Ragistatud sai nii kõvasti, et Silveri jope sai uue välimuse. Mina muidugi kartsin mugusid kogu aeg ja eks mõni onu ja tädi juba kahtlaselt meid piilusid ka. Lõpetasime siis, kui üks paarike tahtis pinkidele istuma tulla. Aga ei kujuta ette kus see aare seal oli? Õnneks on raamatukogus praegu (kuni Nov) videomängude näitus - selline käed külge tüüpi, mis tujusid tsipa parandas.

Käisime otsimas, vaatasime kõik võimalikud kohad üle nii nullis kui ka nullist eemal, näppu jäi vaid minigripis olev märg juhend. Äkki on aare vehkat teinud :(

Veetsime täna seal vist kõige kauem aega, aga ikka andsime lõpuks alla. Teine kord uuesti.

Otsisime, mis otsisime, aga jäi meist leidmata

Ka seekord ei leidnud.

Kohvitopse ja jogurtipudeleid leidsin aga õiget karbikest mitte.

Ei leidnud!

Mugusid oli üllatavalt vähe ja aaret sai väga põhjalikult otsitud, kuid tulemusteta. :(

Olen juba aarde paar aastat tagasi leidnud. Seekord otsisime tund aega ja mitte midagi. Olen segaduses :/ ei tea kuhu kaugele ta siis rännanud on.

Võllamäelt tulles jäi see aare ilusti koduteele. Arvasin, et napsame ta kähku ära ja saabki ühe õhtuga kaks aaret, aga võta näpust, sattusime paraja pähkli otsa. Pool tundi kooserdamist ja nuhkimist jäi seekord viljatuks. Eks proovime teinekord uuesti.

Ei leidnud :(

8 min tuhnimist sel korral tulemusteta

 1 

Uurisin hoolega, kas ma vihjega seotut midagi leian. Leidsin siis mõnest kohas sobivad asjad, aga teiste kujunditega. Tuhnisin veel, et äkki jälle mõni hetkel peidus. Ja siis leidsin hoopis ühe pesal istuva emapardi. Kuna ma ta kõrval juba natukene ragistasin, ei tahtnud rohkem segada. Püüdis teine üliliikumatult pesal valvata. Aga koht on põnev. Eriti keset linnamelu selline loodusenurk. Lähen tagasi, kui pardil pojad käes.

Pool tundi otsimist ja telefonikõne ei viinud sihile.

 1 

Vihje oli arusaadav. Mõnus koht ka jalgade puhkamiseks. Aga otsisime, mis me otsisime, aaret näppu ei jäänud. :(

 1 

Õhtuse georetke edukoefitsient hakkas võtma juba naeruväärseid pöördeid. Loogiline otsimiskoht oli selge, aga lambiga ei tahtnud vehkida ja no jõua sa seal kõike läbi katsuda.

Pärast tagasiteel tahtsime veel otsida, aga otse meie ees jõudis sinna üks kahtlases seisundis tütarlaps, kes ei kavatsenud ilmselt lähiajal lahkuda. Proovime kunagi veel.

See aare jäi täpselt tee peale ja lausa pidime seal kinni pidama. Ei võtnud isegi telefoni autost kaasa, lootes et vihje on nii selge ja leid tuleb kohe. Peale mingi aja möödumist tõdesime, et leidu ei tule ja aeg näpistas takka, nii et tuli lahkuda.

Siin sai jälle kulutatud hea hulk aega, vaadates kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest, aga tulemusteta. Põnn muidugi nautis kohta ja kasutas meie otsimist oma huvides - arvas, et purskkaevus olevast trepist võiks tossudes alla jalutada. Paarist astmest õnneks kaugemale ei jõudnud enne vahelejäämist.

Oma arust leidsime kiiresti loogilise koha aga vaatluse tulemusena aaret ei tuvastanud. Tõsi, mugusid oli ka üle tee passimas ning aega nappis, seega pikalt seal ei toimetanud. Üks asi siiski tundus kahtlane - peale taastamist 8.okt oli geocachingus 10 päeva jooksul 21 leidu ja siis järsku alates 20. oktoobrist (st juba 11 päeva) mitte ühtegi. Ega pole jälle kaotsi läinud?

Vaatasin ta terves pikkuses läbi, aga ei leidnud :(

 1 

Mugusid oli palju, istusime pingile, silmad kuju poole ja vaatasime võimalikesse kohtadesse, kuid vot seekord aaret kätte ei saanud tänu mugudele :(

 3 

Käisin kohal. Mul pole vorm, füüsiline vorm, praegu geopeituseks sobiv. Selg teeb valu. Noh, tatsasin natuke ringi ja kobasin võimaluste piires. Istusin natuke ja ootasin seltsilisi - ikkagi värske aare. Aga ei tulnud teolt taba(ja)(tava)id ega leidnud ka aaret. Lähen tagasi siis, kui on selg korras ja/või lapsed kaasas.
Häh, unustage kogu eelnev jutt. Mul on üks haige kodus 38,7 palavikuga. Lähen lähedalasuva ravimidiileri juurde sobivaid pille tooma.