Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Verevi järv (ka Elva järv, Elva Suurjärv) asub Tartumaal Elva linnas. Järv asub keeruka reljeefiga Elva orundis. Järv on põhja–lõuna suunas pikliku kujuga. Järv on nõrga läbivooluga. Verevi järvest saab alguse Kavilda jõgi.
Taimestik on järves liigirohke: esineb üle 25 liigi makrofüüte. Kaladest domineerib särg, vähem leidub ahvenat, roosärge, haugi, latikat, linaskit, kokre jt.
Järve linnapoolsel küljel asub heakorrastatud supelrand.
Päevasel ajal ja eriti suvel on mugusid palju.
Palun logides mitte avaldada aarde peidukohta.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ujumiskoht (1), soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC535AW
Logiteadete statistika:
77 (72,0%)
30
3
0
1
2
0
Kokku: 113
Õhtul oli siin liiga palju päikeseloojangut nautivaid mugusid ja otsimine ei tulnud kõneallagi. Hommikul aga vaid üks päevitaja ja sain väga põhjalikult otsida. Kompasin, filmisin ja pildistasin kõiki kohti kuhu timix aarde võiks panna. Täielik tühjus. Kipun arvama rohkete mitteleidude põhjal, et kadunud
Meie ka ei leidnud. Enda meelest olime päris põhjalikud, aga õiget aaret silma ei jäänud. Küll aga üks kangesti konteinerit meenutav prügielement, mis sundis meid igasugu trikke tegema, et seejärel ainult pettuda saaks, kui asi käes.
Poleerisime seal päris põhjalikult. Aga väga kaugele ei laiendanud otsingute ala, külm tuul ajas autosse peitu. Aare meile end kätte ei andnud. Omanik võiks selle üle vaadata, sest päris pikalt pole ühtki leidu siin ega gc-s logitud.
Üsna hämar oli, loogiline koht oli tühi, vihma hakkas sadama. Ah tegelikult oli ka väsimus ja kopp ees, viitsimine sai otsa tänaseks, jääb seemneks siia. Ainus leidmata aare nüüd Elvas kandis.
Mugud. Ei hakanud nii ilusa ilmaga ka momenti passima, läksin hoopis ujuma. Aitäh järve juhatamast!
Poleerisime eemalt silmadega võimalikke kohti, aga ei leidnud, tõenäoliselt seetõttu, et ei otsinudki. Päike siras taevas ja mugusid rannas üks kuni mitu, võtsime ka vees kohad sisse. Eks see otsimise võimalikkus on puhas joppamise küsimus, jääb siis uut korda ootama :)
Rannamugusid oli palju ja vetelpäästja jälgis ka. Ei otsinud, ei leidnud.
Ei näe mõtet kuskil rooja sees seigelda, eriti veel suvisel ajal kus on iga kell siin mugusi ümber uudistamas. Tore kant kuhu peita aga teostus võiks parem olla.
Tuhlasin veidi aega, kiikasin enda arvates kõikmõeldavatesse kohtadesse, aga ei leidnud
Ainus mitteleid sellel tuuril... Ja mitte sel põhjusel, et aaret poleks- või ta nii kehvalt vormistatud oleks- lihtsalt asjaolude kokkusattumus- päikseline pärastlõuna pole ilmselgelt selle aarde leidmiseks sobivaim aeg... Aga silmside aardekirstuga oli täiesti olemas ;) Kui ikka omal umu pole, siis pole miskit teha ;) Paluks mitte veel arhiveerida- plaan on ta ükskord siiski ära vormistada ;)
Väikesed lapsed seda järgnevat nüüd ei loe. Eks?
Sitt aare võib ju sitt olla, kuid kui tema on kenasti olemas, isegi silmaga nähtav, kuigi käeulatusest väljas, siis nii sitt ei ole tema ometigi, et arhiveerima peaks. Isegi sita sees ega sitane ta ju ei ole. (Rohket essu (ja ka komasid) sisaldav lause on ajendatud ühest eelnevast logist-arhiveerimissoovist, mitte minu enda sõnakasutuse eripärast. ;) ) Aarde mitteleius võiks süüdistada ikka oma sobimatuid gabariite, kehva ajahetke või...
Alati saab ajada ebasobivas kohas ja koguses töllerdavate mugude kaela, et näe "ma suudan ju küll, kuid saatus sekkus mu plaanidesse".
Veeresime kohale, vaatasime üle aktiivse puusaharjutusi tegeva (külgsuunas kiigel kiikudes) meesmugu, kaks rahumeelselt vaateväljas istuvat neidmugu, piilusime siia-sinna ja tuvastasime aarde. Logimiseks jäi puudu nahhaalsusest, et lahjem tegelinski või pikemad atribuudid mugudest hoolimata objektile saata.
Tõdesime, et nii sitt see aare pole, et teinekord ei võiks taas tagasi tulla. ;)
Väärikatest ja natuke vähem väärikatest asupaikadest aaret ei paistnud. Sai siis logisid loetud ja selge arusaam tekitatud. Ei, tänan!
Tulin siia rohkem randa ja järve takseerima, kui seda aaret leidma. Siiski piilusin mitmesse kohta, kuid aaret ei silmanud. Tundus, et see on mõeldud rohkem pisipõnnidele, kuid võib olla eksin.
Vihma sadas ja üleüldse oli vahva ilm geopeituseks. Eelmine kord olime sellest kohast loobunud, nüüd oli aega vaja parajaks teha ja mõtlesin, et tuhnin seal natuke. Kõik tundus tühi ja väljasurnud, kuid siis .... G4S pistis pea välja ja kuna tal oli igav siis asus mind valvama, tema töö ikkagi. Vahepeal mõtlesin, et äkki ta on kursis ja kutsun appi, noor mees, las roomab seal. Sellest plaanist loobusin ja lükkus jälle tulevikku.
Nulli otsas istusid vetelpäästjad ja ei hakanud mina neid sealt ära ajama.
Tõenäoliselt istusin aardel peal, aga kui olin logisid lugenud, siis esimest korda tundsin, et tegelikult ma ei peagi kogu Eesti kaarti roheliseks tegema.
Nägime topsi ja leidsime, et mõni teine kord võtame ette kui üldse.
Sügipäev oli ilus, kuigi tuul päris külm. Mugusid polnud ja otsisime seal asjalikult kui saabus noormees, ilusti jope seljas, müts peas ja siis äkki kooris kõik ära ja läks ujuma. Vot siis elvalasi! Aga meie ei viitsinud rohkem seal roomata, asi nüüd, küllap teine kord jälle.
Hoolimata juba sügisele sarnasevast ilmast oli siiski rannas piisavalt palju veel viimase d-vitamiini ammutajaid, kahjuks pidime otsingud edasi lükkama.
Järjekordne ilmateade: kell pool seitse pühapäeva õhtul sajab lausvihma, sooja 11 kraadi, nähtavust piirab usin vetelpäästja.
Isegi vihmaga valvatakse, et keegi ei upuks. Käisime, vaatasime, kus null asub.
13 kraadi ja vihm. Vaatame üksteisele otsa - kas proovime? Proovime, ehk ei ole kedagi. Parkla on tühi. Rand on tühi. Tekib lootus. Aga - kui geps näitab, et nullini on veel 3 meetrit, avaneb üks teatud uks ja lävele ilmub vormis tegelane, David Hasselhofilt sugu, Pamela Andersonilt lopsakad vormid, teatab kõlava häälega TÄRÄÄ! ja jääb küsivalt otsa vaadates ootama. No selge siis. Ei me niisama, vaatame, kuidas vesi vette sajab. Ahah. Sügisel jälle.
Kuna jalgrattalised hakkasid mõne aja pärast ka Elvasse jõudma, siis lootsin, et kui kiiresti teen, jõuan ka selle aarde juures enne nende saabumist oma toimetused tehtud. Päris mitu aega tuuseldasin seal maja ümber ringi, kuid midagi näppu ei jäänud. Siis midagi vist eemalt nägin, kuid kui see oli aardekonteiner, siis enda sinna välja pressimine ei tundunud küll maastik 2.0 vääriline. Võimalik, et oleksin pidanud ennast laiaks litsuma ja sinna lähemale ronima ja oleks logil rõõmsa näo märk praegu, aga jätsin selle siiski tegemata. Mõni väiksem geotuhkur vast järgmisel korral kaasas, kes selle osa aardeotsingust minu eest ära teeks..
Oli tõeliselt imeline rannailm. Nii mõnus on olla ju ihuüksi rannaliival, kui terve järv ja plaaž on sinu päralt. Ei vähimatki muret figuuri iseärasuste või kõrvalekallete pärast... Ka päike ei põhjusta pistet ega pitsitust ega ka põletust. Idüll missugune. Iga geopeituri unistuste rand. :D
Aga... "Ei ole Sinus ikka seda õiget geopeituri verd..." Seda kuulsin küll hiljem, ühe teise mitteleiu juures ja tundub, et ütlejal on kogemust küllaga, et temaga nõustuda. Aitäh Miki, nüüd on diagnoos selge. ;) Igastahes, tundus vahva lükata leid edasi ja teinekord võtta õige kahejalgne abivahend kaasa... Ja päris hea mõte tekkis, seda teist abivahendit kasutada aarde peitmiseks. ;) Vat timix, siis... ;)
Tegime näo, et laseme päikesel oma põski paitada ja kobasime pimeduses... Kui titekäruga preili meile ikkagi asu ei andnud, siis jätsime asja sinnapaika.
23.58: avaldatakse uus aare.
00.03: märkan uut aaret. Verevi, hmm. Ega ometi? Timixilt? Ta just käis ju Elvas!? Ai kurja, see ju puha koduõues! Kiire kontroll Maa-ameti ja Google'i kaartidelt, muud asjatoimetused las olla, nüüd on aeg tõeliseks kiirreageerimiseks!
00.12: laekun objektile. Täielik vaikus, koer ka ei haugu. Kiire olude vaatlus, esmased kompimised. Ei paista. Meenuvad loetud legendid autori "õelatest mikrodest". Katsetan uusi nurki. Taban pimesi esimesi kasutatud nätse ja klaastaarat. Lamp välja. No ei tule ära. GPS sisse, tiir ümber hoone. Null ikka õiges kohas. Möödub auto, õnneks ei peatu. Loodan, et hoones pole valvekaamerat. Iga katse tähendab tugevamat maapinna embamist. Ühel hetkel avastan enda kõrvalt kassi, kes huviga mu tegevust jälgib.
00.45: pean tõdema, et tuleb täita järjekordne peatükk kodulähedaste tava-aarete mitteleidmise saagast. Miskipärast on kõrv liivane. Homme öösel jälle! Aitäh adrenaliinilaksu eest! :)