3 

Liidame selle kuupäeva mitteleiukontole siis veel ühe silma- ja kätepaari.

Tihniku oli mu esimese kolmekümne leiu hulgas kõige kauem aega nõudnud aare, mistõttu mälestused siiani veel võrdlemisi eredad. Pealegi möllas mihkelp 2014. aastal päris kõvasti, täites esmaleiulahtri ehk isegi suuremal osa Viimsist kuni pooletunnise jalgrattasõidu kaugusel ilmunud uutel aaretel. Minu põhikonkurent niisiis ja igati tegija poiss juba 7 aastat tagasi :o)

Leidsin kuskilt uduse vana telefoniga tehtud pildi, mis vist kujutas Tihniku aarde lõpp-punkti peidukohta. Selle tarkusega käisin täna lõuna paiku üksinda kohapeal tokiga maad torkimas. Seitsme aastaga muutub ikka päris palju. Tükk aega püüdsin kehval fotol nähtavat vaadet tabada ja pole kindel kas üldse sellegi leidsin. Paaris potentsiaalses kohas veidike urgitsesin ning nägin muidugi, et ma polnud mitte esimene. Ütleme nii, et väikese suurusega aare tänapäeval enam juhatatud koordinaatidel ei asu. Võibolla peaks Janari viidatud onnist vaatama?

 6 

Võtsime üsna pikalt hoogu tihnikusse minekuks. Täna tundus kõik sobivat- päike paistis ja tuju oli hea. Kui meie kokkulepitud parklasse jõudsime, olid Indyl juba esimesed suplused kraavis tehtud. Võtsime suuna multi algusesse ja ühel sirgel teelõigul märkasime vastu tulemas üsna Indy sarnast koera. Kohakuti jõudes pidime tõdema, et nagu kaks tilka vett. Ja kui teise koera omanik meiega rääkima hakkas, siis vajus üllatusest ja imestusest suu täitsa lahti. Nimelt selgus, et tegemist on Indy lihase õega. Oli see vast ootamatu ja tore kohtumine.

Etteruttavalt võib öelda, et sellega päeva toredamad hetked olidki läbi. Esimeses punktis leidsime küll otsitava kiirelt, kuid lõpus kõplasime kolmekesi rohkem kui tund aega, kuid midagi me ei leidnud.

Jalutuskäik oli siiski väga tore, eks peame siis veel siia metsatukka tulema.

Aarde asemel leidsime Indy õe

Esimene punkt sai juba tükk aega tagasi leitud, aga lõpp-punktis läks keeruliseks. Internetilevi seal pole ja GPS jupsib, aga sellest justkui veel vähe - pole iialgi kohanud sellist armeed näljaseid põdrakärbseid, kes väga kähku hõivasid kõik mu kaetud ja katmata ihupiirkonnad ja halvasid mõtlemisvõime. Aku sai ka tühjaks. Tuleb kunagi uuesti üritada.

Pool tundi nullis tuiamist ei viinud kuidagi sihile. Samas on seal ka värskelt palju puid maha võetud. Lõpuks hakkas veel rahet kah sadama. Oli ju autoni vaja pea kilomeeter kõndida.

Peale naaberaarde korjamist, mõtlesime, et tuleme vaatame selle kirutud aarde üle ja teeks kas või algust. Tulemuseks ümmargune null. Ei osanud sealt nagu midagi otsida. Minu pika otsimise peale jäi poiss mul õlal õndsasse unne. Päris hea rahulik koht, kui nii saab poissi kergesti magama panna. Teine positiivne asi järgiseks korraks. Leidsime tagasi minnes korraliku geomaantee, mida mööda järgmine kord tulla. We will be back.

Esimese punktiga läks natuke aega aga suunised edasi toimetamiseks sain kätte. Edasi aga enam ei läinud, nullis vaatasin ringi aga ei miskit. Käisin veelkord juhiseid kontrollimas aga ka see ei aidanud. Lõpuks loobusin. Tuleb tihnikut veel korra külastada.

Esimeses punktis läks ikka natuke aega enne kui nägime seda õiget asja. Lõpus suutsime aga piisavalt pimedad olla ja leidmata see jäigi.

Teist korda selle eesmärgiga siin tihnikus, koht on ju tore, aga selline resultaadita tegevus , noh ei anna täit rõõmu. Esimene kord millagi aasta tagasi ei suutnud hämarduvas metsas nullist miskit tehisliku leida, nüüd siis Piiale oli see just paras nägemiseks. Konteineri sisu oli märg, omastasime siiski selle info ja siis kuivatasime nii konteinerit kui infokandjat. Sealt saadud numbritel aga ebaõnn jätkus. Me mõlemad vaatasime ja samuti katsusime lähipiirkonnas kõik hirmuäratavad koopad üle ja tulemuseks ei tundnud keegi meie käte vastu seal urgudes huvi, ega tajunud ka meie midagi tuttavat ja oodatavat näppude all. Üsna maastikuvärvi maskeerununa lõpuks loobusime. Aga muidu oli tore- matk, kevadveed, hea kaaslane- parimat sisu ajale poleks oodanudki

Ühel hetkel sai kannatus otsa ... :)

 3 

5/11. Läbipaistva juurest tallataksoga Tihnikusse! Mida kaugemale jõudsin seda tuttavam hakkas rada tunduma. Poolel teel meenus kuidas ~5a tagasi Elvega siin käisime - jube paks lumi oli maas. Veidi veel edasi ja meenus, et aa, siin lähedal on ju see koht kus me Ingaga hiljuti tund aega maad kaevasime. Veider, et Tihniku sellele NII lähedal on. Mingil hetkel jõudis kohale, et pagar võtaks, see ongi ju sama aare! Oleks seda teadnud poleks viitsinud tullagi. Edasi läksin juba mälu järgi umbes-täpselt teise punkti ja vaatasin veel kord kõik need urud üle aga seekord olin targem ja piirdusin max 10 minutiga.

Arusaadav, miks viimasel ajal mitteleiud kirjas. Mikrokonteiner vedeles maas sambla peal ja selle leid tuli pika otsimise järel täiesti kogemata. Paber konteineris läbimärg ning aarde asukoha koordinaadid vaevalt loetavad. Järgmises punktis ei teadnud mida jälle otsida, kas lõpp- või vahepunkti. Ei aidanud ka geokõne geopimedust parandada. Ootame uusi leiulogisid, siis vigadeparandust tegema mööda sissetallatud georadasid.

 10 

Tänane viimane. Pressisin ennast tihnikusse ja kõndisin okste vahel põigeldes ning suuremaid lahtiseid veesilmi vältides nulli. Või siis eeldatavasse nulli, sest peale tükki aega ringivaatamist ei leidnud ma sealt midagi, mis vähegi peidukonteinerit või koordinaate meenutaks. Läksin siis kaugemalt vaatama, natukese aja pärast veel kaugemalt - ikka ei midagi. Võtsin logid lahti ja üritasin nendest abi saada, aga telefon, mille aku juba eelmise aarde juures punast värvi näitas, viskas nüüd lõplikult vedru välja ja mina jäin abivahendita. Otsustasin, et tuleb loobuda ja tagasi minna, kui sain aru, et … ma ei tea, kus ma oma keerutamistega ennast keerutanud olen :D. Muidu poleks ju midagi olnud, mulle oleks jäänud vähemalt võimalus helistada Mihklile ja Kaarlile, et tulge nüüd leidke üks otsija oma tihnikust üles, aga no millega sa helistad… Seest tõmbas igatahes õõnsaks ja asja ei teinud paremaks ka järjest hämaramaks kiskuv ümbrus ning järsku meelde tulnud tühi kõht… Üritasin endale peas siis zennni teha ja mõelda, et elumajad ei saa ju väga kaugel olla, aga ikkagi kartsin, et suudan hakata kõndima neist eemale või siis olen nii metsa keskel, et enne tsivilisatsioonini jõudmist kärsitusest edasimineku asemel suunda muudan ja uuesti sinna keskvõssi ennast surun ning et lisaks kõigele läheb kohe-kohe kogu ümbrus kottpimedaks. Tihnik võtku... Hakkasin siis lihtsalt kuskile poole astuma ning needsin ennast mõttes maapõhja selle pärast, et ma kellelegi ei rääkinud oma tänase päeva plaanidest ja liikumispiirkonnast, lisaks sai oma sauna minu komme hommikuti pigem kohvile kui toidule panustada ning üks mobiiltelefonide tootja oleks mu mõtteid kuuldes ilmselt koheselt kõik oma töötajad suunanud muudelt töödelt akusid arendama …:D. Peale mõningat ekslemist mitte mingisuguseid hõrenemise märke näitavas tihnikus tabas mu kõrv lõpuks kuskilt kaugusest koera haukumise ja ausõna, ma poleks sel hetkel osanud nimetada ilusamat heli :D. Liikusin siis selles suunas ja mõne aja pärast olingi tagasi samal teel, millelt enne maha keerasin ja oi kui mõnus see tunne oli! Koerale olin valmis igatahes aastajao konte tänutäheks vedama, nii et kui keegi teab, kelle koer haukus pühapäeval seal piirkonnas pimenemise ajal, siis andke teada, puutetundlik toob! :). Kodus lugesin, et Veiko ja Inga otsisid ka samal päeval seda aaret, küll teises punktis... Sinna ma igatahes oma keerlemistega välja ei jõudnud, sest ülesküntud kohta ma kuskil ei märganud. Pärast polnud minust enam muidugi märkajat ka, silm otsis võssist ju vaid hõredamaid kohti… Mis ma oskan öelda… aitäh Mihklile ja Kaarlile, et keerulise mõistatuse asemel neil see multi hoopis välja tuli? :D. Kodus oli igatahes asi juba endale ka naljakas ja uuele katsele tulen kindlasti, arvan, et juba järgmisel Viimsi tiirul; uskumatu, kuidas kogu see seiklus aarde välistamislisti lisamise soovi asemel hoopis kergitas isu karp ikkagi lõpuks üles leida. Aga järgmisel korral tulen siis juba hommikul. Ja kõrini täissöönuna ja pilgeni täis telefoniakuga …:D.

Peas tegin nii

Nüüd tuleb ilmselt pikem paus, kuna hetkel pole tahtmist sinna enam ronida. Maastik oli korralikult üles küntud kui kohale jõudsime ja me põhimõtteliselt vaatasime üle samu kohti. Tund aega vist jooksime seal ringiratast, lõpuks loobusime. Kui keegi tuleb ja näitab mulle seda ilmselgelt peidukat, kust aaret on võimalik vaid silmadega tuvastada, siis olen nõus kohale minema.

Esimeses punktis pole mina käinud, teises punktis on terve metsaalune korralikult läbi songitud. Kuigi [ove] kirjutas, et sobilikke peidukaid on ainult üks siis me ei suutnud seda kümnete mittesobilike hulgast kahjuks välja valida. Aega küll et võtnud aga pärast oli tunne nagu oleks tund aega maad kaevanud (eks ta umbes niimoodi välja kukkus ka). Aga [zaiks] kommentaar käib ka minu kohta. :)

Ka siin sai üheskoos otsitud. Kahjuks sai aeg otsa ja pidin varem lahkuma ning nii ta minu jaoks leidmata jäi.

Esimese punkti leidsin millalgi varem. Täna tiirutasin teise punkti nullis tükk aega ringi, kuid ei suutnud midagi ebatavalist märgata. Lisaks hakkas lähemale tulev ragin mind kergelt häirima, nii et pärast veerandtunnilist otsingut otsustasin muul ajal tagasi tulla. Ja koos jahimehega.

Esimesest võpsikust õnnestus koba ja õnne peale mikrokonteiner üles leida. Teises enam nii hästi ei läinud. Ju ei silmitsenud õige nurga alt. Ei pakkunud see duubelvõsa meile häid emotsioone. Läheb peitu.

Tuhnisin pisut tihnikus, kuid kuna ma kohe ei leidnud hakkas peas vasardama mõte, kas pisut maad eemale mind ootma jäänud ratas on ikka veel alles ja see mõte võttis võimust ning ma otsustasin siia tihnikusse veel teinegi kord tulla.

Otsisin alguses sobivat teed nullpunkti. Seiklesin korralikult ennem õige teeotsa peale sattumist. Ragistasin ennast siis tihnikusse ja vaatepildiks oli ~40 potensiaalset juurealust. Käisin siis kõik silmadega läbi, suurematesse toppisin pärast ka geokepikesi sisse aga ei midagi. Hakkas juba kiireks ka minema, seetõttu tegin sealt minekut. Järgmine kord uuele katsele

Niipea ma sinna tagasi ei lähe

Copy-paste Reixi logist.

Kell 21:00 - 21.45. Esimene punkt leitud, üllatavalt kiiresti jäi silma (võiks muidugi toekamalt olla). Järmises trampisin 25 minti tihnikus, kõik puud tundusid juba tuttavad, kuid midagi silma ei jäänud. Lõpuks sukeldusin ka juba urgudesse. Tundus, et lõpp see igatahes ei ole. Järgmine, palun!