notification_importantAasta Aarde 2024 valimine. Hääleta nüüd!
Kasutajanimi:

Parool:


Pole kontot? Registreeri!

Unustasin parooli


Toeta uue veebilehe valmimist!


Kiri administraatoritele


Inseneri

Peitis 09.08.04 Helena ja Oliver [notreg]

Tüüp: Tavaline aare
Maakond / linn: Harjumaa
Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 1.5
Suurus: normaalne
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

Aare on kilekottides. Pilte aardest kahjuks ei ole. Aarde leidmine peaks olema lihtne.

Aarde nimetus tuleneb peidetud raamatu pealkirjast.

Vihje: Asub suurema kivi lähedal ning peale on laotud väiksemaid kive.

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

Lingid: pole

Aarde sildid: soovitan (3), ilus_vaade (2), lühem_matk (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GCK7XA

Logiteadete statistika:   211 (98,6%)  3   5   1   1   0   0  Kokku: 221


12 märts 2021 ei leidnud Margus ja Airi [airce]

Mäest üles, mäest alla, mäest üles, mäest alla suundusime Fosforiidikarjääri poolt siinse nulli poole... Sedasi ma alustasin oma mitteleiulogi kümme aastat tagasi. Peab tõdema, et selle ajaga just ülearu palju muutunud ei ole. Tõsi, täna polnud siin palav aga eks aastaaeg ka teine. Tõdesin, et kodutöö on ikka veel tegemata. Rebasekutsika asemel uudistasid meid neli kitse, kes olid ka mäe otsas vaadet nautimas käinud. No pole hullu. Kuna endale juba nii sõge eesmärk on seatud, et igapäev vaja üks aare leida, siis küll ma selle varsti ära "koristan". Siis, kui ükskord õige lähenemistee valitud saab...

11 mai 2013 ei leidnud Reino [errvee]

Ülgase poolt tulles selgus, et veetakistus läheneb kiiremini, kui kahaneb vahemaa aardeni. Teisest kaldast pani uhke metsmägikits üles. Kunagi teinekord teiselt poolt.

1 juuli 2011 ei leidnud Margus ja Airi [airce]
Mäest üles, mäest alla, mäest üles, mäest alla suundusime Fosforiidikarjääri poolt siinse nulli poole. Üldse palav ei olnud ja juua ka õnneks kaasas polnud. See pidi kerge aare olema - teatas keegi - pole aimugi, kes. Vast miski 200 m enne aaret teatasin mina, et ei ühtegi mäge enam. Vaatasime, kuidas vaid autoni jõuaks. Viimasel künkanõlval kasvasid niiii suured ja magusad maasikad ja neid oli tohutu palju, et neid maiustades tekkis mul korraks tunne, et nüüd ma jaksan jälle, kuid selle ma jätsin targu enda teada tol hetkel. Tagantjärele mõeldes on päris naljakas mõelda, kui jõuetu võib üks inimloom olla. Kunagi tulen ehk uuesti.