Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peitis 17.06.2001 Tiit Tali tiitta@mail.ee
Kõrgus 81 m.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (2), omanikuta (1), rästikud (1), rabamatk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCCBD
Logiteadete statistika:
195 (100,0%)
0
5
2
1
0
0
Kokku: 203
korduvkülastus. Ei raisanud aega varasema logi otsimiseks, panime uue juurde. Found it: 29.Oct.2022 15:19 Jussi stash. Taaskord siin ja varasemat korda 18.a tagasi ei mäletagi.
Korduvkülastus 2003. aasta kevadel leitud aarde juurde.
Kui juba paar nädalat pole pikemat metsa- või rabamatka ette võtnud, hakkab hinge hiilima kummaline rahutus. Nädala keskel hakkasime vaikselt plaani pidama ja mööda kaarti pilguga ringi sõites hakkas rohkem meeldima Kõrvemaa kant. Olin küll ammu-ammu selle aarde leidnud ja hiljemgi Jussi nõmmedel käinud, kuid mitte kunagi talvel. Hõikasime oma plaani kaasa ka Indy ja Marise.
Hommikul startisime suhteliselt vara, et mugud ei jõuaks veel kõiki metsasid ja matkaradu ära ummistada. Ja õigesti tegime, sest algul kohtasime vaid kalamehi. Autod jäid Kulli lõkkeplastile, sest edasi viisid vaid tagasihoidlikud rattajäljed ja kõrged roopad. Pidasime targemaks 2 km rohkem käia, kui hiljem kuskilt autot välja sikutada.
Teel mõtlesime vist kolm korda ringi, kas lähme enne Võhma rappa või otsime enne Jussi aarde. Ja lõpuks jäi asi nii, et Jussi oli meie esimene sihtmärk. Kui jõudsime Pikkjärve äärde, siis oli variant, kas otse üle jää või ringiga mööda matkarada. Kuna silmasime jääl kalamehi, siis loomulikult valisime otsesuuna. Kalameestelt saime teada, et jää on umbes 30 cm paksune ja igati turvaline. Rõõmsalt sammusime üle järve, kuni aardeni näitas 90 m ja siis vaid väike sumpamine metsas.
Nulli jõudes vaimustuse hõikeid kuulda ei olnud, sest lund oli kõikjal umbes 30 cm ja see oli mõnusalt kõvaks külmunud. Tagusime jalgadega, sorkisime kaikaga, kraapisime kätega päris suure ala puhtaks. Ja siis äkki nagu päiksekiir pilve tagant vilksatas lume seest kollane purgikaane serv. Vot see oli tunne nagu oleks kulda hakanud taevast sadama. Kuid aarde kätte saamiseks tuli veel kõvasti tööd teha, sest purk istus oma jäises pesas raudkindlalt paigal. Õnneks kotis oli sobivaid vahendeid ja saime ta täitsa ilusti välja urgitsetud.
Väga-väga tore leid, mis meie tuju ülimalt rõõmsaks tegi.