Karbis oli vesi sees. Logiraamat õnneks kuiv. Kasutasime riideid, et kõik ilusti ära kuivatada. Poole aastaga on tekkinud poole logiraamatu jagu külaliste kirjeid. Karp liikus meetrikese tagasi oma varasemasse asukohta.

 19 

Hooldusturnee viimaseks hooldatavaks valisin Viru Raba. Tegelikult Kahala järv kui ka see viimane olid täiesti plaanivälised, sest koduteel oli katkine sild ees. Edukaid päevi ja lihtsalt ilusat õhtut oli väga sobilik tähistada raba päikeseloojanguga. Parkla oli harjumatult tühi - üks ainuke masin peale minu oma. Viskasin seljakotist tühjad kolisevad karbid tagaistmele ja alustasin kiirkõnnil liikumist vaatetorni poole. Päike oli horisondile juba päris ligidale kiskumas. Poolel teel tulid vastu prantsuse keelt kõnelevad mugud. See ühtlasi tähendas, et terve Viru raba minu päralt! Mis ime see veel on? Torni juures läksin esmajoones tippu, et kenad vaated ära näha. Invakaldtee on praegu päris naljakas katsumus. Nagu mõne fancyimat tüüpi lastemänguväljaku keerdliumägi. Käsipuude abil sai ennast ikka trepini talutatud ja siis oli juba lihtsam osa.

Pärast fotode klõpsimist otsisin aarde üles. Kõigepealt jäi silma maas vedelev kõrv ja siis leidsin karbi. No pagan, see aare oli oluliselt kehvemas seisus kui ainult logiraamatu vahetuse vajadus. Logiraamat oli jah selline ajutist tüüpi ja niiske, karbil aga ainult üks kõrv alles. Ei saanud seda lihtsat nii jätta ja valasin enda ühe hooldustarvikute pudi-padi karbi koti põhja laiali. Nagunii on kahe päevaga tekkinud totaalne läbu seljakottidesse ja pagasnikusse, et mis see üks väike segadus lisaks enam teeb. Tegin siis täitsa uue karbi - konteiner, logiraamat, juhend, pliiats, minigripid, markeeringud. Kaasa võtsin katkise konteineri, Elroni sõidupileti ja mingi reklaamprügi. Jõudsin pärast seda veel korra torni külastada. Seejärel tuli tõmmata joon alla oma tegevustele. Kibekiirelt koju pessu, vanematele külla ja töökohustusi täitma.

Siinkohal oleks paslik võtta kokku ka oma tegevus. Miks ma seda kõike teen? Eks ta ole soov anda midagi vastu. Mõnele meeldib teha ja jagada suurepäraseid aardeid. Mõni soovib teha meie Eestimaad nii puhtaks kui võimalik. Minu valik on pakkuda elupikendust aaretele, mis minu äranägemise järgi võiksid seda väärida. Igale poole ei jõua ja teatuid aardeid näeksin parema meelega arhiivis kui taastatuna aga eks see vääring ole suhteline mõiste. Mis ühele ei meeldi võib teisele südamelähedane olla ja ka vastupidi.

Kokku sai hooldatud 13 aaret. Normaalsuuruses karbid said kõik otsa. Logiraamatuid ja juhendeid kulus ka nii ohtralt, et neid tuleb mõnel igavamal tööpäeval natukene juurde nokitseda. Leitud ja ära korjatud sai ka üks juba arhiivis olnud aare.

Enamus hoolduseid olid päris ajamahukad. Kahe hoolduspäeva peale kulus kokku umbes 24 tundi. Mitu aaret jõuaks ööpäevaga logida? Peaaegu terve NKT. Aga ei kurda. Sai piisavalt matkatud ja ka soojas autos muusikat kuulatud.

Loodetavasti innustab see ka teisigi geopeitureid igapäevasele trassile või kodu ümbrusesse jäävaid karpe üle vaatamast. Või miks mitte ka geotuuride vahele paigutamast mõne korduv külastuse. Sellel kevadel on nimekiri probleemsetest aaretest erakordselt pikk. Eile hommikul oli see number 172.

Aitäh tähelepanu eest!

Sorteeritud

 12 

Sattusime täna Viru rabasse jalutama. Läksime ja tõime räätsastatult aarde ära ja peitsime nii, et põhimõtteliselt ei pea enam Viru raba keeluga, laudteelt kõrvale astuda, vastuollu minema. Uued koordinaadid on 59 28,111 ja 25 39,276. Kuna gepsu patakad hakkasid tühjenema, siis võib järgmine leidja koordinaate täpsustada. Püüdsime ka maastiku ja peidukoha raskusastmeid säilitada.