oli. Tänud peitjale!
Sai ettevõetud siis ammu pinnuks silmas olnud kodulähedane aare. Ja mis viga sellist aaret ette võtta kui abivahend korraliku auto näol maja ees seisab. Eks kogu raskus aardeni jõudmise nimel langes Mardi õlule, kes sai rooli keerata ikka mehemoodi. Meie Piretiga rappusime niisama kõrvalistmetel ja imetlesime kaunist loodust. Mart viis meid peaaegu nulli ja siis algas meie otsimise osa. Natuke aega sai siis ringi luusitud kuniks aardepurk silma jäi. Tänud ilusasse kohta juhatamast ja aarde eest ka.
Saarte aarde juurest sai mööda jälge edasi sõidetud, mis kilomeeter ennem kohale jõudmist ära keeras. Otse aarde suunas läks küll samuti jälg sa see polnud piisavalt tugev ja sai auto põhja peale kinni sõidetud. Õnneks olid abivahendid kaasas, mis auto jälle tee peale tagasi aitasid. Kuna nahk sai rabelemisega märjaks, siis ei viitsinud kilomeetrist jalgsiretke aardeni ette enam võtta.
Tänud juhatamast!
Käisime ämblikul külas ja sättisime ta jälle töökorda. Palume järgmistel leidjatel temaga sõbralikult toimetada ja konteiner ikka korralikult sulgeda. Aitäh kolladele olukorrast teatamast. Mõnusat matka järgmistele otsijatele-leidjatele.
Pikk matk, kuid ei midagi ületamatut. Koht oli päris kena, soojemal ajal kindlasti veelgi kenam. Ämblik ei tahtnudki eriti külmaga näole anda, kuid lõpuks siiski.
Saarte juurest hakkasime rändama. Ja see oli õige liigutus, sest vähemalt olime õigel pool vett. Kahjuks ei ole ämmelgas veekindel. Läbimärg ja külmunud logiraamaturull sai kaasa võetud. Panime praegu tükikese ajutist paberit, kui peaks veel hullusid sinna juhtuma. Tagasitee autoni oli jälle paras matk, õnneks olid omad jäljed abiks. Vaene jäljekoer oli läbi kui läti raha, ligikaudu 12 km mööda paksu lund oli talle liig mis liig. Pealegi tekkisid käppade alla jäätükikesed, mida pidi kogu aeg ära katkuma.