Karijärve

Peitis 29.04.14 Joosep, Rudolf, Martin [matu07]

Tüüp: Tavaline aare
Maakond / linn: Tartumaa
Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0
Suurus: normaalne
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

Karijärv paikneb Konguta vallas Tartumaal, ulatuslikus Elva (Ulila) orundi lääneosas (2 km Keeri järvest edelas) ning on tekkinud pärast Suur-Võrtsjärve taandumist.

Järve (86 ha, suurim sügavus 14,5 m) vesi on kollakasroheline ja 3,5 m ulatuses läbipaistev. Kaldad on enamasti allikaterohked ja mudased, leidub ka liivakallast. Veepiiril kasvab tihe kõrkjastik, supluskohad asuvad metsasel ida-, kohati ka edelakaldal. Järv on kraavi abil ühenduses Asema järvega, väljavool toimub paari kilomeetri pikkuse jõe kaudu Keeri järve. Kevadel on Karijärv koos Külaaseme ja Keeri järve ning Elva jõega üks suur veteväli. Järv on kalarikas (latikas, haug, ahven jt). --Vikipeedia

Aare juhatab teid Karijärve ääres asuva VVV Sihtasutuse hallatava puhkekoha lähistele, kus on tuleasemega matkamaja, piknikulauad, lõkkekohad ja kõik muu puhkamiseks vajalik. Koht on suhteliselt eraldatud, kuna ainus sinna viiv tee on vana talutee, mis lõpeb Elva jõe luhal. Tee äärde jäävad vanad taluasemed ja mitmekesine loodus. Vähegi niiskel ajal on palju abi kummikutest.

Meeldivat retke!

Vihje: Õõnsus

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

Lingid: http://www.vvvs.ee/?107

Aarde sildid: soovitan (6), ilus_vaade (5), piknikukoht (4), maasturiga_huvitav (2), lõkkeplats (2), telkimiskoht (2), metsaonn (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GC53RWY

Logiteadete statistika: 82 (96,5%) 3 5 1 1 0 0 Kokku: 92

Luht	Kummik on sõber	Lagendik taluaseme juures	Vana tee
Puhkekoht

21 aprill 2017 ei leidnud Inga [kingu]

Nonii, tegelikult peaksin ütlema vaid üht - seda kummikujuttu tasub tõsiselt võtta.
Tegelikult olin ma täitsa pettunud, et ma isegi aardeni ei jõudnud. Asi algas ju nii ilusasti. Kena kuiva põlluteed nähes otsustasin, et need jalanõud, mis end kummikuks peavad, jäävad nüüd küll pakiruumi lösutama, kuna neil on väga ebameeldiv komme jalas olevad sokid kuhugi saabaste ninaotsa hunnikusse kerida. Botastega ju palju mõnusam astuda.
Sain paarsada meetrit kõndida, kui silmanurgast metsa ääres mingit liikumist nägin. Seisatasin ja panin fotoka nagu püssi palge. Hmm, midagi halli. Kas tõesti see kurikuulus Tartu hundikari, kes mind isegi Kohatu Muusika juures jälitas? Vaatasin läbi objektiivi.... Ähh, hunt tallenahas, lausa kitsesabaga.
Kilomeeter astumist ja jõudsin rajale, mis lõpuks aarde suunas keeras. Aga milline rada - puhas lehmatallermaa. Astusin prooviks paar sammu, kuid loobusin sest üsna peatselt. Kuna mul oli plaan kunagi veel inimeste sekka astuda, oli vajalik säilitada vähemalt mingisugunegi viisakam väljanägemine ja mitte haiseda sõnniku järele.
Ega siis midagi, tagasi auto poole, mis oli küll nägemispiirkonnas, kuid kohutavalt kaugel. Kõht oli hirmus tühi. Mõned sammud tagasisuunas mõtlesin veel prooviks üle karjamaa minna, aga üks pilk sellele aiale, mille alt oleks pidanud läbi roomama ja maastikule, kus katsetus oleks lõppenud ilmselt näoli lehmasõnnikus, ning see mõte kadus sama kergelt, nagu tekkis.
Auto juurde jõudes jäi katki ka plaan uuesti kummikutega minna või vähemalt kummikud selga võtta ja hiljem jalanõudevahetus teha. Kohutav nälg ja väsimus oli. On ikka vahe, kas lipata suvel täis kõhu ja kerge riietusega üle heinamaa või lohiseda kevad-talvel mitmeid kilosid kaaluva riidehunniku ja maadligi suruva näljaga.
No ega midagi, jääb järgmiseks korraks. Jalutuskäik oli siiski mõnus.

Ja läinud nad ongi...

Tema mind ei kartnud

Kes näeb hunti, kes kitse

Et siis sihuke mõnus maastik

Lehmade ujula

15 mai 2014 ei leidnud Tanel ja Maris [phantom]

See tundus nii ahvatlevalt lähedal peale Nunnu logimist. Käskisin siis GPSil kohale viia. Esimesel katsel viis ta lähimasse punkti ja soovitas otse üle järve jalutada... no tänan, ei. Proovisime siis teiselt poolt läheneda. Sõitsime siis nii kaugele kui teed leidsime ja hakkasime mööda kena jalgrada järve ääres astuma. Paraku läks maastik aina märjemaks ja märjemaks, tuli hakata mättaid kasutama. Ühel hetkel osutus aga üks puu liiga mädaks, mille tulemusel maandus Maris tagumiku peale porilompi. Otsustasime selleks korraks loobuda. Eks teinekord jälle.

3 mai 2014 ei leidnud MM ja [alex]

Ähhh...mida te kõik rõõmustate ja kilkate oma leidudega...meie küll ei leidnud, voh! Loomulikult sõitsime me kohale autonavi järgi, loomulikult tatsasime järveni, loomulikult olid kõik paadid lukus, loomulikult vajusin ma sügavale mutta ja loomulikult hakkasin ma peale seda jonnima. Kaaslased halastasid mulle ja ära me sealt sõitsime ning teises kohas ei hakanud end uputama kuna üritus ju ootas. Ärge te valele poole järve minge...kui ehk talvel vast, siis on kõik ülilihtne. Tänud peitjale, et me aardeni ei jõudnud! :D