1 

Leitud Team Virukate koosseisus! Alguses ei leidnud, aga aare oli just seal, kus ta pidigi olema. Lihtsalt ise olime pimedad! :)

 2 

Vurasime kohale ja sikutasime kummikud jalga ja uurisime Madise pakutud vaatamisväärsust Astangul. Leidis Team Virukad. Tänud peitjale.

 1 

Teadsime, et aare läheb nädala pärast kinni. Seega tuleb ära käia. Savirallit sai üksjagu,olime just puhtad riided selga saanud. Tänud aarde eest.

 1 

Marit oli siin juba enne käinud, kuid aaret ära ei toonud ning nüüd läksime kahekesi uuele katsele. Midagi ülemäära mõnusat ei olnud ja mul õnnestus isegi kukkuda, kuna savist olid jalanõud juba nii libedad. Läksime ühest U otsast sisse ja teisest välja ning vahepeal panine ka nimed kirja. Tänud aarde eest!

 1 

Olen siin ka varem käinud, kuid siis polnud sobivat varustust ja ei hakanud kaugemale minema. Täna õnnestus parema varustusega tulla ja seekord tegime kogu U läbi. Laagri tunnelid meeldivad mulle vist isegi rohkem. Aitäh aarde eest!

 2 

Konkreetselt järjekordsed seiklused sarjast ,,Kuidas topograafiline idioot luurebuss aardeid otsib".

Kui kõik normaalsed inimesed vaatavad enne kaarti, sh sissepääsu ja lähenevad aardele põhjast, siis luurebuss, kes kusjuures juba korra on seda viga kõrvalaarde puhul teinud, kärutab esmalt lõunasuunas aardega risti, paneb alles siis kaardile maa-aluse sissepääsu, laseb peast läbi hulga huvitavaid väljendeid ja nendib, et pole midagi, tuleb jalad selga võtta ja natuke jalutada. Õnneks ta labidat kaasa ei tarinud, a aasta tagasi oleks ta olnud võimeline ka täpi kohale augu kaevama. Niisiis tatsab ta üle heinamaa kohale ja loendab meetried: 15, 14, 13 ja 12. Tõstab nina üles ja tema ees laiub kuristik. Mida küll teha? Luurebuss ohkab, võtab enda vahetusjalanõud (!!! areng!) ja lennutab need kaarega kuristikku, sest kui need juba seal on, siis ei saa vedelaks lüüa ja tuleb ise ka alla roomata. Seejärel leiab luurebuss mingi rondi, millest kinni hoida, kuid uskumatu küll, aga isegi temagi peakesesse meenuvad Tunki Unetute aarde sõnad, et enne millelegi toetumist veendu, et see ikka maa sees kinni oleks. Luurebussikene hakkab veenduma ja selgub, et ront polegi maa sees kinni. Luurebuss ohkab jälle ja veeretab end mujalt alla.

Seejärel nopib Luurebuss oma vahetusjalanõud ja tatsab sissepääsu koordinaadile. Juhhuuu, ongi ava! Ainult et see ava on selline, et seal peaks roomama. Isand Lepalind teisel pool toru kinnitab, et ava peaks olema nii suur, et terve auto mahuks seal sõitma. Luurebuss teeb nägusid ja hakkab otsima seda kohta, kust bussiga sisse saaks sõita. Seejuures palub ta abi Muhukalt ning kurvalt lonkides avanevad taevaväravad ning isegi Luurebuss leiab koha, kust autoga/bussiga maa alla sisse saaks sõita.

Selleks ajaks oli Luurebuss tuvastanud, et vahetusjalanõud oli õige valik ning jättis enda õiged jalanõud kuhugi moonalattu, et lihtsam mööda savi uisutada oleks. Niiviisi tuigerdas ta aardeni, leidis selle enda kohta üpris ruttu ja võttis suuna tagasi. Ahjaa, selline areng on ka vahepeal toimunud, et enam ta ei liigu telolambiga sellistes kohtades, vaid korraliku taskulambiga. Tagasiteel märkas Luurebuss kohta, kuhu ta enda jalanõud pani. Ainult et neid jalanõusid polnud seal enam. Hetk hiljem sai ka maailma parim taskulamp tühjaks. Mingi ime läbi oli bussikesel ka varulamp kaasas, kuid ka sellega valgustamine ei andnud tulemust.

Luurebuss ohkas ja kõndis rohkem väljapoole. See oli õige mõte, sest selgus, et "vihjeobjekt", millega Luurebuss oma jalanõude asukoha oli meelde jätnud, neid oli tegelikult mitu ja alles nüüd jõudis buss õige juurde.

Jalanõud näppu, moonalaost välja ning võis päeva peaeesmärgi loetuks lugeda. Tagasi üles küttis Luurebuss küll mööda astangu serva, kuid siiski vähe laugemast kohast.

Isand Lepalind oli päev varem Luurebussile tõsise, kuid heatahtliku eesti mehe häälega öelnud: ,,Liisu, mul on sulle üks soovitus. Enne, kui sa midagi teed, siis mõtle natuke,". Luurebuss leidis, et see on igati väärt soovitus ning ehk hakkab kunagi ka luurebuss enne aaretamist kaarti vaatama. Loota ju võib.

 1 

Oi kui pikalt edasi lükatud külastus sain nüüd lõpuks tänu kaaslase toetusele ära tehtud. Selliste kohtade puhul on mu eelhäälestus juba üsna tõrjuv, kuid tegelikkuses sellest tõkkest üle saades polegi midagi hullu ja saab ikka logitud aarded.

Tänud peitmast.

Ühte Astangu tunnelisse sai Viivianit viidud ka meie esimesel kohtumisel. Täna ei tahtnud kaugele minna, seega pakkusin selle aarde välja. Algul Viivian põikles vastu, aga siis ikka nõustus. Kohapeal selgus, et ta kardab neid tunneleid... Pidi ikka eelmine kord vapper olema, kui tuli sinna võõra inimesega :). Kui olime enam-vähem õiges kohas, kostis eemalt kellegi hääl. Selgus, et teisedki olid neid tunneleid uudistama tulnud. Kuna tegu polnud geopeituse mängijatega, siis sai üksteist hoiatatud libedamate, ohtlikumate kohtade eest ja oma teed edasi mindud. Aaret ei pidanud kaua otsima ja üsna peagi olime jälle tunnelist väljas :)

 1 

Kriimsilmadega Laagi tunnelites tegutsedes sai kokku lepitud, et järgmisena võiks vahelduse mõttes Astangu-Hüüru teha. Nii see plaan ka teoks sai. Siinne maastik oli Laagrist hoopis erinev aga karbi leidsime ja nimed kirja saime. Tänud!

Leitud. Tänan

 2 

Kui see aare talvepuhkuselt tagasi oli, hakkas Salme eriti aktiivselt minu tähelepanu sellele juhtima. Kuna kambakesi on ikka julgem, siis hõikasin meie vapratele Orbita-seikluse kaaslastele, et ühine retk kokku leppida.
Ja täna läksimegi siis kohta uudistama. Taevast kallas alla sulaselget vett ja nii me oma vihmavarjukestega seal porisel metsateel tippisime ja järsakutel turnisime. Kui koopasse jõudsime, siis oli tunne palju mõnusam. Täitsa kuiv olemine ja ainult kohati natuke porine. Kuna enamiku aja pidi tähelepanelikult jalge ette vaatama, siis õnneks eriti ei olnud aega lakke vahtida ja mõelda, et millal ja kust järgmine lahmakas alla kukkuma hakkab.
Peale väikest turnimist olimegi kohas, mis pildi järgi tuttav tundus ja aardekarpki oli ilusti olemas. Panime logiraamatule uue minigripi. Raamat on pisut-pisut niiske, aga sellises keskkonnas ei saagi muud olla. Midagi hullu pole ja nimed saime ilusti kirja.
Aitäh toredatele kaaslastele ja tänud peitjale!

 2 

Sellised urkad mind kohe üldse ei kutsu sisse ronima, aga kui tuli ettepanek koos retk ette võtta, siis loomulikult olin käpp. Õnneks oli sees suhteliselt kuiv ja väga kaugele ei pidanud ka sukelduma. Nii see karp edukalt leitud saigi. Tänan.

Ise ja üksi käisin otsimas, ise kirjutasin oma nime vihikusse. Maastik pigem 2.5.

 3 

Päeval helises äkki mõtteline kelluke, et homsest on ju teatud paigad ainult nahkhiirtele rahulikuks talvekorterisse kolimiseks. Ega mul nüüd tuli takus just polnud, sest tuleb ju jälle uus kevad ja suvi, aga ekspromt tekkis siiski mõte ammu mõeldud Astangu urgude külastamise osas.

Kiiresti koostasin mõttes nimekirja potentsiaalsetest kaaslastest, keda korduskülastusele meelitada, sest üks on kindel: üksi ma never sellisesse kohta lähen ja varsti lennutasin esimestele geosõpradele küsimuse õhku, kas keegi tahaks kaasa tulla. Arusaadavalt ei pruugi olla huvi kui täpp juba värvitud, teine on hõivatud jne. Loobusin juba mõttest ja paigutasin laskemoonalaod tuleviku otsingute nimekirja kui tuli lootusrikas küsimus: “Kas Astangul käidud?” Muidugi polnud.

Paari minuti pärast olin juba teel ja pärast naljakat orienteerumismängu sissepääsu juures leidsime Tarmoga üksteist lõpuks üles ning valisime sisenemisaugu. Mulle väga meeldivad need koopad ja tunnelid, aga noh, mis teha kui argpüks olen, ilma turvalisustunnet andva kaaslaseta ei julge ma ei tunnelitesse ega ilma aknata militaarobjektidesse siseneda.
Või on see lihtsalt praktiline ja arukas mõtlemine, mitte argus? Ilmselt natuke mõlemat. Tarmoga koos oli julge tunne ja sain põnevat ümbrust rahulikult uurida. Aarde otsimisega mul läks pisut aega, mis veenis mind veelkord, et üksi oleks mul kindlasti siin mitteleid tulnud. Nüüd sain rahulikult otsida ning vihjepildilt tuttav kiviplaat sai lõpuks leitud. Uurisime kivistisi, raudteeliipreid ja vaimustunult jalutasime eemalt paistva päevavalguse suunas.

Äge koht, aitäh peitjale põhjuse eest siia tulla. Nahkhiiri veel talvekorterit uurimas ei näinud.

Suur tänu veelkord, Tarmo, et kaasa tulid!

Lahe ja leitud!

Leitud ;)

Leitud. Pastakad ei tööta:d

 1 

Arvo logi kirjeldab väga hästi selle aarde külastamise elamust. Nagu tõeline koobas. Aitäh peitjale! Päästelintide kohta nii palju, et neist üle ega ümber siiski minema ei pidanud, nende jupid olid meie saabudes eri kohtades laiali. Võimalik, et need olid sinna seal varem olnud lõkke tõttu pandud. Suitsu oli veel natukene näha, aga lühemat aega kannatas siiski tunnelis viibida.

 1 

Vägev koht. Vaadates kuidas lagi on kunagi osaliselt sisse varisenud siis tekitas kõhedust. Vähemalt ei pea siia rohkem tagasi tulema. Aga tänud peitjale aarde eest.

 4 

Ausalt öeldes polnud üldse plaanis siia täna jõuda. Aga kui olime Metabentonite juurest asjad jonksu saanud, siis kuidagi arutasime, et kuidas edasi ja siis järsku saime aru, et mitte keegi meist kolmest polnud käinud Astangu laskemoonaladudes. Tehtud, tehtud, nagu ütleb Läti vanasõna.

Jõudsime siia ja valitses täielik troopika, +20 kraadi ja rets õhuniiskus. Koopasuu ees oli tunda, nagu oleks parasvöötme vihmametsas. Prilliklaas kippus uduseks. Koopasuust aga immitses suitsulõhna ja Päästeameti kilelindid rippusid igal pool. Selge, mingid ahvid olid sisse lõkke teinud ja seda oli lähiajal kustutatud. Aga siiski otsustasime ära käia sees.

Tunnelid osutusid maagilisteks, eks ta veidi kõhe on, kui saad aru, et taevas on juba enne sisse kukkunud ja miskine aeg pudeneb veel. Aga selle kivihunniku otsas tatsata oli ikka võimas. Ja vanad liipridki osaliselt näha. Nii suures tunnelis mina enne käinud ei ole. Seal oli tõesti võimast lampi vaja.

Tagasiteel juba see suitsuhais hakkas natukene kummitama, et ega äkki ühel hetkel pilti eest ei viska. Kuid ei, sai kenasti käidud ja kui siis jahedast suitsusest tunnelist jälle õue jõudsid, siis oli pealevihmane troopika ikka rusikaga näkku kohe. Väga mõnus koht, mul on küll hea meel, et sai nähtud. Võimas.

 1 

Alles äsja avastasin, et 1. september läheneb suure kiirusega. 1. september, mis tähendab, et koopad muutuvad nahkhiirte kodudeks ning mul asja enam sinna pole. Alles nagu oleks olnud aasta 2014 kui olin aarde avaldumise ajal just sealkandis, kuid siis jäi lõpus käimata. Nüüd tundus koobas nagu tuttav ja samas ka võõras. Täpselt nagu astangu piirkonna endaga - uus asfalt tee ja uued majad aga siiski peidus ka see vana rada, mis koobasteni viib. Seltsis segasem, aare sai leitud ning Astangul ka veidi edasi kolatud ummiku aja möödumist oodates. Aitäh! EVEJ

 1 

Kui nüüd aus olla, siis ega me seda soovitatud sisenemiskohta esialgu ei vaadanudki. Kuna parkimiskoha juures üks urg oli ja asukoht oli laias laastus õige, siis läksime kohe tuppa. Algus oli täitsa viisakas, natuke palkide otsas turnimist ja edasi oli juba täitsa mõnus jalutada. Kohe nii mõnus, et põrutasime sirge seljaga aardest mööda. Väga kaugele küll ei jõudnud minna, sest mõnikümmend meetrit edasi oli järsku nähtavus null. Et teisele vihjepildile sobivat kohta polnud veel ette tulnud, siis proovisime veel end maapinna ligi hoides veidi edasi nihutada, aga kuna hingata polnud suurt midagi ja asi kiskus väga saunaks kätte ära, siis otsustasime sellest plaanist üsna ruttu loobuda ja võtsime suuna tagasi värske õhu poole. Teistpidi liikudes tuli üsna kohe ka vihjepildil kujutatud koht tuttav ette ja nii saime ka topsi leitud ja nimed kirja. Pärast piilusime ka soovitatud sissepääsu juurde, aga antud ajahetkel oli sealtkaudu aardele lähenemine küll enam kui küsitav. Tänud peitjale!

 2 

Draakoni hingus

Nüüd hakkan ma geoloogiks, paleontoloogiks, speleoloogiks - sauruste ja lohede kontide järel käies mööda kõiki maailma urge roomama. Müüdud mees! On maa all käidud, mitme kontinendi soola- ja rauakaevandustes, kuid siin meie kohalikes koobastes pole ma nii hingematvat urglemiskogemust veel läbi elanud.

Hinge võttis kinni, hinge mattis ja võttis hingetuks nii vaimselt kui füüsiliselt ilmselt järgmine nähtus: fossiilne Rhabdinopora flabelliformis + õhuhapnik + divesinikmonooksiid.

Ei tea, kas oli tegu aurutekkeks eriliselt soodsate ilmastikuoludega või meie ülitundlike ninade (ja prilliklaasidega), kuid antud kuupäeval oli sissepääsuks sobilike tunneliotste valik kahelt ühele kokku tõmmatud. Pärast nägime, et teise koopasuu ees oli samblastel kividel ja puutüvedel ka vastavasisuline graffity. Seega peiduka täpseks lokeerimiseks tuli meie puhul juhendit "siit üles (ja peaaegu kohal)"; lugeda täpselt teistpidi: "siit ALLA (tuvasta eksitus) ja tagasi üles".

Ja kui ilusad on väävlikristallikesed diktüoneemaargilliidi peal! Kaasa võtta kahjuks ei saa.

 1 

Pole vist väga palju selliseid koopaid, punkreid kus ma varem käinud ei oleks. Isegi tegin sellistest kohtadest kaardi kus koopad asuvad ja kuidas tunnelite võrgustik maa all jookseb (H) Siinkohal peab tunnistama, et seda U ma läbi polnud käinud varem, sees olen käinud aga mitte läbi. Kuna kolmest aardest oli see esimene peatus punkt siis läksin sisse ja hakkasin mõtlema uuesti, et mis need vihjepildid olid jne kuna seal all pole võrkugi. Siis sai sama targalt sealt tagasi tuldud aga samal ajal kui sees kondasin tuli kamp noori seda tunnelit avastama ja emotsioonidest oli näha, et olid esimest korda sellise kohas :) Välja jõudes vaatasin pildid ja kirjelduse uuesti üle ja siis oli peaaegu selge kus asub aga kuna oli tunne, et puhta jalanõuga logituna sealt tagasi ei jõua siis sai teisi aarded külastama mindud. Kui teised olid läbi käidud sai autos kummarid jalga pandud ja uuesti mindud kuna ei saanud seda ühte sinna ripakile jätta. Aga kui sees käidud, aare logitud ja täielik ring peale tehtud tuli välja, et praeguste ilmadega oli seal suht puhas ja oleks saanud kohe tehtud... Seega 2 korda käisin aarde juures, väga lahe, tänud :)

 5 

Vandid kinni pyytud suundusin siis nyyd siia. Ilmajaama juurest autost jalastudes veel m6tlesin et kas panna matkasaapad v6i tossud. Aga sellise kuumusega ei t66ta protsessor just k6ige k6rgemate p66retega ja selelst sain ysnagi kiirelt aru et toss ei olnud just k6ikse parem valik siia tulekuks. Kuuma eest siia jahedasse tunnelisse sukelduda oli aga m6nus chill. Paar korralikku liugu sai aga 6nnex ikka pysti. Yhelt poolt hakkasin minema ja kui tunneli l6pust jälle valgust paistma hakkas sain aru et vist tuleb uuesti tagasi suunduda. Veel paar liugu ja nac aja p2rast kangutasin juba karbilt kaant maha. Kas t6esti peaaegu aasta aega pole keegi siia eksinud. Igastahes tagumine aeg raamatut määrida ja panin oma naerunäo siia kirja. Tagasi suundusin teist haru pidi lootes leebemat maastikku, kuid ei. Kui 4.0 siis 4.0 ei mingeid allahindlusi. Valguse kätte tagasi j6udnuna oli jälle selline tunne nagu oleks inkubaatorisse astunud. Eks tossudel oligi pesu vaja hehehe Tänud peitjale ;)

Valvur positsioonilt lahkumas

 1 

Möödunud õhtul poolikuks jäänud seiklus astangul ei andnud rahu ja hommikul tööle sõites keerasin suuna hoopis astangu poole tagasi. Nihutasin oma päevaplaani kõik paari tunni võrra edasi et kogu uudishimu rahuldatud saaks. Ajendiks sai ka kindlasti see, et juba homme läheb ju aare pikale puhkusele. Esimese asjana saigi see koobas ette võetud. Laovalvur hakkaski juba turvakardinaid ette tõmbama kuid õnneks sain jaole ja rääkisin härra pehmeks. Koopa maastik oli päris ootamatu, sellist pugemist ei oodanudki, õnneks oli vahemaa lühem kui arvasin. Pildikoha tundsin saabudes kohe ära seega logitud sai kiirelt. Pärast tuuseldasin veel kõrvalboksides ja nii astangu all kui peal. Lahe koht. Sain ka kinnitust et nahkhiired kogunevad, rahulikku hooaega neile. Aare korras, tänud peitjale.

Ülesvõte kõrvalboksist.

Laovalvuri putka.

 4 

Oi kui palju kordi on mul olnud plaanis seda aaret külastada. Kõige lähedamal olin ma minemisele kui toimus Astangu ronimissündmus. Siis lausa mitu seltskonda kutsusid kaasa aga ma keskendusin vaatamisele kuidas teised ronivad ja valmistasin ennast vaimselt ette. Täna paistis hooaja lõpp sellele aardele nurga taga ja suutsin ennast sellega pehmeks rääkida. Võrreldes varasema külastuse korraga on autoga ligemale sõit veidi problemaatiliseks tehtud. Saaks tegelikult aga keelumärk on siiski püha. Proovisin paarist kohast jalavaeva natukene vähendada aga lõpuks parkisin ennast siiski Rimi poe parklasse. Kummikud jalga, taskulamp taskusse ja minek. Ma ei tea kas töömehed hakkasid minu tuleku tõttu kiiremaid liigutusi tegema või siis tegidki lihtsalt kilplase tööd - tõstsid oksasid ühest hunnikust teise. Kui hiljem uuesti mööda jalutasin, siis istuti igatahes niisama. Tunneli sissepääs sai ilusti üles leitud. Veetakistus pani alguses mõtlema, et ega valest kohast ei lähene, kuid õnneks oli üks võsane maalapp läbi vee olemas. Tunnel oli väga võimas. Nautisin seal turnimist kuni pildil number üks kujutatud kohani. Sealne osa oli ekstra libe. Kuidagi sain üles ja siis järgmisest kohast alla libisetud. Seal ruumis oli ka üks ja ainus kohatud nahkhiir. Panin nime kirja ja algas tagasitee. Libedast kallakust üles sain jälle suure vaevaga. Alla tulles läks aga tugijalg alt ära ainsas kohas mida pidasin kindlaks vähelibisevaks kohaks. Kummiku all oli savikiht lihtsalt nii paksuks läinud arvatavasti, et polnud enam vahet kuhu astuda. Lendasin kallakust alla aga maandusin nii õnnelikult kui vähegi sai. Kahe jalaga maa peale. Süda jättis aga küll mitu takti vahele. Sealt edasi läksin eriti ettevaatlikult kaugelt paistva valguse suunas. Terve tee tagasi oli kummikute alla kogenenud savi tõttu palju libedam ja ohtlikum. Edasi suuremaid seiklusi ei toimunud ja auto juures sain kindlasti vähemalt kilo savi maha kloppida. Aitäh aarde eest!

See oli küll üks meeldejääv seiklus!

 7 

Tegelikult oli meil plaanis Laagri tunneleid vallutama minna, aga kui ma juba nulli jõudes olin läbirmäg, kuna vett tuli nii ülevalt kui alt, siis otsustasin, et jätan selle pikema teekonna siiski kuivemaks perioodiks. Vaiki oli muidugi pettunud, kuna tema vaim oli koobastes käimiseks valmis, seega võtsime ette tiba lühema tee Astangul.
Loomulikult kallas kuni koopasuuni korralikult, nii et sisenedes oli minul küll täiega jahe juba. Kuid varsti hakkas palav, kuna seal paelahmakate vahel savisel pinnasel ja pehkinud puutüvede vahel polnud üldse mitte kerge liigelda. Kui viimaks see mäda koht selja taha jäi, astusin ettevaatamatult eriti libedale kivile ja käisin põlvili. Esiteks väänasin jala välja, teiseks on mul praeguseks korralik sinikas põlve otsas. Seda, et ma ülepea savine olin, ei pidanud ma miskiks, kuna juba alguses maastikku nähes oli selge, et hommikusest pesemaskäigust polnud mingit tolku. Sääsed said lihtsalt puhtama toidulaua.
Mõnda aega otsisime aaret valede kivide alt (krt, näevad kõik ühesugused välja), kuid siis meenutasime kirjeldust sõna-sõnalt ja oligi karp leitud. Minu nänn, mis oli mõeldud normaalse karbi jaoks, jäi sisse panemata, kuna lihtsalt ei mahtunud. Vaiki ronis veel edasi, aga tema ilmseks pahameeleks teatasin mina, et ma lähen nüüd välja. Tegelikult ei tahtnud mõeldagi kogu tee uuesti läbimisele, aga no nahkhiirte kombel talvituma ei olnud ka kavas jääda.
Kui ma koopasuuni jõudsin, lõi väljas olev enne üsna jahendana tunduv õhk lämbe leitsakuna vastu, nii et võttis lausa õhku ahmima. Fantastiline kontrast. Aarde eest palju tänu, oli põnev.

Peaaegu aarde juures

Nullis

Vaiki roomab alla

Suuruste vahekord

Lõpp paistab

Tunneli keskel oli Vaikit näha nii palju...

... tunneli alguses aga ainult udune täpp

Polnud just palju vaja ettekujutamiseks, et laes on teemandid

 1 

Küll see oli alles vägev aare. Ei olnud ise nendest koobastest varem üldse teadlik. Üksi oli tunneli läbimine väga huvitav uudne kogemus ja soovitaks seda teistelegi. Aitäh! :D

 1 

Võtsin selle raskema ülesande enda peale ja jäin tunneli suudmesse rattaid valvama, samal ajal kui Rasmus aardeni jalutas. Olen selle tunneli varasemalt kaks korda läbinud, aga täna polnud tuju turnima minna. Aitäh!

 1 

Täitsa tsill käimine oli. Ma ei teadnud ainult kui kaugele kõndima peab ja üldse lõpuks olin pool tundi seal koopas :) Välja tagasi tulles käisin savi sisse ikka käpla ka, õnneks murdsin vaid küüne :) Selliseid aardeid võiks rohkem olla, tänud! :)

 1 

Kahe elevandi juurest tulles oli kindel plaan koopasse minna. Teele sattus ühe härra "eravaldus" kus peremees rõõmsalt välja astus ja tervitas. Tundus et tal oli suhtlemise puudus ja väga raske oli peale mõneminutilist vestlust sealt edasi saada, järjest ja järjest ladus ta välja uut informatsiooni piirkonna kohta. ta olevat juba kohalik kolmas aasta. Viimaks saime tulema ja ega polnudki plaanis pikemaks kohvile jääda :) Nüüd jõudsime ka eesmärgini ja veidikene uurimist ning aare juba avaldaski ennast. Koobas oli vägev. Tänud juhatamast!

 1 

natuke hirmus oli, aga aitäh! :)

 1 

Mina natuke kartsin ja turvasin väljas, aga teised käisid mitu korda ja lõpuks tuli ka aarde leid. Vägev koht! Tänud! :)

 1 

Polegi midagi eriti lisada poiste jutule. Igatahes soovitan seda aaret kõigile! Tänud peitjale!

 1 

Tegime ühe lihtsama tunneli soojenduseks enne raskemat. Võtsin karbi peidukast välja ja märkasin, et seisan väikese maa aluse järvekese kaldal. Vesi oli lihtsalt nii läbipaistev. Hoiatasin teisi, aga Karlo suutis ikka sinna sisse astuda :) Tunnelite kõrval väikeses majakeses käis päris vilgas elutegevus, isegi ahi küdes. Aitäh!

 1 

Koobas oli võimas ja seal oli kergem liikuda kui arvasin, ainult suured lamedad lubjakivid. Aarde võttis järjekordselt Mihkel maaaluse järve kõrvalt, kuhu mul õnnestus sisse astuda aga õnneks jalg jäi kuivaks. Aitäh peitjale :)

 1 

Kunagi sai autoga peaaegu juurde, aga nüüd käib suur teeehitus. Tee on läbi lõigatud. Aare korras,aitäh.

 1 

Teine tänane "koopakas". Ilmselgelt võttis vähem aega kui esimene. Oletatava nulli piirkonnas seiklesime küll vist mingi ligemale pool tundi, aga õnneks mingil hetkel avanes ka geosilm- ja asi sai ära logitud. Paar päeva veel- ja siis on selle aardega taas pikkadeks kuudeks asi ühel pool. Üks talvituja hakkas juba silma- katsusime temast käratult mööduda- ehk õnnestus....

01125

 1 

Meile Margitiga hakkas nii väga meeldima, et käisime lausa kaks korda järjest. Tänud!

 1 

Seda aaret läksin esimest korda jahtima kuu alguses. Kuid selgus, et üksi oma viletsa lambiga ikka väga kaugele ei julge minna. Täna sai käidud lausa kaks korda. Seltsis ikka mõnusam. Teisel korral läks kulgemine juba üpriski ladusalt ja sain ka oma suures eufoorias esimesel tripil mahajäänud pastaka tagasi. Võtsin pisikese auto.

 1 

Päeva teine maa-alune aare ja täitsa teistmoodi. Soovitust jalanõude osas muidugi tõsiselt ei võtnud ja seega läks ikka aega aardeni jõudmiseks. Jälle päikese käes tagasi oli hea olla. Täname huvitava koha eest.

 1 

Päris tore jalutuskäik oli. Auto jätsime kuskile kaugemale ja siis läksime koopasuud otsima. Juba kaugelt hakkasime kuulma hääli. Oh, kas geopeiturid askeldavad koopas?

Ei, vist mitte. Need olid hoopis kolm noort teismelist poissi ja üks vanem venerahvusest noormees, kes uudistasid koobast. Sees nad aga vist polnud käinud. Jalaõud olid täitsa puhtad neil. Nimesid logiraamatus ka polnud.

Ütlesime neile tere, mille peale tabas mu silm ühe tuttava tumedapealise, keda ma nägin siis kui Suurupis Tulejuhtimistorni ronisin. Ka tema oli seal tornis.

Kartsin pikemat jalutuskäiku. Küll see pikem jalutuskäik tuleb, siis kui lähen Laagri aardeid logima :P

 2 

Kui peitja peaaegu et kättpidi kohale viib, siis ei saa ju leidmata jätta. Alguse sai kõik sellest, et tekkis plaan sündmusaare korraldada augusti lõpus ning Liisilt-Madiselt sai uuritud, et kas neil oleks asukoha suhtes mõtteid. Madis pakkus kohe välja, et tema aarde kõrval paras koht. Niisiis saigi plaani võetud, et kõige pealt otsime aarde ja siis kaeme potentsiaalse sündmuspaiga üle. Õnneks ei olnud ma liialt teadlik ei kirjeldusest ega raskusastmetest, sest muidu oleks põnnama löönud. Aga kui juba kohal olime, siis tuli hakata aarde poole liikuma. Liisil oli aare leitud, seega jäi tema välja ootama, Liina tuli umbes poole peale ning siis otsustas, et ta ikka lõpuni ei tule ning nii me Madisega koos aardeni liikusime, tema sandaalides ja mina valgetes pükstes. Päris lõbus ja edukas oli käik, vaatamata libedusele jäime mõlemad püsti ja vaid käed ning jalatsid määrdusid veidi (no veidi rohkem kui veidi). Leid oli lihtne tegelikult vaatamata oludele ning Madise ilusa käekirjaga said kõigi nimed kirja. Minu soovitus läheb sellele aardele külge ning väga hea meel, et sinna läksime, sest 4.0 raskuaste oleks mind hirmutanud, kuid tegelikkuses oli mõnusalt otsitav ja leitav aare, täiesti linnariietes (peaaegu). Täname peitjat kogu seikluse eest ning kohta tutvustamast!

 4 

Võtsin oma lambikese, mida põrgukoerad ei tunnistanud, ühes ja lootsin, et siin hätta ei jää. Kaardilt olin lähenemistee välja vaadanud, eks siis läks õiges kohas tegudeks. Libe oli. Nätske oli. Kummikust oli abi. Prillist oli takistust, sest läbi neist eriti ei näinud, kuid ilma ma kah eriti ei näe. Tasapisi edenesin ja kuna ma vihjepilti väga hästi ei mäletanud, siis pärast kolmanda vale plaadi kontrollimist otsustasin vaistu kasutada. Nüüd oli esimene koht vale ja teine õige. Milline õnn! Ega mulle üksi niisugustes kohtades käia ei meeldi. Mitte hirmude pärast, vaid et kui midagi juhtub, siis on jama. Õnneks ei juhtunud. Seega tänan, sest väga põnev oli küll.

 1 

Pärast pokkerikaartide võtmist käisime ka selle aarde juures ära. Veidi libe ju oli see teekond, aga muidu polnud viga. Vihjepilti polnud ka muidugi vaadanud, aga õnneks aitas loogika hädast välja. Aitäh peitjale.

 1 

Laagri koobastest suundusime edasi siia.Väike ukerdamine koopas sees ja saimegi nimed kirja pandud.Aitäh siia kutsumast.

 1 

See koobas oli teiste vallutatud koobastega võrreldes hoopis lühem ja avaram, aga samas hoopis kivisem. Vägev oli ikka. Tänud koopasse kutsumast!

 1 

Olles harjunud Laagri käikudega, siis see aare oli täitsa köki-möki. Ühel hetkel jäime korraks seisma ning pidime edasi minema, kui teised avastasid, et vihje kivi on me kõrval. Ma oleksin veel pikalt edasi läinud, sest nii vähe oli kõnnitud. Oleks ma teadnud, et see nii lihtne on, oleksin juba ammu siin käinud. Aare heas korras.

 1 

jõudsime veel enne nahkhiirte maandumist ära käia. veetase koopas ei olnud üldse. pildilt puudusid veel need suured elukad, noh need, kes inimesi söövad! Tänud juhatamast!

 1 

Mulle nii meeldivad need tunnelid. Viimane aeg on veel need ette võtta, varsti on püsielanikud need jälle ära vallutanud. Sõitsime oma tõllaga praktiliselt uksest sisse. Et sealt keset metsa sellise tee võis leida oli küll suur üllatus. Natuke kivide vahel laveerimist ja oligi aare leitud. Tulevastele põlvedele veel näolapist pilt ja tuli jälle sammud tagasi sättida. Tänud peitjale.

 1 

Leidsime aarde peale jalutuskäiku, logitud.

Tänud peitjale :)

 1 

Ma ei teadnudki, et seal maa all selline mõnus saun asub. Võtab paremini higi lahti, kui mõned teised sama liigi esindajad. Hilisemate arvutuste järgi jätsin ma sinna umbes 300 grammi oma kehakaalust. Soovitan.

 1 

Oh, küll oli libe. :D Õnneks jäid kondid terveks. Naha sai seal mudas uisutades korralikult märjaks. Tänud!

GP 1499 / GC 1744

 1 

Ohsaa miuke koobas, kõigil olid taskulambid ja nii me seda vallutama asusime. Kive oli palju ja savi oli märg ja libe aga väga huvitav turnimine ja meeskond oli ka kaasas super, saime tegelikult kiirelt leitud, tänud sulle peitja, nii äge koht!

 1 

Astangu ammunition depot / Astangu laskemoonalaod Visit Log Võtsime sündmusaardelt lisaväge ja tugijõude kaasa. Ise oleks ma seda läinud maapeale otsima :) Toetasin Lassiet logimisel tulega ja siuhkasime päästva koopasuu poole tagasi. Mõnus jahe oli sees, üllatavalt soe oli väljudes. Aitähh!

sees õnnestus vaid auru pildistada

 1 

Koerad jätsin autosse ja ise liiklesin koopa poole. Algus üritasin ennast sisse suruda ühest veidi väiksemast avausest, mis GPS-i näidu kohaselt ka suht-koht nulli lähedal oli. Peale mõningaid meetreid selgus, et see pole siiski võimalik :). Seejärel valisin juba õige raja. Veidi turnimist ja käes ta oligi, tänud!

 1 

Meil Margusega oli juba aimu, mis meid selle aarde juures ees ootab. Aastad geopeitusemängu mängides on meid siia paar korda varemgi toonud. Kuid Maarikale oli see Astangu koobaste esmakülastus. Ja esmakülastus jätab ikka võimsa tunde. Eks see paik talle üllatuse valmistas, sest ega me talle enne ei öelnud, et just siia me ta täna toome. Täname peitjat!

 4 

Järgmiseks sain võimaluse ära külastada veel üks nahkhiirte puhkekodu, st ühe õhtuga täispaketi Peetri hirmuauke :D. Huu, no ei kasva mul see iseloom ikka vist kunagi nii palju, et üksi sellistesse kohtadesse ronida. Ja täitsa uskumatu, kui erinevad need kaks tunnelit ikka on - kui eelnevalt külastatud Metas oli ruum kuiv ja siledat tunnelipõhja kattis puhas läbipaistev vesi, siis siin oli põrand kes teab kust kokku vajunud suuri kiviplaate risti-rästi täis, lagedest tilkus vett ja savises märjas tunnelipõhjas võis näha laialipillutatuna suuri rohmakaid puitkonstruktsioone… Nii et asi täitsa teine, aga võrdluseks väga põnev ka selline variant koobastest ära näha :). Aitäh Madisele peitmise eest, karbi leidsin ruttu ja minu üllatuseks ei olnudki siin seekord vaja kättesaamiseks füüsist proovile panevaid võimlemisharjutusi teha…:D. Nimi kirja pandud, läksime edasi veel ühte allilma aaret külastama...

Tänan aarde eest.

 4 

Geopeitus tõi mind siia esimest korda koos lambiga ja sundis lõpuni minema. Praegu on selle aarde külastamiseks ideaalne aastaaeg. Seisev vesi puudub, koopasügavuses on meeldivalt soe ja kui väljas läheb nagunii jube vara pimedaks, siis pole üldse kahju tunnikest maa-aluse elu-olu uudistamiseks pühendada. Paljajalu või kontsakingadega ei soovitaks, mistahes muud jalanõud sobivad, kummikud ei ole hetkel vajalikud. Ettevaatust siiski, niiske saviga kaetud paeplaadid on kohati päris libedad.

V: jõehobu, J: auto

Jääküünlad

Maa all võib kohata ...

... igasuguseid elukaid

 2 

Eelmise aarde juures torkas pähe mõte, et me ei ole ju teab kui kaugel sellest rajoonist ning vana miliraarvärk on ju alati äge. Lisaks meenus mulle kuskilt mälusopist, et ma olin kunagi siiakanti isegi sattunud ja oli ju väga äge. Ei jäänud muud üle kui rattad siiapoole pöörata.

Kaardi põhjal tundus, et peaks üsna nulli lähedale saama, aga siledaks sõidetud jäine tee leidis teisiti, nii et jätsime oma geomobiili ca 400 meetri peale ning jalutasime. Auto jures tegime veel sellise targa avastuse, et mõlemad olime suutnud unustada oma lambid koju, mis ei olnud kuigi tark tunne. Õnneks on telefonides ka valgusallikad sees, nii et häda pärast ajas ära. Tee peal tagurdas meile vastu auto, kes oli meist selgelt julgem olnud, kuid samas mitte oluliselt edukam oma ettevõtmises.

Õigepea hakkaski paistma koopasuu, kust ronisime päkapikkude kombel sisse, süütasime oma "lambid", mis näitasid efektiivselt otse nina ette ja sisenesime pimedusse. Asjaolu, et seinad ja põrand on kaugel siledast, tingis kaja peaaegu täieliku puudumise, mis taolises kohas mõjub kuidagi eriti imelikult. Enamasti oled ikka harjunud sellega, et kogu ruum räägib vastu.

Tunneli lõpus põrutasin mina õigest kohast üldse mööda, aga Martin, kes ukerdas natuke aeglasemalt taga, nägi kohe vihjepildile vastava koha ära. Logid kirja ja kuna tagasi sama teed tulla tundus tobe, tulime välja hoopis teisest august.

Ai kurja, mulle sellised aarded meeldivad. Vana militaarvärk, mingi pime koobas ja veits ronimist. Mida veel tahta. Aitäh!

 8 

Kui päeva vajalikud toimetused olid tehtud, võisime asuda vabakava kallale. Kuigi eeltööna said lahendatud mõned mõistatused, siis üldplaan oli ikka see, et vaatame kohapeal ägedana tunduvaid tavakaid. Ja siis käis Rudolf välja mõtte, et kusagil siinkandis olid ju need laskemoonalaod...

Olen end aastate vältel püüdnud ikka kursis hoida militaar.net foorumi militaarrajatiste teemadega ja Peeter Suure merekindlus on ammu meeli köitnud. Kui nüüd see aare ka välja tuli, siis suurenes huvi veelgi. Valget aega oli veel tund-paar, seljas küll linnariided, aga... no lähme vaatame üle!

Esialgu tundus, et ehk õnnestub autoga nullile üsna lähedale saada. Jäin korraks seisma, hindasin ees avanevat pilti ja vajutasin gaasi, mille peale otsustas M+S-kirjadega Hiina päritolu "kvaliteet"suverehv hakata endale talveuneks urgu kaevama. Selge, jalgsi ongi tervislikum :)

Veidi jalutamist ja ühe vastu tagurdanud Audi eest kõrvale põikamist ja paistiski võimas astang ja meie sihiks olev urg. Aa, kusjuures mõlemad olime oma normaalsed lambid koju unustanud, sest mõistus pole oma teha. Süütasime telefonilambid ja astusime sooja niiskesse koopasse. Oli tunne, nagu oleks ühtäkki Sõrmuste Isanda filmi sattunud: tuli leida parim tee kaljulahmakate vahel, hõõguv tuluke valgustamas vaevu jalge ette, pidevalt tilkuv vesi, kohati libe ja savine pinnas, puukonstruktsioonide jäänused. Mõni teivastatud kolp ja draakoni hingamine olid ainult puudu. Julgust ei lisanud ka arutlus, et kas kõik need lahmakad sadasid laest alla omal initsiatiivil või osutati neile kuidagi kaasabi... igaks juhuks otsustasime mitte väga kõva häält teha ega kividega kolistada.

Mõni aeg hiljem hakkas tunnel pöörama ja kui ühest järsemast astangust üles ronitud, olimegi U-kujulise tunneli looga keskel. Vihjepildist oli kasu, aare leitud ja logi kirjas. Kui see tehtud, kustutasime prooviks tuled ära ja kujutasime ette, kui peaks siin pilkases pimeduses ärkama igasuguse mälestuseta eelnevast ja üritama väljapääsu leida... uhuhuu.

Välja läksime teiselt poolt, nii et terve tunnel sai läbitud. Kokkuvõttes jäid püksid-mantel puhtaks, jalanõud said veidi saviseks, aga lumi tegi needki puhtaks.

Et sellest jäi veel väheks, külastasime ka (vist) kõige tagumist tunnelit. See oli hoopis teistsugune - vähem ekstreemne, aga nägime ära, milline võis olustik olla siis, kui laod veel kasutusel olid.

Kokkuvõttes oli tegu ühe tõeliselt vägeva aardeotsinguga, mis jääb kindlasti kauaks meelde. Aitäh, Madis, sinna aaret peitmast ja teistelegi elamust pakkumast! Ka kirjelduses olev jutt oli väga huvitav. Soovitan!

"Suu vaid veidi koerairvel"

Alexi logi

 1 

Leitud

 1 

Leitud

 1 

leitud, logitud

 1 

Hämaras jõudsime algusesse ja tormasime taskulampide valgel tundmatusse. Kunagi naaberaardeid otsides olen ka ainult sisse piilunud... Matk aardeni oli päris korralik ja savine. Kuna savi on päris libe õnnetus ühel meist kukkuda- õnneks kõik läks hästi. Autoni jõudes märkasime kolme noort kes suundusid päris pimedas sinna samasse. Ei olnud tegu geopeituritega vaid lihtsalt huvilistega. Ajasime veidi juttu ja läksime laiali. Aitäh.

 3 

Siinkohal lõpetas Aardehoolduse mtü minus töö :-) Sest see oli mul selle päeva ainus tõeline leid, eelnevad kolm hooldatud aaret olid mul juba aastal 2007 leitud. Saime ratastel uksest paarikümne meetri kaugusele, kuhu need omavahel puu külge lukustasin. Sinna jäid maha ka kiiver ja rattakindad. Enne sisenemist meenus veel selle aarde üks kahest mitteleiust selle aasta juunis - milline fiasko :-D

Jalas oli mul tavaline poollahtine toss, surfipüksid ja seljas T-särk. Kaasas oli ka kilekas, aga poole koopa peal laubast higine olles olin õnnelik, et seda lisaks seljas kuumust kinni hoidmas polnud :-) Sisenesime soovitatud kohast, kahe pisikese taskulambiga, mis olid täiesti piisavad. Maastik ei olnud raske, aga laup oli sellegipoolest märg - õhk ju seal eriti ei liigu. Koopas nägime eriti lahedat eluvormi - rusikasuurune hõbelev udune siilike, mida puhudes narmad tuules liikusid. Sellist hallitust oli ka mujal puittalade küljes. Seenekesi, tilkuvat vett ja muud elavat kohtasime veelgi.

Kui teine väljapääsuava hakkas juba liiga lähedal paistma, saime aru, et oleme aardest möödas. Mis siis ikka - lähme seikleme siin siis sutsu rohkem. peagi oli aare leitud, plaat osutus pildilkujutatust oodatust suuremaks :-)

Aare oli heas korras, ei pidanudki hooldama :-) EVEJ midagi. Aitäh Madisele siia kutsumast, väga lahe ümbrus ja koobas oli! Ja teistesse saab multika teha :-D Tuleks tagasi küll, miks ka mitte. Nüüd aga rattal üle 15 km kodu poole. Kell 20 ja septembris T-särgi väel, mõnus!

http://app.endomondo.com/workouts/402727252/1392188

 14 

Sain teada, et kaaspeitur [shadow] arvab miskipärast, et niipea, kui kusagile maa alla mõni topsik peidetakse, on minul ta automaatselt logitud. No ei ole. Näiteks seesama Astangu aare meenus alles siis mulle, kui Lauri tema logimisega uhkeldama tuli.

Nii kiiret külastust sellest hoolimata ei prognoosinud. Mitmete asjaolude tõttu sättisin end laupäeva õhtul maale sõitma, aga kuna kell oli umbes 9 õhtul ja juba pime, siis polnud vaja enam kiirustada. Teadagi, mida oma vaba ajaga peale hakata. Astangu aare oli enam-vähem lähim täpp kaardil, keerasin autonina sinna ja sõitsin kohale.

Astusin autost välja ja hakkasin tegelema ettevalmistustega - ikkagi kottpimedas savimülkasse minek - kui kuulsin koopa sissepääsu poolt okste raginat. Kirusin vaikselt. Ikka mingi segane geopeitur peab sellisel kellaajal samas kohas ringi kooserdama. Panin rahulikult kummikud jalga, töökindad kätte, võtmed ja telefoni taskusse ning pealambi pähe. Samal hetkel, kui ma selle põlema lülitasin, oleks üks rebane mind peaaegu pikali jooksnud. Kas neil haistmismeelt üldse ei ole? Valgusvihk langes talle otse näkku, ta kiunatas läbilõikavalt, nagu oleks jalaluu ära murdnud ning tegi pool meetrit õhku hüpates jänesehaagi vasakule, ähvardavalt tiigiperve lähedale, nii et luumurrust palju puudu ei jäänudki. Edasi pages ta mööda teed kagu suunas. Nii et siis mitte geopeitur. Või siiski? Logiraamatus nime "Rebane" ma ikkagi ei silmanud.

Muide, kui ma eelmisel korral, aastal 2009 neis koobastes käisin, oli täpselt aarde peidukohas koobas üle puistatud tee- ja kalmuküünaldega. Mina ei tea, mis riitust seal peeti. Praeguseks on kõik küünlad igatahes ära korjatud. Kas seal käib mingi prügikoristaja? Kujutlen juba vaimusilmas nokamütsiga vanapapit, kilekott käes, paekiviplaatidel turnimas ja õllepurke toki otsa torkamas, ise samal ajal uhket postipoissi vilistades.

Sellega minu retk ei piirdunud. Kuna eelmine kord jäi mul kõrge veetaseme tõttu teise lao tunnel - see, mis on vooderdatud paekividega - läbimata, otsustasin ka selle üle vaadata. Parkisin auto kolmanda tunnelisuudme ette, kuid peale viieaastast pausi oli meelde jäänud, et paekivitunnel jääb sellest paremale. Turnisin siis taskulambi valgel mööda nõlva, mis aina järsemaks muutus, kuni lõpuks ronisin juba ahvi kombel puid mööda. Kahtlane värk, sest mäletasin raudselt, et paekivitunnelisse pääses väga lõdvalt ligi. Kahe Elevandini jõudes saingi aru, et olen midagi sassi ajanud. Tulin siis tuldud teed tagasi, seekord enam mitte tiigi kaldalt vaid ülalt tunnelisuudmete tasandilt, kus oli oluliselt mugavam liigelda (loe: liiklemiseks ei pidanud orav olema). Jõudsin lõpuks tagasi autoni, sealt läksin siis teisele poole ja mõnekümne meetri pärast leidsingi otsitava. Täiesti ilmaaegu tehtud turnimine.

Paekivitunnelis polnud minu üllatuseks aga tilkagi vett. Milleks ma need kummarid siis panin? Jalutasin tunneli lõppu - see lõppes varinguga üsna varsti peale käänakut. Üritasin telefoniga pilti ka teha, aga liigniiskuse tõttu ei tulnud midagi välja. Ja muda oli seal nagu muda. Pakun, et vist poolteist tundi kokku madistasin seal Astangul, kell näitas lahkumisel 23:02.

Muide, soovitan käia läbi kõik tunnelid, nad on kaunis erinevad. Esimene ja kolmas on nõukogude armee poolt lõpuni ehitatud betoontunnelid, mis meenutavad metrood - oleksin tahtnud käia neis siis, kui rööpad olid põrandas ja laskemoonariiulid paigas, aga metallikratid vedasid kõik 90-ndate alguses minema. Teine tunnel on paekivivõlviga, kus ma nüüd ära käisin, neljanda lagedes võib näha miljoneid aastaid vanu trilobiitide kivistisi, viiendas, aaret peitvas tunnelis on põnevad puitkonstruktsioonid ning kuues oma seinte värvidemänguga on minu arvates neist kõige kaunim. Võimsad asjad, ja kujuta pilti, selliseid pidi tulema 39 tükki!

2009-nda aasta fotosid saab vaadata SIIT.

Ladu nr 1 (nr 3 on sarnane)

Ladu nr 1 (säriaega illustreerib liikuva taskulambi jutt)

Ladu nr 2

Ladu nr 4

Ladu nr 5

Ladu nr 6

 1 

Väga väga meeldivad sellised kohad. See oli tänane teine tunnel kus käisime. Eelmises kahjuks aaret enam pole. Olen seal Astangul ka varem käinud kolamas, kuid see käik oli vist küll kahe silma vahele jäänud, või ei olnud mul eelmine kord lampi kaasa, et oleks näinud selle sügavust. Igatahes väga lahe koht! Mulle ka meeldis see ikka väga. Kuigi algul üritasime ikka hoolega nulli kihutada, kuid õnneks mingi hetk meenus, et sissepääsu koordinaadid olid eraldi välja toodud. Edasine oli juba üpris lihtne, kuigi otsustasime läheneda ülevalt poolt. Käisime esimese ringi käigus ära aaret ei leinud. Kui välja jõudsime, siis mõtlesime, et oleks ikka hea idee vihjet ja pilti vaadata. Tagasi minnes oli leid juba kiire. Suured tänud peitjale sinna juhatamast ja ootame järgmist! :) Aa, ja kui käigust välja lõpuks jõudsime, siis oli õues juba sama pime nagu seal sees :)

 1 

Vägev koht. Proovisime ja arutasime ka, et mis siis saaks kui taskulamp seal tühjaks saaks...no ei oleks kõige parem variant.

 2 

Geotripi planeerimisel üritan alati arvestada sülle langenud oludega (tegelikult jooksen igal vabal hetkel logima oludest hoolimata kuid siia sobib jutt olude klapitamisest). Nimelt lototron pakkus pimedat ööd ning mõõdukat vihmasadu. Kus oleks veel parem kasutada nimetatud olusid kui mitte maa all kus alati on pime ja kunagi ei saja.

Inimest tuleb hinnata tema sõprade järgi ning igal geopeituril on varrukast võtta sõpru, kes laupäeva öösel tahavad sukelduda militaarobjekti savivoogudesse. Nii me Kristjaniga seal savi möllus ukerdasime ning juhuse tahtel saime isegi nimed kirja pandud. Tagasi jõudsime teist haara pidi, väga hariv! Mina tänan.

Leitud

 1 

Ilmselt läheb see leid kirja ühtlasi kõige veidrama kohana, kus ma käinud olen. Üksi sinna igatahes roninud poleks. Ja nähtavasti oli Hannesel meelelahutust vaja, sest kiljuvate naistega on ju koopas palju lõbusam ringi ronida. Taskulampi pidasin mina ebavajalikuks objektiks, hea et päris tööriietega kohale ei laekunud. Koopas ronimine ja karbi leidmine möödusid enamvähem sujuvalt. Hoopis põnevam oli koopast väljumine, sest temperatuuri ja õhuniiskuse vahe oli meeletu. Hetkeks tundus nagu oleks sattunud kuhugi tohutult niiskesse ja kuuma kohta, kuigi tegelikult oli väljas napilt üle kümne kraadi sooja.

 1 

Üks neid väheseid aardeid, mille juures oli täna kuivem kui väljas. Mingi ehitustöö hakkab sealkandis, nii et ühelt poolt enam ligi ei pääsenudki. Teiselt poolt - käkitegu. Üldse oli kuidagi kerge leidmine, lobisemist jagus, mõned taskulambid olid ka, kuskil oli natuke libe ja keegi sai ka tilgaga pähe, aga ei midagi ületamatut. Näis mis mitteprügiga saab. Peitjale täh!

 1 

Käigud juba tuttavad sellest ajast kui siin asus algne Võlviteooria aare. Võtsin selle aarde jaoks kaasa tavalisest võimsama pealambi, millega oli muretu jalutada aardeni. Kuna aardele lähenemiseks kasutasin jalgratast, siis vedasin ka ratta koopasse kaasa kuna välja ei julgenud seda jätta. Sees oli hea kuna sääsed ei julgenud koopasse lennata, kahjuks tuli peale logimist end taas sääskedele märklauaks seada.

 2 

Olin seal ümbruses varemgi käinud aga ei olnud sees kolanud. Väga lahe koht! Nagu filmis. Ukerdamist oli omajagu. Peale logimist läksime edasi, teiselt poolt välja. Ei olnud vaja sama teed tagasi minna. Hiljem sai ka teisi käike uuritud. Mõni päris korralik ja sile, et sõida või autoga, oleks vaid sissepääs piisavalt suur.
Tänan põnevasse kohta juhatamast!

 1 

Logidest oli selge, et see pole jalutuskäik heinamaal. Oli vaid vaja leida õige auk. Oh sa püha Jumal kui palju siin on kive mille alla ja peale ja taha võiks ühe aarde peita. Kui tunneli lõpus hakkas valgus paistma siis keerasin otsa ümber ja kohe komistasingi aardele otsa. Tagasi maapeale ukerdades mõtlesin enda arust väga andeka juhendi järgmistele otsijatele - Sisene mööda vasakut äärt kuid väljudes hoia paremale.
Või oli see vastupidi???

 1 

Leitud.

 1 

Leitud.

 1 

Seadsime samuti sammud nulli, keset heinamaad. Juba eemalt hakkas kripeldama, et asi pole õige. Kohale jõudes piilusin korraks telefoni ja maastiku raskusaste ning õiged koordinaadid koopasuu ees andsid märku...FAIL. No tuligi siis sammud uuesti pervest alla võtta. Minu õnnetuseks oli mul kotis ainult üks taskulapm...isegi küünal oleks paremat tööd teinud. Vaevalt olime juba loobumis plaane haudunud, kui üks seltskond meile lähenes. Tegime juttu ja õnn pöördus. Nimelt oli seltskond koopaid uurima tulnud ning varustatud pealampidega. Suundusimegi 30 kraadisest kuumusest meeldivalt jahedasse tunnelisse. Kui tavaliselt sellistes ekstreem tingimustes kasutan kummikuid siis suurest tuhinast jäid needki autosse. Tempo läks isegi nii kiireks, et leidsime korraga ennast arvatava vihjepildi ees seisvat...Hr Panda ja pool pidune taskulamp. Ainult jutukõminat oli kaugelt kuulda. Ja püha hetk oli käes. Haarasin kaasa ränduri. Tagasiteel oli seltskond statiivi püsti löönud ning asusid pildistama, seda puhku küll mitte meid, vaid koobast. Soovisime viisakalt edu ja läksime käsikäes valguse suunas.

 3 

Kuna viimasel ajal kisub geopeitus teistmoodi ekstreemsusesse, siis otsustasime veidi trenni teha ja ennast hullemate mõtetega harjutada. Sooja polnud ju mõtet teha, sest 30 kraadi on eestimaalase jaoks juba piisavalt soe. Kivide ja palkide vahel kepseldes läks aeg niivõrd ruttu, et enne ei saanud pidama, kui avastasime pildil näidatud trepi. Siis oli lõpuks mahti ka ümbrust kaeda ja põhjalikumalt uudistada, mis koht see õieti on. On ikka üks võimas urg uuristatud küll. EVEJ
... ja tsiteerides kaasas olnud klassikut, tuleb nõustuda, et: "kahekesi sinna vist ei läheks, aga kambaga kannatab juba küll."

 2 

Esimese hooga sõitsime nulli välja. Siin aga paistis vaid igav muru ja tühi väli. Viga tuli muidugi sellest, et kunagi sai see tekst läbi loetud, aga oli juba ununenud. Sai siis uuesti loetud ja tõdetud, et jah, see on ju see, mis asub seal allkorrusel. Egas midagi, ringiga koopasuu juurde ja sealt siis edasi. Neljakesi, 2 lampi, matkajalanõud. Veidi turnimist, ronimist, paar kohta olid ka libedad, aga ei midagi hullumoodi ületamatut. Auhinnaks ka leitud aare.

EV; J: TB motivatsiooniks järgmistele.

Tänud!

 3 

Taskulambid, kummikud ja käpikud olid täna kohustuslik varustus selle uru läbivaatamiseks. Muidugi punusid meesisendid teed tehes ees, nii oli mul selles aina tihenevas udus omajagu tegemist ,et midagigi näha. No ja mida ma nägin seal? Kilode viisi savi, suuri lahmakaid kivilaamu, mis laest alla sadanud( ilmselt aegajalt ikka sajab veel ja veel )ja Kalevipoja palgivirnu ja muidugi vett, all ja ülalt tilkumas. Hm, neid palke oli seal küll tohutul hulgal. Seal kus Alex ja Bruno nagu mägikitsed ees kepslesid oli mul ikka omajagu tegemist, et püsti seista, sest mingil imelikul kombel olid osad kohad nagu liurajad juba ;). Mingi hetk tekkis segadus oma asukoha määramisega, sest ees paistis taas valgus. Kuna mingit isu polnud sealt pugema hakata siis jäi üle foto ja tegelikkus kokku sobitada. No mingil hetkel see ka õnnestus ja saime logi kirja. Üks must tegelinski jäi ka sinna aardesse pikutama. tagasiteel oli Kaja jõudnud ka kive teisaldada juba teisse kohta ja no rada läbimine õnnestus vaid napilt konte murdmata. Ja see seina läbimine pärast koopast väljumist, oi see oli jube, kes siis sellises kohas ometi sauna kütab, vett ju on läheduses, kuid mnjaa... sinna ma ei lähe end jahutama. Tänud mägikitsekursuste eest ! Kodus sai vann peale kummarite pesemist millegipärast savi täis, ilmselt on nüüd need käigud veel sügavamad :P

 4 

Otse loomulikult oli meil vaja valest august siseneda, otse loomulikult olid jalas kummikud ja käpikud ja otse loomulikult olid korralikud lambid. Praegu lugedes, et eelmised käisid telefoni valgel...palju õnne neile! Loodan, et liginesid ja lahkusid peitja poolt soovitatud teed mööda. Mina tõin sealt koopast igatahes mitu kilo savi ära ja liugu lasin ka nagu proffesionaalne mäesuuskur ning mitmedki korrad oli jala murdmine väga tõenäoline. Igatahes oli õhk veeaurust tiine ja seda võis lausa lusikaga ampsata. Mälupilt fotost ei tahtnud kuidagi sobituda kuni taipasime, et tulime valet urgu mööda(igatahes muti iseloomuomadused minul puuduvad täiega) ja siis oli leid juba imelihtne. Vist on argus see, mis ei suuda mind sellistes kohtades vaimustusest rõkkama panna aga eks seda kontrollime mõne päeva pärast:D Tänud peitjale aarde eest!

 1 

Kuidagi ei viitsinud kummikut kaasa võtta ning lootsin, et saab ilma. Saigi. Juba koopa suu juures oli tunda jahedust ning sees oli algul kohe täitsa külm, kuid sellega harjus ruttu. Lamp oli vaid Liisi telefonis, kuid ukerdasime siiski aardeni. Mõnus ronimine ja logimine. Tagasi minnes oli juba koopa suu juures, seal, kus enne oli jahe, juba väga palav ning õues oli juba asi väga hull. Kurgu kuivamisele tegi lõpu jook Kadaka Konsumist. Aitäh! Sellised kohad on alati lahedad.

 1 

Pärast seda jubedat õhutemperatuuri õues pakkus see koobas lisaks aardele ka mõnusat konditsioneeri :) Eks ma jälle natuke vingusin, aga oleme ausad, tegelikult mulle meeldis. Meie saime ilusti ilma kummikuteta hakkama, ainult käed said natuke saviseks. Aarde leidmisest hoopis raskem katsumus oli koopast lahkumine, sest see temperatuur... Hiljem Konsumist joogi ja jäätisega väljumine tegi asja kohe hulga paremaks.

Aitäh!

 2 

Kui eelmise päeva riietus on pesumasinast läbi käinud, ilmub otseloomulikult eelmise kõrvale uus ja veel mudasem aare. Koduses elutoas näitas geps kauguseks 1.99 km, ega polnud pääsu, tuli end sealt diivanilt üles ajada ning minna. Autoga, sest maja ees oli kaugus juba tervelt 2 km :) Tuleb loomulikult lisada, et minulgi on pikka aega olnud plaan sinna midagi peita, aga hoopis mõnusam on teiste oma leida. Tabasime koopasuu eest Katja, kes väga veenval moel seletas, et lihtsalt istub siin, sest on ju selline ilus koht. Eks muidugi, ilusad sääsed olid ka. Olime kolmandad, tükk tegu oli, et imepuhas karp ikka veel sama ilusaks jääks - püüdsin vähem tilkuda. Äge koht, tänud peitjale!

 1 

Njuh kohe oli jäänud päeva jooksul see aare mulle silma, ja siis kui Sander tuli kooli, seni kaua kui tegelesin ma oma laboritega ütles et võiks minna ja loota et oleme esimesed seda leita. See kõlas mulle ahvatlevalt, kui ainult ei oleks kaua läinud et labori lõpetada ja Kaarli oodata, siis oleksime esimesed. STF ikkagi ka hea meie jaoks. Võtsime ette et lähme kolmekesi sisse, oma kahe taskulambiga, ja ühe sõduriga tank saabastega. Mina oma plätudega ei saanud minna edasi kui 10m. LIBE!! aga oli mõnus jahe seal :D Kaarel läks aga kaotas kodu valgust ning läksime Margiti järgi ja sai seegi hea et logisime ikka teisena :D kahju ei saanud midagi eriti teha.

 2 

Esialgu avastasin selle päeval. "Kuidas mitte keegi seda juba leidnud pole?!" Olles juba Katjaga valmis kell 18 õhtul liikuma, lugesin kirjelduse hoolikalt läbi ja selgus, et savise koopa läbimiseks vajasime kahurväge: Kaarel Afganistani sõjast tanksaabastega. Minul kingadega ja Katjal "slipperitega" polnud seal koopas ilmselgelt ju midagi teha.

Läksime Kaarliga koos siis alles pärast 19 sinna kohale ning ilmselgelt oli tema ainus, kes kaugustesse savisesse koopasse kadus otsingutele. Metsas raja otsa kohale jõudes nägime iksisid. Kahtlustasime kaugelt, et on geopeiturid, kes muud. Küsisime neilt silla kohta, et kuiva jalaga "teisele poole saada". Selle peale saime vastu küsimuse: "Lähete koopasse?"

Kui aga Kaarli jaoks koopasuu valgus ära kadus ning seasilmast taskulamp enam ei valgustanud piisavalt, pöördus ta tagasi. Polnud meil korralikke taskulampe ju kaasa võetud. Otse koolist otsustasin ma sinna aardejahile minna ja teised kaasa tirida lootuses saada FTF.

Lõpetasime tühjade kätega, kuid kutsusime siis kaasa ka Margiti, kellele sõitsime Nõmme teele järgi. Sõime Räägupesas veidi ning käisime ka Selverist läbi, et Kaarel saaks parem taskulambi. Lõpuks vist 21 ajal jõudsime koopasse tagasi.

Seekord läksid Kaarel saabastega ja Margit kummikutega ees, aga ei suutnud ma vastu pidada ja läksin kingadega järgi. Koopas väljapääsu poole tagasi liikudes hõikas Katja kaugelt: "Ma pole üksi!" Selge oli see, et Hanno ja Triin tahtsid ka sinna minna, kus olime meie käinud.

Siiski STF. TFTC! EVEJ.

Katja jalatsid

Sisaliku jalatsid (pärast)

 1 

Nii, just sai eelmisel päeval lõõbitud, et niikuinii on vaja homme ka tulla - ja nii oligi. Aga avastamist väärt paik ja niimoodi põhjalikult polegi seal tunnelites turninud. Aga aarde leidsime kenasti ja nii 19.00 paiku läks vist esmaleid kirja. Aitäh turnima kutsumast. Juba tagasi auto juures olles tulid ka järgmised otsijad - sisaliku tiimi seltskond. Tore tutvumine ja tegime neile tee vabaks tunneliretkeks.

 2 

Juba teist õhtut sai siin ringi kihutada. Ehk tekib ka homme midagi uut, mulle see kant täitsa istub :P. Urgu sisenemisel väljus sealt just parajasti palju noorpeitureid, jällegi oli tore tutvuda uute nägudega. Koht ise on ka lahe ja tõesti avastamist väärt. Tänud näitamast!