Uuluti

Tuulikute juurest jalastusime. Teekonnal oli lund, jääd, vett ja isegi üks pink, kus puhkasime jalgu. Tänud kaaslastele ja peitjale.

Näidake mulle geopeiturit, kes praeguseid ilmaolusid ära ei kasuta ja üle jää mõnele saarekesele või laiule ei siba :) Nii meiegi kasutasime võimalust mööda tahket vett kõndida. Ega ta igal pool nii tahke ei olnudki. Mõnel lõigul vetrus jalge all nagu kõnniksid rabaõõtsikutel. Paaris kohas õnnestus meil Krissuga isegi jalg läbi jää suruda, kusjuures Roman hõljus neist kohtadest täitsa ilusti üle. Ja nägime ka täitsa lahtist vett, kus see vägagi sügav tundus olevat. Igaks juhuks seda sisse astumisega üle mõõtma ei hakanud. Kui need väiksed erisused välja jätta, siis üldjoontes oli matk mööda peegelsiledat jääd, kus oleks saanud vabalt uisutada. Meie libistasime lihtsalt kauneid jäämustreid ja kummalisi purskeavasid vaadates laiuni. Seal jätkasime mööda kaldaäärt, vahepeal puhkasime jalga veeäärest leitud pingil või uudistasime kaldale uhutud korstent. Nii mõnus oli jalutada ja peaaegu põrutasime aardest mööda, kui Krissu õigel hetkel poleks taskust telefoni haaranud. Aardega oli kõik parimas korras. Külastatakse teda logiraamatu põhjal ikka haruharva, kui viimane kuu välja jätta. Meil oli väga tore jalutuskäik ilusa ilmaga ja heas seltskonnas. Aitäh peitjale ja kaaslastele!

Tuisuvaalud metsa vahel

Uulutilaid paistab

 4 

Sooaaretele vahelduseks pakuti selleks nädalavahetuseks merele minna. Kuna Risti-Virtsu maanteele oli hiljuti mitu uut aaret juurde tekkinud, siis sai sihtkohaks valitud Virtsu sadam. Mina polnud nõus Kõbaja juurde minema, varem pole ei jalgsi ei autoga jääteedel kunagi liikunud. Leebemaks jäätee variandiks sai valitud Uuluti laid. Parkisime linnaauto Mere puisteele, edasi jalgsi kõrgpingeliini alt ranniku suunas, kust GPS käskis pöörata otse paremale ning edasi aarde suunas. Kohati jalgealune õõtsus päris naljakalt, kohati oli vesi jääst läbi vulkaanide moel endale väljapääsu leidnud ning erivormides auke tekitanud. Kerge värskendav jalutuskäik kestis natuke alla kahe tunni, kogupikkuseks sai 4,7 kilomeetrit.

Aitäh aarde peitjale!

GPS’i salvestatud teekond

Virtsu tuulikud

Siin vesi oli päris sügav

Meie olime siin…

Tõuske üles, pange riidesse. Sest uisk läeb kohe Virtsusse.

Jääkaleidoskoop

Jõehobud?

Aurud välja!

Koordinaadid päises muudetud.

Palun muuta koordinaadid GC lehel olevate õigete järgi

N 58° 33.007 E 023° 31.314

Meie käisime paadiga. Lehmad olid rahumeelsed, aga ei andnud märku, et aare mujale peidetud. Üks rändur tuli kaasa, aitäh!

Nullis otsi ennast või oimetuks. Geopeituse ja Geochashingu lehel erinevad andmed. Aitäh.

 1 

Kuigi olime täna juba Kesselaiul ja Kõbajal käinud ning ca 16km matka selja taga, arvasime endiselt endas piisavalt jõudu olevat, et ka siinsed kaks aaret üles otsida: seesamune ja ka Kott Virtsus. Auto jätsime meiegi tuulutite, ei tuulikute juurde ning sealt õkva aarde poole teele. Jää kandis kenasti ja teed valima ei pidanud. Ka aare sai leitud kenasti. Logiraamati kirjutasime täis (tegelikult oli juba täis, saime viimasele vabale kohale oma sissekande teha) ja andsime sellest ka peitjale teada. Liikusime teist rada mööda edasi järgmise siinse leidmata aarde juurde. Aitäh.

Leitud, aitäh! Aitäh ka Silverile SUP-i laenutamast!

Kasutasime ära veel ilusat sooja suveilma ja SUPpasime laiule. Allatuult läks teekond ruttu ja peagi randsusime ja jalutasime aardeni. Aardel on igati nimevääriline konteiner, mis küll ajaga on veidi lagunema hakanud. Siit SUPpasime tagasi mandrile, et jätkata teekonda järgmisele laiule.

Tänane teine kajakisõit algas ühest kenast Pivarootsi väikesadamast. Alguses külastasime Ruilaidu, kus ma olin paar aastat varem jalgsi käinud, nüüd sai aga ka Inge oma nime "Peitmise pärast" aarde logiraamatusse panna. Järgmine sihtmärk oligi Uulutilaid ja Tuuluti aare. Teel sinna saime justkui eikusagilt tulevaid suuri laineid tunda, mis tegid liikumise ebastabiilsemaks. Õnneks siiski meist kumbki ümber ei läinud ja jõudsime suhteliselt kuivalt laiule. Panime nimed kirja ja liikusime edasi Puhtulaiu suunas. Teel minu poolt varem logitud "Ood rõõmule" aarde suunas liikudes saime jälle tunda kalda pealt nähtamatuid hoovuse poolt tekitatud laineid, mis ka sel korral meist siiski jagu ei saanud. Ka see aare leitud, liikusime me lõpp-punkti, kuhu olin eelnevalt oma auto jätnud. Selgus aga, et seiklus polnud veel läbi, kuna oma targa peaga olin võtme jätnud alguspunkti jäänud Inge autosse. Kuna variante oli vähe, alustasime jalutamist 10km kaugusele võtmete suunas. See minupoolne prohmakas polnud kokkuvõttes aga väga halb, kuna see jalutuskäik suunas meid täpselt ühest väga maitsvate pirnidega puust mööda. Pistsime suud ja taskud pirne täis ja liikusime edasi. Pikalt minna ei jõudnudki kui mööda kitsast raudteetammi hakkas tagantpoolt auto lähenema. Selle asemel, et seda mööda lasta, küsisime hoopis küüti. Autojuht oli hea meelega meid nõus sadamasse ära viima. Ise oli ta siinkandis palju liigelnud, aga selle sadama olemasolust tal siiski varem aimu polnud. Aitäh peitjale, oli väga äge seiklus :)

Uulutilaiu parkla

 1 

Aerutasime siia kajakkidega Ruilaiult. Merel olles saime tunda hoovuse jõudu, kus suht tuuletu ilmaga olid lained vähemalt poole meetrised, seejuures sellise mõnusa ookeanilaine iseloomuga - selgete vahede ja liinidega. Meie olematu pardaga aluste jaoks ideaalsihil piki lainet sõitmine muutus kohati diagonaalis sik-sakitamiseks. Laiule jõudes oli kohe eriti hea tunne kindlast pinnast jalge all. Samas seljataha vaadates tundus meri täitsa tasane olevat.. huvitav. Peale logimist Puhtulaiu suunas aerutades saime aga jälle tunda tundumise pettlikkust... Tänan väljakutse eest.

Jõudsime Uulutilaiule :)

 2 

Kuna oli tugev tagant tuul, siis üritasin siia suusatada. Alguses oli paks lumi ning murdunud suusa tõttu kand kohe vajus sisse. Siis tuli õhuke lumi, aga all olev libe jää ei lasknud uisu sõita, tõukamisel läks jalg lihtsalt külje peale. Kõndides ja paaristõukeid tehes kuidagi siia kohale sain. Aarde juurest oli veel 3,9km autoni. Tugeva vastutuule ja olematu libisemise pärast kõndisin suusad käes ning palju kergem oli. Nüüd olen targem ja sulaga enam suusatama ei lähe. Õnneks on veel terve teine paar Visu suuski, millega tahaks Robinsonile sõita, kui ainult jääd, ilma ja lund jaguks.

 5 

Pärast esmast väikest hämmingut, vaadates vesisina tunduvat merejääd, leidsime end varsti Ruilaiult peitmise pärast aarde juurest. Kaupo hindas oma murdunud suusa veel kasutuskõlblikuks ning võtsime suuna sealt ka plaanipäraselt Uulutilaiule.

Lootus, et siin rannajoonest pisut eemal on merejää ehk siledam ja naudime kergemat suusasõitu, purunes üsna kohe. Pigem oli selline lõbus kulgemine üle ja ümber jääkamakate, vahelduseks läbi lörtsi, viskasime küll nalja, et läbi veeloigu tuleb hästi suure hooga sõita, et võimalikult pinnal püsida, aga katsu sa seal hoog sisse saada, kui suusk ei libise, pigem tuli valvas olla, et kohe ei järgne sügavam hang, kuhu suuskade takerdudes ninali lendad.

Tabasin end küll paaril korral mõtlemast, et see Uuluti ei ole ju ometi saar, mis eest ära ujub, sest tundus küll, et kuidagi ei lähene.. Ometi kohale jõudsime, taas ski-in logimine, vahva konteiner oli ilmselt ilmastikuolude tõttu küll pisut kipakile vajunud, logiraamat korras, kirjutamisruumi jäi ka järgmistele, puhastasime konteineri mingitest satikatest ja üritasime veidi paremini tagasi riputada.
Tagasitee autoni kulges tugevas vastutuules, matka pikkuseks 9,1 km. No, päris suusatamiseks seda pidada ei saanud, aga suuskmatkamiseks ikka..;) Tänud peitjale!

Selline ahvatlev suusarada..

 1 

Parkisime auto tuuliku alla, lootsime, et jäätükke ei lenda ning võtsime oma uhked sõiduriistad autost välja. Sõiduriistadeks olime valinud tõukekelgud. ALustasime suure hurraaga minekut, kuid juba umbes 300 m pärast oli selge, et jala jõuab kleepuva sulalume peal kiiremini edasi kui nende lollide kelkudega. Jätsimegi need meid keset merd ootama ja jalutasime aardeni täitsa rahulikult abivahenditeta. Logi kirjas, võtsime oma suksud taas kaasa ning panime autosse puhkama. Viirelaiule minekuks enam neid välja ei koukinudki. Tänud aarde eest.

Suksud ootavad

Leitud.

 7 

Proovisime autoga nii kaugele saada kui võimalik. Parkisime auto lumehange korralikult ära ja läksime aaret otsima. Teekond oli jäine, vahepeal küll vajusin veid, jääsupluseni ei jõudnud. Tagasi auto juures olles kaevasime küll nii ja naa, aga välja ei saanud. Lihula Jüril olid ka juba promillid sees ja meid oma 4x4 masinaga aidata ei saanud. Läksime külapeale abi otsima. Traktori leidsime, aga juhti mitte. Mõtlesime, et jätame talle kirja "toome masina varsti tagasi". Õnneks poe juurest leidsime abi.

Kaevurid

 5 

Mis selle kohta ikka öelda, klassikaline aardeotsing. Kõigepealt sõitsime Kristjani masina kenasti lume sisse kinni ja siis läksime ennast tuulutama. Jalutasime üle kena kuu-jäämaastiku aardeni. Ühe koha peal jää vajus. Tagasiteel ka vajus. Tagasi auto juures tuli ta ikkagi sealt kätte saada. Kõik üritused jooksid luhta. Siis sai 4x4 Helpi kaudu helistatud Jürile, Lihulast. Aga Jüri, Lihulast, kurjam, oli juba õlle lahti teinud. Läksime siis küla peale abi otsima, mis peagi ka õnnestus. Aarde eest ka aitäh!

 4 

See kant oligi plaanis siis vallutada, kui on juba jäätunud. Sel talvel aga hakkas tunduma, et seda jääd ei tulegi.

Sai lõpuks ette võetud aga ikkagi liiga vara, hüpates ühelt kohalt teisele sain laiule ja laiu lõpu kenasti leidsin üles. Aga enam tagasi ei saanud, ühest kohast polnud ikkagi kandvat jääd 1,5 laiuselt. Oleks ühe jalaga toetanud, oleks ka läbi sadanud, proovisin mitu korda ja vajusingi läbi. Lõpuks jalutasin tagasi ja otsisin roikaid, millest endale kandva sillakese ehitasin. Käidud sai, sadas laia rõõmsat lund ja ilm oli imeilus.

Väga ilus kant. Aga viimasest logist varsti juba aasta. Eks sellised keerulisemad kohad olegi ägedamad võetud saada.

 3 

Tänase päeva viimane jalutuskäik. Vist kõige ilusam, sest päike hakkas loojuma ja kogu taevas oli ilusat punast värvi täis.

Siin ei olnud siledast merest/jääst enam haisugi, kogu meri oli nagu kuumaastik. Tegelikult oli see väga lahe, et iga aarde juurde, mis me üle mere pidime minema, oli maastik erinev.

Jalutades nägime värskeid jälgi ja olime kindlad, et keegi on enne meid otsimas käinud. Isegi aarde ümbrus oli jälgi täis, kuid logiraamatus siiski värskeid logisi polnud.

Logiraamat saab peagi täis. Suured tänud mõnusa jalutuskäigu eest!

Leitud

 3 

Tänase päeva viimane matk pikkusega 3,28km. Nägime tagasi tulles veel päikseloojangu ka ära, väga ilus vaatepilt oli.

 5 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

No mida ma enam Peetri logile lisada oskan :)
Suured tänud väga ägeda matka eest!

 8 

See on siis üks neist aaretest, mis kord on kaardil näha ja siis jälle suvel pole. Seega tuleb aega väga valida. Ja noh ega ta just ukse all ka ei naerata. Nüüd oli päev vaba valida endale eraelu. Oli nagu kaks varianti, kas matkata pikemalt või kulgeda skoorima. Meie mõlema soov oli matkata. Oli lootus, et eelmisest õhtust juba lennuliiklustki häiriv udu kuskile haiub aga päeva kulgedes oli selge, et see ongi vaid lootus. Kuuldavus oli kohati parem kui nähtavus. Näiteks parkisime auto ja sellest väljudes kuulsime ülbet vuhinat läbi õhu. Kuskil nägime vaid ähmaselt aga hägusaid stiilselt liikuvaid tuulikulabasid. Sama tunne valdas meid mere ääres. Ka siin oli nähtavus ettepoole vähene, jää aga kaetud pragude ja veega. No ei tohiks ju vesi olla kõrgem kui põlvini. Aga ikka kui põhja kindlalt ei näe siis mõtled, et jalge all võib ka Mariaani süvik olla. Eelmisest nädalast oli meeles, et roostik näib sõbralik aga võib sind salakavalalt suplusele kutsuda, kivide ümber lainetas aga vesi. Sedasi ebaledes kaks sammu edasi üks tagasi, alailma vasemale ja paremale kindlamat jääpinda otsides ukerdasime edasi. Jäävabal ajal oleks liiklemiskiirus kindlasti suurem olnud ja meeled rahulikumad. Tootsime siis oma kehaga adrenaliini edasi ja suutsime lõpuks olla sihtmärgil - ihaldatud Uulutil. Saare tipus oli meri kuhjanud jäämäed ja nende taga lainetas juba jääpankadega vaba vesi. Jäämäed olid aga tõesti toredad uudistada kuigi ilm oli kehv heade piltide tegemiseks. Aardekonteiner paitas meeli oma vahvusega. Tahtsime laiule ringi ka peale teha aga kuna ei suutnud kadakavõsast end läbi murda siis järelikult uudistasime niisama mööda kaldaid. Piia korjas loomulikult kaasa kotitäie hüljatud klaasi aga seda jäi sinna veel.
Tagasiteel tootsime taas adrenaliini kohtades, kus hirmul olid vist suured silmad ja oli taas hea tunne jõuda kivini, kus alguses endale kummikud jalgade otsa panime.
Sellega oli päeva plaanidest pool tehtud ja kulgesime teist poolt täitma.
Aga me taaskord täname vahvale matkale kutsumast!
PS leidsime liivalt ka eelmiste geopeiturite tervitused soojade jalajälgede näol

Piia ja kliimasoojenemine

kuhjamäed

Veidi värvi ja inspiratsiooni

Mõnus väike matk oli! Laiu tipus laiusid jäämäed. Aitäh marsruuti inspireerimast.

Madalate kummikutega sai vabalt ligi. Aitäh!

 2 

Külastasin Mari ja Helduriga kolme laidu tuulisel laupäeval. Pisike mudane takistus läbitud ja kuiva jalaga Uulutilaiul käidud. Abiks tavaline ja kalamehe abivahend. Tänud kaaslastele ja peitjale.

Oli plaan ära kasutada madalat veeseisu ja minna Hiiumaa laide vallutama, aga hommikul selgus, et laev ikka ei liigu ja tuli alternatiiv leida. Näiteks Läänemaa laiud. Vett veidi küll oli, aga kummikuga sai ilusti hakkama. Veetakistus oli ka ainult paarkümmend meetrit lai. Tehtud. Aitäh peitjale.

Kuiva jalaga laidudel laupäev. Uulutilaid, nii oligi. Aitäh!

 4 

Kui juba Virtsu laiude päev oli, siis oli see loogiline jätk Peitmise pärast aardele. Kodus sai veidi kaarditööd tehtud ja kaks lähenemisteed välja vaadatud ja tundus täiesti teostatav olema. Pikim veetakistus oli ca 132 m, vesi soe, sügavus teadmata. Orientiiriks panime veeriba keskel oleva kivi ja kalamehe punase lipukese kalda lähedal. Minnes oligi vesi munul nabani ja Annel rinnuni. Ebamugavust tekitasid veidike põhjas olevad suured kivid, kuid midagi ekstreemset seal ei olnud. Peagi olime erineva laiuse ja ügavusega veetakistusi üleades laiul. Edasi oli vaid jalutuskäik heas korras aardeni ja tagasi kuni veetakistuseni. Viimast, kõige laiemat ja sügavamat veetakistust silmates tundus juba visuaalselt, et orientiiriks olev kivi oli silmnähtavalt vee alla jäänud, ainult väike tipp paistiski. Tulemus oli see, et mingi 10- 20 m teekonnast oli vesi minul täpselt rinnuni ja Anne otsustas ujumise kasuks. Nüüd tagantjärgi logisid lugedes oleme vast alles teine tiim, kes suvel aarde järel käinud. Aitäh.

 6 

Kleone teine hull idee!

Minu kodutööst oli vaid niipalju kasu, et parem kohapeal asja kaeda. Kuna riided olid "Peitmise pärast" juba täiesti märjad, polnud siin vahet vette astudes. Vahe aga tekkis kohe kui 1-ses lombis vesi mulle korraks rinnuni tõusis! Hoidsime üksteisel käest kinni kui lesbipaar ja üle me saime. Kaldal Kleone juba arvas, et vabalt võib astuda lehmasita sisse, sest vahet ei olnud kus pläterdada. Vett tuli ületada veel, kuid teised olid madalamad. Aarde juures oli imeilus, sõime põldmarju ja nautisime miljonivaateid.

Tagasi kulges tee ikka käsikäes, oli turvalisem, kuid lõpp läks lappama, sest meri oli tõusnud ja vesi oli Kleonel rinnuni. See aga tähendas, et minul ots suus. Lasime käest lahti ja minu ainsaks tagasiteeks jäi ujumine. Õnneks oli kallas väga lähedal.

Tänud väljakutse eest, soovitan aarde järel käia just nüüd, kõigil! Meri oli soe, päike paistis ja riietel on omadus kuivaks saada. Meil oli tore, aitähh!

 8 

Mõtlesin, et olen mina kõva mees ja lähen nagu Kalevipoeg Soome ikka läbi vee sumades. Viskasin oma koti kadaka alla ja hakkasin astuma. Kui ma siis jõudsin esimese veeribani ja vesi kiiresti kummiku servani tõusis, kadus minu entusiasm sama kiiresti, kui s..t lehma ihust. Järgmine mõte oli, et võtaks paljajaulu, aga kui nägin kõrval vees hulpimas jäätükke, siis kadus ka see mõte sama kiiresti, kui oli tekkinud. Nii nägin ma siis seda aaret ainult vaimusimis.

Aaret ja mind lahutanud veeriba.

DNF :(

Autodel oli võimu piisavalt, et muretult mööda ATV jälgi merepiirini sõita. Andres jäi seal autosid valvama ja meie Indrekuga kulgesime mööda jääd aarde poole. Eemal paistsid ka veel mõned tegelased aarde poole liikumas. Kohale jõudes selgus, et seal oli ikka omajagu ringi tambitud. Peale mõneminutilist aardeotsingut jäi silma üks nööriräbal ning sai selgeks, et konteiner on oma kohast lahkunud. Samas õnnestus meil väikese lumes tuhlamise käigus ikkagi konteiner üles leida. Pistsime siis logi kirja (pea 2 aastase vaheaja järel sai logiraamat soditud). Kuna endale meil nööri kaasas polnud, kasutasime veel alles jäänud juppi ning sidusime konteineri sinna, kus ta varem tõenäoliselt asunud oli. Mõnus paik, tänud peitjale!

Ilm oli imeline ja otsustasime lisaks Kõbajatele ka Uulutile tiiru peale teha. Matk oli paraja pikkusega ja osalised olid kõik rahul: mina leidsin aarde, Tarvo leidis oma aarde (tormiga laiule uhutud poi) ja Berti sai lõputult kohalikele kirjakesi jätta :)

Uuluti kihilised kivid

Õnnelik leidja koos aardega

 4 

Aare leitav ka suvel, teil kinnitada võime
Sellega Ulluti laiule me pretsedendi lõime
Millal siis veel kui mitte sooja ilma-veega
Tutvust teha niivõrd meeldiva veeteega

Ujumisriba ja samm kokku üle 4 km vaid
Selle käigus üsna selgeks sai ullutav laid
Sest õige matkasell ei naase käidud teed
Hoopis sügavamaks tulles muutsime veed

Olnud pikalt vahepeal kiirus üks km tunnis
Meenub, kui's sadu meetreid ujuti, sunnik
Siiski ei korrakski hakanud kummalgi jahe
Ei uppunudki geopisik ega ellujäämistahe

Vapralt laiule ja tagasi sai koos sumatud
Olime looduse mõnudest lausa lummatud
Ja just aarde ligi nagu oleks nõiutud ära
Kapten kala lantis, ei tein'd me seal kära

Aardeleid sai kirja armastuse ja hoolega
Jätsime pastaka - terve, mitte poolega
Lisaks laiult nopitud klaasikillukesekene
Tundus sinna täitsa sobilik, selline ehe

Ei taibanud otsida multitööriista paraku
Selle otsingud nüüd süvendatult alaku
Meil ainus kadu olid kriimud daami jalal
Ei häda, nõid meister tervenemise alal

See matk õhtusest Kõinastut napp pool
Ei kandnudki meid siit olematu vetevool
Rõõmsal meelel sõit jätkus meil Saarde
Edaspidi õndsa pilgu heidame siia poole

http://www.endomondo.com/workouts/233371999/1392188

Kapten Jack Sparrow?

Sõbralikud lontrused

Ujusime võidu. Nad võitsid.

Leidsid Miki ja Merle. Parkisime sõiduki Eratee märgi juurde ja ei pidanud paljuks jalgsi edasi visata, teekond pikenes ju ainult mõnesaja meetri võrra. Hiljem nägime küll, et kõik (ka tagasiteel vastu tulnud kolm tuntud geopeiturit, kes otse välja ütlesid, et lollid oleme) on sõitnud autoga nii kaugele kui kannatab ning sealt läinud. Kuna ilm oli ilus, siis võtsime retkest viimast - tegime pilte ja nautisime jalutuskäiku. Aardeleid tuli lihtsalt ning koht superilus. Tänan peitjat, rabamatkade vahelduseks väga mõnus aare.

Kui eelmise nädalavahetuse jäämatk läks vett vedama, siis siia tulime ikka kindla peale välja. Kutsusime foorumis kuulutanud Kristo ka kampa ja olimegi suts pealinnast kohal ning õige pea ka jääl, teel nulli poole. Mingi hetk märkas Kristo mingit musta täppi keset valget välja, fotokaga lähemale suumides arvasime üksmeelselt, et hüljes mis hüljes, kahjuks oli ta normaalse pildi saamiseks liiga kaugel... ja siis olimegi juba huvitavat konteinerit avamas ning logimas. Tagasitee möödus kiiremas tempos nagu ikka. Kokku 3,2 kilomeetrit, mõnus jalutuskäik, aitähh!

http://www.endomondo.com/workouts/171150171/1909433

 2 

Enne suurt lihavõtmist oli parajasti veel aega ühe tuulutuse jaoks ja nii me ka Kristo 'valel' päeval laiutama kutsusime. Kuna väga kaua polnud midagi taevast sadanud, olid sellel geomaanteel kõik aardekütid jälgipidi tuvastatavad: näe, siit lähevad Algaja plätud, seal suusatasid Muhujan ja Maku, lugematutest jäljeridadest rääkimata (no Alexi saapad kahtlemata tundsime ära). Gepsu polnud tõesti vaja. Mõnusalt logitud, imestasime veel kahe ATV üle, mis samalt laiult kadakaid kokku vedasid. Kui kahe praami vahel lõkkeaset nägime, oli selge, et olime sattunud Suure Lennu tuleteele, mis just sel õhtul Lennart Meri auks süüdati Tulihänna ja Kaali aarete vahele. Kahjuks polnud meil aega lõkke süütamist ootama jääda, järgmine kord jälle, kui peitja põhjust annab :)

http://www.virtsu.ee/galerii/2013_03_29_tuletee.html

 1 

Esiti sai seda aardejahti plaaneeritud kolmekümnendaks kuupäevaks, aga kõne Triinult tõi selle päeva võrra lähemale. Jää tundus olema ikka päris paks ja ilm oli ka super. Tore jalutuskäik laiule, logimine ja siis tuldud teed tagasi. Vahepeal õnnestus kaugemal merejääl märgata ka hüljest. Suured tänud peitjale, loomulikult ka Triinule ja Hannole hea seltskonna eest. EVEJ

 4 

Mõte aaret otsima minna on juba pikalt olnud, isegi 3-4 korda olen nn aardest mööda sõitnud. Kalendrisse vaadates avastasin, et talv hakkab lõppema ja ega see jää ka siin lõputult ei kesta. Kuna parmud, muda ja kõrkjad ei olnud suvel ahvatlevad siis otsustasin aja leida ja see aare ülesse otsida. Kust inimene saab aega võtta? Õige - magamise arvelt. Nii ma siis end 04.45 ülesse ajasin ja viiest Kuressaarest teele asusin. Et mitte mõtetult raha kulutada praamisõidule jätsin auto Kuivastusse, võtsin suusad ja laevale (korraks käis mõte peast läbi, et veel odavam oleks suuskadega üle jää aga nii palju mul nüüd ka aega ei olnud). Laevalt maha minnes hakkas armutu võistlus aja vastu (loe: Maku vs Hiiumaa). Aega oli aarde juures ära käimiseks 1h ja 10min. Aga juba poolel maal oli näha, et Hiiumaal ei ole mingeid võimalusi siit duellist võitjana väljuda... Kohe näha, et tal puudus Soomaa trenn :p Aare oli mõnus ja hetkel jää koos lumega peaaegu kõva kui betoon. Soovitan kõigil veel enne sula ja piiragut ära käia. Tänan aarde eest ja nüüd kohe kui laev sildub lähen võtan Püssina aarde ka ära :)

Mürakas rääkis juba kõik ära mis vaja :)

Pool tundi enne võistluse info algamist sai minu initsiatiivil käik üle jää ette võetud. Mis see 3km siis ära ei ole. Kerge sörk ja jõuame ka infole. 17:36 startisime tuuliku juurest ja muidugi ei jõudnud me kella kuueks infole. Jõudsime aga umbes 18:12. Ei ole see organism enam noore inimese oma :D Vee peal oli ikka väga kahju, et autoga ei tulnud, sest siin oleks ikka hulka siledam sõita olnud kui Eesti maismateedel! Täname aarde eest.

Käisin, õigemini suusatasin ära. Oli kena, isegi väga kena. Tänased jäljed olid ees. Gepsu taskust välja ei võtnudki. Jätsin rännukänguru. Tänan peitjat!

 2 

Selle aarde peale nihelesin ka avaldamisest alates, aga kord oli tervis kehv, kord pold kambajõmmi, ja nii ta vindus. Täna olid kõik asjaolud soodsad ja nii ta ära tõimegi. Mingit riista pole jah praegu vaja, kogu värk käib nagu uudismaakünd - paned tuuliku juures jala rööpasse ja see viib su aarde juurde välja. Käidud oli nii plätudega kui paljajalu ja minu suurimaks kahjurõõmuks olid ainukesed kliirensini sissekukkujad olnud just räätsamehed :) Aga meid lumi kandis kenasti. Ja aega sai kah mõõta - mingil hetkel hakkas praam nuka tagant paistma, kui me veel laiul olime, ja temal kulus Muhku saamiseks umbes sama aeg, mis meil Virtsu. Umbes viik. Aga suurim tänu suunamast!

Stardib

Sinihüljes vulgaris

No siin oli juba korralik kaherealine kiirtee sisse tallatud aarde juurde minekuks - pole Gepsu vajagi, aja ainult jälgi.

Tekkis see aare minu jaoks täiesti valesse kohta. Liikumispiirang ka ei ahvatlenud. Kui aga tööteema sinna lähedusse saatis siis polnud pikalt mõelda. Mitu teejupikest proovisime ära, et mõistlik koht leida. Panime lõpuks auto mingi suure vurri juurde ja mõtlesime, et räätsa pole vaja ning läksime minema. Esimene 40 meetrit möödus kaks korda, sest ilma midagi küsimata pöördusime tagasi räätsa järgi. Minnes aga jäi sulalumi räätsa alla ja maru tüütu oli selle lumepalli otsas kõikuda. Tükk tallamist viis kohale. Üritasin otse minna ja kukkusin läbi lume, hang oli tühine meeter. Konteiner on täitsa kobe tükk ja mudisin logiraamat topiskut kah natuke, et vajalik dokustaat paremini sealt kätte saada. Tagasiteel sai räätsad näpu külge panna, nii sai kiiremini edasi. Aitäh.

Alguses üritasime küll saada autoga võimalikult lähedale aga kui valitud tee valesse suunda keeras pidi sellest mõttest loobuma. Lõpuks parkisin ühe tuuliku juurde. Sealt jäi kõigest poolteist kilomeetrit otse üle jää. Aarde juurde jõudes oli ikka hea meel küll, et sai ikka talveplätud kah jalga pandud sest lumevallid olid ikka nii sügavad. Lahe konteiner. Sellegipoolest sai seda raamatuhoidjat natuke tuunitud, et seda sealt paremini kätte saaks.

Natuke sügav.

Tuulutid

Marise eestvedamisel ja [Max]-ide tiimi tugeval tehnilisel toel sai see reis ette võetud. Margus oli ka põhjalikult ilma ette valmistanud. Kuna imeilusat talveilma oli meile eraldatud ainult lõunani siis tuli meil püüda graafikus püsida. See oli meil mõlemal esimene kord räätsadega kõndimist proovida. Tegelikult selgus peagi, et sellel päeval ja selles kohas polnud neid vajagi. Aga proov sai tehtud ja vist üsna edukalt. Ka selle vahva ehituse leidmine ei valmistanud raskusi. Südamlik tänu [max]-idele, et meid kaasasite. Tänu peitjale põhjuse eest reis ette võtta!

Mis võiks veel mõnusam olla kui ilusal päikselisel päeval toreda geoseltskonnaga mööda merejääd jalutada :) Mõnus jalutuskäik päädis toredasti vormistatud aarde leiuga. Natuke oli probleemi logiraamatu kättesaamisega. Selleks kasutasin ühte "multiabivahendit". Alles kodus selgus, et "multiabivahend" on otsustanud selle aarde juurde jääda. Üleskutse järgnevatele otsijatele: Kui mõni järgnevatest otsijatest selle MULTIABIVAHENDi leiab ehk annab ta sellest mulle teada, olen väga tänulik. Tänan

Kas mõni väljasurnud liik?

Eelmäestik

 1 

Pingviinide paraadi eelsoojenduse eelsoojendus algas päikeselisel päeval tahkel veel. Kaja lausa jooksis autost jääle ja oli nii-nii rõõmus, et see teda kandis. Otsustasime lume sügavust vaadates räätsade kasuks ja nii me matkasime, Alex ja Bruno turbodena ees ja meie Kajaga loodust pildistades järel lontsides. Laiul oli jäljeridasid rohkem, mõned eriti tillukesed kuid seda kõveramad :D.Kui meie kohale jõudsime olid Alex ja Bruno aarde juba leidnud ja võtsid päikesevanne ise üleni aurates.Meile usaldati logimine. Aare oli väga vahva, hea selliseid otsida ja leida. Tagasiteel sai igatsevalt järgmist sihtmärki vaadatud kuid kõigel on oma aeg. Meie tulekujäljed oli päike üles soojendanud, nii et nüüd oli veel pehmem astuda. Auto juurde jõudes oli hea meel kaunist päevast ja ,et sellise temperatuuriga segavaid tiivulisi kiusupunne pole. Tänud aardepeitjale vahvale matkale kutsumast.

kauni päeva algus

Kaja teeb jää vastupidamise teste :D

tahke H2O

sini-valge

kohalike rajad

 3 

Nädala alguses sain B-lt kirja, et kuidas oleks nv Ohusillaga.Vaatasin passi, peeglisse ja lugesin logisi ning vaikisin häbelikult.Reedel aga tegin vastukäigu ja küsisin, et kuidas oleks Tuuluti?Koheselt sain ka vastuse, et täitsa mõeldav.Nii saigi tänaseks pisuke matk kavandatud, mis tegelikuses muutus täielikuks "päikesereisiks".Pisikese tuuliku juurde jõudnuna ei jõudnud veel mootoritki seisma panna kui Kaja tuiskas juba räätsad jalas, jääd kontrollima.Nunuhh...temasuguseid oleks vaja üks neli tükki kimpu köita, et minu veeväljasurvele vastava tonnaazi kätte saaks aga merel avanev vaatepilt julgustas ka mind otseteele.Mööda seda kivistunud h2o kõndides üritasin küll Bruno jälgedesse astuda aga tema seitsme penikoorma jälgede kõrval olid minu sammud nagu sipelga siblimine.Nii tulige enda isiklik ja äärmiselt kõver rada sisse trampida.Peitja oli tublit näputööd teinud ja aare vahva!Tagasiteel sai uneleva pilguga kõrkjaid vaadatud ning unistatud sellest, kuidas suviseid otsijaid närivad siin parmud, muda ja kivid loobivaid kaikaid kodaratesse ja kuum päike väänab viimasedki veetilgad ihust :D

 3 

Planeeritud paraadi eelsoojendus, tehtud. Ühendatud jõududega astusime räätsade kaapival marsisammul imekaunil pühapäevahommikul jäädmööda kauge ja kauni unistuse poole, kaugel külmaudus kumamas Viirelaiu kutsuv majakas. Ilus ja kerge astumine. Tagasiteel avastasime, et jäljed olid siiski pruuniks tõmbunud. Imeilus koht, kus hetkeks peatuda ja hommikupäikese säras üks teepaus teha. Täname! Aare ilus nagu suvine päev!

Päike!

Kõik kummardavad

Minek

Merike

Jäljed saarel

Mehed põõsa taga

Alex

Bruno

 2 

FTF:) 13:42 19.02.2013 Ennegi seal käidud, tõsi talvel mitte kunagi:) Palutud kirjed sai aardele peale kritseldatud, ilm otsimiseks mõnus. Ja Pilditibi jutt meie ilusatest laidudest, see sulatõsi:) Tnx peitjale.