Paadimeistri

Selle nurga alt tundus see saar isegi natuke huvitav.

Rammult võtsime suuna siia ja randusime otse aarde lähistel. Murul vedelevate ekskrementide järgi tuvastasime, et vähemalt lambad elavad siin, võimalik, et veel muid loomi. Hooned tõesti juba väga ammu lagunenud, aardega aga kõik hästi! Aitäh.

 1 

Sadamas toimus väike seltskonna vahetus ja Maire jäi nüüd paadi juurde ja Klaara ning Karl tulid kaasa jalutama. Saarel elus lambaid me ei näinud. Oli küll selliseid kes olid põõsaste vahele oma elu jätnud. Lisaks hunnik villa laudas. Junnide järgi võiks oletada, et nad kusagil ikka olid ka. Aardega läks seekord kiirelt, kuna must prügikott lehvis kivide vahelt välja. Nimed kirja ja edasi. Tänud!

Maad ei kaevanud. Peale aardeleidu premeerisime end hilise lõunapausiga ja siit edasi ootas meid Malusi. Aitäh!

Kuked,kanad, veised, lambad. ja meie. Tänud aarde eest

Leitud, logitud, tänan!

Valisime ilusa sooja, päikeselise päeva ja läksime tegema saarte trippi - alustasime kell 10.50 Naissaarelt , siis edasi Kumbli, Aksi, Rammu, Pedassaar, Malusi, Keri ja lõpetasime kell 22.40 Naissaarel.

Aksi oli siis teine. Paadi jätsime saare idaküljel oleva paadisilla äärde ja võtsime ette jalutuskäigu. Varemete lähistel grilliti aga meie ei läinud neid segama ega nemad ei seganud meid. Teretasime viisakalt, panime nimed kirja ja läksime oma teed. Tänud aarde eest!

Mõnusa saarteretke käigus leitud. Aitäh!

 1 

Aardekirjeldus märgib kuulsaid ja hinnatud paate, niisiis läksin guuglisse otsima, kas leian nendest ka mõne foto. Leidsin ja koperdasin lisaks ühe Viimsi Teataja In memoriam artikli otsa (aastast 2020), kus vaadati tagasi viimase Aksi paadimeistri elule. Ja ma juba Rammu aardeid logides sattusin lugema, et Rammult pärit pered asustasid ka naabersaari ning sellest artiklist tuli samuti välja, et mehe vanavanemad elasid Rammul - saarel kus me just täna esimese peatuse tegime :). Igasugust põnevat infot leidsin veel, näiteks selle, et enda lõbuks ehitasid mehed siin jääl liikumiseks isegi rattaveo- ja õhupropelleriga sõidukeid või et meil on terve raamat poodides saadaval Aksi elu kohta (“Aksi - mereriik Tallinna külje all”) ning et see uhke hoone, mille kõrval Mart meid otsimise ajal puhates ootas, oligi just Aksbergide paadiehituskuur…

Väga äge mu meelest, kuidas väljaotsitav ajalugu kohad, mille juurde aarded meid toovad, hoopis teistmoodi elama paneb. Olen nii leidnud seoseid ka teiste aarete juures (nt NKT 377 või Q9) ning meeldis väga, et üks Aksi aaretest samuti nende hulka nüüd lisandus, aitäh :).

Aksi paadimestrite propelleriga jääkelk

Saarel ehitatud purjekas

Aksbergide paadiehituskuur täna

Nagu esimese aardega, tuli ka siin leid üllatavalt kiiresti. Tõdedes, et aaretega on kõik korras, võtsime suuna järgmise saare poole.

Peale saare põhjaosal oleval kiviklibul jalutamist liikusime algul tagasi ja siis edasi Paadimeistri poole. Sellegi aardega sarnane lugu nagu naabriga. Viimane leid ammusest ajast ja värske mitteleid GC-s. Tagala kindlustamiseks olime siingi peitjaga kontakti loonud ja võimaliku kõige hullema olukorra (aarde kadumise puhul) lahendamiseks saanud taastamise nõusoleku. Polnud siingi tegelikult aardel midagi häda. Sisuliselt esimesena märgatud kohast tuli välja korralikku kilekotti mähitud konteiner ideaalselt korras sisu ja väga rohke nännihunnikuga. Tõdesime, et Aksi aaretega on kõik parimas korras ja nii kiire leiu puhul tegime väikese istumispeatuse ka aarde lähistel. Aitäh Aksile kutsumast!

Leitud, aitäh!

Ilus rahulik koht, ka paadiga oli kõikidest teistest saartest siia kõige parem randuda. 10m kaldast oli pea sama palju ka sügavust, tänud :)

Indiaanlase aarde juurest sõitsime paadiga veidi edasi. Tutvusime vanade ja uuemate ehitistega ja otsisime üles ka aardekarbi. Edasi lahkusime Rammu saare poole.

Aksi teise aarde juurde jalutades nautisime loodust ja vaatasime natuke tõtt veistega ja jooksu nad panidki.Aitäh!

Teine Aksi aare, hoopis teised vaated. Palju rohelust, lillad õied, karvased saareelanikud. Nautisime täie raha eest. Leid tuli siin aga kiiremini. Edasi teist saare otsa avastama ei suundunud, vaid tagasi sadamasse, sest ees ootas veel ju Keri. Aksile mahub ju aardeid juurde, küll siis tagasi saab tulla. Aitäh!

Väikese indiaanlase juurest jalutasime saare teise otsa poole. Möödusime lompidest ja end maadligi suruvatest kadakatest, keldritest ja kiviaedadest. Tore saar, imeline loodus. Tänud!

Oli teisipäev, kellaaega ei ole enam meeles, kuid see et kusagil Toila pargis jalutasin, seda tean kindlalt. Telefon helises mingi hetk ja Hannes kutsus Keri saarele ja minek täna kell viis. Veidi mõtlemist ja olin nõus. Kui Te vaid teaksite, kui mitu korda sai selles otsuses kahelda ja kiruda ennast, kas oli nüüd seda vaja. Kõige hullem hetk oli siis, kui teel sadamasse ämbriga vett alla kallati, sai veel ka Piretilt küsida,kas ikka lähme. Vastus oli jaatav. Teine kahtluse hetk oli siis kui Mart ja Piret minust mööda põrutasid ja ma seda vee peal liikurit nägin. Kolmas ja viimane kahtluseuss puges sisse sadamas, kui nägin paadikest juba vee peal. Lõpuks ma ikkagi sinna peale ronisin ja seni kui Merlet oodata sai ,kes väikese logistilise vea tõttu hoopis vales sadamas ootas jäi lõpuks ka vihm järgi. Aga ei, kokkuvõttes tore oli see reis kahele saarele. Kusjuures tagasitulek oli vägagi sile. Tänud kõigile kaaslastele ja peitjale.

 12 

Esmaspäeva varahommik. Telefon heliseb. Pilk ekraanile ja suu vajub lahti - Palang. No tema vaevalt, et aardeleiuks abi vajab. Minult.
Mina kõhklevalt: Halloo?
Palang: No hommik. Et kohe nii ettevaatlikult? :P Aga üldiselt - Kerile tuled?
Mina: Mh? Millal? Kust? Millega?
Palang: Homme õhtul kell 5 Kaberneemest paadiga.
Mina, kiirelt otsustades: Okei, aga tormiga ei tule ma kuhugi.

Esmaspäeva päev. Olen vahepeal kindlaks teinud, et Keri ei asu üldse nii lähedal, kui ma arvasin. Misasja, see on ju lausa poolel teel Soome. 20km?!? Kiire pilk ilmateenistusse, siis yr.no, siis telefoni ilmateadetele. No enam-vähem kella 5ks lubab normaalset ilma ja minimaalselt tuult. Aga millise paadiga? Uurin murelikult Palangult, kes ka täpselt midagi öelda ei oska. No on sihuke...

Esmaspäeva öö vastu teisipäeva. Öö läbi olen näinud unes, kuidas ma merehätta jään. Seda enam, et poole öö ajal äratas mind äike ja rajuhood akna taga. No pidin ma sinna galeerile ronima...

Teisipäev möödub iga 10 minuti tagant ilmateadet uurides. 4st panen tööl selle kõige tugevama paduvihma ajal oma asjad kokku ja astun autosse. Aigar irvitab messengeris: lõbutse siis hästi. Teed on vaevu näha ning mina suundun lõbusõidule Keri saarele.

No keegi peab ju loo ausalt ka kirja panema. Pealegi on mu käes nii palju kompromiteerivat pildimaterjali, et seda ei saa ju mitte lisamata jätta. Ja need viimased logid võivad lõpetada küll mu kirjanikutöö siinsel lehel.

Olin 10 minutit enne kl 5 sadamas ja leidsin Pireti ja Mardi suurema vaevata üles. No kes see veel pisikest kummipaati vette lükkab, kui mitte nemad. Teatava hingevärinaga istusin sadamasillal ja asusin ootama. Ilmub Märt, kelle suu vajub paati nähes lahti ja samm jääb kohe lühemaks. "Kas me lähme SELLEGA?" Ülejäänud 20 minutit üritati meile kahele selgeks teha, et paat on tegelt vastupidav ja kannatab isegi 15-liikmelist seltskonda. Seejärel ilmus Palang nähatavale ning tegi teatavaks uudise - Merle kükitab valel neemel. Jättes meid arutama, miks ta seal on, kas ta liitub meiega ja mis edasi teha, läks Palang sobivalt riidesse panema ning tagasi jõudes leidis meid ees vaidlemas. Parajasti oli üks pilv meie kohale liuelnud ja sadas tihedat vihma, nii et osad pooldasid sõitmata jätmist, osad aga mitte. Kuna Merle siiski juba kusagilt täie auruga meie suunas kihutas, otsustasime ta ära oodata ning aja täiteks tehti kõhklejatele lahesopis proovisõit ja mõned piruetid.

Ei läinud tundi aegagi, kui Merle kohale jõudis ning saime teele asuda. Igasuguste köite lahtilaskmise hetkel leidis Piret paadist mingi mutri ja näidates seda Mardile uuris, kas see on midagi olulist. Mina olin kindel nagu Noores Pensionäris, et selle mutrita ei jõua me sadamast väljagi, kuid enamus otsustas, et eks tee peal paistab. Mina koukisin paadi põhjast lisaks ka 10 senti, mis sobis hästi veekindlate pükste laenutamiseks.

Üldiselt oli sõit mõnus. Kriitilisematel hetkedel muidugi käis üks vuhh ja mauhh, aga tegelt polnud üldse hull. Täitsa mõnus, millega võib isegi ära harjuda. Kuna ma olin selle eelneva kahe päeva jooksul korraldanud põhjalikke mõõtmisi nii vahemaa, tuule kiiruse kui ka saare pindala kohta, polnud ma aardeid üldse vaadanud. Seega lasin end lihtsalt kohale toimetada, ise vahetpidamata ümbrust pildistades. Nimi pandi vist ikka logiraamatusse kirja.

Aitäh Palangule, kes mind kaasa kutsus, Piretile, kes mulle varustust laenas, kapten Mardile, kes tegi kõik selleks, et teekond ikka mõnusalt sujuks, Märdile, kes kõigi tuju üleval hoidis ja Merlele, kes algusaega nii pikaks venitas, et jõudsime ilusa ilma turvaliselt sadamas ära oodata. Pildid tulevad ka varsti.

 2 

Eile tuli suurepärane ettepanek, millele kohe loomulikult jaatavalt vastasin. Täna õnnestuski tänulikult paati istuda ja superlahe merereis algas.
Teel Kerile tegime peatuse ka Aksi saarel.
Kapten parkis meid sadamasse, loovutasime valvurile kümneka ja võisime jalutama minna. Vahva saar, selline üllatav loodus, meie astumise all tahe pind, samas kõrval pokune soine maastik, kust lokkidega sarvilised veised meid uudishimulikult põrnitsesid. Mõnus ilm, tore jalutuskäik lõbusate kaaslastega, ring ümber aaret peitvat objekti ja võtsime suuna saare teise otsa.

Lahe koht. Aitäh!

Kerilt koduteel tõi õhtune tee meid siia, kusjuures kohvikute päev polnud õnneks veel lõppenud. Kuniks teised reisikaaslased asjalikult 4.klassi jõudvalt teenindajalt mõnusaid lihaga pannkooke tellisid ja nautisid, surusin paadimeistriga kätt. Teele jäi kütte pandud maa-alune saun, aga selle ahvatluse lasin endast mööda. Aare korras, aitäh.

Ja saigi süstaretkel ära võetud. Aitäh :)

Helge tõi Neeme sadamast saarele ja minu rahuloluks polnud saarel ühtegi põdrakärbest. Eemalt silmatud lambad on mõnusasti saare taimestiku ka kontrolli alla võtnud ja maastik on kui meeldiv jalutuskäik pargis. Kapteni saarejuttude vahele tegin pisikese vasakule põike ning panin nime kirja. Võtsin ühe pliiatsi, et see saare teise aardesse viia. Tänan kutsumast.

Korraldasin Kuljuse XX saarereisi, siis valisin sellise laheda saare. Jäin igati rahule.

Kahe ja poole päevaga jõudis peale geopeituse veel palju muud ka seal teha. Sai sauna, ujuda, mudas mängida, tantsida, matkata jne. Mõnus väike saar.

Kuna Keri vahtideks pidime veits kauemaks jääma, et saar valveta ei jääks tegi Mart ettepaneku Aksi saarel ära käia ja sealsed paar aaret ära otsida, mis meil leidmata ja neil leitud. Sellisele ettepanekule oli raske ei öelda ja nii me teele asusimegi. Jälle üks tore väike saareke. Aardega kaua ei läinud ja kui nimi kirjas siis Indiaanlase poole teele. Tänud peitjatele.

Leitud nigu naksti. Küll siin saarel on lihtne orienteeruda mu lemmik kaardi järgi. Kuna aare oli õrnalt niiske, tuulutasid seda natuke. Kirjutasin peaaegu kulunud nime ka logiraamatu kaanel pastakaga üle. Aitäh teise rohelise täpikese eest Aksil. Ruth leidis veel varandust, ühe hästi pika mao naha.

Igal väikesaarel on minu jaoks oma hingamine, maastiku eripära. Ja juba saarele sõit viib vaimu seikluse radadele. Sel saarel oli ka väga sõbralik inimasustus. Sõit Keri ja mandri vahel kulges ootuspäraselt ehk tegemist on kaugema meresõiduga ja ilm kujunes keeruliseks.

Keri saarelt ära sõites oli tuul veidi vaiksem ja me otsustasime koos laagrilastega ka Aksil ära käia. Leidsime mõlemad aarded, kuid ei saanud teist logida, sest kirjutavat pulka polnud ei aardes ega endal kellelgi. Tagasi Piritale sõitma hakates oli aga tuul paisunud nii suureks, et ulatas vahepeal 15-16 m/s. Päris huvitav oli paadiga mäslevate lainete vahel hõljuda. Võtsime kursi hoopis Leppneeme, sest sinnagi andis jõuda. See oli eluks ajaks meeldejääv seiklus. Kuiva kohta oli raske leida! Aga ikka läheks veel! :) Aitäh aarde eest!

Tänud aarde eest!

Ei oleks oodanud, et sellises kohas paate ehitati. Algselt mõtlesime ka teise aarde üles otsida, aga siis oleks Kerilt autoni üle 2 tunni sõitu. Paat pidanuks selle ilusti vastu aga me tagumikud küll mitte.

Jalutuskäigu lõpetuseks sai ka paadimeistri hoone üle vaadatud, kui need jäänused muidugi olid paadimeistri hoone osad. Õhtu oli hämardumas ja Juta leidis aarde tänu abivahendile. Tänud peitjale.

Tänase paaditripi kolmas saar. Kuna plaan oli ka Kerile j6uda siis tegime kiire jalutuse. Selline m6nus vanakoolikas. Ikka huvitavates kohtades neid paate kunagist valmistatud. Annab ju siia seda materjali tarida. Aga eks omas elemendis vbl see nikerdamine sujus ladusamalt ;) Äksi teise otsustasime jätta tagasitulekuks et saaks paadis6idu vahele ka natuke ennast sirutada. Liikumiskiirus oli ca 10kmh nii et iga saare vahe oli selline tunni pooleteisene trip. Tänud peitjale

Natuke kahtlane on see lagunenud majamüüri aarde peitmine. Alati saadab mind hirm, et isegi kui ma ühte kivi puudutan, kukub müür ühel päeval kokku. Õnneks oli hämaras telefoni taskulambist palju abi. Aitäh!

Kui merehàdas, siis mis siis muud kui aardeid otsima. Tànud abilistele, kes paati aitavad pukseerida ;) ;)

Aare on täpselt üks päev vanem kui meil Peetriga esimene aardeleid geopeituses. Pole kindel, kas ilma selle toreda mänguta neid saarekesi üldse kunagi külastanud oleksime...
Täname seikluse eest!

Olen siin küll aastaid tagasi tööasjus seemneid otsimas käinud, aga ei teadnud ma siis geopeitusest midagi. Aga nagu aarde noorusest näha, ega ta veel sel a'al sündinud olnudki. Tore taaskohtuine saarega. Aitäh peitjale põhjust andmast ja Kristale reisi korraldamast!

 4 

Prangli oli eelmisel päeval läbimatkatud, seega oli terve hommik ja päev põhjust ja võimalust keskenduda Äksile. Laevajuht oli kohe samast ööbimiskohast võetav ja Kristal loomulikult kõik korraldatud.

Hommik oli minujaoks raske, öö ja varahommik oli möödunud rannas sääsepõgenikena ja nüüd oli mul mingil põhjusel kõndida raske ja sääsk oli huule sisepinnalt endale võtnud toitu, et uusi sääski toota. Selline oli legend mida ma ikka kuidagi ei uskunud ja ikka Piiat selles süüdistasin. Aga ma siiski jõudsin kella 11 sadamasse ja see oli päris suur pingutus, niinagu oli see pingutus ka paljudel kaasreisijatele (noored mehed suvepäevadelt), Mina sain istuma ja tundsin siis end Piia kõrval, nagu laps emaihus. Vastasistuvad noormehed aga muutusid lainetel kõikudes aina enam kahvatumaks. Aga olid tugevad tegijad - kalu sõiduajal ei läinud toitma mitte keegi. Oma senisest seltskonnast irdusime juba laevalt lahkumisel, kuna senised kogemused Äksiga olid meil veidi erinevad.

Ja kergelt uduses hommikus sain ma siit saarelt omale imelise mälestuse. Mulle tõesti meeldis see saar. Parasjagu metsik, aga siiski mitte asustamata. Tore saarevaht kes meid tervitama tuli ja meie tülitamise vabandamise peale lausus väga toredad sõnad. Tema kaasa kes majaukselt meid trullakana oma patside lehvides vaadeldes tervitas. Laialipaisatud puud ja põõsakesed kiviklibul ja merekohin ja ümberringi vaated milles oli merd aga kusikil kauguses ka viited tihedamale tsivilisatsioonile. Siin saime ka teada kohalike versiooni loole kudas Lexus Pranglile sattus(noormehed tegid autos magavale tüdrukule lihtsalt üllatuse). Kuidagi kahju oli siit peale läbitud ringi ja logitud aardeid lahkuda. Ja ega saar seda hästi ka võimaldanud, sest äkki olid kivid ülilibedada ja nõudsid lausa tagumikul liikumist. Tagasiteel proovisin laevalael veel vigurdada, lastes tagumikul lainete suunal liugu, peatades hoog siis reelingutel jalgadega. Oh seda mõistust küll, - reaktsioonid polnud ju parimal tasemel ja oleks paar cm mööda pannud oleks võinud ka ujumisega tegeleda.

Tänud peitjatele siia suunamast

 3 

Helgega me Aksile lähenesime ja sabas tal oli paat, millega hommikul kalal käidi. Merel esines natuke-natuke lainetust ja sadas vihmakest ja suvine soojus polnud kuhugi taandunud. Helgel lasti ankur vette, vihm oli lõppenud ja saime paadiga Aksi randa. Möödusime nn heinaküünist, mis pigem majake, kivilabürindist (väidetavalt aastast 1849) ja jõudsime kaasikusse. Peagi olimegi paadimeistrite kivivaremete juures. Kui kaunis vaade siit merele avanes. Tänud peitjale.

Astume Kelnase sadamasse

Jõudsime Aksile

Kuna me Aksil juba olime, siis tuli ka see aare ääre võtta. Mulle meeldis. Suured tänud peitjale.

 2 

Paadimeistri aarde nime järgi oleks võinud arvata, et siin leidub ka normaalne randumiskoht, aga aardenäljastena ei osanud endast 10 meetri kaugusele vaadata, et endist lautrikohta randumiseks kasutada. Ettekavatsemata merereis jätkus siit Kerile. Tänud peitjale.

 4 

Pärast Äksi saare põhjatipuga tutvumist lükkasime paadi kaldalt jälle lahti, et kilomeetrike hiljem uuesti randuda. Sealses rannas oli olemas isegi kunagine lautrikoht aga märkasime seda liiga hilja. Kuigi ilm oli mega rahulik, siis ankurdasime igaks petteks sõiduvahendi. Timmu rääkis huvitavaid lugusid oma kogemustest miks tasub alati paat kinni panna.

Saare keskosa oli hoopis midagi muud kui naaber aarde juures. Varahommikul oli üks kari lambaid juba ärkvel, kes lippasid meid nähes minema. Meetrikõrguselt ärasöödud metsaalune ja seda ümbritsev kerge udu olid ka omaette vaatamisväärsuseks. Jalutasime varemed läbi ja panime nimed kirja. Seepeale algas päikesekera merest tõusmine. Märkimata on jäänud veel see, et terve öö jooksul oleme kohanud väga palju hülgeid. Siin samas Äksi saare juures oli üks kohe eriti mugavalt ennast kivi peale lebosse lasknud. Kunagi tahaksin kindlasti siin saarel pikemalt peatuda ja terve saare ka risti-rästi läbi jalutada.

Aitäh aarde eest!

<_Äksi esimene | Keri_>

(Merme abilisteringist...)

Tänu Vambolale saime supsti saarele.Saarel ootas meid sõbralik vastuvõtt.Kahju muidugi,et endisest hiilgusest nii vähe alles on.

Esimene randumine läks päris hästi, ainult ankrud ei tahtnud kivivalli püsima jääda. Jalutasime lambaradu pidi, aare tuli üsna kiiresti välja. Aitäh!

Juba kevadel levis kuuldus, et läheb paadiostuks. Naljatamisi tegime ettepaneku külastada väikesaari ja Mikk oli sellega kohe nõus. Täna siis see päev saabus. Välja sõitsime Kaberneeme sadamastja siin saarel oli esimene peatus. Saarele tegime ringi peale. Ühel pool elasid inimesed ja teine pool oli tiirukoloonia poolt vallutatud. Linnupojad olid erinevas suurusjärgus, suuremad vudisid eest ära, aga pisemad tegid end oma arust nähtamatuks. Kirke silitas neid siis näpuga. Kaldale on palju poisid uhatud. Aitäh.

 4 

Mind huvitavad väikesed Eesti saared ja minu teiseks hobiks on koostada kodulehti sealsest elust-olust. Aksi saare külastus tegi mulle palju rõõmu. Eriti nüüd, kui kaks inimest on kolinud saarele pärast 1953 aastat ja elavad seal aastaringselt. On huvitav koostada selle kohta koduleht. Olin väga rõõmus kui avanes võimalus külastada saart purjekal Elektra. Leidud koos gpsitu, mariheni ja nuffiga. Nüüd olen leidnud kõik aarded Kihnus, Manija saarel, Vormsil, Hobulaiul, Seasaarel, Prangli saarel, Keri saarel, Aksi saarel ja Piirissaarel. Aitäh peitjale. Tervitusega Ahvenamaalt. http://home.aland.net/bosse/aksi.htm

 1 

Järgmine peatus oli Aksi. Kõige pealt parkisime kivi otsa, siis valisime ohutuma ankrukoha. :D Huvitav väike saareke, mulle siin meeldis. Tänan.

Elektra tõi turvaliselt kohale. Uskumatu saar. Eemalt paistis kõik nii ilus roheline. Roheline oli ka saarele astudes. Edasi kõndides, sa pühade vägi - soo! Täiesti tüma maa ja lausa vesi saare keskel, mida värki. Aare olemas, tänud näitamast!

Lausa lust leida. Vihma veel ka ei sadanud. Kui ma nüüd ei eksi siis oli just hooldatud.. kui ma nüüd aastaarvu valesti ei eeldanud jälle :D (vt kõrvalaarde leiulogi).

 2 

Taaskord läks purjejaht "Elektra" Kaberneeme sadamast merele, et sedakorda proovida, kuidas on võimalik sellise laevaga Aksi (jah, Aksi, mitte Äksi, see on üks teine koht) aardeid otsida.

Purjetamine sujus mõnusalt. Tegelikult isegi nii mõnusalt, et vahepeal õnnestus kaptenil, tüürimehel ja madrusel kokpitis üks lauamäng lahti laotada ja seda mängida, sest tuul oli tasane ja meri sile. Mingi aja pärast arvas aga tuul, et talle aitab üldse ja nii pidime viimase pool teed saareni grootordama.

Kapteni poolt välja vaadatud ankrupaigas saare kaguotsas sujus kõik plaanipäraselt, kuigi päris randa ei õnnestunud ikkagi ninaga sõita - kivine on seal, kivine. Aga kui vesi oleks soojem olnud, oleks võinud vabalt ujuda, sest jahti ja kallast lahutas maksimaalselt basseinipikkus. Aga kuna vesi väga soe ei olnud, siis eelistasime kummipaati.

Kõik rannas, asusime mööda saare idakülge aarde suunas liikuma. Retk oli väga tore, nägime nii vaala pealuud ;) kui ka tema saaki, ürginimeste kiviringe, sinetavaid kadakamarju ja punetavaid pohlasid ning pihlakaid.

Aare ise paljastus niimoodi, et Liina vaatas telefoni ja ütles: "Seal, kus Annika seisab!". Ja seal ta oligi!

Panime nimed kirja asusime järgmise aarde poole teele. Aitäh, Aksi on väga äge saar!

Meeskond tuleb maale

Vaala lõualuu

Inventeerime sisu

Miki läks jälle sulistama ja meie saarega tutvuma. Aare sai kiirelt leitud. Aitäh!

Jalutuskäik saare teise aarde juurest siia. Lihtne leid, aitäh kutsumast! Aare korras.

Indiaanlase juurest liikusime jala otse siia. Uskumatult ilus saar ja väga vinged vaated. Superluks paik. Kohapeal oli ikka mõni minut tuustimist, enne kui topsik näppu jäi. Tänud!

 2 

Pärast Rammut suundusime edasi Äksile. Meri oli tõepoolest erakordselt sile ja tuuletu, ilm erakordselt soe ja tuju erakordselt hää. Minu meelest soojemgi kui viimati vist juunis Scorpionikuningaga merel olles. Randusime aardele hästi lähedal, kuigi eemal paistis uhke paadikuur või muu hoone olevat. Kivilt kivile karates sai seekordse sulpsu osaliseks Marje. Seda just sel hetkel, mil me kamba pisimat manitsesime, et ta erakordselt ettevaatlik oleks :-D Nii et pauk tuli sealt, kus seda sugugi oodata ei osanud ;-) Palja peega polegi seda aaret vist enne keegi leidnud :-D

Aardeleid võttis erakordselt kaua, olin üks viimaseid. Pärast uudistasin ka kõrvaolevad laudad ja keldri üle. Keldriuks oli kadakaga sulgunud. Saarelt korjasin prügina ära jupstüki, mille aarde kõrvalt leidsin. Carolina võttis aardest kaks rännuputukat kaasa. Aare ise korras. Aitüma peitjatele! Ilma poleks ju ehtgeopeiturlikult seia tulnudki :-D

Moor paadis, paat... :-P

 6 

Rammult suund Äksile. Supersiledal merel kohtasime ka hüljest, kes meid eemalt vaatas. Äksil proovisime randuda võimalikult aarde lähedal, mis tähendas, et pidime kivilt kivile hüpates kaldale saama. Kuna eelmine kord lendas Andreas vette, siis hoiatasime teda seekord ekstra. Ja siis jäi üle vaid vaadata, kuidas Moor märjale kivile astub ning vette lendab. :D Õnneks haiget ei saanud ja pärast julgesime juba naerda ka ;) Aardeleid ise jäi nende emotsioonide varju. Võtsime kaasa kaks rändurit. Sõit läks edasi Malusi peale, mis teistel peale minu leidmata. Aitäh peitjale!

Vaatab

 1 

Aare on silmadega leitav - tuleb lihtsalt enne tegutsemist natuke vaadata. Meie geo(omni)laev Helge jäi ankrusse vähem kui 200m kaugusel karbist ning enne kui paadiga kaldale veetud reisijad jõudsid laiali valguda ja otsimist häirima hakata, oli meil logi kirjas ja karp uuesti peidetud. Käisime saarel ringi ja vaatasime nii mõndagi huvitavat, muu hulgas käisime ka labürindis energiat kogumas. Aitäh peitjatele saare tutvustamise eest! EV, J: nööbid ja pastakas.

 2 

Saarele maabusime reede õhtul plaaniga veeta siin terve nädalavahetus ja kuna aega oli, siis ei tormanud kohe esimese asjana aaret otsima. Tundsime end hoopis ülimõnusalt Aksi-Jaanuse külalislahkust ja muud head-paremat maitstes. Kogu meie uutest tuttavatest seltskond oli väga super ja aeg lendas kiirelt. Laupäev algas väiksemate heakorrastustöödega maja juures ning selle ümbruses, hiljem tegime ka väikese väljasõidu Pranglile, sealt oli ka ju vaja üks punkt ära korjata :P. Õhtu poole tegime siis lõpuks ka Aksile tiiru peale ning panime Paadimeistrisse nimede kirja. Koos päikeseloojanguga lasime sisse 120m võrku lootuses hommikul saia peale värsket siiga panna... saagiks saime siiski ainult 2 lesta ja 2 mittesöödavat elukat.. :). Pühapäev möödus siis võrku puhastades ja kokku korjates ning end niisama mõnusalt tundes. Enne mandrile suundumist keerasime veel paadinina Malusi poole, hiljuti taastatud aare tuli ju ära skoorida. Lõpetuseks veel suured tänud saare "peremehele", kes meid oma katuse all majutas ja ka kogu ülejäänud toredale seltskonnale, kes kogu saarel viibitud aja nii meeldejäävaks muutis. Iga kell tuleks siia tagasi!

Keri...

 1 

Aksit julgen nimetada oma absoluutseks lemmikuks pisisaarte kaalukategoorias. Nii lähedal ja samas nii kaugel, siin käies on alati tunne, et tahaks kohe jälle tagasi. Aksi loodus on üllatavalt mitmekesine: siin on liiva ja kive, nagu saartel ikka, aga ka metsa ja järvi ja raba. Seekord näiteks korjasime pool ämbrit sinikaid ja pohli moosi jaoks, ja jõhvikad olid veel toored. Mädajärve stiilis kohtade kõrval leidub järvi, millel lapsed suviti paadiga sõidavad. Lisaks kivilabürindile on põhjatipus kadakatest labürindid - loomade sissetallatud rajad, millel ekslemine üsna sageli tupikus lõpeb. Tänu Aksi-Jaanuse loomadele, kes elavad siin juba 10 aastat, on saarel mõnus jalutada, siin ei ole läbimatut rohemassi nagu paljudel teistel sarnastel.
Seekord olime reedest pühapäevani, nautisime suurepärast ilma, üritasime saart prügist ja võsast puhastada ja pidasime vähipidu. Kusagil muude toimetuste vahel sai ka aare leitud. Kahjuks on ta sattunud sellise omaniku maale, kes teda seal kindlasti näha ei tahaks, sellepärast pakkus Jaanus (saare ainsa elatava maja omanik) karbile paremat asukohta. Esialgu jäi kõik nagu oli, eks võtan peitjaga ühendust.
PS Eelmisele leidjale: meil oli 120 m võrku ja ikka tuli kaks lesta :)

Mh, 70m võrku ja kaks lesta. Aga kui paat juba vees ja tuju tahtis parandamist, siis sai väike matk Aksile ette võetud. Aaret otsides kostis selja tagant äkki "tere", päris hea nõks käis põlvedest läbi. Tegu oli saareringil oleva piirivalvuriga. Tutvustasime põgusalt talle saarel viibimise eesmärki. Kuulnud ta mängust oli, aga meiega otsima ei jäänud. Veits hiljem jäi aare ka näppu. Tänud!

Olemas.

See oli päev esimene aare. Tuult ei olnud ja üli üllatavalt soe. Ronisime kõik paati ja hakkasime saarekese poole sõitma. Merereis ei olnudki pikk ja õigepea olime saarel. Hakkasime nullipoole minema. Teele jäi palju sipelgaid. Nullis oligi maja, lagunend ka veel. Hakkasime siis otsima. Otsisime ja otsisime. Geps lollitas ka meid veel natuke aega. Lõpuks ma nägin aaret. Võtsin natuke maad eemal künkal istet ja ootasin teisi. Ülejäänud leidjad istusid ka leidjate künkale, kuni oli järgi jäänud veel kolm viimast, kes ei suutnud aaret leida. Nad otsisid edasi. Vahepeal tegi Kristjan sohki ja tuli ka künkale istuma, kuid ülejäänud leidjad paljastasid ta ja ta asus uuesti otsima. Lõpuks tema just selle välja tõmbaski ja me kõik saime oma nimed kirja panna.

 3 

Kui pühapäeval olid kõik nõus sellega, et lähme üsna suvalise ilmaga siis peale tänast saadi aru, et see oli ikka üsna vale mõte. Ilm oli täiesti mõistlik ja see tähendas, et peale sõitu ei olegi kannika peale sinikat mis on suuem kui terve Euroopa maakaardil. Merike käsutati lenksu ja sõit algas. Saareni läks nii kiiresti, et ei saanud arugi. Kätt üle paadiserva vette toppides oli tulemuseks väga soe. Saarekesel pandi kõik kuskile suunda ajama aga mõne sammu pärast keerati ots ümber, teistpidi on kiirem. Mina plõksisin pilte teha ja seepärast kadusid ülejäänud kohe minema. Käisin ka labürinti uurimas. Pidi hoolega jala ette vaatama, et mitte endise muru ja tulevase mulla sisse astuda. Seda vahepealset vormi mida aegajalt ka väetiseks nimetatakse oli seal uhkelt. Tabasin ka hetke kus kõik kohalikud kabuhirmus minema jooksid. Varsti olin ka seal kus enamus juba niisama vedeles. Pika pungestamise peale suutsin isegi aarde leida. Siis trampisime uuesti paadi peale, et järgmise saarekeseni liikuda. Aitäh.

Kohe oleme kohal

Tuulevurr ei liikunud

Kohalike pesa

Metsa pilt, tehtud kõige kõrgema puu otsast.

Kellegil on aega olnud

Kõik on paljaks söödud

"Siin pole enam miagi teha, liigume edasi."

Paadimees ootas eemal

Tootmisnõupidamine

No kuskohas see on siis ?

Eemal oli mugu

Pea 3 aastat tagasi jäime Osmussaarel kajakimatka raames täieliku tormi kätte ning eluga antud saarelt pääsedes oli mõtteis lubadus, et niipea seda ei korda. Merejumal ei pruugi teist võimalust elamiseks anda. Kui paadimees pühapäeval vägagi selgesõnaliselt andis mõista, et merel kõige vaiksemad olud pole ning kogemusele toetudes ei soovita, siis mõistus andis selget märku - lükkame edasi ning süda - ma ei ole sel suvel geopeituda saanud ja nüüd ei saagi. Aga tänast peegelsiledat merd vaadates, oli retke edasilükkamine ainuõige otsus. Muideks kui Osmussaarel ajasin taga 900ndat leidu 2010ndal aastal, siis nüüd 1700ndat leidu 2013ndal. Nõrk olen, mõningad leiavad siin 1000 aaret aastas ...Ah jaa aardest ka --- tegime georinge ümber müüri kuniks leidjate rivi hakkas tekkima ning lõpuks rivi viimane ots pani logi ka kirja ;)

 4 

Hea, et pühapäev esietendus ära jäi:) Vaikselt pugistasin küll kapteni jutu peale naeru sinistest laikudest olematu lainega aga enam ei naera...tükk aega. Olen ikka ka varem lootsikus istunud ja reeglina aitan mootori juures sellel sukelduda, et keegi mind ei pritsiks ega klopiks aga nii kindla sõnaga kapteniga polnud varem seilanud(kogesin elus mis tähendab :kapten laevas, jumal taevas)Õige kärmelt seletati meile kus kellegi koht on ja nii ma siis ninas seda lootsikut Neptuni poole surusingi. Sileda merega läksid minu kops ja maks neerudega igatahes tülli ja kui mingile kuivale lapile meid maha istutati nagu tomatit kasvuhoonesse- maigutasin vaid, et kus ma nüüd olen? Olin vist ainus kelle silmanägemine oli soolane nagu kevadisel silgul ja kuub oli kah märg nagu ...(viisakusest jätan kirjutamata) Saartel võiks kah olla suured kirjad peal nagu asulate sissesõitudel. Igatahes mingite kadakate vahele ma koperdasin ning õige saare tunne oli kohe leitud:kadakad, karjamaa ning loomsed väljaheited. Õndsus kuubis, võiks öelda! Algaja kaotasime kohe alguses saarele ära ja kokkuvõttes oli ta vist ka ainus kes kuskile labürinti sattus. Meie kulgesime kiirkõnnil puhveti elik küla suunas ja aru ma ei saanudki, et miks meid veeldati lõunarannikul kui paat sõitis ise praktiliselt nulli? Tundus järjekordne mere huumor olevat...nunuh. Kuna mingit riistvara mul ühes polnud ja "kõplajad" sättisid ennast üksteise järel pääsukeste kombel "õrrele"(kus oli muidugi kõige parem vaade) kasutasin kah rivi viimase kolme hulgas silmapaistvat taiplikust ning piilusin aaret vaid publiku poolt. Õnneks ei pidanud seda pensini tegema ning nimigi vist kribati kirja. Tänud peitjale järjekordse vahva saarekese ning aarde eest!

Kolm viimast leidjate rivis...

 1 

Pühapäevaks plaanitud paadimatk saartele lükkus edasi tänasele tugeva tuule tõttu, mis ehitas merele uhkeid laineid. Prognoos tollel tuuulisel pühapäeval oleks olnud märg kui särg ja lahkelt ääklopitud keha. Pidasime tookord nõu ja otsustasime siiski kloppimata jääda ja jäime tänaseks soodsamat tuult ootama. Taas sadamasse jõudes ootas meid ees kena rahulik meri ja kohe julgem tunne oli :). Peagi oli paadimees kohal ja seltskond sai end paati mahutada. Tahtsin ette otsa istuda, et teel saarele pilte klõpsida ,kuid sain range korralduse kapteni toolile istuda. Mis?... arvasin, et mu suur kogu on vaatevälja varjamas ja nihutasin end ääre poole, kuid Kapteni käsk tuli ikkagi täita ja nii sai must kapten ilma roolita :P. Sõit oli kiire, veepritsmed paiskusid paadi äärest lendu ja ninasõõrmetes oli tunda mere hõngu. Kuidagi ootamatult olime juba saare juures ja saime alustada oma matka läbi kadakate ja karjamaa. Seda teed palistasid tohutud pätsikesed, kuid õnneks nende tootjatega meil kokkupuuteid ei toimunud. Eemal nägime vaid lambaid. Kadakad olid ka kuidagi kehvakesed siin, mõned täiesti ärasöödud. Varsti tuleb neil loomakestel ilmselt kivitoidule üle minna,seda toormaterjali on siin lademetes.

Jõudnud külla, uudistasime allesjäänud majakest, selle on ilmselgelt hõivanud neljajalgsed elukad. Edasi sai siis suund võetud aarde suunas. Tants ja trall ümber müüride võis alata. Nagu ikka minu gps kive ei armasta ja nii oli targem lihtsalt silmadega otsida. Mingi aeg hakkas tekkima leidjaterivi. Mõni veel aga ikka otsis :P. Lõpuks sai Kristjan loa aarde välja tuua. Nimed said kirja ja aardesse sai jäetud uus pastakas. Paat oli meile saare siia külge vastu tulnud, nii et muud polnudki kui paadini kõmpida ja seiklused said jätkuda. Tänud saarele kutsumast!

leidjate rivi :D

Ei tulnud see minek üldse lihtsalt. Mitu korda sai ilma tõttu edasi lükatud. Esimene kord aknast väja vaadates ja teine kord käisime isegi mereääres kohal ning otsustasime mitte minna. Täna oli meri sile ja sõit läks ilusti.
Tänan aarde eest!

Kuna Looduse Omnibuss ulatas lahkelt abikäe, korraldades mõned reisid saarele, siis pikalt mõtlemist ei olnud. Sain kõigest osa, mis omnibussi rahvas ning lisaks õnnestus ka vahepeal seltskonnast eralduda ning aare ära logida. Tänan peitjat. Marile vastuseks, väga lahe õhtupoolik oli - sellised aarded annavadki geopeitusele oma võlu ning väikesaared on mul vaieldamatud lemmikud. Ei mingit tugitoolis ajude väänamist ega peitja sokivärvi arvamist, vaid mõnus paadimatk saarele, päikeseloojang imeilusas kohas ning saan jala tõsta saarele, millest ilmselgelt enamus eestlastel õrna aimugi ei ole. Sellised aarded on minu jaoks kvaliteetaarded ning seal ei ole mingit vahet, kas tegemist on mikroga või piraka aardekarbiga, kas ta on lihtsalt kusagil puuoksa küljes või on korralik karp muheda teostusega. Tänan peitjat.

 2 

Ka meie Siimuga maabusime omnilaevaga ja tänane esimene maalesaabuja oli Siim, kes hüppas paadi ninast kaldale. Mina olin siis teine. Saime aru, et eile randuti aarde lähedal, meil oli meri peegelsile ning laev hilines tunni, mistõttu saime maha kaguotsas. Muidu poleks jõudnud saare ringigi teha. Ootasime rahulikult kõik maabujad ära ja asutasime end lahedale ringkäigule. Õiges kohas jäime teistest maha ja hakkasime aaret otsima. Siis, kui mina viimati lehel käisin, polnud Erko veel loginud, nii et otsisime alguses kõrgema müüriosa läbi ja vaatasime ka madalamat, kuid ei leidnud midagi. Siis sain logist teada, et Erko oli aarde mujale pannud. Kuna ma müüri lõhkuda ei tahtnud ja ei teadnud, kas ta pani algsest nullist kaugemale, siis helistasin ja pärisin üle, tuli välja et ei viinud eemale midagi. Minu gps-i järgi oli aare 2m nullist, aga mu gps pole just eriti täpne. Pärast leidu nautisime kahekesi kulgemist - tegime saarele tiiru peale. Mägiveiseid meil näha ei õnnestunud, kuigi nende väljaheiteid leidus kõikjal. Leidsime ka sildi, kus hoiatati kurjade pullide eest. Tagasi lõunakaldal, ujusime ja siis saabuski aeg tagasi sõita. Sadamas tabasime teo poole minemas Miki. Loodetavasti tuli temal seal sama lahe õhtu, kui meil oli olnud päev. Aitäh! Ilma aardeta oleksime vaevalt Aksile sattunud. Nüüd oleme rahul ja õnnelikud.

Vaadake, maa paistab!

Maabumine

Kadakakatk

ringkäik

kiviringis

siin elasid lambad

kurjad pullid

mõnus soe vesi

 1 

Sai täna ette võetud Looduse Omnilaeva retk. Elus esimest korda Aksi saarel. Varem olin küll käinud kahel korral naabersaarel Pranglil. Ilm oli erakordselt soe. Teadsin, et Aksil on ka üks geopeituse aare. Infot aga vaatasin alles teel sinna. Mõnevõrra üllatusena nägin, et internetis pole veel ühtki logi, kuigi aare avaldatud 26.juunil. Paatkonnast olin esimene, kes saarele astus. Sammusin loomulikult otsejoones aarde asukohta. Objekti leidmisega raskusi ei tekkinud, küll aga oli võimalikke urkaid palju. Mõningase kivides tuhnimise järel otsustasin peitjalt telefonitsi vihjet küsida. Õnneks sain kohe ühendust ja varsti oligi aare leitud. Logiraamatus oli siiski juba üks logi, nimelt eelmisest samalaadsest Looduse Omnilaeva reisist kaks päeva varem. Aare oli korras. Jätsin selle nii, et järgmised otsijad aarde leidmiseks kivimüüri laiali lammutama ei pea. Musta kilekotti peaks välisel vaatlusel näha olema ja topsi kätte saamiseks tuleb eest ära tõsta vaid üks paraja suurusega kivi. Veel tervena seisvat müüriosa pole vaja puutuda! EVEJ. Tänud aarde eest sellel saarel! :) Kogu reis oli vahva ja ilmaga vedas suurepäraselt.