Magusaid poste

Ei õnnestunud leida. Saime ka peitjalt kinnitust et aare on kadunud.

Tundub, et on kadunud.

 4 

Lõpuks on kätte jõudnud need 3 päeva, kus maas on lumevaip ja mets on nagu muinasjutus. Reklaamisin, mis ma oskasin, neid lõunamaa mägesid ja haruldast muinasjutumetsa, aga kuna ükski geopeituritest vedu ei võtnud, siis tuli ise ohjad haarata. Niisiis hakkasingi juba eelmisel õhtul peret järjekordseks väljasõiduks ette valmistama.
Mugudega pole nagu teiste sõltlastega, et pane täpp kaardile ja juba jookseb. Tuli teha kompromisse - võsa=EI, väiksed teed=EI, palju aardeid=EI, pimedus=EI. Vastutasuks lubasid nemad aktiivselt kaasa tegutsed ja mitte vinguda. Kõik olid rahul ja reis võiski alata!
Esimese peatuse tegime selle aarde arvatava peidukoha juures. Mõistatus istus mul ikka pikalt seal mõttelises ignooris ja on siiani Põlva viimane leidmata aare. Teooriaid sai aastatega arendatud missuguseid, kuid kindla kohani ükski ei viinud. Muhu all oodates sai suvel lahendamiseks vihjet küsitud ja no siis ei olnud enam midagi keerulist. Täitsa loogiline ju! Niisiis oli üldse ime, et siia liitsõna juurde teadsin tulla :D
Autost välja astudes oli esimese probleemiks see, et kellelgi peale minu polnud läbi nii sügava lume minemiseks sobilikke saapaid. Oh jah, mugud :D Läksin siis ise ja tõdesin, et ega isegi kahekesi seda seekord kätte ei saaks. Teised olid õnnelikud, et saapad kuivaks jäid ja mina panin aarde tagasi mõttelisse ignoori, vähemalt mõneks ajaks.

Aliase lahendasime ilusti ära, kuid kohapealt aaret leidnud pole. Oleme käinud mitu korda otsimas ning ei teagi kas tuleb puudu pikkusest või on aare kaduma läinud. Iseenesest oleme pikad tüdrukud ning tippu ulatusime päris kenasti.

Seekord isegi leidsime õige asja, aga kätte ei õnnestunud saada. Kas oli kinni külmunud või miskit muud viga, väga kõvasti ei julgenud sikutada ka. Võtame teinekord asisema abivahendi kaasa ja üritame veel kord.

 1 

Ise ei osanud selle asja kohta mingeid teooriaid aretada. Andsin käsu kaaslasele kui kohalikke olusid rohkem tundvale. Ühe teooria ta mulle esitas, aga see ei tundunud üldse loogiline, nii et laitsin kohe maha. Asi jäi veidikeseks laagerduma, kuni sama teooria aegu hiljem sinnakanti sattudes jälle päevakorda tuli. Tõsi küll, minu jaoks väikese täiendusega. Arusaamine võttis aega, aga siis mingi hetk plahvatas, et siin on ju raudne loogika ja miski muu see olla ei saagi. Läksime siis kohe kontrollima. Mida rohkem edasi, seda enam süvenes tunne, et see lihtsalt pole normaalne ja miks peavad muidu täiesti normaalsena tunduvad inimesed nii käituma. Eelviimasena kontrollitud kohas silmasime eemal politseiautot ja viimasesse punkti liikudes kihutas see järsku meile vilkuritega sappa. Ausalt öeldes ei pannud see mind imestamagi. Õnneks olid neil siiski kuskile mujale kiire. Olen endiselt arvamusel, et teooria on õige, ju siis kaetas geopimedus seekord silmad ära. Varsti jälle.

Jälgi oli magusate postide juures palju. Otsisin silmadega aga liigseid sirutus või ronimisliigutusi aarde olemasolu kontrollimiseks ei hakanud tegema. Põlvamaale peab nigunii jalgratta või redeliga tagasi tulema, siis on siin vähemalt üks punkt veel mida otsida. Sellega lõpetasin oma üle kivide ja kändude läinud päeva ja läksin suusakeskusesse magama. Oi kui hea uni tuli

 1 

Silusin magusaid poste ühes kohas, seejärel teises kohas. Siis läksin silusin ühtesid poste, mis minu arusaamist mööda väga magusad ei tohiks olla, kuid ikka ei midagist. Võimalik, et ma asjast täiesti valesti aru saanud....

 1 

Maalime ühe ilusa sinise lõusta ka.

Viimati Postiteel kohtudes poetasid Ave ja Marko ühe väikse vihje, mis aitas kaarditööd veidi lihtsustada ja andis peagi vägagi sobiva kandidaadi. Täna sattusime äikesepilve jälitades sinnakanti ja otsustasime veidi uurida. Poolteist tundi urgitsesime ja turnisime igasugustes kohtades, aga edutult. Üks koht jäi veel sobiva varustuse puudumise tõttu korralikult läbi käimata, aga kui seal ka ei peaks olema, siis võtab küll üsna nõutuks. Nagu nõela heinakuhjast otsiks...