Üks ammusest ajast peaaegu ära lahendatud piiks. Kuid peenhäälestus jäi toona tegemata ning geokontrollist rohelist välja ei meelitanud. Nüüd enne Tartu külastust sai kaarti ning vihjet kombineerides punkti pihta-põhja kiiremini kui laevade pommitamises neljase alusega läheb. Välitöödel õnnestus isegi abijõudu rakendada, aga poole tunni pärast lahkusime siiski leiuta. Kuna varasemates logides on mitmel korral teostust kiidetud, siis arvaks, et pigem olime ise pimedad ja ei osanud õigesti vaadata. Kuigi 1.0 maastikul lumega leitavad paigad sai ikka vähemalt 10 korda hoolega ära katsutud.

Piiks jäigi tuvastamata kuigi mingi abivahendi ma endale soetasin, seega puhas kaarditöö. Kohapeal urgitsesin kõik augud lahti, aga vastu haigutas tühjus. Nüüd avastasin, et koordinaat oli antud 30 m täpsusega. Krt küll! Täiesti potentsiaalne peidukas jäi uurimata.

Nulli pommitasin GK-s paika, kuid kohapeal jäin hätta. Ei leidnud sealt objekti küljest ühtegi asjandust, mis aaret meenutaks. Ehk ikkagi alles ja ma ise pimesikk. Miski aeg jälle.

1,5 tundi objektil ei toonud edu. Vähemalt tekkis mõte abivahendi kohta, mille järgmine kord kaasa peaks võtma.

Njah, kirjelduses on küll kirjas, et muguoht on suur. No ega ma seda siis enne otsimist ei lugenud, ikka pärast. Jalutasin pika maa kohale, jõudsin nulli ja keerasin otsa ümber. Ei ole minu jaoks koht kus üksi sellise karja mugude sees midagi otsida saaks. Tundub, et tuleb Tartus üks öine ring lähiajal teha :)

 1 

Näpud nisased või miski ei toimi. Lubasin küll Krimmi rohelise mehikese kombel poodi minna ja sealt natuke dünamiiti, paar raketti ja muud vajalikku osta ja täna tagasi minna, aga aeg sai enne otsa. Juunis juba parema varustusega tagasi.

 4 

Käisin taaskord kohal. Otsisin, väsisin ära mitteleidmisest, istusin ja mõtlesin, et kas panna mööduvatele mugudele välja silt - otsin varandust, tule otsi ka või minna silmaarsti juurde tagasi ja öelda, et uued prillid on kehvad, palun nüüd neid, mis aardeid ka näevad. Peabki nuputama, kumb lahendus leiuni viib.

Neljapäeval sai ka Lassiega otsimas käidud. Tulemus: mitteleid. Täna sai veelkord käidud ning õnneks mitte tulutult. Tuvastasime peidupaiga, aga et aaret kätte saada läheb natuke kauem...

 4 

Käisime otsimas eile koos L@SSIE'ga (siis edutult) ning pärast L@SSIE leidu täna uuesti. Kuna Loona oli kodus geokontrolli põhja lasknud, oli natuke väiksem ala, millelt otsida. Kangutasime seal oma kolmveerand tundi, kui tuli vana naine õiendama:"Kas teil, lapsed, paremat kohta mängimiseks pole? See .... on ........ all, minge mujale!!" Läksime siis eemale ja passisime kuni ta oli silmapiirilt kadunud. Siis otsisime veel oma pool tundi. Mingi hetk kuulsime sireene ning märkasime järsku, et lähedal olevalt tänavalt tuleb suitsu... Ja leeki oli ka näha. Siis hakkas külm ning hakkasime vaikselt ära jalutama. Ideed on otsas. Eks kunagi tuleme tagasi, kui targemad oleme.

Käisin esimese valgega nullis ja klõpsisin hulga pilte erinevate nurkade alt, et neid kodus lähemalt uurida. Koha peal midagi silma ei hakanud.

 6 

Ohoo, uus mõistatus Tanelilt! Link lahti ja... ee, mis see nüüd olema peaks? Mingi Windowsi veakoodile vastav kõll? Tööriistad välja ja piiksatust surkima. Sudisin siit, sügasin sealt, kuni vaikselt hakkas mingi ideeraas tekkima. Küll aga oli tõlgendusvõimalusi ja analüüsifunktsioone hirmus palju.

Esimese laksuga sulpsatasin Meerapalu ja Uku vraki vahele sohu. Teine katse... sama palju mööda teisele poole Tartut. Samas põhjasuund tundus enam-vähem õige. Kui kaks katset andsid nii paljutõotava tulemuse, siis peab üldidee õige olema. Läksin kuvaldalt üle sepavasarale, siis kummihaamrile ja lõpuks päris õmblusnõelale. Sain tulemusi Nooruse tänava ühikate juurde, Aardla tänava õuedesse ja keset Sõbra tänavat. Viimaks keerasin kõik näidikud "11" peale ja kõmmutasin selle geokontrolli alla.

Selleks hetkeks oli üks roheline juba ees, nii et kiirelt tiim kokku ja nulli poole. Õigele kohale lähenedes püüdsid meie pilku kaks tumedat kuju, kes mõnikümmend meetrit eespool liikusid. Ühel hetkel jäid nad seisma ja siis saime näha kõigi geopeiturite kuldvaramusse kuuluva "sünkroonpaelasidumise" -diversioonitehnika meistriklassist esitust. Vastasime omalt poolt küll tunduvalt nõrgema, aga siiski vahel toimiva protseduuriga "ah kõnnime siin niisama ja teeme mobiilipilte". Nüüd jäi üle vaid nullis kokku saada, tervitusi vahetada ja otsima asuda.

Algul tuhnisime niisama kiiruse peale, et kellel õnnestub kiiremini asi näppu saada. Kui loogilised kohad läbi vaadatud, tegime mõttepausi. Analüüsisime peitja seniseid taktikaid, kordasime üle teadaoleva ja püüdsime seda võimalikeks peidukohtadeks teisendada. Uus rünnak. Ikka ei midagi. Nüüd laiendasime otsinguala kogu lubatud kümnele meetrile. Ikka ei midagi. Käis arvestatav plögasadu, esimene niiskus hakkas läbi tungima. Kui umbes tund möödas, tegi Anari kollektiivse abikõne peitjale. Saime teada, et ta kindlasti ei unustanud aaret peita ja peaks olema ka kümne meetri kauguselt tuvastatav, kui õigesti vaadata. Nooo jah...

Umbes pool tundi müttasime veel, kuni ümbrus meenutas juba SPUNK-aarde söödaplatsi ja niiskus hakkas tõsiselt kontidesse pugema. Lahkusime sündmuskohalt ja pidasime veel parklas mõõduka pikkusega geokoosoleku, kus sündis nii mõnigi huvitav mõte tulevaste aarete ja aardejahtide osas.