Kuni Esimese maailmasõjani elati Kadaka külas, nagu ikka linna lähistel, ilmselt rahulikku ja tulusat elu. Hiljem on paiga eluolu ja ilmet mõjutanud laskemoonalaod ning pealevalguv Mustamäe linnaosa. Ilmasõjaaegne hoogne laevatehaste ja kaitserajatiste püstitamine Tallinna tõi kaasa seninägemata ehitus- ja migratsioonibuumi, mida ei ületanud ka nõukogude aja viisaastakud (suhtarvudes loomulikult). Kui 1916. aastal otsustasid sõjaväevõimud rajada merekindluse laskemoonalaod just Kadaka ja Mäeküla piirkonda, oli vaikelu lõppenud. Tõsi, võimaliku asukohana kaaluti ka Varsaallikat, Viimsit ja Mustamäge.

Nagu enamikul merekindluse rajatistel oli ka Astangu ladudel esimese kasutusperioodi lõpp kiire ja kuulsusetu. Sakslaste saabudes 1918. aasta veebruaris õhati kõik valminud tunnelite sissepääsud. Teise maailmasõja lõppedes kohandas Balti laevastik osa tunneleid uuesti miiniladudeks. Lõpuks hoiti siin ka suurtükiväe relvastuse ja lahingumoona varusid. Kogu ala (umbes 150 ha) piirati mitmekordse traataiaga. Järgnevate aastakümnete jooksul rajati Astangule arvukalt hoidlaid, kasarmuid, valvehooneid, klindi-esisele alale ka moodsamaid laohooneid, mis lööklaine kõrvalesuunamiseks piirati kuni viiemeetriste pinnasevallidega. Kirjas olid veel sepikoda, klubi, sigala jpt. ehitised. Nagu kinnitab 1975. aastal koostatud linnaku plaan, hõlmas Astangu objekt kokku 90 kasutatavat ehitist ja paarkümmend varet

Nõukogude armee lahkumise ajal 1990. aastate alguses ilmus ajakirjanduses Astangu ladude ohtlikkuse kohta mitmesuguseid hinnanguid. Midagi täpset loomulikult teada polnud, tagantjärele oleks sealset nn. püssirohutünni hinnata meelevaldne. Õnneks kulges ladude tühjendamine suuremate tõrgeteta ja 1994. aastal võttis Eesti kaitsevägi laod üle. Mõnda aega valvas objekti Kaitseliit, et takistada rüüstamisi.

Pikemat lugemist (ning samuti ka aarde kirjelduse allikas): http://www.loodusajakiri.ee/eestiloodus/artikkel11451123.html

Aardes puudub kirjutusvahend!