Nõrga neeme

 1 

Väga mõnus ja kasulik pooleteisttunnine maastiku tundmaõppimise koolitus oli ;). Sel päeval aardeni jõudmiseks pidanuks pisut teise varustusega tulema. Loodan peagi uuesti tulla - koht on seda kindlasti väärt!

 1 

Kuna õhtune jalutuskäik Tärkma telliskivi juurde oli oodatust mugavam, siis otsustasime ka siin õnne proovida. Alguses isegi oli täitsa käidav ja meetrid vähenesid, aga kivi juures sai õnn otsa. Piisavalt tahke see ollus siiksi polnud. Üritasime metsa alt ringi minna, aga sealgi oli maru vesine ja oluliselt lähemale ei saanud. Kui oline tunnikese rassinud ja aardeni oli endiselt ligi poolteist kilomeetrit, siis andsime alla. Tagasitulles hakkas järsku mingi hull ragin pihta, üks ehmunud metssiga pani jooksuga nina eest läbi. õnneks oli temal rohkem hirmu kui mul. Vähemalt sai kivi nÄhtud, et mõni teinekord ehk üritab uuesti.

 1 

Asusin mööda mereäärt teele. Mööda liiva oli lausa lust minna, aga siis muutus maapind mädaks. Proovisin aru saada, et kus see atv rada võiks olla, millest logides juttu, aga tundus jube kaugel veel. Kummikutega oleks kindlasti kaugemale jõudnud, aga tossudega jäi teekond pooleli peale seda kui jalatsid ilgelt haisva poolmäda vetikalöga sisse vajusid. Järgmine kord kummikutega ja paremat rada pidi.

 1 

Päev hakkas tegelikult juba üsna õhtusse jõudma. Ilm oli hall ja vihmane ning seetõttu ka ähvardavalt hämar. Otsustasime siiski selle jalutuskäigu veel ette võtta. Alguses tundus täitsa mugav ja paljutõotav: rööpad ees, kõva pinnas jalge all ja muudkui kõnni. Mingi hetk sai aga see lõbu otsa ja valida tuli kahe variandi vahel - mööda vett või mööda maad. Minule tundus esialgu esimene palju ahvatlevam. Kahjuks selgus peagi, et tuules lainetav vesi tahtis kangesti kummiku servast sisse pressida. Sellega ei tahtnud aga mina jälle nõus olla ning käiku läks variant kaks. See tundus küll veel kahtlasem olevat. Igalpool kõrgus hiiglaslik roog ja maapind pehmenes ning kõikus jalgade all ähvardavalt. Proovisime üht teed ja teist teed, kuid kõik päädisid läbipääsmatu pilliroomüüriga ja õõvastavalt õõtsuva jalgealusega, millest iga atsakama astumise peale põrgulikku lehka hoovas. Lisaks oli vahepeal ka taevast hooga vett kallama hakanud, nii et polnud hamba allgi enam kuiva kohta. Hämaruski hakkas sujuvalt üha enam võimust võtma. Ühine kaine mõistus teatas, et jääb teiseks korraks.

 2 

Matkasime mööda mereäärt suur kivi silmapiiril vahepunkti teetähiseks. Samm oli mul hirmus kiire kuna tuul muutus aina tugevamaks ja külmemaks. Ivar pikivahega minu järel. Üks hetk avastasime ennast aga vastamisi takistusega. Poolel teel lõikas meri meil tee vahelt ära. Ma jäin mõtlema, et kust huvitav mööda saaks minna. Ivar otsustas aga ise asja käsile võtta ja olla teerajaja. Ei möödunud paari minutitki kui ta oli põlvini mudas. Ma pistsin naerma selle peale, kuigi poleks pidanud. Lihtsalt see oli ma ei tea kui mitmes dejavu juba. Meie Hiiumaa motoks on saanud oma kuivade jalanõudega mudas seigelda. Ivar käis seepeale välja idee, et vahet pole lähme viimased 1.2km läbi mere. Saatsin seenele selle idee. Olin juba niigi tõbine ja kokkuvõtteks saime kokkuleppele, et loobume ja teist teed ka ei viitsi otsida. Pärast seda tegime check-in ära oma järgmises ööbimispaigas. Riputasime nöörile hunniku sokke ja jalanõusid kuivama ja jätkasime päeva.

 1 

Proovisime pisut läheneda, tegime märjas liivas, mudas ja vetikaolluses pisut rattarallit. Isegi peitsime rattad korraks kõrkjate vahele ära, et edasi jalgsi minna aga pidasime targemaks siia veidi soodsamatel ilmastikuoludel naasta.