28 juuli 2020 leidis Inge [aunad]

Vätta poolsaare kagu otsas tõstsin kajaki vette. Meri oli täiesti plekk ja Allirahu paistis kenasti üle mere kätte. Kajakki istudes jäi paistma vaid tulepaak, kuid sellest piisas täiesti, et kurssi hoida ja rahulikult saare suunas aerutada. Üsna täpselt tunni pärast randusin Allirahul. Peenike kiviklibu, koos sellele omase taimestikuga ja laiskade lindudega, kes isegi käratseda ei viitsinud võtsid mu rahulikult vastu. Tulepaagi trossi küljes olnud lipp osutus tiiba pidi kinni jäänud kajakaks ja esimese merikapsa puhma taga ootas hülgebeebi korjus. Edasi astudes jäi silma järgmine ja järgmine ning kui olin lugemisega 30 juurde jõudnud, loobusin, sest hulk läks liiga suureks. Neid hülgebeebisid oli seal sadu oma lõpu leidnud.. Siin tundsin küll hundi/rebase olemasolust puudust. Sellel rahul aeg seisis.. hällirahu saareke.

Aare oli kenasti lubatud paigas ja sai nime võrra rikkamaks. Tagasiteel tekkis väike motivatsiooni kriis, kuid sellest hoolimata jõudsin üllatavalt kiirelt tagasi. Kõige raskem osa retkest oli üksinda kajaki auto katusele saamine. Tänan väljakutse eest.

10 august 2019 leidis Krista reisid &Co [piuks]

Vana logivõla likvideerimine :)
Aitäh aarde eest!

10 august 2019 leidis Aive,Kats,Levia,Mari,Merle,Piia,Piret,Hannes,Jan,Peeter,Toomas,Krista, Heldur [heldur]

Tänud aarde eest!

10 august 2019 leidis Piret jt [sylli]

See saar jääb kauaks meelde. Midagi täiesti teistsugust. Värvid. Taimed. Hülged,nende häälitsused ja nende korjused... Ja midagi veel, mida ei jõudnudki nii lühikese ajaga selgeks mõelda. Aitäh peitjale ja aitäh taastajale! See saar on külastamist väärt!

10 august 2019 leidis Toredad geopeiturid ja Aive [sunflower]

Minul jääb ainult leppida teiste kirjutatuga.Olen õnnelik ,et mind kaasa kutsuti ja sain seda kõike nautida.Tänud peitjale ka,muidu poleks ju siia tulnud.Aitäh!

10 august 2019 leidis Krista Reisid 2019 [blondiin]

Mis saab olla parem kui üks Krista reiside kulgemine ja aardeleid päevas? Loomulikult kaks Krista Reiside kulgemist ja aardeleidu. Siinsel kulgemisel omandas aga Krista oma võimekusega uue taseme, kuna suutis korraks kaduma länud, aga väga väärika ja eaka Eesti aarde taastumise orgunnida.

Lavasõidul ronisin mina laeva ninasse. Polnudki nagu eriti kõikumist ja vettki loopis vaid harva üle parda meile näkku. Aga ikkagi muutus üle tunni kestnud loksumine kiirusel umbes 15 km tunnis , piisavalt tüütuks, silmapiiril olev eesmärk ei tulnud, ega tulnud lähemale. reelinguserva mööda laeva sisemusse ka ei julgenud ukerdama suunduda. Nii ma vaatasin vargsi GPS kaarti ja kella ja unistasin, et jõuaks juba kohale. Sain taaskordse tõenduse ,et ma või end pidada küll võrokeseks, küll mulgiks, küll linnavurleks või siis metsapoisiks, ikka kuidas parasjagu vaja on, aga meremeheks ei hakka mina kunagi. Saar oli minulegi elamuseks - ennekõike värvide küllasus saarel, merekapsas, mida maitsesin ja taaskord tõdesin et on paremaid sööke, ja nii surnud kui kaugemal meres huikavad hülged, kes aardele oma nime kinnistasid. Pidevalt vasardas peas mõte et ära usu purjus hülge möla. Kuna enamik emotsioone on kaasreisiate poolt juba kirjutatud , siis siinjuures lõpetan (Kuipalju uut suudaks juhtuda, kui sellisel väikesel laiul käimisest kirjutab kümmekond inimest eraldi).

Tagasitee alguses avastasin et laevaninas oli mind oodanud inimese parim neljajalgne sõber (voodi) pugesin selle kaissu (Piia ronis ka veel minu ja selle sõbra vahele) ja nii kulges tagasitee ühe hetkega ja ma sain laevast välja ukerdades tõdeda et polnud tükk aega niihästi maganud

10 august 2019 leidis Krista,Mari,Aive,Piret,Heldur,Piia,Peeter,Levia,Hannes,Merle [meteta]

Pärast hommikust vahvat merereisi Salavale jõudsime mõned toredad Saaremaa aarde läbi käia ja oligi aeg Roomassaare sadamasse suunduda, kus meid ootas järgmine paat. Parima vaatega kohad paadi ninas hõivati krapsakamate poolt ruttu, aga ega teiste sektsioonide isekohad polnud kehvemad ja mõnusalt lobisedes kulges sõit Allirahule märkamatult. Osav kapten manööverdas paadinina rannaliiva nii, et laiule õnnestus väikese hüppega saada täiesti kuiva jalaga.

Esimesena lummas meid taimestik oma kontrastsete värvidega. Graatsiliselt eemal maandunud kotkas köitis ka tähelepanelikumate pilku koheselt. Võtsime ette jalutuskäigu kaugemasse tippu, kivine riba lausa kutsus sinna. Mööda kive, liiva ja lõpus pisut vetruvat pinnast nii kaugele kui saab. Ja edasigi, sest mõnus liiv ja soe merevesi lausa kiskus jalgupidi solberdama. Nauding.

Üksikuid hülgeid märkasime juba saabudes, aga nüüd seda suurt punti kividel külitamas näha oli tõeliselt kihvt vaatepilt. Nemad vaatasid meid ka, samal ajal endast häälekalt märku andes. Vaatasime seal tükk aega tõtt kuni hülged ükshaaval vette sulpsatasid, pead püsti meie ümber meres hargnesid ning meiega kaasa kulgesid. Naudiskledes võinuks siin lausa unustada, et karpi vaja otsida, õnneks suure kambaga seda ohtu pole, keegi ikka tuletab meelde reisi eesmärki..;) (minu puhul poleks see esimene kord, kui pärast ägedat retke üle vee unustan laiul aarde otsida..;).

Jan oli jõudnud vahepeal veenduda, et aare on kadunud ning selle taastada. Seltskond läkski nüüd otsima. Soe ja puhas merevesi ahvatles, seetõttu jäime Piretiga veidikeseks teistest maha, et siis värskenduse saanult samuti karp üles leida. Panime oma nimed kaaslaste järgi kirja ning jõudsime ka kiviuurijate grupiga ühineda. Neid kive sai naljaga pooleks sellel Saaremaa nädalavahetusel ikka kõvasti uuritud;).

Arvukad hülgejäänused oli juba ununenud, sest koht on ikka lahe ja kümnete kaupa täies elusjõus vees sulistavaid hülgeid kaalus selle esialgu pisut ehmatava vaatepildi üle.
Lõpuks oli aeg tagasiteele asuda, väikese pusimise järel sai paat liikuma. Hüljeste uudishimulikud peanupud saatsid meid veel mõnda aega.

Vahva reis!
Suured tänud Kristale korraldamast, Janile taastamast ja teistele lõbusa seltskonna eest.

10 august 2019 leidis AHHJKKLMPPPT ja [marx303]

Tore merepäev jätkus Roomassaares. Kõigepealt oli tegu, et sadamasse pääseda, sest tuli välja, et Saaremaal on hirmus palju driftihuvilisi, kes soovisid Roomassaarde viivat teed täis parkida. Meid see muidugi ei peatanud.
Sadamas liitus meiega Jan, kes oli Hülge aarde varem leidnud ja teadis, mis ja kus olema peab.
Pardal jaguneti kohe gruppidesse. Osad arvasid, et parim on istuda ninas ja trotsida tuult ning võimalikke pritsmeid, teised ronisid alla lõbusa kapteniga jutlema ja kolmandad lobisesid tagaosas. Aa, vahepeal said soovijad all ninas magamas ka käia. Soovijaid leidus nii minnes kui tulles.
Mina olin tegevuses erinevates sektsioonides. Kõigepealt tutvustasime Janiga Katsile geopeitust, siis lobisesime niisama ja vahepeal vaatasime, mis jutte sees räägiti. Igal pool oli tore. Veidi üle tunni sõitsime. Mere kohal nägime lendamas kotkaid ja Allirahule lähenedes uudistas meid aina enam hülgeid. Maabudes maandus üks uhke kotkas saare lõunaossa. Hannes asus kärmelt sinnapoole teele. Mina mõtlesin, et kotkast vaatama, aga Levia manitses, et see mees tuleb lühema lõa otsa panna, et märgata, kuhu võiks tekkida maa-aare. Tegelikult andis saar selleks hulgaliselt põhjust, nagu meie uurimisretk näitas.
Kohe kõndimise alguses sain aru, et Külli peaks mind värbama seemnekorjesse. Mu pindala ja riiete kvaliteet sobisid selleks oivaliselt, nagu ilmselt ohtraltelt lisanduma hakkavatelt piltidelt näha saab. Kui me saare lõunatippu jõudsime, kus sportlik Merle juba peaaegu hüljesteni kõndinud oli, siis jõudis Jan meile järele ja teatas, et eelmine aare oli kadunud ja uus on peidetud. Nüüd siirdusime tasapisi kive uurides aaret leidma ja saare põhjaotsa. Keegi oli üritanud kivi märgistada ja M-tähe sinna sisse saanud. Ristiga kivi otsisime ka, aga see jäi leidmata.
Siis tegime veel grupipilte ja oligi aeg endid laevale tagasi vinnata ja tagasiteele asuda. Ega see niisama lihtsalt läinudki. Piret ja Tõll (Jan) hüppasid maha ja lükkasid. Alles siis saime õige hoo üles ja kodutee võis alata.
Oli imeline reis! Suured tänud organiseerijatele, täideviijatele ja kaaslastele!

10 august 2019 leidis Aive,Kats,Levia,Mari,Merle,Piia,Piret,Hannes,Heldur,Jan,Peeter,Toomas,Krista [krista]

Allirahule sõit sai alguse Roomassaarest. Tuul oli olematu, vesi kakskümmend kaks kraadi soe ja päike piilus pilve tagant. Saarekest kattis võrratu värvidemäng, mida ümbritses põnev, looklev, liivane ja kohati kivine rannajoon. Peagi tekitasid omajagu elevust „täpid pükstel“. Aarde taastamise ajal käisime meie saare kaugeimas punktis hülgeid kaemas ja kuulamas. Pärast leidu märkasime, et terve saare ümbrus on uudistavaid hülgeid täis.

Jan, suured tänud! Tänud vahvatele kaaslastele.

29 juuli 2015 leidis Laura ja Teet [teet]

Allirahule olen tahtnud minna juba geopeitusega tegelemise algusest peale. Vahepeal olid isegi mõned külmad talved, mil peaaegu oleks juba mööda jääd pääsenud Allirahule. Täna sai lõpuks kevadel ostetud paadiga saare peal ära käidud. Reisi alustasime Roomassaarest ning lõpetasime Vättal Kärsa sadamas. Hülgeid ei näinud. Küll aga nägime mere peal saarest möödumas ühte purjekat.

26 juuli 2014 leidis Reigo [reix]

MCXX. Planeeritud kajakimatk Allirahule ja Abrukale. Startisin Muratsi sadamast koos kohaliku aerutamishuvilise naisterahvaga, kellega kohtusin eelmisel suvel Virtsus praamijärjekorras, kus ta lihtsalt tuli juurde ja küsis, kuhu ma selle süstaga katusel nüüd lähen? Ületusel oli meri peegelsile ja Allirahule sõites saime selgemaks üksteise kogemustest/oskustest - tundus, et me ei pea üksteise pärast liialt muretsema, liiati veel sellise ilmaga. Allirahu võttis meid vastu mugudega, oldi siia tulnud kiiremate ja aeglasemate mootorpaatidega kaunist ilma nautima. Me saime muidugi seletada oma, nende jaoks kipakate aluste, meresõidu suutlikust. Laiul oli mõnus liivarand, kus läks ka kiiresti sügavaks, veidi sai palavusest kosutust. Loomulikult ohtralt lindude väljaheiteid ja jäänuseid, on nad seda ju pikalt omaks pidanud. Aare oli ka, sellega kõik korras ja kauem leidmata nimekirjast nüüd välja visatud. Tõele vastab seegi, et laiult on leida merevaiku, leidsime meiegi. Kuigi eespool küljes hülgeid ei olnud siis tagapool kividel ja väikestel liivaribadel siiski, nende häälitsusi oli aeg-ajalt ka kuulda. Ees ootas pikem üle 16 kilomeetrine ületus otse Abruka lõunaossa, kuid enne käisime siiski ja vaatasime neid hülgeid lähemalt. Kividelt küll sulpsasid meie tulles vette, kuid seal olid päris julged ja uudishimulikud, vast paarkümmend oli neid praegu küll. Sügisepoole aga pidi siin päris kubisema nendest! Oma süstasõitudel olen ka enne hülgeid näinud, nii Hiiumaa laidude juures, kui ka mõned päevad tagasi Viirelaiult Kübarssaare ps-le sõites, kuid nii lähedalt ja sellisel hulgal mitte. Igati tore laid, soovitan, tasub tulla ja võtta siin ümbruse uurimiseks aega!

26 juuli 2013 leidis Rene [rene975]

Meresõit sõidetud, aare leitud, tänud peitjale!

29 september 2011 leidis kopr [kopr]
leitud, aarde leidmine oli lihtne aga selleni jõudmine raske...sai koos hüljestega ujutud natuke :-)

5 august 2011 leidis Janis [sjoma]
Sai täna varahommikul ka see aare ära võetud. Ära tulles saabusid ka peremehed (hülged) koju.

24 juuli 2011 leidis Andres ja Fred [akas]
Olen leidnud oma esimese aarde. Sinna ja tagasi sõit oli väga lahe kuna ilm oli soodne ja laiu ümbruses olevad hülged olid väga sõbralikud ja külalislahked ;)

24 juuli 2011 leidis Fred ja Andres [fxz]
Oli hea meel olla üle pika aja taas keegi, kes on käinud seda aaret vaatamas. Leidmisega probleeme polnud- jalutasin otse peale ja seal ta oligi! Meie tegemisi saatis kah kümmekond uudishimulikku hüljest nii nagu enamused siin maininud on ;)

6 september 2009 leidis Meretagune, Maku, Laurikas ja Kinky [meretagune]
Tänud Laurikale, kes kaasa kutsus. Laid oli nagu laid ikka, aga hülged olid tegijad. Ma pole kunagi hülgeid reaalselt näinud ja veel nii lähedalt ja nii palju korraga. Vinge!

6 september 2009 leidis Maku, Laurikas, Meretagune ja Kinky [maku]
Ohh, oli see vast lahe reis. Ammu oli plaanis sinna minna kuid polnud vahendeid Hülge aarde juurde pääsemiseks. Sai ka esimest korda vabas looduses elus hüljest nähtud, paari surnud olen rannal ennemgi kohanud. Aga, et neid oli seal nii palju ja nad olid nii uudishimulikud see mind küll üllatas :) Tagasi tulles sai ka paati natuke juhitud, peaaegu karile sõidetud jne ;) Vahva tripp, kordaks iga kell uuesti :)

6 september 2009 leidis Laurikas, Maku, Meretagune ja kapten Kinky [laurikas]
Hülgele mineku plaane sai pikalt tehtud, aga juunis selgus, et on keeluaeg ja hiljem enam asjad ei klappinud. Sai seekord tehtud plaan, et kui taevast just pussnuge alla ei saja, siis hommikul varakult on minek. Kuuest istusime juba autosse ja õige pea oli paat sadamast vette lastud. Kui lahesopis oli vesi pea peegelsile, siis kaugemale jõudes tegid lained ja tuul juba pisut märjaks. Kaptenile oli koht ammusest tuttav ja ka spetsiaalne randumiskohtki teada. Aarde leidsime kiiresti. Peale logimist tutvusime pisut ümbrusega ja meiega tuli tutvust tegema umbes 50-liikmeline hüljeste punt. Kui meie jalutasime mööda randa ühele poole, tulid nad meile järgi ja kui tagasi jalutasime, järgnesid hülged samuti. Alles siis, kui kaldast paadiga juba oma pool kilomeetrit olime sõitnud, pöördusid hülged tagasi. Tuul oli pisut tugevamaks läinud ja täisgaasiga tagasi sõita ei saanud, sest vesi tahtis tagantpoolt paati tulla :P Kokkuvõttes oli väga vahva merereis :)

15 august 2009 leidis Ermo [pioneer]
Kuna B&B aaretega läks jube libedalt, siis mõtlesin, et uurin Toomaselt juba keeluajal kokkulepitud paadisõidu võimaluse kohta. Asjaolud olid sobivad ja nii startisimegi peagi Kuressaare Jahisadamast. Kuna sinna minnes oli pärituul, siis oli kohale jõudmine kiire. Laiule randudes külastasime kohalikku vaatamisväärsust ja üritasime edutult mõnda hüljest leida. Kui see ei õnnestunud, siis tutvustasin Toomasele geopeitust ja otsisime aarde ülesse. Tagasiteel oli laine vastu ja tuul jõudu kogunud, aga kui laine hakkas Abruka taha kinni jääma, siis sai juba vabamalt kihutada. Kokkuvõttes ülikõva seiklus merel, mille tegi eriti meeldejäävaks hea seltskond. Oleks teadnud, et samal päeval toimub laiule ka teiste geopeiturite dessant, oleks üritanud neid teolt tabada :-) Aare korras. EVEJ.

15 august 2009 leidis Sirje, Andreas, Kalle ja Aare [karuonu]
Ei ole midagi paremat, kui hea seltskonnaga merele minna:) Meri oli siis veel rahulik, päike paistis ja tuul mõõdukas. Gpsitu on väga täpselt kõike juba kirjeldanud. Miki tiimile lohutuseks, et tegelikult ei pidanud me hetkekski üht klaasist eset nende jäetuks. Väike lõõpimine eelmiste leidjate üle käib ikka mängu juurde:P Tänud peitjatele toredasse kohta juhatamast!

15 august 2009 leidis Sirje, Andreas, Aare, Kalle [sookoll7]
Kena jutu meie seiklustest kirjutas gpsitu.

15 august 2009 leidis Aare, Kalle, Sirje ja Andreas [gpsitu]
Tänu [karuonu] ettevõtlikusele sõitsime Pärnust renditud paadiga Saaremaale, kus selle ühes sõbralikus sadamas vette lasime, et Allirahule põrutada.

Kohale saime peaaegu ilma intsidentideta. Vaid vahetult peale sadamast väljumist sõitsime üle võrgu, aga õnneks jõudis meie kapten viimasel minutil mootori üles tõsta ja nii pääsesime vaid kerge ehmatusega.

Laiul suundusime esmalt aaret otsima, mis paljastus loogilisest kohast. Kohe aarde kõrvalt leidsime ka ühe üsna värske välimusega Saku Ice'i pudeli - ei tea, kas viimased leidjad...? Igatahes pole sellest lugu, me võtsime selle taara tagasiteel kaasa.

Ronisime ja vahtisime ringi, mis me vahtisime, aga hülgeid meie kahjuks ei näinud. :-( Pärast kohalik "sadamakapten" rääkis, et neid hetkel polegi, on armukeste juures. :-D

Kui hakkasime laiult lahkuma, saime teada, et oleme ikka algajad meresõitjad küll - tuulepoolsel rannal on küll hea maabuda, kuid lahkudes peksis murdlainetus meid pidevalt kivide otsa. Tõmbasime siis liisku ja jätsime [sookoll7] saarele maha - ülesandega meid lahti lükata ja seni vastu pidada, kuni päästjad tulevad. :-D

Õnneks ei pidanud ta rannal väga kaua külmetama, sai end parasjagu kuivaks väänatud, kui me teiselt poolt ideaalses liivarannas maabusime.

Igatahes oli meeldejääv mereretk - minu esimene (mootor)paadisõit merel! Tänud aarde peitjatele ja taastajale!

4 juuli 2009 leidis Lauri, Rita, Helen, Maire ja veel mõned [ftf]

Kogu üritus oli mõnus ja tore. Laiul nägime ka hülgeid, aga nemad meist väga ei erutunud ju nad olid siis inimesi ka varem näinud.

4 juuli 2009 leidis Liia, Ants, Tiit ja kõik, kes juba mainitud [groll]
Vahva seltskonnaga oli see üks meeldejääv sündmus. Ei usu, et üksi sellist asja oleks ette võtma hakanud. Aga elamusi on palju - hülgeid ei näe just iga päev nende loomulikus keskkonnas. Tiit nautis kotkaste ülelendu. Minu plartsatust selili paadipõhja jääb järgnevatele põlvkondadele meenutama videojupike. Igatahes tänud korraldajale (Miki) ja vahvatele kaaslastele. Aarde leidsime kergelt, drive-in :). Vahetasin ühe vahva pastaka kahe veidi tavalisema vastu.

4 juuli 2009 leidis Lauri, Rita, Helen, Maire [algaja]
Veel olid paadis Miki, Blond, Ove, Liia, Ants ja Tiit aga sinna lahtrisse ei mahtunud kõik korraga ära. Igatahes oli sõit sinna ja tagasi kogu selle kambaga pluss veel paadiroolijad väga lahe sündmus. Teel sai arutatud vist enamvähem kõiki asju. Junga ei saanudki lõpuni aru, mis meil viga on, et me sinna laiu peale ronime. Aga väga hulludeks ta meid ka ei pidanud ja suhtles täitsa vabalt. Laiu peal veetsime ligi pool tundi. Väga vinge ettevõtmine sellise seltkonnaga. Tehti ka hulk pilte nii kohapeal kui ka teel sinna ja tagasi. Hülged olid ka olemas ja neil oli meist sügavalt poogen. EVEJ

4 juuli 2009 leidis Miki, Blond, Ove, Liia, Tiit, Ants ja Algaja team [miki]
Ameeriklaste iseseisvuspüha otsustasime tähistada mõnusa retkega hülgemaale. Tellitud paat jõudis ka natuke peale kokkulepitud aega kohale ning reis võis alata. Saime nii päikest, tuult, kui vihma (paar piiska). Meeskond oli muhe ja võttis meresõitu nii vabalt, kui seda üldse võtta saab, soovitan teistelegi, kel peaks tuju tulema hülgele minna. Kohale jõudes ootas ees suurem maalapp, kui algus arvata võis. Ronisime nii vertikaalselt, kui horisontaalselt, taastatud aarde leidsime ka. Nüüd on peotäis ilusaid pilte, kuhjaga häid mälestusi ja natuke päikesepõletust. EVEJ.

4 juuli 2009 leidis Blond, Rita, Rita, Helen, Maire, Lauri, Miki, Ove [ove]
Kogunesime lõuna paiku Roomassaare sadamasse kust suundusime ühiselt piraadilaevaga aardejahile. Meri oli vaikne, päike säras, kapten oli asjalik ja junga muidu lõbus sell kes pajatas meile pikalt oma elust-olust Abrukal. Teekond möödus märkamatult ja peagi oline Allirahul kus ostusime ümber väiksemasse sõudepaati, et viimased meetrid rahuni aerutada. Taastatud aarde leidsime kiirelt ja siis nautisime ümbruse floorat-faunat aga eriti eemal rahudel päikesepaistet nautivaid viigerhülgeid kes meie kohalolekust end üldse häirida ei lasknud. Tagasiteel muutus ilm veidi jahedamaks, päike puges pilve taha peitu kuna junga oli Neptuniga saanud hea ilma osas kaubale vaid kuni kelle neljani:) EVEJ.

1 juuli 2009 leidis Jan [muhujan]
Kuna kuupäev ja ilmastikutingimused olid soodsad, siis mõtlesin, et käiks kord ka hülgeid vaatamas. Polegi ju sel aastal veel pikemat sõitu teinud. Startisin Nina rannast. Allirahuni on sealt ca 7 km. Pisut peale tunnist aerutamist jõudsingi kohale. Tundub, et inimesi ei käi seal just tihti. Mõnusalt kena ja metsik loodus ning hülged on ikka väga lärmakad loomad. Jalutasin objektini ning kuna aarde raskusaste kerge, siis lootsin lihtsat leidu. Kahjuks tuli sellest „ise taastan-ise leian” tüüpi aare. Aare oli koos oma peidikuga kadunud. Seda kinnitas ka aarde eelmine leidja. Kuna pidin aaret nagunii pisut kõpitsema siis sai paigaldatud uus karp koos logiraamatu, juhendi ja mõningase nänniga. Peidik nüüd otseselt ninna ei karga ja karp ise on märgistatud. Muu jutt aarde kohta on endiselt kehtiv. Tänusõnad ka peitjale. Ilma aardeta ei oleks seda reisi sinna vist niipea ette võtnud ning sellist kohta enda jaoks avastanud.

11 juuli 2007 leidis Mark [mark]
Sai siis tehtud. Kohale jõudes sai aare avastatud kiiresti, kuna neid vihjes öeldud ehitisi ei olnud just palju (1). Hoolimata sellest, et siin ei ole aarde leidmise logisid ei olnud ma esimene. Selle aarde juures sai mulle selgeks, et igaks juhuks enne aarde juurde minekut oleks mõttekas kaasa võtta tühi logiraamat ja kirjutusvahend. Palve siis järgmistele, et need kaks asja on sealt puudu. Pidin kiirelt kohapeal improviseerima ja leidsin mingi söetüki, millega sain logiraamatut täitvale lehele logi kirja panna. Ei puudunud ka aardele nime andvad loomad, keda oli seal külluses. Ime, et tõusuvesi polnud aardele erilist kahju tekitanud, lehedki olid seal sees kuivad, küll aga meeldib koht kõrvaharkidele keda sai aardest rohkelt ära koristatud. Tõeliselt vaatamist väärt koht. EVEJ.