Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud Rutjale, endistele sõjaväe aladele. Säilinud on kaevikud, vaateplatvorm ja palju muudki.
Aarde leidmiseks mine nulli, umbes 100 meetri kauguselt jälgib sind snaiper. Tema positsioon tagab vaate maale, merele kui ka Sinule. Edu snaipri leidmisel!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (6), lumega_leitav (3), ilus_vaade (3), militaarobjekt (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4G0PJ
Logiteadete statistika:
159 (93,5%)
11
3
0
0
0
0
Kokku: 173
Siin olime me edutult sel päeval, mil saime esimese sõltuvust tekitava doosi geopeitust.
Sel korral ei läinud paremini. Kui eelmisel korral jäi asi pimeduse taha, siis nüüd takistas meeletu tuul ja meeletu vihmasadu.
Hea meelega tuleme kunagi veel tagasi ;)
Snaipri tegutsemisstiil oleks kindlasti mulle üks sobilikumaid kaitseväes. Tema leidmises olime täna, aga äpud e pimedad. See eest sai tegutsemisala päris selgeks. Olen valmis siin edasigi luurekat mängima.
Aardevalvur ajas hirmu nahka. Otsimine jäi pooleli. Aga mustikaid sai küll korjatud. Ilus koht kuhu pole enne sattunud :).
Georetke punkt nr. 10 (kellel huvi, alustagu lugemist Siberist). Lootsin Rutja lennuväljalt siia lootsin veidi lõigata - esimene otsus sellel retkel, mida ma ma kahetsen. Mälu järgi nagu oli otsem tee olemas, aga reaalsuses see tee kadus kuskil poole peal ja edasi oli üks paras võsa. Siiski kohale ma jõudsin ja snaipri ka leidsin, kuid relv jäi leidmata. Kavalpea oli relva nii hästi ära peitnud, et tuleb teine kord tagasi minna. Pettumis hinges ja varvaste all villid vahetasin tossud sandaalide vastu ning läksin tuulekest tallama.
Nii, mere leidsime, militaarhooneid oli lausa mitu, natuke künkaid ning rannametsa maa pool. Heili korjas karbitäie mustikaid, kuid mulle jäid tühjad pihud. Tuleme veel tagasi!
Käisime, otsisime, ei leidnud. Oleks kauem ilmselt otsinud, kuid õues läks pimedaks ja koht muutus üsna kõhedaks.Peab teinekord, kui kogemusi rohkem, tagasi tulema ;)
Algul otsustasime, et ei otsi veel. Nii hea on mõelda, et siin kõrval külas on aare - ahhaa, tahan otsin, tahan ei otsi! Aga oli vaja teha tunnike aega parajaks kuni õde Eismal oma perekonda kokku pakib, no läksime siis luurele. Luureks see jäigi. Tahan leian, tahan, ei leia. Eks tuleme varsti jälle.
Nullist võibolla õnnestus snaipri asukoht määrata. Kahjuks aga tegutseda ei õnnestunud, kuna grill toimus kaunil laupäeval iga nurga peal ja rahvast oli rohkem kui vaja.
Sõitsime nulli, panime vanaema ratastooli ja proovisime vaadata, kuhu ta ligi pääseks üldse. Ilma erilise eduta, tuleb tunnistada. Hunnik roostes padrunikesti oli küll tee peal maas. Siis vaatasime, et eemalt merelt sihib meid EW merevägi. Aga sinna ka ei saanud ratastoolis ligi. Sellepeale jätsime ratastooli rahule ja läksime ise merre. No nii sooja merd mina siinkandist ei mäleta!