Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Esmakordselt on Lüübnitsa küla mainitud Pihkva linna ja maakonna meessoost hingede loendusraamatus 1582. 1749.aastal on märgitud Lüübnitsa küla kui uusasundust. Küla on oma nime saanud tsaar Peeter I-lt, kes käinud siia suviti puhkamas ja randade ilu nautimas. Külas on läbi aastasadade tegeldud kalapüügi ja kala kuivatamisega. Peamiseks tööstuskalaks oli tint, mida kuivatati suurtes kuivatusahjudes ja müüdi Tartus ning Pihkvas. Oluliseks tegevusalaks on ka köögiviljakasvatus, enamasti kasvatatakse sibulat. Iga aasta augustikuu viimasel laupäeval toimub Lüübnitsa sibula- ja kalalaat. Laat on populaarstust kogunud - nii kauplejate kui laadakülaliste arv kasvab iga aastaga. 2010.a. oli laadakülaliste arv ligi 5000. Külas on renoveeritud külakeskus, küla servas järve kaldal aga 12,5 meetri kõrgune vaatetorn.
Aare asub ühel ehitisel mis renoveeriti 2013 aastal. Turnida pole vaja ja ei tohigi teha. Aare on võimalik ohutult kätte saada. Konteineris on üks pliiats küll olemas, aga teritaja sinna ei mahtunud. Seega on soovituslik oma kirjutusvahend kaasa võtta.
Vihje: Visuaalselt pole leitav.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), ujumiskoht (1), piknikukoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC54PDN
Logiteadete statistika:
131 (84,0%)
25
5
1
2
1
0
Kokku: 165
Kalamehed igal pool ja tuult-tormi ka omajagu. Südika uudistajana aaret leida siiski pikema uudistamise ajal ei õnnestunud ja kohaliku hundijalaveega ei jäänud ka tutvust sobitama.
Muidu koht ise aaret väärt kuid nagu eelnevatel otsijatel ilma leiuta.
Eelnevad mitteleiud ei sisendanud just erilist edulootust aga otsustasin ikkagi proovida. Vaatasin tornist avaneva vaate ära ning siis põgenesin vihma ja saabunud mugude eest. Selle 30 sekundiga küll ei leidnud :P
Päev oli õhtal ja nõnda ka mina. No mitte ei jäänud midagi tarka näppu. Vaatasin torni tipust loojuvale päikesele järgi ning sellega läks ka minu viimane võimekus uusi ideid genereerida. Teine kord uuesti. Siia ei ole kahju tagasi tulla.
Ei olnud meie päev selle aarde juures. Järgneb tüüpiline tekst: otsisime kõikvõimalikest loogilistest ja mitteloogilistest kohtadest.
Ja järgmine logiteade meilt selle aarde kohta saab loodetavasti olema: kuidas esimesel korral seda ainuvõimalikku peidikut ei märganud? :)
Kuigi rahulikult sai uudistada, siis väga pikalt aega ei kulutanud. Aga aaret kohata ei õnnestunud.
No ei leia mina seda topsi üles. Täna polnud midagi, mis segaks. Torn minu päralt, ilm hea. Kobasin kõike! Siis läksin tornist kaugemale ja põrnitsesin torni igast küljest. Tagasi tornis kobasin üle veel mõned kohad. Aga ei. Tulemus null. Eile ometi on see asi leidunud. Õnneks ikka kena koht ja küll ma tulen veel.
Minu poolt ka mitteleidmise märk maha. Oleks seda, oleks toda, oleks pidand kõik logid ikka enne otsimist läbi lugema, mitte praegu tagantjärele mõtlema. Huvitav oli veel, et 2018. aasta ülikuuma suve kohta oli seal suhteliselt rahulik. Vesi järves oli nii mõnus, nii mõnus.
Ei leidnud, kogu aeg kulus tornis ronimisele ja suplemisele.
Ega tegelikult see Janar mind ikka ei aidanud. Tema istus autos ja nautis vaatepilti kuidas mina ukerdasin ja igas suunas oma käsi sirutasin. Lõpuks hakkas tal vist hale ja hakkas mulle vihjeid andma. Kui ma olin siis saanud märguandeks pöidlad püsti, venitasin ja sirutasin aga ei leidnud midagi. Kas tõesti olen liialt väike? Janar tuli siis appi ja avastan, et koht kust tema oli leidnud, oli tühi. Seega seekord leidmata.
Kes torniaardeid peidab, see ise neid ei leia!
Paljude ja paljude aarete puhul ei saa kunagi teada, kus need asuvad. Siin on vähemalt koht teada, kus vahel surkimas käia. Aitäh!
Väga ilus paik, aga mul olemas kindlasti vähemalt üks põhjus, et sinna tagasi minna :). U 45 minutit pingutusi tulemust ei andnud.
Kena pühapäev Lüübnitsa sibulalaadal. Rahvast vooris kümnete kaupa. Aaret ei leidnud, aga vähemalt tulime viie kilo sibula ja poole kilo küüslaugu jagu rikkamana tagasi...
Otsisime mis me otsisime ja silusime mis me silusime, midagi meile pihku ei jäänud. Nii korralikult ei ole ma veel ühtegi torni millimeeter haaval üle vaadanud, kahjuks jäi tulemus siiski nulliks. Leidsime vaid ühe kahtlase koha, kuid selleks see ka jäi. Aare ise jäi saladuseks.
Saabusin torni juurde kus Märdi ja Jussikese tiimid juba hulga otsingutöid ära olid teinud. Käisin ka korra tornis, leidsin samuti ühe huvipakkuva asja, kuulasin Märdi teooriat, nõustusin ja alustasime otsinguid vastavalt sellele. No kuidas see seal käis seda asjaosalised teavad. Aga kui see teooria oleks paika pidanud, siis sellest oleks saanud minu jaoks küll üks huvitavamaid leide. No nii see muidugi ei läinud. Läksime siis selleks korraks laiali.
Alustasime otsinguid kahekesi, seejärel lisanud Märt koos perega ja hiljem veel Ain. Pikkade otsingute tulemusena leidsime potentsiaalse peidiku asukoha, aga mitte aaret. Seoses sellega tekkis hulgi teooriaid, mille ühe tulemusena jätkus otsimine sõna otseses mõttes kirvega, mis oli juhuslikult meie auto pakiruumis koos muu geovarustusega. Isegi kirves ei aidanud ja lahkusime uutele objektidele.
Käisime Heleniga otsimas ja tuhnisime u. tunnikese. Alles hiljem lugesime, et pole visuaalselt leitav. Paar kahtlust äratavat kohta jäid, aga kuna millegagi mullas sobrada polnud, jäi sel korral leidmata. Aga vähemalt on põhjust tagasi tulla, sest koht ise on suurepärane.
Kui tuul puhub viimase mõistuseraasu peast ja geopeitus muutub lõbujõustikust sunnitööks, on aeg asi katki jätta ja järgmisel korral selge pea ja parema kodutööga tagasi tulla. Tänud, mulle siin meeldib!
Soovitan kõigil siiakanti elama asuda, müüakse nii maad kui eluhooneid! Aaret me ei leidnud, kuigi surkisime ligi kolmveerand tundi vaatetorni kõikvõimalikes õõnsustes, peen uduvihm paitamas, meie jääkülmi palgeid. Aitäh sellegipoolest!
Sünge maailmalõpuilm. Vihma ladistab lakkamatult sünkjashallist taevast alla, tuul puhub viimasedki normaalsed mõtted peast, vaid raskemast raskemad lollused püsivad skalbi all veel paigal... Kõrgel tornis võiks tiivad laiali lükata ja tuule mõjul lendu minna. Kuskile, kaugele, ära...
Inimesi siin küll ei ela, nad vaid teevad ainult sellise näo. Maju oli, aga ei ühtegi hingelist. Maailma lõpp...
Igastahes aaret selles maailmalõpuootuses ei leidnud. Väga meeleheitlikult ei otsinud kah. ;) Siinkandis olen nii vähe käinud, et mõni põhjus võib ju jääda, et korrata retke ehk ilusama ilmaga. Mil peremees koeragi õue laseb..
Aitäh korraliku peitmise eest! :)
Oi, see koht on mul juba vana lemmik! Igavesti mõnus külake keset parajat eimidagit. Kes tahab kärtsu ja mürtsu, tasub külastada kala- ja sibulalaada ajal, kes mitte, mis iganes muul ajal.
Praegu ladistas vihma ja Räpinast saati ei paistnud ühtegi mugu. On justkui vaatetorne ennegi näpitud, aga otsimine jäi seekord kahjuks edutuks. Rõõmuga teine kordki tagasi. Aitäh hea kohavaliku ja ilmselgelt ka hea peiduka eest! :)