Tutvustuse lugemiseks heitsime korraks Ropka järve ujumiskohta pikali. Rannaala oli inimtühi. Lõõgastumiseks sai ka jalgupidi järves käidud.

Rannarohul kuivades ja puhates kaardistasime ära lõpp-punkti asukoha. Üksjagu sai loetud ka logiteateid. Arvasime end valmis olevat. Viimased aarded on pakkunud piisavalt palju ronimisrõõmu ja kui saime teada, et ka siin tuleb tõenäoliselt kõrgustes trikitada, siis lõi ikka silma särama küll. Ainuke, mis rahutuks tegi oli rohke kirumine nõgeste, rinnuni heina, märgade kraavide jms üle. Ka selles vallas oli hiljutisest kogemus olemas, aga tänaseks reaalsuseks me valmis ei olnud. Lühikeste säärtega ei maksa suvisel ajal üritada. Iga samm torgib, kõrvetab ja nõelab. Meil vedas, et tõenäoliselt möödunud ööl oli sama heinamaa peal ilmselt kitsekari maganud. Neid maha magatud heina lapikesi mööda hüpates saime nulli, aga edasi enam sellises varustuses minna ei tahtund. Ojakese servad ja sügavus ei olnud selle rohelise massi sees nähtavad. Vapralt mässeldes libastusin taas. Vasak jalg vajus mülkasse ja parema põlve sain vigaseks. Kuna päevaplaan nägi ka muud ette, siis jätsime siinkohal ürituse pausile ja lubame tagasi tulla natuke sobivamas vormis. Väga pettunud ei olnud, sest aare vajab väidetavalt niigi hooldust (meil kahjuks selliseid vahendeid poleks olnud). Rännak tagasi läbi Ülenurme Tartusse meenutas kangesti ühte elu valusaimat päeva eelmisest sügisest. Pigem oli saavutus omal jalal koduukseni jõuda. It sucks.

Peitjale ikka tänud Külitsesse toomast. Küll me kunagi selle aarde ka ära võtame. Edu hooldustöödel ;)

 7 

IV osa matkamemuaaridest „Taoistlik kulgemine geopeituses ehk kuidas sattuda Tallinnast Sangastesse kontvõõrana kellegi jaanipeole“.

Täppi kaardil vaatasin kahtlustava pilguga. Tee viis ilmselgelt kellegi või millegi hoovi ja lähenema pidi metsikust loodusest. Otsustasin oludele siiski pilgu peale visata. Jätsin ratta ja seljakoti puu varju ning astusin mõnikümmend sammu parasvöötmelisse džunglisse. Seejärel ütlesin „ei“ ja läksin ratta juurde tagasi. Selle aarde leidmiseks on paremaid aastaaegu ja mul on puhkus ja teel on palju teisi ilusaid kohti, kus oma aega veeta. Selle loobumise pärast tundsin end tõelise mugavusturistina ja see tunne oli ausalt öeldes päris hea. Enne teekonna jätkamist panin biitlite järgmise loo mängima ning viisi kaasa ümisedes võtsin rattaga hoo uuesti üles.

V osa

Eip meeldi mulle ronimised. Nii et jääb mitteleid.

Mõistatus sai lahendatud, kuid normaalset teed aarde juurde ei leidnud, seega keerasime otsa ringi ja leidmata ta jäi.

no kohe sugusi ei leidnud. ja nutikatel abivahenditel said juba akud otsa.

Kui kõik aarded oleksid niimoodi peidetud siis meie enam seda mängu ei mängiks!

 1 

Õudne. Saaks veel aru, et iidsed aarded on võssa kasvanud, aga see päris uus ju.. :( Veest sai puutüve mööda üle, aga kui peaaegu ühele lõunauinakut tegevale 'härrasmehele' otsa oleks astunud, siis oli tulek kiirelt ja konkreetselt teise suunda tagasi.

Sinna kindlasti enam üksi ja julgestuseta tagasi ei lähe, kui üldse.