Sadulpe

Selline sõna mu sõnavaras puudub, nii et geopeitus arendab ka sõnavara.

Aardega kulus natuke otsimist, aga mõistliku aja jooksul tuli see välja. Aitäh!

Otsisime ja leidsime, tänud aarde eest!

Mõnus jah! See matkamine. Tänapäeval on aarde avamine sama lihtne kui tavaliste karpide puhul, niisiis osa võlu on aegadega hääbunud, kuigi võib täitsa aimata, mis värk hiilgeaegadel oli. Aitäh.

Veendunud uuesti Pardikannu juures et ma olen suht vilets otsija või õigemini leidja, sest otsimise protsess kulgeb ju suurepäraselt, ainult et tulemus nadi, veeresin siia lohutust saama. Natuke läks ikka aega, aga kui vale objekti juurest õige juurde läksin, tuli ka leid. Tänud peitjale metsa meelitamast

Miks ma küll ronin sellistesse kohtadesse? Pardikannu poolt tulles tuli nii kena tee, et isegi oma madala käruga sai üsna julgelt edasi liigutud. Aga liiga julgeks läksin. Viimasel ristmikul oleks võinud ikka auto maha jätta ja jalgade kasuks otsustada, aga kus sa sellega. Ikka senikaua edasi, kuni kivi põhja hakkas. Ja siis tuli reaalsus kohale. Et seda teed teisele poole läbi ei saa. Isegi aardele lähedal sobivasse ümber keeramise kohta enam ei saa. Nojah, egas midagi. Jätsin auto sinna paika ja käisin panin nime sadula vahele kirja. Auto juures tagasi uristasin jupp maad tagurpidi, enne kui keeramise koha leidsin. Huvitaval kombel hakkab põhi taguspidi liikudes tunduvalt paremini maa külge, kui edaspidi, aga enda teada tükke maha ei jätnud ja elumahlad jäid sisse, seega saab järgmises kohas jälle lolluis proovida. Aitäh kutsumast!

Peale Pardikannu aarde külastamist oli loogiline jätk üle Liivamäe liikuda ka selle aardeni. Ka madalale autole oli täiesti sõidetav tee, kõige liivasemast kohast möödasõiduks oli tekkinud alternatiivne rajake. Viimased mõnisada meetrit siiski jalutasime ja aardetops vaatas rõõmsalt oma pesast vastu. Tegelikult märkasime enne seda samblal vedelevat tühja minigripi, mis justkui andis märku, et oleme õiges kohas. Aardekonteineril enam mingit avamise kavalust ei ole, kuid topsik täitsa korras. Aitäh metsa kutsmast!

Tulime tulles otse, tagasi juba mööda teed :) Mõnus mets! Täname

Paar aastat tagasi siin matkateel matkates ilmselt aardekaarti üldse ei vaadanud, kuidas muidu oleks siit nii reipalt niisama mööda jalutanud. Täna matkateel ei olnud, hoopis niisama sihitult metsa all hulkumas. Ja seekord siiski aardeid ka otsimas. Kui varem otsisid pilgud pigem seeni ja suhu sai pista maitsvaid juba punetavaid pohli, siis siin muutus metsaalune mustikasemaks, maiustades said näpud nüüd siniseks. Aitäh.

Tee siia oli kui pikk kulgemine läbi labürintlossi. Metsa meil veel leidub, loodan, et pelletiparunid siia ei jõua.

 1 

Keskendusin mustikatele, mitte aardele. Vähemalt selline tunne oli küll peale seda, kui aare ühel hetkel lihtsalt vastu vaatas. Aitäh!

Tänud peitjale!
Sai tehtud mõnus jalutuskäik Lemulseljalt siia.

Leitud

Proovisime algul ühelt poolt aardeni jõuda aga 800 meetrit enne jäi meie madalale sõiduautole tee läbimine võimatuks. Siis lähenesime teiselt poolt ja seal saime 140 meetri peale. Oli näha kivide kraapimise jälgi teiste autode poolt. Jalutada oli mõnus, kuigi tegime kiirkõndi, sest hakkas hämarduma juba. Tänud.

Leitud

Leidsime vihmasajus suhteliselt lühikese lähenemistee, aare tuli õnneks kiiresti välja. Aitäh!

Alguses leidsin pisut eemalt musta kilekoti ja kahtlustasin et aare on kadunud. Õnneks leidsin ta ilma kotita õigest kohast üles. Oli piisavalt hästi peidus ka ilma räbaldunud kotita, nii et võtsin viimase prügina kaasa Aare korras. Tänud!

Leitud

Suutsin oma madala põhjalisega läbi roomata selle tee, aarde leidmisega läks aega kuna see oli suvalises kohas maas. Tagasi sai pandud lihtsasse loogilisse kohta vastavalt vihjele... Tänud

 4 

Siin sündis päeva pikim matk. Ilm oli pilvine kuid vihmasadu oli õnneks juba mitu aaret tagasi otsa saanud ja metsas polnud ka tuult enam. Ehk igati mõnus kulgemine oli. Oli taas tunda kuidas metsavägi ihusse tungis. Oleks käed viitsinud taskust välja võtta ja näpud laiali ajada, oleks ilmselt mõne pendlimehe teravsilm fikseerinud ka nähtava energiavoo näpu otse ja sügiseselt niiske pinnase vahel. Suures plaanis oli teekond mõnusalt kuiv, ainult ühes madalamas kohas oli vähe suurem loik ja sinna tekkinud muda sundis rajalt kõrvale astuma. Ca 500 meetrit enne aaret vaatasin viimast korda kaarti ning edasi orienteerusin juba mälu ja aarde nime järgi. Vahetult enne aarde leidmist, tekkis küll kuisatus naviseade taskust välja võtta, kuid suutsin siiski selle avalikult lebava karbi ka nulli taga ajamatagi üles leida. Pärast logiraamatu järgi haaramist, tundsin, et käed kuidagi kleepuvad. Järgmine hetk oli asi selge mis seda põhjustab. Aare oli lutsukomme täis ja sinna sattunud niiskus oli neid lahustama hakanud. Kogu karp oli seetõttu seda siirupit nüüd täis. Kes küll sellise tembuga hakkama sai! Pärast nime kirja saamist, kulus nüüd palju energiat asjade puhastamisele. Proovisin kaasas olnud kahte salvrätikut maksimaalselt ära kasutades konteinerile enam-vähem esteetilist sisu luua. Seal vaikselt nokitsedes aga hakkas kõrvu kostuma ca iga 15-20 sekundi tagant kahtlast nohisemist meenutavat heli. Vaikselt kõrvu teritades püüdsin määrata heli tekitajat ja selle suunda. See oleks nagu kostunud kuskilt lähedalt aga samas suunda määrata ei suutnud. Mõtted liikusid selleni, et mõni suurem mestloom on kuskil lähedal. Süda hakkas puperdama ja veri läks keema. Vaikselt hiilisin rajale tagasi ning sealt edasi kiirsammul kauguses ootava auto juurde. Alles mitu peatust hiljem Von der Pahleni aarde juures kuulsin seda sama heli taas. Seekord palju valjemini. Ju see mingi karjääritöö- või tehase tekitatud heli oli mis minule seal metsas kananaha ihule ajas. Ohjah, nõrk on see närvikava mul ikka.

Muidu oli väga mõnus kulgemine, akud said korralikult laetud. Tänud.

Selline nänni sai aardest eemaldatud!!!

Leitud.

Geps tantsis mis ta tantsis aga ma olin ikka kõvem mees :)

Siin läks üllatavalt kiirelt.

Siin läks kuidagi väga kiiresti, tänud.

Selle leidis Maire enne, kui jõudsime korralikult otsimist alustada. Tänan.

Tänu ühele teisele aardele oli vihje arusaadav ja peale natukest ringivaatamist oligi tops leitud. Tänud peitjale!

Kiire leid

TFTC. Lõpp läks kaardilugemisvea tõttu horroriks, aga no naljakas oli kui metsast kord välja õnnestus ennast rapsida. Aitäh!

Ahsoo. Kui vihje endale ära kohapeal tõlkisime tuli ka leid. Tee aarde lähedale on juba tuttav kahe varasema aarde tõttu. Küll püüdsime ka ristmikult veel lähemale saada kuid auto kõrgus ei lugenud. Libedaks ja läbimatuks osutus see lumepudrune tõus. See loll elektroonika takistab ka nauditavat sõitu. Nautisime siis jalutuskäiku ja see oli hea mõte. Tee läks kitsamaks ja ilma 4x me seal oleksime rohkem aega raisanud lähenemisele ja lahkumisele kui aarde otsimisele. Aare niisiis paljastus peale vihje tõlget. Paistis ju tegelikult silma ja oli tõesti ka talvel leitav. Olime EV100 sünnipäeval selle aasta esimesed külalised siin. Suur tänu, et metsa meelitati tavalise aardega. Aare korras.

Autoga sõitsime aarde juurde lühimat teed pidi Lemuselja aarde juurest. Tänu maasturile jõudsime jälle erakordselt lähedale. Aga ei, maasturit ma endale siiski ei taha. Nii muutub ikka väga laisaks ja lõpp kokkuvõttes ka paksuks kui ei matkagi üldse. Viimast lõiku metsa vahel jalutades arutasime mis paganama asi see sadulperse on. Metsa vahel olid mingid kummalised ristküliku kujulised veeaugud aga need ei meenutanud ei perset ega sadulat. Suurima fantaasia korral võinuks seal pärast number kahte perset loputada. See oli ka kõik. Uurisime definitsiooni välja ja nüüd sadulperse lisatud sõnavarasse. Pärast seda oli juba leid kiire. Aitäh peitjale!

Lugesin korralikult kirjeldust enne kui otsima läksime (tavaliselt ma seda ei tee), nii et ootasin erilist karpi. Midagi sellist seal kahjuks polnud. Kas karp on ära vahetatud?

Õnneks oli seal korralikult mustikaid. :)

Tänud peitjale.

Ei saanud me aru, mis selle aarde avamisel erilist oli. Täiesti tavaline, täiesti tavalises purgis.

Tänud! :)

Selle metsanurgaga pidi ju tegema 1:0 või õigemini 3:0. Otsustasime sõita natuke ikka aardele lähemale. Ainuke hirm oli, et minu madal autoke ei pruugi kogu sellest liivast läbi saada aga auto oli tubli. Autoga saime vasti poole kilomeetri peale, siis jätkasime oma jalutuskäiku. Mingil hetkel avastasime, et oleks vaja minna üle kraavi. Mida nüüd siis teha. Kas minna mööda metsarada edasi ja loota, et kraav läheb kitsamaks või minna natuke tagasi ja loota teise kraavi kitsenemist? Nii kaua kui me otsustasine ja jalad muudkui edasi käisid, avastasime, et kraav päris kitsas. Birgit hüppas siis üle, minul piisas ühest keskmisest sammust. Nüüd siis ütlesin Birgitile ka vihje. Ta vaatas ringi ja : "Äkki see? Või hoopis see? Aga seal on ka. Ja see seal on ka päris kena.". Eks tuli jälle telefon tööle panna ja hakata nulli otsima. Seekord see ka õnnestus. Nullis avaldus aare väga kiiresti. Mingit probleemi avamisega ei olnud (äkki oleks aeg siis kirjeldusest eemaldada see eksitav osa?), lugesin ikka korralikult ka logiraamatu pealse läbi, noh kas on ikka õige aare. Liiga lihtne oli see avamine. Aga nüüd siis tagasiteele ja otsustasime muuta teed. Ja mis me avastame? Ei mingit kraavi ja lausa kena tee. Miks me seda enne ei näinud? Sest kahe tee vahel oli 2 meetri laiune heinariba kasvanud. Tänan peitjat, sain ka uue sõna teada.

Ratas jäi matkatee serva ja suundusin aaret otsima. Leid tuli kiirelt pärast sadulperse guugeldamist. Aitäh!

Varemleidnu küll hoiatas, et madalaga pole mõtet lähemale kui 250 m trügida, aga kas ma siis kuulasin... Kui ukse kinni lõin, näitas GPS 79 meetrit aardeni. Aga tegelikult ei ole tõesti mõtet, sest see viimane lõik läheb jalgsi kiiremini ja üleüldse.

Nulli ümbruses keerutasin natuke, enne kui tünder vastu vaatas. Sellega oli kõik praegu lihtne. Nimelugu on küll huvitav. Kui minema ukerdasin, hakkas kõrvalrajalt juba järgmine otsija paistma. Aitäh!

Gps tõi kenasti kohale. Peidukoha ümber nii tugev rada sisse kulutatud, et pole keeruline kohale minna.

Ka siin gps jooksis ringi. Läksime algul aardest 40m mööda ja siis ringiga läbi metsa tagasi. Kohapeal ei saanud aru, mis kirjelduses mainitud on, enam pole midagi mõistatada. Siit sai otse pardikannu poole sõidetud.

Läks ikka natuke rohkem aega seal metsas, kui oleks võinud. Avamisega probleeme ei tekkinud, justkui tavaline. Peale aardeleidu nägime ka väikest vihjet :D Aitäh!

Esiteks oli väga põnev 4x4 matk. Teiseks, see karp. Tuli meelde tujurikkuja sketš, kus oli ka, et seda karpi ei saa lahti teha, mille vastuseks tuli, et a see käib teiselt poolt. Ma ei saanud aru igatahes. Võibolla karp siis talvepuhkusel. Peesid oli terve mets täis. Tänud juhatamast

Peale vihjet sain logi raamatusse kirja.Täname

Matkaraja otsustasime läbida autoga:D.,,Pardikannu´´ aarde poolt autoga selle aardeni viiv tee on täitsa mõnus( saab tõenäoliselt ligi ka keskmisest natukene kõrgema linnamaasturi taolise relvaga), viimased 15 meetrit tuleb küll jala minna:) Leitud ja logitud, aitäh. Küll ei saanud aru aardekarbi erilisusest, kuna avanes täiesti tavaliselt, ilma mingisuguse trikita.

Geopäeva viimane aare. Oi kuidas mulle meeldib looduskaunites kohtades pimedas liikuda, valgustuseks kolme peale vaid üks taskulamp. Selles ei ole muidugi peitja süüdi vaid ikka ise. Kohale me saime ja aarde kiiresti leidsime. Lõpuks tuli veel pimedas ja kitsal metsarajal auto ümber keerata. Aitäh.

Pikk geotuur sai siin väärikalt lõpetatud :)

Tänud peitjale ja kõigile matkakaaslastele toreda geopäeva eest!

Lihtne, kiire leid pilkases pimeduses, tänud!

Metsas mütatud ja aare leitud, avamine mingit vastupanu ei osutanud. Tänud.

Tänud peitjale mõnusa jalutuskäigu eest juba hämaras metsas! Praegu loen, et karp keeruline ja avamine nutikas... ei pannud tähele?

00991

Väga kiire leid ei olnud. Ilmselt tundus aeg venivat ka tohutu parmude koguse tõttu. Kohapeal saime teada, mis asjad need sadulped on. Tänud!

Matkata on tõesti tore ning Oandu - Võsu - Viru raba - Järvi järvede lõiku oleme läbinud ka enne, kui tekkis Oandu-Ikla matkarada. Kuid autoga nii kaugele metsa minna ei ole eriti hea mõte. Algul plaanisime küll jätta auto teede ristmikule rannaastangu juurde, kuid hiljem tekkis hasart aardele lähemale saada. Kündsime esistangega maad ja lõpuks jäime kinni. Naiste nobedad näpud kookisid tee seest välja mitmeid kive ja õnneks pääsesime kõik tervelt välja. Edasi läksime jalgsi. Ei saanud hästi aru,miks oli aare matkarajast nii palju eemal, kuid see-eest nägime loomade urge ning rabaveega oja ja esimesi mustikaid. Aaret otsisime tükk aega, sest Silveri ja Tarmo mõõteriistad juhatasid meid erinevatesse kohtadesse. Otsisime mingit sadulamoodi asja, kuid midagi sellist ei märganud. Täitsa ime, et Tarmo märkas hämaras peidukas musta kilekotti! Vahetasime nänni, lisasime pliiatsi. Kuueristile minemast loobusime, sest saime täna seiklusi juba piisavalt.

Tänud aarde eest!

väris suur urg

Leitud. Aardes pole kirjutusvahendit.

Leitud. Aitäh!

See aare on alati jäänud tegemata. Kord ei viitsi, siis on halb ilm jne. Autoga pressisime päris lähedale ja lõpu läksime jala. Aare sulandus päris hästi ümbrusesse. Aitäh!

Mõnus jalutuskäik sügiseses metsas, õppisime uue sõna ka ära. :)

Aarde avamine nuputamist ei nõua, tuleb täitsa niisama lahti.

Osa jäi arusaamatuks, kuid seal aitas vana hea katse-eksitus meetod.

Üks mõnus jalutuskäik meie järjekordsel geopäeval. Erki lasi meil natuke lolli mängida, enne kui teada andis, et aare juba veidi aega ta nina all on. :D Lahe konteiner!

Seal ei oodanudki, et telefoni geps midagi näitaks. Otsisime "loogilistest" kohtadest. Korraga märkasin, et Erki küll otsimisega ei tegele - see viitas sellele, et ta on leidnud. Minu jaoks täiest mõistmatu, kuidas ta suudab seda teadmist endale hoida. Koodimurdmisega hakkama ei saanud - seda lähme lähiajal ühte põgenemistuppa harjutama. Samas ei takistanud see logimist. Karp meeldis, aitäh ;) Lisaks sain sõnavarasse uue sõna, mis Käsmu punkri juures juba kasutada sain.

 1 

Männimets on ikka jube mõnus võrreldes lehtmetsaga. Saab inimlikult liikuda ja ringi vaadata, ei pea koguaeg otsima läbipääsu kohti. Jalutades aardeni sõime mustikaid. Peale meie olid mõned inimesed neid korjama saabunud. Tundus, et aardega pole kõik päris korras, lähemalt peitjale. Aitäh

Väike jalutuskäik nutitelefoniga kergelt ringi tiirutades viis meid lõpuks õigesse kohta. Hetk nuputamist ja juba Jürgen logis.

Kood murtud ja logi kirjas

Jälle üks koht, kus meeldiv sai ühendatud kasulikuga. Leid ei tulnud eriti kiirelt, kuna enne oli vaja teatav kogus mustikaid ära konsumeerida. Nii siis sai söödud ja muuseas vaadatud siia-sinna. Lõpuks ta sealt vastu vaataski. Aardekarbi avamise tegid ladusaks Anna osavad näpud. Mina oma töntside sõrmedega ei saanud kuidagi hakkama. Täname!

Leitud! Aitäh!

Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname õue kutsumast!

Meie saabusime konteineri juurde kand ja valvas nii umbes 3 km kauguselt, mööda teed mis täsi kitsede puhtaksnäritud rindkeresid, justnimelt risti ja teele langenud puid. Ja loomulikult üks osa teest täis sooje Oandu Ikla makrajal matkajate jalajälgi. See et see asi sellist nime kannab oli mulle uudiseks aga alati on tore kui päev sind paremaks ja targemaks inimeseks teeb. Meie jaoks täitus sellega 2 aastat geopeitust. Toredad aastad on olnud umbes 1650 leiuga, tänud kõigile peitjatele nii kodu kui välismaal

Jalutasin mööda teid ja sihte Ilumäe tee poolt aardeni. Lihtsam oleks muidugi mööda matkarada Lemuselja juurest olnud jätkata, kuid seda teed ma olen juba läbinud. Aru ma ei saa geopeituritest, kes siia autoga trügivad nagu mõningatest logidest järeldada saab!? Kuhu Te tormate? Võtke endale aega, jalutage ning nautige loodust! See, et tee kannatab sõidukiga läbimist ei tähenda, et seda peaks ja võiks teha, seda enam tegemist on matkarajaga! Ei pea ju kõikjale märke ja takistusi panema, mõelda võiks ka!

Läks palju aega enne kui aarde kätte sain.

Tänud peitjale :)

Logiraamat oli päris märg kahjuks. Samuti pole ma veendunud, et seal kõik on täpselt nii kui peab, nii et omanikul tasuks üle vaadata. Muidu täitsa äge teostus, tänud! Teel aardeni avastasin tee ääres huvitava langenud puu (lisatud pilt), see on tõesti tõsine täpsuskukkumine - ühe kasvava puu tagant, teise puu eest ja kolmanda puu tagant, ja niimoodi, et kõigi kolme puu tüve vahele kinni jäänud. Wow.

Selle aarde juurde jõudsime pimedas, aga ei tahtnud teda võtmata ka jätta kui juba nii lähedal olin. Tee oli küll kõver, aga liikuri jaoks siiski talutav. Esimese hooga arvasin, et saan ka vihjeta hakkama, aga mehhanism oli kvaliteetne ja vihjega sai kiiremini. Aitäh peitjale.

Oli juba kottpime ja selle päeva viimane aardeotsing. Metsaelu ilu nautimisest enam midagi eriti välja ei tulnud, kuid pimedas omaette lahe aardele käpp peale panna. Suhteliselt kiiresti tuli ka leid. Tanelil juba välkmõte, kuidas avada ja nii see karp varsti lahti oli :) Aitähh peitjale.

Nojah, selle kohta ei oska miskit kirjutada. Midagi ei juhtunud peale leidmise.

Mnjah, lõpuks leitud. V:-J: pudeliavaja. Tänud peitjale.

Teised usaldasid kaarti mina tehnikat,eks arvake ära kes aarde esimesena leidis.

Georada viis karbini.Avamine oli natuke raske aga sai ka see takistus ületatud.

Vahva aare.Tänud!

Aardekirstu leidsin kärmelt. Kuidas aga avada? Õnneks olid abivahendid saadaval ja meil õnneks 20 näppu seda ohjamas. Nii alistus ka aardekirstu avamise mõistatus.
Väga lahe! Meile meeldis mõnusalt!

Vihje tundus kuidagi puudulik, või siis jäi meil mõistusest puudu. Vajalik teave ei tahtnud kuidagi tulla, katse-eksituse meetod lõpuks aitas. Aitäh!

Teel aarde juurde õnnestus Oandu-Ikla matkarajal kohata kahte väga väsinud moega matkajat. Kuna inimesed olid istuvas asendis, siis kahjuks jääb teadmata kummas suunas liikumine toimus. Kardetavasti oli kohale tuldud Iklast ning see väärib suuremat aplausi. Ometi säilib ka võimalus, et alustatud oli Oandult ning sel juhul oleks seal olnud paras koht matk poolili jätta kui juba nutuvõrud ümber suu. Aardekarbiga oli tubli pusserdamine enne kui nimesid sai kirjutama hakata. Õnneks olime edukad pusserdajad.

Kuupäeva õigsuses pole enam kindel, aga leid tuli suht ruttu ja karbiga sai poolkogemata hakkama. Teritasin pliiatsi. Aitäh!

Teel aardeni kohtasime eelmist leidjat. Aarde nimi just üleliia pikka otsimist ei tõotanud ja nii ka kohapeal läks. Karp oli parajalt kiuslik, aga saime siiski logi kirja. Tänud!

Lemuselja poolt tulles jäi auto 900 m peale. Tee hakkas järjest liivasemaks ja pehmemaks muutuma. Soo-oh, või sedasi. Õnneks oli olemas ka vihjetops ja karbi sai ettemääratud viisil lahti. Vahepeal tuli kõvasti vehkida ja keemiarünnakut teha. Aare kauaks üksi ei jäänud, ära minnes tulid järgmised otsijad vastu. Tänud peitjale.

Trügisime mööda tihedat metsa, geps näitas aiateibaid, mustikaid oli palju ja lendavaid olevusi ka tiirles hirmsasti. Geps võttis alles siis õige suuna kui meil juba pee leitud. No mida .....jälle miski peavalu. Õnneks läks ruttu. Mina polnud seda väljendit enne kuulnud, eks jälle kopika eest targem.

Täiesti lahe asi minu jaoks. Üritasin seda tünni niisama koba peale avada aga abivahendi kasutamine oli lihtsalt nii lahe, et ma ei saanud seda kasutamata jätta. Aitäh.

Siin oli keegi enne meid seeni korjanud ja lisaks aardele hulga sääski metsa kutsunud. Tegime kiirelt :)

Juba tuttavad rajad eelmise suve rattamatkast Iklasse. Osadest vidinatest ei saanud aarde juures päris hästi aru, aga sellegipoolest saime ta suht lihtsalt lahti. Aitähh!

Päeva "Otsides päikest" viies aare. Vihma kallas ja kraade oli endiselt 8.
Logistasin autoga ka kuskil 80 m peale ja läksin siis jalgsi edasi, mõeldes, kuidas ma pärast autoga sealt taas minema saan. Hirmus vaikne oli, kui välja arvata vihma pladin. Kalpsasin peidukani, tõmbasin karbi välja ja.... Eh, misasja? Vajusin läbimärjale samblale istukile ja asusin koti sisu põhjalikumalt uurima. Tükk aega istusin ja nikerdasin, sel ajal kui vihm mulle rahulikult krae vahele sadas. Ja siis kui juba hullult külm hakkas, sain lõpuks logida ja auto poole joosta. Džiises, sellise ilmaga panevad taolised aardekarbid küll kannatuse tõsiselt proovile. Oli tahtmine juba logimata jalga lasta. Kuid tänud.
Autoga sain ka kuidagi minema, olles pool teest tagurdanud.

Tänase päeva viimane aare. Väike tüdimus-väsimus hakkas juba tekkima ja seetõttu sai sõidetud autoga nii lähedale kui võimalik – ca 80 meetri peale. Aga seda viimast otsa madalamat sorti sõidukile küll ei soovita. Aga aardest. Eks ta veidi selline omamoodi ole, peab ütlema et mitte minu lemmikud, aga maitseasi. Lihtsalt pikk päev selja taga ja kõik ümbruse sääsed jõudsid selle aja jooksul, mis ma seal veetsin, kohale lennata. Ilmselgelt on seenelisi veel vähe ja kõik doonorid on tiivuliste poolt väga oodatud. Ja sääsetõrje jäi ka uuendamata enne metsa siirdumist, varem pealepandu hakkas oma mõju juba kaotama.... Aga leitud ta nüüd on.

Mina muudkui hämaras vaatasin, et need sadulpersed on lähenevad karud :D

Täitsa imestan, et seekord kontakti puukidega ei saanud... Paras võsa,kuid emotsioon oli vahva :) TFTC :)

Leitud

Otsimine võttis ikka aega ka aga leidsime :)

Kui aardele nime andnud sõna sügisel mingis televiktoriinis kui Lääne-Virule tüüpilist esitelli, siis minu eluaeg sealkandis elanud ema võttis suisa telefoni ja tahtis teada, kas mina olen varem sellist terminit kuulnud, et tema küll ei ole. Aga eks ennegi ole olnud, et telekas teab paremini kui kohalik. Olgu, egas kõike peagi alati sõna-sõnalt võtma. Maastikuautot meil kasutada polnud, tavaliselt linnakast piisas, et jalutuskäigu kaugusele jõuda. Ja noh, mõelda tasub ka, mitte ainult nina gepsus ringi kimada. Nulli lähedal oli neid saduldatud istmikke omajagu, aga koordinaat on kenasti täpne - 2 m ehk, mitte rohkem. Karbike oli mõõdukalt vandaliseeritud, minigripp lõhki ja logiraamatust lehed väljas - ehk on tõesti siis overkill natuke sihukese tihedalt külastatava koha kohta ;) Aga aitüma näitamast, seeneajal tagasi!

Oh, see aare oli küll ilusti öeldud karu tuharas :) Kes plaanib autoga läheneda, siis paraku vaid maasturiga :) Aga seal metsas oli kuidagi väga kõhe, kuulsin igast hääli ja kohati ikka kohe väga hirm, kuid aare käes ja sadulpersele ka tähendus antud:)

Väga lahe peidik. Natukene keeruline oli lumetormis seal asjatada, aga õnnestus :)

Selle õige sadula leidsime lihtsalt. Karbi avamiseni jõudsime koos Mardiga ka üsna kiirelt, kuigi minul oli avamisjuhiseid nähes algul üsna lootusetu pärdiku tunne. Kui esimesest ehmatusest üle sain, oli Mardil vaid avamise rõõm. Vahva laegas. Tänud

Teel aardeni oli ikka lund põlvini. Õnneks aardepaigas lainetas vesi. Geps vuras metsa all omapäi ringi ja sekunditki paigal ei püsinud. Nullile kõige lähimas kohas soovisime geosõbrale telefoni teel Head aastapäeva ja sekund hiljem torkas ka aare silmad peast välja. Max 3 minutit tagasi seda seal ju ei olnud! Veidi pusimist karbiga ja olidki nimed kirjas.

Jälle üks ilus koht matkatee veeres, mida saab külastada. Jätsime auto geoparklasse ning edasi sammusime. Õige koha suutsime küll määratleda, aga aarde väljameelitamine võttis ikka aega. Vahepeal Margus istus mättakesel ning luges eelmiste logisid, et ehk saab tarkust juurde ammutada. Tulemuseks oli ikka see teadmine, et koht on õige - jääb üle vaid leida aare. Minule tundus juba üsna lootusetu, kuid Lõpuks Margus selle otsitava välja sikutas. Tore aare, meile meeldis :)

 2 

Siia jõudsime juba üsna pimedas. Auto jätsin igaks juhuks suhteliselt kaugele ja kasutasime mu kodus tehtud eeltööd: olin kunagisele orienteerumiskaardile (Laviku varasem kaart) joonistanud õigesse kohta ringi. Siim orienteerus meid kohale :) See oli päris lahe, kuidas me kõndisime luiteharjal mööda metsa ja siis ta hüüdis mingil ajal väga õnnelikult: "Leidsingi sihi!" Sihist oli alles helesinine mälestus... kuidagi võis puude latvade järgi siiski aimata, et kunagi on sealt põhja poole siht olnud. Alguses saime enam-vähem aru, kust siht lõuna poole läks, aga peagi kadus igasugune aim. Kompassi ka polnud, eks siis orienteerusime kraavide ja kõhutunde järgi. Lõpus oli neid sadulpersesid rohkem, kui me pimedas läbi vaadata tahtsime. Oleks mul ometi aardekirjeldusest meenunud see põlve kõrgus, oleks palju lihtsamini läinud. Esimesed 2 vaadatud kohta ei viinud sihile, kolmanda juures läks paremini. Igatahes polnud seal midagi, mis eristuks tavapärasest. Kui ma kogemata näppudega konteinerit tabasin, siis saime õnnelikult ohata - leitud! Avamine polnud probleem, raskem oli pimedas tagasi peitmine. Loodetavasti jäi püsima. Tagasi tulime juba mööda teed ja Siimu soovil arutasime Eesti metsloomade talviseid elukombeid ja aegu, millal vanad loomad oma poegi kaitsevad... ega see pimedas metsas kõndimine linnalapsele nii harjumuspärane ole. Aga auto oli olemas ja nüüd kodus akna taga koputavat vihma kuulates on hea siin muljeid netti talletada. Aitäh!

Sõitsime ka autoga peaaegu nulli, nii mõnikümmend meetrit jäi jala minna. Lõpus saime aru, miks Karuonul põnev oli, aga meil nii põnev ei olnud, ju siis oli meie sõidukil vähem inimesi transpostida. Nullis läks aga "lõbusaks": sobivaid objekte hulgi, jalge all lirtsus vesi (kummikuid pakiruumist ei viitsinud muidugi kumbki jalga panna) ja peidikut ei kusagil. Kaotasime lootuse ja tahtsime teada saada kui täpne või ebatäpne koordinaat võib olla. Neli esimest katset helistada ebaõnnestusid: sattusime kas väljalülitatud telefonidele või kõneposti. Lõpuks saime abistava vihje koos peidiku juuresoleva eritunnusega. tegelikkuses osutus see eritunnus eksitavaks, mis tegi otsinguala veel suuremaks. Lõpuks, kui mina olin igasuguse lootuse kaotanud, vaatas Urve veelkord korduvalt otsitud kohta ja hurraa - seal ta oligi. Logisime ja arutasime, et kaua see peidik kestab, aga kumbki meist ei ennustanud sellele kohale pikka iga. Täiustasime peidiku konstruktsiooni käepäraste vahenditega ja saime konteineri suhteliselt püsivasse asendisse. Loodame kõige paremat ja ei soovita madalapõhjalisege ligemale kui pool kilomeetrit sõita.

Tänan!

 1 

Siin oli juba päris pime, eriti nende suurte entide all. Autoga saime üsna lähedale, kuigi lõpus oli Aarel.. põnev :-) Tegime hanerivi nullini, aaret sai ikka otsida ka. Kenakesed tulevased jõulukuused igal pool tihedalt koos. Õnneks lund polnud, nii et silmasin siiski õiget kohta. Kas aare sinna tagasi pannes ka püsivalt pidama jäi, pole liiga kindel.
Aga alles aarde leidmise järel hakkas nalja saama. Mina pusisin ülesannet ettenähtult ja legaalselt murda, Miki püüdis häkkida. Õnneks saime tiimitööna vajalikud paroolid kätte ning aare avas end kui nõiaväel. Lõpp hea, kõigil hea.
Aare tip-top korras. Aitäh lõbusa kohapealse mõistatuse ja toreda aardekarbi eest! Ja see mets, see oli nii võimas ja vaikne. Oli rahulik aardeleid.

 2 

Pimedas metsas on ikka põnev otsida, eriti kui sul taskulampi pole ja koperdad ringi nagu takus kana. :) Paavo vaatas abivahendeid, Miki muukis karpi lahti, õnneks saime karbist ikka jagu (mitte otseses mõttes muidugi, konteiner jäi terveks).

Peale lähedaloleva aarde asukoha kindlakstegemist sai siia aarde juurde tuldud. Väike kutsu Retti oli selleks ajaks juba väga väsinud ja jäi autosse magama. Ülejäänud seltskonnaga sai natuke aega nullis ringi uuritud. Ja veidi kaugemalt ka. Eks see peidik veidi kummalises kohas tõesti asetseb. Vihjest saime ka sotti ja nimed logiraamatusse kirja. Aitäh aarde eest! EVEJ

 2 

Viimasel ajal on tihti juhtunud nii ,et televiisor on mul kodus vaid kaunistuselement, no ei ole meeles teda käima lülida. Nii jäävad tihti paljud huvitavad saated nägemata. Kui selle aarde poole teel olime selgus, et ma ei teagi , mis asi see vihje endast kujutab. Alex tundis end kohe väga targalt, oli tema ju alles hiljuti meedia vahenduselt just sellest kuulnud ja nüüd oli autos nalja rohkem kui meelejahutajas. No teadupärast on naistel ju asjadele oma loogika ja nii ma siis hakkasin pakkuma oma loogikast lähtuvalt, et mis see vihje võiks tähendada. Kuskil kuklas aga kummitas, et kunagi olen ju seda sõna kuulnud, noh jah, eks ma ka ju poolkohalik, kaugel see mu sünnikodu sellest kohast on, aga jah no ei tekkinud mingit seost. Nii saigi vähemalt pool teed Alex naerda minu pakutud teooriate üle, mõned olid tõesti veidi "kummalised" :P. Aga no mida lähemale me kohale jõudsime, seda vähem oli jäänud variante. Ja lõpuks kostus - sul on õigus :D. No ja kohapeal oleks mul ilmselt kohe meenunud, mida see sõna tähendab... eh lapsepõlv on ilus aeg ju :D. Üritasime siis asju mitte ära kaotada ja kribasime oma nimed kirja. Tänud matkateele kutsumast.

 4 

No ei tulnud eile und...öö hakkas otsa saama erinevat tarkust ammutades ja viies hommikutund tiksus. Silmad avanesid kell üksteist päeval ja sama hästi oleks võinud nad uuesti sulgeda:vihm, udu ja simaruke tuultki. Pitsu aga piiksatas allkorrusel nagu põrsas aia vahel ja tuli kark alla ajada. Koer õue, kohvitass ette, arvuti käima...ekraan kräunatas(tsiteerin): mul täielik masekas [11:31:03] , sellise ilmaga ei saa end kuskil laadida ka ...

maigutasin vaid ja mingi üüber lõhkumine hakkas ukse taga ning neljajalgne vaatas mulle sisenedes nii etteheitvalt otsa, et kulla peremees, sellise ilmaga ei aja isegi hea inimene koera õue aga sina??? Kohmetult lonksasin veel kohvi ja pakusin ekraanile, et läheks äkki loodusesse kuna kodus tundus ees ootavat tõsine pilkude duell ja paras urin, kuna kondi olin kah unustanud eile osta. Ainus tingimus oli, et H2O peab kvalifitseeruma looduseks...kuramuse kiirelt sain nagu altari ees vastuseks jah ning oligi päev tehtud :P. Kodust lahkudes saatsid mind tuppa jäävad unised silmad ja tundsin end taaskord hea inimesena. Siia metsa jõudsime siis umbes täpselt kell kaks ja kogu tee sai kaaslane mõistatada mida vihje tähendab. Juhuslikult olin ise mõni päev tagasi saanud massimeediast teada tähenduse ja nii ma kiusasingi teda, kuniks 8km enne sihtmärki tuli pihtas-põhjas vastus. Nulli lähistel oli nii mõnigi sobilik valik aga piinlikult palju aega õige leidmiseks ei kulunud, ning peagi olid ka nimed kirjas. Päeva esimene aare tuli päris lihtsalt :) Aitäh peitjale!

 1 

Uus aare kutsus taas Lahemaad avastama. Loodus on seal tõesti võimas! Metsas palju tuulemurdu, aga jäetud metsikuks, mitte masinatega peale mindud. Looduskaitse toimib ja see on hea! Aarde võimaliku asukoha aimasin juba eemalt tulles ära. Peidupaik oli minu meelest siiski natuke kummaline. Ei tea, kui stabiilne see "pesa" nüüd on? Karbi avamisega probleemi polnud. Vihje sain kätte ja see aitas. Kirja läks teine logi kell 11:43. Tänud peitjale!

Aitäh! Soovin sellele õblukesele karbile pikka iga ja loodan et ta geovandaalide kätte ei satuks.