Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 5.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
07.08.04 peitsid Vabrik, Touche, Peeter, Sirli ja Triin Hülge aarde.
Aare on peidetud ühe objekti seina äärde.
NB! Aarde juures kehtib liikumiskeeld 15.02 - 01.07
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 15. veebruar kuni 02. juuli
Vihje: pole
Aarde sildid: väikesaar (1), omanikuta (1), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCHH
Logiteadete statistika: 30 (100,0%) 0 8 2 2 0 0 Kokku: 42
Vätta poolsaare kagu otsas tõstsin kajaki vette. Meri oli täiesti plekk ja Allirahu paistis kenasti üle mere kätte. Kajakki istudes jäi paistma vaid tulepaak, kuid sellest piisas täiesti, et kurssi hoida ja rahulikult saare suunas aerutada. Üsna täpselt tunni pärast randusin Allirahul. Peenike kiviklibu, koos sellele omase taimestikuga ja laiskade lindudega, kes isegi käratseda ei viitsinud võtsid mu rahulikult vastu. Tulepaagi trossi küljes olnud lipp osutus tiiba pidi kinni jäänud kajakaks ja esimese merikapsa puhma taga ootas hülgebeebi korjus. Edasi astudes jäi silma järgmine ja järgmine ning kui olin lugemisega 30 juurde jõudnud, loobusin, sest hulk läks liiga suureks. Neid hülgebeebisid oli seal sadu oma lõpu leidnud.. Siin tundsin küll hundi/rebase olemasolust puudust. Sellel rahul aeg seisis.. hällirahu saareke.
Aare oli kenasti lubatud paigas ja sai nime võrra rikkamaks. Tagasiteel tekkis väike motivatsiooni kriis, kuid sellest hoolimata jõudsin üllatavalt kiirelt tagasi. Kõige raskem osa retkest oli üksinda kajaki auto katusele saamine. Tänan väljakutse eest.
Tänud aarde eest!
See saar jääb kauaks meelde. Midagi täiesti teistsugust. Värvid. Taimed. Hülged,nende häälitsused ja nende korjused... Ja midagi veel, mida ei jõudnudki nii lühikese ajaga selgeks mõelda. Aitäh peitjale ja aitäh taastajale! See saar on külastamist väärt!
Minul jääb ainult leppida teiste kirjutatuga.Olen õnnelik ,et mind kaasa kutsuti ja sain seda kõike nautida.Tänud peitjale ka,muidu poleks ju siia tulnud.Aitäh!
Mis saab olla parem kui üks Krista reiside kulgemine ja aardeleid päevas? Loomulikult kaks Krista Reiside kulgemist ja aardeleidu. Siinsel kulgemisel omandas aga Krista oma võimekusega uue taseme, kuna suutis korraks kaduma länud, aga väga väärika ja eaka Eesti aarde taastumise orgunnida.
Lavasõidul ronisin mina laeva ninasse. Polnudki nagu eriti kõikumist ja vettki loopis vaid harva üle parda meile näkku. Aga ikkagi muutus üle tunni kestnud loksumine kiirusel umbes 15 km tunnis , piisavalt tüütuks, silmapiiril olev eesmärk ei tulnud, ega tulnud lähemale. reelinguserva mööda laeva sisemusse ka ei julgenud ukerdama suunduda. Nii ma vaatasin vargsi GPS kaarti ja kella ja unistasin, et jõuaks juba kohale. Sain taaskordse tõenduse ,et ma või end pidada küll võrokeseks, küll mulgiks, küll linnavurleks või siis metsapoisiks, ikka kuidas parasjagu vaja on, aga meremeheks ei hakka mina kunagi. Saar oli minulegi elamuseks - ennekõike värvide küllasus saarel, merekapsas, mida maitsesin ja taaskord tõdesin et on paremaid sööke, ja nii surnud kui kaugemal meres huikavad hülged, kes aardele oma nime kinnistasid. Pidevalt vasardas peas mõte et ära usu purjus hülge möla. Kuna enamik emotsioone on kaasreisiate poolt juba kirjutatud , siis siinjuures lõpetan (Kuipalju uut suudaks juhtuda, kui sellisel väikesel laiul käimisest kirjutab kümmekond inimest eraldi).
Tagasitee alguses avastasin et laevaninas oli mind oodanud inimese parim neljajalgne sõber (voodi) pugesin selle kaissu (Piia ronis ka veel minu ja selle sõbra vahele) ja nii kulges tagasitee ühe hetkega ja ma sain laevast välja ukerdades tõdeda et polnud tükk aega niihästi maganud
Pärast hommikust vahvat merereisi Salavale jõudsime mõned toredad Saaremaa aarde läbi käia ja oligi aeg Roomassaare sadamasse suunduda, kus meid ootas järgmine paat. Parima vaatega kohad paadi ninas hõivati krapsakamate poolt ruttu, aga ega teiste sektsioonide isekohad polnud kehvemad ja mõnusalt lobisedes kulges sõit Allirahule märkamatult. Osav kapten manööverdas paadinina rannaliiva nii, et laiule õnnestus väikese hüppega saada täiesti kuiva jalaga.
Esimesena lummas meid taimestik oma kontrastsete värvidega. Graatsiliselt eemal maandunud kotkas köitis ka tähelepanelikumate pilku koheselt. Võtsime ette jalutuskäigu kaugemasse tippu, kivine riba lausa kutsus sinna. Mööda kive, liiva ja lõpus pisut vetruvat pinnast nii kaugele kui saab. Ja edasigi, sest mõnus liiv ja soe merevesi lausa kiskus jalgupidi solberdama. Nauding.
Üksikuid hülgeid märkasime juba saabudes, aga nüüd seda suurt punti kividel külitamas näha oli tõeliselt kihvt vaatepilt. Nemad vaatasid meid ka, samal ajal endast häälekalt märku andes. Vaatasime seal tükk aega tõtt kuni hülged ükshaaval vette sulpsatasid, pead püsti meie ümber meres hargnesid ning meiega kaasa kulgesid. Naudiskledes võinuks siin lausa unustada, et karpi vaja otsida, õnneks suure kambaga seda ohtu pole, keegi ikka tuletab meelde reisi eesmärki..;) (minu puhul poleks see esimene kord, kui pärast ägedat retke üle vee unustan laiul aarde otsida..;).
Jan oli jõudnud vahepeal veenduda, et aare on kadunud ning selle taastada. Seltskond läkski nüüd otsima. Soe ja puhas merevesi ahvatles, seetõttu jäime Piretiga veidikeseks teistest maha, et siis värskenduse saanult samuti karp üles leida. Panime oma nimed kaaslaste järgi kirja ning jõudsime ka kiviuurijate grupiga ühineda. Neid kive sai naljaga pooleks sellel Saaremaa nädalavahetusel ikka kõvasti uuritud;).
Arvukad hülgejäänused oli juba ununenud, sest koht on ikka lahe ja kümnete kaupa täies elusjõus vees sulistavaid hülgeid kaalus selle esialgu pisut ehmatava vaatepildi üle.
Lõpuks oli aeg tagasiteele asuda, väikese pusimise järel sai paat liikuma. Hüljeste uudishimulikud peanupud saatsid meid veel mõnda aega.
Vahva reis!
Suured tänud Kristale korraldamast, Janile taastamast ja teistele lõbusa seltskonna eest.
Tore merepäev jätkus Roomassaares. Kõigepealt oli tegu, et sadamasse pääseda, sest tuli välja, et Saaremaal on hirmus palju driftihuvilisi, kes soovisid Roomassaarde viivat teed täis parkida. Meid see muidugi ei peatanud.
Sadamas liitus meiega Jan, kes oli Hülge aarde varem leidnud ja teadis, mis ja kus olema peab.
Pardal jaguneti kohe gruppidesse. Osad arvasid, et parim on istuda ninas ja trotsida tuult ning võimalikke pritsmeid, teised ronisid alla lõbusa kapteniga jutlema ja kolmandad lobisesid tagaosas. Aa, vahepeal said soovijad all ninas magamas ka käia. Soovijaid leidus nii minnes kui tulles.
Mina olin tegevuses erinevates sektsioonides. Kõigepealt tutvustasime Janiga Katsile geopeitust, siis lobisesime niisama ja vahepeal vaatasime, mis jutte sees räägiti. Igal pool oli tore. Veidi üle tunni sõitsime. Mere kohal nägime lendamas kotkaid ja Allirahule lähenedes uudistas meid aina enam hülgeid.
Maabudes maandus üks uhke kotkas saare lõunaossa. Hannes asus kärmelt sinnapoole teele. Mina mõtlesin, et kotkast vaatama, aga Levia manitses, et see mees tuleb lühema lõa otsa panna, et märgata, kuhu võiks tekkida maa-aare. Tegelikult andis saar selleks hulgaliselt põhjust, nagu meie uurimisretk näitas.
Kohe kõndimise alguses sain aru, et Külli peaks mind värbama seemnekorjesse. Mu pindala ja riiete kvaliteet sobisid selleks oivaliselt, nagu ilmselt ohtraltelt lisanduma hakkavatelt piltidelt näha saab. Kui me saare lõunatippu jõudsime, kus sportlik Merle juba peaaegu hüljesteni kõndinud oli, siis jõudis Jan meile järele ja teatas, et eelmine aare oli kadunud ja uus on peidetud. Nüüd siirdusime tasapisi kive uurides aaret leidma ja saare põhjaotsa. Keegi oli üritanud kivi märgistada ja M-tähe sinna sisse saanud. Ristiga kivi otsisime ka, aga see jäi leidmata.
Siis tegime veel grupipilte ja oligi aeg endid laevale tagasi vinnata ja tagasiteele asuda. Ega see niisama lihtsalt läinudki. Piret ja Tõll (Jan) hüppasid maha ja lükkasid. Alles siis saime õige hoo üles ja kodutee võis alata.
Oli imeline reis! Suured tänud organiseerijatele, täideviijatele ja kaaslastele!
Allirahule sõit sai alguse Roomassaarest. Tuul oli olematu, vesi kakskümmend kaks kraadi soe ja päike piilus pilve tagant. Saarekest kattis võrratu värvidemäng, mida ümbritses põnev, looklev, liivane ja kohati kivine rannajoon. Peagi tekitasid omajagu elevust „täpid pükstel“. Aarde taastamise ajal käisime meie saare kaugeimas punktis hülgeid kaemas ja kuulamas. Pärast leidu märkasime, et terve saare ümbrus on uudistavaid hülgeid täis.
Jan, suured tänud! Tänud vahvatele kaaslastele.
Allirahule olen tahtnud minna juba geopeitusega tegelemise algusest peale. Vahepeal olid isegi mõned külmad talved, mil peaaegu oleks juba mööda jääd pääsenud Allirahule. Täna sai lõpuks kevadel ostetud paadiga saare peal ära käidud. Reisi alustasime Roomassaarest ning lõpetasime Vättal Kärsa sadamas. Hülgeid ei näinud. Küll aga nägime mere peal saarest möödumas ühte purjekat.
MCXX. Planeeritud kajakimatk Allirahule ja Abrukale. Startisin Muratsi sadamast koos kohaliku aerutamishuvilise naisterahvaga, kellega kohtusin eelmisel suvel Virtsus praamijärjekorras, kus ta lihtsalt tuli juurde ja küsis, kuhu ma selle süstaga katusel nüüd lähen? Ületusel oli meri peegelsile ja Allirahule sõites saime selgemaks üksteise kogemustest/oskustest - tundus, et me ei pea üksteise pärast liialt muretsema, liiati veel sellise ilmaga. Allirahu võttis meid vastu mugudega, oldi siia tulnud kiiremate ja aeglasemate mootorpaatidega kaunist ilma nautima. Me saime muidugi seletada oma, nende jaoks kipakate aluste, meresõidu suutlikust. Laiul oli mõnus liivarand, kus läks ka kiiresti sügavaks, veidi sai palavusest kosutust. Loomulikult ohtralt lindude väljaheiteid ja jäänuseid, on nad seda ju pikalt omaks pidanud. Aare oli ka, sellega kõik korras ja kauem leidmata nimekirjast nüüd välja visatud. Tõele vastab seegi, et laiult on leida merevaiku, leidsime meiegi. Kuigi eespool küljes hülgeid ei olnud siis tagapool kividel ja väikestel liivaribadel siiski, nende häälitsusi oli aeg-ajalt ka kuulda. Ees ootas pikem üle 16 kilomeetrine ületus otse Abruka lõunaossa, kuid enne käisime siiski ja vaatasime neid hülgeid lähemalt. Kividelt küll sulpsasid meie tulles vette, kuid seal olid päris julged ja uudishimulikud, vast paarkümmend oli neid praegu küll. Sügisepoole aga pidi siin päris kubisema nendest! Oma süstasõitudel olen ka enne hülgeid näinud, nii Hiiumaa laidude juures, kui ka mõned päevad tagasi Viirelaiult Kübarssaare ps-le sõites, kuid nii lähedalt ja sellisel hulgal mitte. Igati tore laid, soovitan, tasub tulla ja võtta siin ümbruse uurimiseks aega!
Kohale saime peaaegu ilma intsidentideta. Vaid vahetult peale sadamast väljumist sõitsime üle võrgu, aga õnneks jõudis meie kapten viimasel minutil mootori üles tõsta ja nii pääsesime vaid kerge ehmatusega.
Laiul suundusime esmalt aaret otsima, mis paljastus loogilisest kohast. Kohe aarde kõrvalt leidsime ka ühe üsna värske välimusega Saku Ice'i pudeli - ei tea, kas viimased leidjad...? Igatahes pole sellest lugu, me võtsime selle taara tagasiteel kaasa.
Ronisime ja vahtisime ringi, mis me vahtisime, aga hülgeid meie kahjuks ei näinud. :-( Pärast kohalik "sadamakapten" rääkis, et neid hetkel polegi, on armukeste juures. :-D
Kui hakkasime laiult lahkuma, saime teada, et oleme ikka algajad meresõitjad küll - tuulepoolsel rannal on küll hea maabuda, kuid lahkudes peksis murdlainetus meid pidevalt kivide otsa. Tõmbasime siis liisku ja jätsime [sookoll7] saarele maha - ülesandega meid lahti lükata ja seni vastu pidada, kuni päästjad tulevad. :-D
Õnneks ei pidanud ta rannal väga kaua külmetama, sai end parasjagu kuivaks väänatud, kui me teiselt poolt ideaalses liivarannas maabusime.
Igatahes oli meeldejääv mereretk - minu esimene (mootor)paadisõit merel! Tänud aarde peitjatele ja taastajale!
Kogu üritus oli mõnus ja tore. Laiul nägime ka hülgeid, aga nemad meist väga ei erutunud ju nad olid siis inimesi ka varem näinud.