Peitis 12.09.04 Kaido, Indrek ja Kaido(2) Reisijututoast [kaido]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peidetud sai aare ühe tüüpilise männi kõrvale, lähedal on mitu merre suubuvat allikat.
Aare asub Taani Kuninga aia servas. Kord oli Taani kuningal tütar, keda ei õnnestunud kuidagi mehele panna. Nimelt huvitasid teda meeste asemel hoopis teised naised. Kuningas vihastas ja saatis siis tütre saarele asumisele, aga et tal igav ei hakkaks, andis kaasa hulga seemneid ja taimi. Nii see aed tekkiski.
Aardesse panime piparmündikommikarbi, võtmehoidja, rinnamärgi, kingapuhasti, Microsofti visiitkaardihoidja, SLO tulemasina, südamekese. Konteiner pole väga suur, pigem mini kui maksi.
UUENDUS: AAre asub maapinnast kõrgemal, pigem mikro kui mini. Kaevata pole vaja. Maskeering samast materjalist, kui alguses.
Vihje: Käbid (taasta maskeering samamoodi, kui aarde leiad).
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.reisijutud.com/node.php?id=1300
Aarde sildid:
väikesaar (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCKJ8E
Logiteadete statistika:
97 (79,5%)
25
5
3
5
1
0
Kokku: 136
See aare tuli päris kiiresti. Pärast sai veel aega veedetud mere ääres :)
Kirjeldus käiks nagu mõne teise aarde kohta, seda suuruse ja aarde sisu ja raskusastme osas. Või on aegade jooksul miskit muutunud. Igatahes aardetopsi leidsin kiiresti, see on pigem suuruses, mis tavaliselt mikro ja kirjelduses olevat see tops ära ei mahutaks. Leitud-logitud, rannavaade imetletud. Aitäh peitjale!
Argo juurest suundusime selle aarde juurde. Panime nimed kirja. Aitäh peitjale!
Rattad jäid Argo juurde ja tegime väikse kõrval põike mere äärde. Tänan.
Oi, kui kurb saatus sellel tüdrukul oli. Mitte et mulle see saar ei meeldiks, aga usun, et ykskõik kuhu sunniviisiliselt tulla pole meeldiv. Aare oli korras ja lihtsasti leitav. Aitäh!
Tegime kõrvalepõike randa, logisime aarde ja nautisime vaateid. Aitäh!
Tänase päeva hommikune esimene aare. Meri oli hommikul vaikne, pilvede vahelt piilus päike. Imeliselt ilus hommik ja boonusena leidsin ka aarde, mis mul kahel varasemal korral oli jäänud leidmata kuna aare oli nendel kordadel kaduma läinud.
Võtsime väikse vihmase aarde otsimise retke ette ja see oli esimene ning sai leitud väga lihtsalt.
Naissaare kuues. Liikusin GC äpi abil ja see tegi tõsise karuteene: GC vihje ei päde, küll aga pädeb GP vihje, samas GP pildid ei päde peidukoha ega karbi olemuse osas.
Igatahes tiirutasin kõvasti ringi ja vahtisin kohtadesse, kuhu ise peidaks ja kui juba loobumise mõtted hakkasid pähe tulema ning väike vihmasabin algas, läksin ja võtsin uude kohta taastatud topsi oma pesast välja.
Sõbranje jäi eelmise aarde juurde uudistama, ma lubasin teha kiire kõrvalepõike. Kalpsasin oma kummarites nagu jänes aardeni. Peiduka raskusaste küll täitsa hirmutas, kuid õnneks geojumalad suht esimest ja viimast korda halastasid ja näitasid asukoha kätte.
Seekord läks olulisemalt lihtsamalt, kui eelmisel korral, mil aare oli kadunud. Kuigi aare ponud küll silmade kõrgusel - või noh, oleneb kelle silmade kõrgusel - ja maskeeringuks polnud ka käbid. Selle viimase puuduse likvideerisime. Iseküsimus on muidugi, kaua need seal püsivad.
Mäletan kunagi seal punktis sai mingi aare leitud aga see siin on juba uus leid.Leitud Naissaare seenetripi käigus .
Jätsime selle nö ööbimiskoha lähedaseks ööaardeks. Merevesi oli jube külm,prr.. ujumiseks seda just nimetada ei saa, pigem sups sisse-välja. Veidi puhatud, läksime pimedas aaret otsima. Kaupo ei lubanud taskulampe põlema panna, et oleks natuke väljakutsuvam;) Me Silveriga kuulasime korralikult sõna kuni saime lõpuks loa siiski valgusallikaid kasutada. Seejärel tuli leid pisut lihtsamalt ;) Täname.
Laarger püsti pandud, higi jääkülmas merevees maha pestud, kõhud täis muljutud ja gramm promilliga unerohtugi hinge alla tõmmatud, jäi veel järgi üks lähedal asuv jalutuskäigu aare noppida. Kaupo veel pakkus välja, et nagu võiks ilma lisavalguseta seda lihtsalt õhtupimeduses otsida. Kiirelt sai ta aga oma vitsad ja sai oksaga silma pihta. Loobusime õnneks sellest rumalast mõttest kiirelt ja läitasime valgusallikad. Ma olin täiesti kindel kuskohast aaret otsida, meelde oli jäänud vihjepilt mis oleks pidanud mulle eelise andma. Aare oli aga vahepeal vähe kõrvale rännanud, seega võttis otsimine ka natuke aega. Pärast uue info laekumist, tuli ka leid kiirelt.
Tänud.
Mulle meeldib kui telkimiskohast jalutuskäigu kaugusel on aare. Selle aarde jätsime seepärast õhtuks. Kui päev otsa aardeid lammutatud siis mõtlesime, et proovime pimedas ilma taskulampideta üles leida. Midagi ei näinud ja umbes kobasime. Kui aga pidin oksa silma kõndima siis rohkem ei tahtnud proovida. Huvitav, et nii vana aare sellises kohas, Naissaarel on palju huvitavamaid kohti.
“Kus see nullpunkt nüüd ongi? Siin. Kust siin nüüd siis otsima peaks hakka... Juba leidsin!”
Tore oli veel üks täpike roheliseks saada, aga see tuli liiga kergelt. Paistis kohe välja. Aga seda rohkem jäi aega ümbrust nautida. Mõne meetri kaugusel on üks tore mänd, mille oksad on nagu trepiastmed. Kõrgustest loodust nautida on parim. Kes tahab, võib ka kivikuningaks hakata.
Eee... Ma olen nüüd veidi segaduses. mismõttes pigem mikro? Mismõttes nii suur raskusaste peidukohal?
Teel aardeni imestasin, kui palju on siin ikka põdrasammalt. Nimi värskelt taastatud aardes kirjas, aitäh!
Saime ka nime kirja. Peidukaid oli seal ikka üksjagu. Aitäh!
Omanikult saime loa aardekarbi taastamiseks ja nagu näha, on esimesed logid juba kirjas. Aitäh.
Kui sa kõnnid mööda raudteed siis ei eksi sa kunagi ära ;).Saarel on seda plekkteed parasjagu ja nii jõudsime taas mööda liipreid loksudes siia. Nimed said värskesse logiraamatusse kirja.
Lõpuks õnnestus ka sellesse raamatusse nimed kirja saada.
Aarde kirjeldust lugedes valmistusime juba ei tea kui pikaks nõela otsimiseks heinakuhjast, aga nullis oli üllatus suur. Parem võrdlus oleks: märka punast tellist väikses ämbris. Panime nimed kirja ja maskeerisime paremini. Enam silma ei torka.
Me täname!
Saarele jõudes tutvusime ööbimiskohaga, sõime kerge eine (6 eurine päevapraad laevalt) ja läksime avastusretkele. See aare oli siis plaanitud teiseks aardeleiuks. Aarde karp on aastatega kõvasti kahanenud. Geokuhi paistis kaugele ja oli väga reetev. Tänud peitjatele!
Aardekarp pole enam teps mitte selline, kui pildil näha on. Aga leid tuli kiirelt sellegipoolest. Peamiselt sel põhjusel, et maskeering puudus too hetk.
Paduvihmas, ainukesteks abivahenditeks mälu enne arvutis nähtu kohta (polnud abi) ja nuppudega telefonilt valitud kolleeg-geopeitur (oli palju abi). Tema juhendamisel "kaks-sammu-sissepoole-kaks-sammu-väljapoole" ka õige kohani jõudsime. No siis oli juba väga lihtne! Mõnusalt äge läbinisti märg kogemus.
Hea, et konteiner on just seda värvi nagu ta on, isegi mina nägin. Aga viimasena muidugi, täiesti poolpimekana ikka…
Esimene aare meie Naissaare rattatripil. Leid tuli kiiresti ja koht oli kaunis :) Tänud peitjale!
Ühist Uku vallutust planeerides mainis Laur, et neil Marisega plaan külastada veel ka järgmisel päeval Naissaart ja kutsus kaasa. Veidi kõhklesin, kuid idee paistis antud momendil piisavalt ahvatlev, et mõned päevad hiljem ostsin samuti piletid ära. Pidevalt vaatasin ilmaprognoosi ja see lubas parajat rõvedust. Eelmisel aastal sain samuti hulganisti vihma kuigi seal saarel pidavat päris harva sadama. Alles üks päev ennem andis lootust, et suurem padukas läheb mööda.
Hommikul ärgates olin 6-päevasest georeisist päris väsinud ja lükkasin äratust edasi kuni viimase momendini. Õnneks oli õhtul taipu käia poes ära ja pakkida kott valmis. Oleksin vabalt maganud lõunani aga poole 10ks oli vaja ennast siiski Kalasadamasse kohale veeretada. Värava taga ootav seltskond paisus ikka hirmus suureks juba. Hakkasin kahtlema kas ikka mahuvad kõik peale. Hiljem tuli välja, et pooled ootasid oma "rohelise kaardi" kasutamise võimalust ja suundusid hoopis teise laevaga Aegnale. Meie Monica peal pakkus natukene nalja ühe tibi õnnetus, kes hõõrus oma tagumikku vastu värskelt värvitud piiret. Jagus ka draamat ja intriige. Kui saarele hakkasime jõudma, siis algas pihta paduvihm. Paistis, et nüüd ajastasime küll enda tuleku suurepäraselt. Kai pealt vaatas vastu ligunev rahvamass kes pingsalt tahtis pääseda kuiva paadi peale sooja. Ennem pealepressimist hakkas aga mahapressimine. Me kolmekesti olime ainsad ratastega ja ei paistnud, et keegi meid vabatahtlikult vahele laseks, siis pidime ootama, et kõik maha läheks. Meile lõppes see isegi positiivselt. Kõik said laevast väljudes tunda vihma enda peal ja just siis kui tuli meie kord, lõppes vihm täiesti ära ja jäime kuivaks. Kuivus saatis meid terve päeva jooksul kuni lõunapausini. Samal ajal oli näha, et teisel pool Tallinna lahte kallas terve päeva kui oavarrest. Meil paistis aga päike.
Aarde leidsime üles väga ruttu. Õrnalt oli märgata ka piirjooni kus sai eelmisel aastal väga põhjalikult otsitud. Vähemasti nüüd on käbid ja aare ka sellise koha peal kus see ei saa rännata 5 meetrit ühele poole ja 10 meetrit teisele poole. Aitäh!
See oli meie esimene aare Naissaarel ning esimene aare, mille leidsin GPS-ga mitte ei kasutanud oma nutitelefoni.
Jalgsimatka 1. päeva aare. Vihje oli väga abistav. Käbisid siin ikka jätkus. Aitäh peitjale siia juhatamast!
I walked from Männiku küla along the railway tracks to Taani kuninga aed. The cache was not under any tree, so I had to seek for a long time before I found it. Tftc. It was my # 900. Greetings from the Åland Islands. Tervitusega Ahvenamaalt.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Reis Naissaarele oli tore, loksutada oleks võinud natuke rohkem, siis oleks veel rohkem meeldinud. :) Madis minuga kindlasti ei nõustu, tal oli juba nendest lainetest paha. :P Minul igal juhul nägu säras kogu reisi ja iga suurema lainega läks ka nägu rohkem naerule. :) See oli meie tripi esimene aare. Aarde leidsime kiiresti. Tänud peitjale!
Hoolimata sellest, et olime lugenud logisid, et ratastega pole saarel lihtne, siis ometi olime otsustanud retke ratastega ette võtta. Ja arvan, et me sõitsime rohkem, kui kõndisime. Aga eks kilomeetreid tuli nii rohkem, sest ratastega sõitsime ringi, kust muidu oleks jala otse läbi saanud. Sellest aardest alates hakkasid meid kummitama kukeseened. Ja nii kõvasti, et me ei suutnud kuidagi loobuda neid korjamast! Mingil hetkel oli esimene rattakorv kukeseentest nii raske, et muda- ja liivateedel ei suutnud ma kuidagi ratta ohjamisega toime tulla :)! Aitäh aarde eest!
60 näppu aaret otsimas - ei siis karp peitu jää!
Kaunis männik kaunis rannas rohkete käbidega. Tänud peitjale.
Käesoleva aasta juunikuu esimesel pühapäeval sai koos töökaaslastega kogunetud Kalasadamasse, et koos sõita Naissaarele. Ilm oli kaunis ja päikesepaisteline ning astusime rõõmsameelselt Monica pardale. Kuna õhtune tagasisõit saarelt oli seoses ilmastiku muutustega kahtlane, siis pardal viibisime maksimaalselt vaid mõned kümned minutid ja meie suvereis sai sel hetkel veel teadmata kaugusesse edasi lükatud. Veetsime Tallinna vanalinnas mängides turiste mitu toredat tundi.
Pisut vähem, kui paar nädalat peale eelmainutud üritust sai siin käidud tänu sündmusaardele ja panime rea siniseid nägusid kirja.
Täna. Täpselt kuu aega hiljem tulime töökaaslastega uuele katsele eesmärgiga saart külastada. Ilm oli ilus, takistusi ei tekkinud ja laevasõit saarele sujus mõnusasti. Võrreldes eelmise külastusega sain kogeda, et saarel võib ka kuiv ja ilus ilm olla. Loksuda saime kohalike masinatega. Asju sai näha ning kuulda nüüd minu jaoks hoopis teisest vaatenurgast. Avanes võimalus ka saare põhjatipus asuvas majaka tipus ära käia. Vaatamata oma kõrguse kartusele ei jätnud ma seda võimalust kasutamata. Kui planeeritud käigud olid käidud ja lõunagi söödud saabus vaba aeg, mida mina plaanisin sisustada nende aarete otsimisega, mis hiljuti meie silme eest peitu jäid aga vahepeal mulle sobivalt lätlaste poolt taastatud said. Kaasa jalutas minuga veel paar töökaaslast, üks neist uudishimust, et mis mängu see Airi metsades mängimas käib ja teine lihtsast soovist peale sööki jalutada. Sel korral sai aardele lähenetud teisest ilmakaarest ja oli kohe palju huvitavam. Enne ma ei teadnudki, et seal laudtee on :) Lisaks leidis Marge armsa ja pisikese kitse sarve, millest mina olin just märkamatult üle astunud. Aare oli lätlaste poolt taastatud lihtsal viisil, kuid tegu on nüüd pigem mikro suuruses karbiga ja maas ega maapinnal see ei asetse. Edasi siit suundusime minu jaoks viimase leidmata Naissaare aarde poole. Tänan!
Endalegi ootamatult avastasime ennast järsku Naissaarelt, esiti pidime tegema väikese tiiru Tallinna lahel. Kuna meie jaok oli siia sattumine üldse esimest korda, siis panime geopeituse märgi ka maha.
Vanakooli värk. Varem leidnud vanakooli meestel oli üht-teist meeles ja samas hakkas neil kõht tühjaks minema. Millegipärast Terra Feminiarum piknikukohaks ei sobinud ning keha kinnitamiseks taheti minna hoopis ühe suvalise augu juurde kilomeetri jagu eemal metsa vahel :) Sellega seoses utsitati mind takka, sain soe-külm vihjeid ja niimoodi võib ju pimesikk ka 3.0 peidukoha leida :D Ok, kiirustamise tegelik põhjus oli peatselt algav hämarus ja üks kontrollimist vajav paik 3.5 km kaugusel. Kuna see oli ühtlasi paadist veel poole kaugemal kui me juba hetkel olime, ning kuna Marje polnud ideest kuigi vaimustunud, siis Paavo ja Mihkel jahusid mingit üldist umbluud, ise samal ajal justkui hajameelselt pika sammuga distantsi kasvatades. Mina oma suhteliselt tagasihoidliku geokogemusega olin erapooletult vakka, seega jätkasime teekonda mööda metssigade maanteed, saare põhjatipu suunas. Edasi loe siit.
Seekordse Naissaare retke viimane. Tegelikult on Margus ja Mariann selle aarde leidnud juba 27/07/2012. Nii oligi Margusel juba teine külaskäik ja kuigi ta mäletas, mida ja kust otsida, võttis see otsimine aega, sest aardele oli tehtud väga segav maskeering. Lõpuks õnnestus aare välja meelitada ning logi kirja panna. Siis uurisimegi logiraamatust, millal see eelmine külastus oli.
Olime juba peaaegu otsimisest loobumas, kui Triin peidiku ikkagi avastas.
Meie 250. aare. Ilus koht ja selles mõttes tähendusega aare, et aastaid tagasi sai Pirjega seda proovitud, aga rohke rästikute arvu tõttu pooleli jäetud. Oli seega see kripeldamas natuke, et millal saaks tagasi minna. Nüüd siis juubeli-leid ;)
Terra Feminarum siis Terra Feminarum - mõnus taaskohtumine peale pea 17 aastat ... Liinilaeval ei reetnud kaaspeitureid miski peale nimesildi rattaraamil. Aga saarel läksime siiski oma teed, meie joonelt põhja, nemad lõunasse. Ja nagu lugematud jõugud enne meid, alustasime ka meie Taani kuninga aiast. Liginesime ratastega, aga ega need Naistemaa teed liiga mugavad sõita ei ole. Aga aardeni me jõudsime, küll jala, käbid kõrvale lükkasime ja aarde eituks logisime. Tänud juhatamast!
Naissaarele saabudes sai see aare esimesena võetud.
V.Külmkappi magnet J. mehike
Plaan oli see aasta nii Aegnal, kui Naissaarel ära käia. Kuna talvel korralikku jääd ei tekkinud, siis üle jää Aegnale ei jõudnud ning Naissaare oli igat pidi suvine plaan. Suvi käes ja esimese liinilaevaga läksimegi hommikul. Reisijad oli küll vähevõitu (5 inimest), kuid seda vähem mugusid ka saarel :) Eemalt märkasime maas ühte kilekotti, aga ei pööranud sellele tähelepanu, kuna ei arvanud, et see aare võiks olla. Otsisin natukene eemal kui Tanel andis märku, et see musta koti sees ongi aare. Logisime ja paigutasime aarde tagasi vihjele vastavasse kohta. Tänan peitmast!
Täna läks selle hooaja esimene liinilaev Naissaarele. Sinna pole minu meelest liinilaeva üldse aastaid niimoodi läinud. Kuna me kumbki siin saarel varem käinud polnud, siis mõtlesime väikse avastusretke teha. See aare oli sadamale mõnusalt lähedal. Nullis nägin aga puu kõrval musta kilekotti, kuid jätsin ta esialgu sinnapaika, kuid kuna aaret ka mujal ei paistnud, vaatasin seda kotti ning aare seal sees oligi, lihtsalt vedeles maapinnal. Oli näha, kus ta oleks pidanud olema ja sinna ta ka tagasi sai. Aitäh!
Täna käisime ekstreemsportlikul seiklusrogainil "Libahundi jälg". Et me rohkem sellised orienteerumisjalutajad oleme, saime vahepeal ka kaks aaret leitud. Terra Feminiarum oli kohe esimese kontrollpunkti lähedal, piiksutasime siis punkti ära ja tulime aaret otsima. Esimeste sekunditega aare silma ei jäänud, aga väga kaua ka ei läinud. Vahetuskaupa me ei teinud, kiirustasime juba järgmisi punkte vallutama. Aitäh!
Juba tükk aega oodanud, et saaks kalale minejatega hääletada mõnele ilusale eesti saarele. Sai siis see lõpuks teoks. Meri oli sile ja Tilgust jõudsime päris kiiresti saarele. Jalutuskäik sadamast esimese aardeni oli küllaltki meeldiv. Kohapeal otsisime, jahtisime nulli, otsisime veel, lugesime logisid, otsisime veel ja siis lõpuks Mari leidis üles ka. Saime natukene ajalugu teada ja kõndisime edasi järgmise aarde juures. V: nööbid J: mängulooma
Minu esimene aare käes;) Ei hakka saarele jõdmist pikemalt kirjeldama - polekala tegi seda päris hästi.
Vuristasime Virbi juurest mööda merd oma kummipaadiga vaikselt siia aarde ligi. Paadi parkisime paarsada meetrit eemale liivarannale ning siis kand-varvas-kand-varvas kuni peidukani. Õnneks jäi pisike anomaalia mulle kohe silma ning saime logima hakata. Peale logimist vahtisime veidi ringi ja asusime vaikselt koduteele. Tagasi sõitsime Tilgu sadama kõrvale, kuna sinna oli maad vähem kui Suurupisse. Nii, et saab täitsa vabalt ka väiksema päravurriga hakkama, ainult et aega läheb rohkem. Kokku tuli kilometraazi veidi üle 30-ne. Tänud!
Väike tatsamine mööda liivast rada tõi meid väidetavalt kuskile aeda. Jõllitasin küll nii, et silmad tahtsid välja potsatada pealuus aga kohanimi jäi mulle mõistmatuks. Otsisin siis vähemalt käbisi ja nendega oli rohkem õnne. Sellised Vanakoolikad" mind küll vaimustusest kiljuma ei pane aga eks igal ajastul omad kombed. Hea, et üldse keegi sellisesse kohta peita on viitsinud. Tänud ja aare korras!
Seal on hiljuti vist käbirahet sadanud. Ühes kohas paiknesid käbid pisut teistmoodi ja seal see aaregi oli.
Eelmisele leidjale: klassika pihta ei ole ilus toriseda. 2004. aastal oligi au sees selline geopeitus - aare in-the-middle-of-nowhere-next-to-nothing puu kõrval. Ei pidanud kuni silmavähki haigestumiseni stereopilte vahtima, luuletustest ridade ja tähtede vahelt numbreid otsima või muid trikke tegema. Oli koordinaat, oli GPS ja oli aare.
Elagu vanakooli geopeitus!
Võrreldes lätlaste epopöaga tundus see asjandus olevat kiire sutsakas. Vihjet lugesime ka, kuid kohapeal selgus, et vihjele vastav peidukas hõlmab kahte ruutkilomeetrit. Lauri ajas oma murdvarga kindad kätte ja siis läks toppimiseks. Peale häbematult pikka aega hoomas Lauri ühes kohas veidi suuremat käbide kontsentratsiooni - tavapärase kakssada käbi ruutmeetri kohta tiheduse asemel oli selles kohas 211 käbi - ja koukis karbi välja.
Saan aru küll, et Naissaar on aaretega nii üle puistatud, et mujale polnud karpi peita. Aga aitäh sellegipoolest.
Sellele saarele jõudmine on ikka paras huumor. Laev käib kolmel päeval nädalas ja siis veel juhuslikel aegadel, mis on graafikus kirjas kuid ei vasta tõele. Ime, et selle teenusega suudetakse raha teenida. Meie kogemuste põhjal näeb laevaliiklus liinil Lennusadam - Naissaar välja järgmiselt.
Variant 1: Inimesed tulevad ühte nimetatud sadamatest, kui rahvahulk on juba aerofotolt tuvastatav, siis saadetakse kohale suvaline paat ning hea õnne korral saavad inimesed üle Tallinna lahe.
Variant 2: Paat saadetakse suvalisel hetkel sadamasse inimesi peale võtma kuid inimesi ei ole, siis paat sõidab tühjalt.
Variant 3: Laevaliiklus toimub "graafiku" alusel, vt. variant 1. ja 2.
Aardega on kõik korras ning kahtlane vihje pädeb veel tänaselgi päeval, võimendasime vihjet looduses.
Imeline päev Nsaissaarel lõppes selle aardeleiuga. Leo leidis, mina logisin ja Ragnar tutvus mänguga. Aitäh, lisasin nänni ja putuka.
Leitud. Väga ilus koht, mida tasub kindlasti saarel vaatamas käija. Aitäh peitjale. EVEJ.
Taani kuninga aeda jõudes olime juba Naissaare liivaseid teid pidi sõitmist veidi tunda saanud ja suurtest liivaluidetest ka üle roninud, nii et nahk oli märg ja sääsepilvest läbi vaatamine muutus aina keerulisemaks. Hea meelega oleks kohe merre sumatanud, aga külm vesi ja aarde lähedus hoidsid tagasi. Torkisime veidi neid kohti, kuhu oli varemgi otsimisjälgi tehtud, aga päris telgi külje alla ka ei julgenud ronida. Kuni sai tutvust tehtud ja telkijatel endil ka huvi tekkis, kuhu varanduse otsa nad sattunud on. Koht vastas tõepoolest vihjele, logisime ja tutvustasime mängu. Lõbus on lugeda, kuidas kunagi aardesse piparmündikomme peideti :)
Tulime Naissaarele Jaanipäeva tähistama ja muidugi ka saare kahte aaret otsima, tegelikult oli tähtsuse järjekord ikka natuke teine :). Liikusime ratastel, sai kiiremini edasi ja hullud vereimejad elukad piinasid ka niimoodi vähem. Selle aarde juurde tulekuks pidime velod siiski põõsasse lükkama ja otse läbi metsa jalutama. Nullis olime algul suht nõutute nägudega, pealegi olid nulli lähedal telgid ja rannas ka nende omanikud, kes meie tegevust pidevalt silmanurgast jälgisid. Viimaks küsisin, et ega me neid sega, kui siin natuke ringi vaatame. Küsiti, et mida otsime ja kuuldes, et üks mäng on, küsiti kohe, et kas geopeitus... keegi nende tuttavatest pidi ka sellise asjaga tegelema. Tuustisime siis rahus edasi kuni peidukas silma hakkas, üks telkidest oli sellest kõigest paari meetri kaugusele pargitud ja seetõttu kohe sealt ei otsinudki. Logistasime ära, ajasime veel paar sõna juttu ja suundusime saare teise aarde poole. Aitähh!