Koopas talvituvad nahkhiired. Laseme neil seal rahulikult olla ning ärme käi neid häirimas perioodil 1. september - 30. aprill

Peeter Suure merekindluse süsteem kavandati Tsaari-Venemaale iseloomulikult hiiglasliku, ent sõjalises mõttes üsnagi kohmakana. Nagu näitas ajalugu, oli selle sajandirajatise sõjaline kasutegur peaaegu olematu.

Astangule, täpsemalt Kadakalt Tabasaluni ulatuvasse klindinõlva, oli esialgu kavas rajada 39 U-kujulist paaristunnelit, mille juurde viiks merekindluse raudtee ja mille käikudes oleks hoitud mereväele vajalikke miine, torpeedosid ja lõhkeainet. Tunnelisuud pidid ohutuse huvides paiknema üksteisest vähemalt 50 meetri kaugusel ja tunnelitesse planeeriti kõrvuti kaks vagonetiteed. U-kujulised tunnelid olid esialgu 7 meetrit kõrged ja 200 meetrit pikad, põrandalaius oli 9 meetrit. Lamedat gooti võlvi meenutavat lage vooderdas 0,9 meetri paksune kivivooderdis, mille peal oli niiskustõkkena plekkisolatsioon. Rajati ka töökindel nõrgvee ärastussüsteem, mis juhtis nõrgvee tunnelite ette kaevatud tiikidesse.

Kui oleks teostunud ladude ehituse maksimumprogramm, ulatunuks käikudest uuristatud klindilõik praeguse 800 meetri asemel umbes viie kilomeetrini, hõlmates ka Paldiski maantee ja Rannamõisa tee vahelise lõigu ehk Harku järve taguse ala. Tegelikkuses kahanes projekti eelarve sõja edenedes pidevalt ja nii jõuti Astangule valmis ehitada vaid neli tunnelipaari, kahe puhul tehti veel ettevalmistusi. Tunneleid rajati põhiliselt 1917. aastal, hiljem töö seiskus merekindluse komandandi ja Ajutise Valitsuse vaheliste erimeelsuste tõttu, mille põhjustas rahapuudus. Et ühendada laod merekindluse teiste objektidega, rajati kitsarööpmeline raudtee. See algas Koplisse suunduvalt haruraudteelt Rahumäe tee ja Tuisu tänava ristmiku juurest ning suundus Mustamäe nõlva alla. Astangu ladusid teenindav raudteelõik Tondilt Harkuni oli kokku ligi 12 kilomeetrit pikk. Jälgi omaaegsest raudteetammist võib leida TTÜ staadioni ja Ehitajate tee Nõmmelt laskuva lõigu naabruses. Läbides Astangul ladude esise, suundus raudtee mööda klindiserva üles kaldapealsele ning ühines umbes kilomeeter maad eemal kindluseraudtee Vääna pealiiniga. Nagu enamikul merekindluse rajatistel oli ka Astangu ladudel esimese kasutusperioodi lõpp kiire ja kuulsusetu. Sakslaste saabudes 1918. aasta veebruaris õhati kõik valminud tunnelite sissepääsud. Raudtee jäi alles, kuid seda enam ei kasutatud ja 1920. aastal võeti Rahumäe poolt tulev haru üles. Pole teada kuidas kasutati ladude ala esimesel iseseisvusperioodil või kas seda üldse rakendati. Kindel on vaid see, et Teise maailmasõja lõppedes kohandas Balti laevastik osa tunneleid uuesti miiniladudeks. Lõpuks hoiti siin ka suurtükiväe relvastuse ja lahingumoona varusid. Kogu ala (umbes 150 ha) piirati mitmekordse traataiaga. Tähelepanuväärne on kuupäev, millal maaeraldus ladude jaoks tehti: 24. jaanuaril 1945, kui sõda oli alles käimas.

Ühes tunnelipaaris oli kasulikku põrandapinda 3300 m², kubatuuriks 250 000 m³, mis ilmselt ei vasta tõele. Arvatavasti kasutati tunneleid ladudena üha vähem, kuivõrd maa peale rajatud laohoonete hoolduskulud olid väiksemad ja neile pääses raudteed pidi paremini juurde. Tunnelites ja hoidlates hoiti tookord kokku ligi 7000 tonni laskemoona. Sõjaväe leksikas oli ladude nimetusena käibel ka “artbaza” või siis veelgi lihtsamalt “10. kilomeeter”. Kilomeetreid arvestati tõenäoliselt maanteid pidi Tallinna kesklinnast. Viimane raudteeühendus Astanguga käis läbi Hiiu, enne seda Pelguranna–Kopli raudteeharu kaudu.

Nõukogude armee lahkumise ajal 1990. aastate alguses ilmus ajakirjanduses Astangu ladude ohtlikkuse kohta mitmesuguseid hinnanguid. Midagi täpset loomulikult teada polnud, tagantjärele oleks sealset nn. püssirohutünni hinnata meelevaldne. Õnneks kulges ladude tühjendamine suuremate tõrgeteta ja 1994. aastal võttis Eesti kaitsevägi laod üle. Mõnda aega valvas objekti Kaitseliit, et takistada rüüstamisi.

Aarde kirjeldus: http://www.loodusajakiri.ee/eestiloodus/artikkel11451123.html

Aarde koordinaat on võetud maa-ameti kaardi pealt. Peidukoht asub U-kujulise paaristunneli tagumises osas "U-kaares" ühe kiviplaadi taga. Vaadake kindlasti vihjepilti! Kaasa võtta taskulamp ning jalga soovituslikult kummikud, osades kohtades on tunneli põhi savine. Sisse pääseb koordinaatidelt N 59 23.960 E 24 37.058 (teine sissepääs on natukene maad Mustamäe poole minnes)