9 august 2015 ei leidnud Inga [kingu]

Tegelikult ei jõudnud kohalegi. Hakkasin küll vapralt nulli suunas marssima, kuid parmud avastasid hommikusöögi ja nii ma kihutasin parmupilv selja taga täiel aurul autosse tagasi. Jääb sügist ootama.

16 oktoober 2011 ei leidnud Hannes ja Henrik [uuspoiss]
Kõik vajalik oli justkui olemas, loogiline ja kahe gpsiga kattuv null, mitmed mõnusad piltidele ja logidele vastavad peidukohad. Mida ei leidnud, oli aare. Kui ta seal siiski alles on, soovitaks ka omanikule asukohta muuta, see ümbrus ilmselgelt algsele meeleolule enam ei vasta ja miskit vaatamisväärset seal ei ole.
Meile osutati teist korda metsa suundudes ka suur au saada EV ametivõimude poolt hulludeks klassifitseeritud. Täpslet nii arvas peale lühikest loengut GP teemal piirivalvur, kes oli paarimehega meie teeäärse peatumise põhjuseid uurima tulnud.

30 aprill 2011 ei leidnud Mari ja Siim [marx303]
Mitte vähe ei teisaldanud me männioksi, surkinud geokepikeega sammalt ega uurinud ümbrust, aga aare jäi seekord leidmata.

25 juuli 2009 ei leidnud Aino, Gerda, Mare ja Ain [ain]
Kartuses mingeid meile tundmatuid seadusi rikkuda ei vedanud me GPS-i salakaubana läbi Venemaa kontrolli all oleva territooriumi kaasa. Selle tulemus oli see, et kuna ka maaameti "aerofoto" oli nagu ta oli, siis otsisime tund aega aaret umbes poole kilomeetri kaugusel tema õigest asukohast, ka piiri vahetus läheduses. Piirivalvureid ei näinud, aga üks ebamäärast rohelist kaitsevärvi mikrobuss sõitis korduvalt mööda ja selles olijad jälgisid meid sellise näoga, nagu oleks see tõesti nende asi, mis vabad inimesed metsas teevad. Kuna mikrobussis olijad oli vööst kõrgemalt paljad, siis ei olnud ju tegemist sõjaväe ega piirivalve ega riigiametnikega, vaid eraisikutega ja sellistest me loomulikult välja ei teinud, vaid tatsasime mööda sihte ja kaitsekraave ning laskepesi edasi-tagasi.
Lõpuks taipasime maaameti "aerofotot" uurides oma viga ja sõitsime õigesse kohta, seal leidsime ka kellegi otsimisejälgi, aga aaret ei leidnud. Kuna olime juba liiga palju aega kulutanud, siis üle kümne minuti me ei saanudki otsida. Ka ei näinud õiges kohas ei vormis inimesi ega palja ülakehaga inimesi.
Tagasiteel sõitis meie ees kolmene tumedate klaasidega autode grupp, mis silmanähtavalt kavatses Venemaa kontrollitaval alal peatuda. Kuna teadaolevalt on seal peatumine hullem kui surm, siis oli ainus teoreetiline ellujääämise võimalus neist pimedas kurvis mööda kihutada, kui nende kiirus oli juba langenud jalakäija kiiruseni. Loodame, et nad ikka õnnelikult kinni võeti ja ära viidi.
Loodame varsti oma dessanti korrata ja parema tehnilise varustatusega. Erilised tänud tahaks öelda "Tsäitarõ" pidajatele Värskas!