Randusime sadama kõrval olevale liivaribale ning tulime aaret otsima. Kuna seda leida ei suutnud, siis helistasime viimaste leidjate seas olevale Paavole ning tema kirjeldatud kohast ka ei leidnud. Tundub, et aare kadunud.

Kui saarel matka alustasime oli nullis keegi, ei proovinud otsida. Tagasi tulles oli keegi jõudsalt paljunenud ja jälle asi lörris. Mingi hetk, kui laev paistma hakkas tühjenes koht. Tegime kiire otsingu, ei märganud ja juba olid uued mugud platsis. Tänud.

Sellega läks nüüd paraku siis nii, et jäi leidmata. Hommikul ei saanud otsida kuna rahvas istus igal pool ümbeeringi ning ei teinud nägugi, et tahaks lahkuda. Nüüd enne väljasõitu siia tagasi jõudes enam-vähem sama keiss. Kaks tädi ning laps istusid sealsamas, kes tegi suitsu ja rüüpas õlle, kes sõi hot-dogi hiljem jäätist... igal juhul veetsime umbes pool tundi seal "oma jalgu puhates", lootes, et nad liiguvad ära laevale ning siis jõuame kiirelt üles otsida, logida ning samuti laevale vudida. Lootuseks see jäigi, kuna nemad end ei liigutanudki, aga meil oli aega liikuda... niiet - järgmine kord siis.

 6 

Vot see oli päev täis Geopeitust. Esmalt hommikul Tallinnas ladistas vihma. Ok, süda kõvaks ja ikkagi rattad kaasa ja Aegnale, lootuses, et läheb ilusaks. Läkski. Rattaga sai tervele saarele tiir peale tehtud. Päike paistis, soe ning pea kõik aarded käes. Saabudes tagasi Aegna sadamasse, et koju minna, saabus külm dušš- seoses tugeva tuulega, on tühistatud parvlaev Vesta 16:00 ja 17:30 väljumised. Ok, istusime maha ja mõtlesime mida edasi. Hakkasime otsima alternatiive, kuidas koju saada. Vahepeal liitus meiega neli välisriigi tudengit, kelle näolt kadusid samuti naeratused, kui kuulsid, et on oht saarele jääda, süüa pole, magamiseks katus puudub. Kuna iga telefon, millele sai helistatud, ütlesid, et tuul tugev ja nemad ei tule kuhugi, siis suundusime kõik saarele öömaja otsima. Lootus jäi ainult watersport.ee, kes ei andnud kohe vastust vaid lubas uurida võimalusi. Kui juba potensiaalne öömaja kah olemas, siis tuli kõne, et ok, tuleme teile sinna järgi. Tuju jälle hea ja kiirel sammul sadamasse. Lubatud kaater oli kohal ning tagasitee kuue hädalise jaoks algas. 5min sõiduga said kõik läbimärjaks ja külmusid ära, aga tuju oli hea, sest mandril tagasi. Isegi buss oli 2min peale meie peatusesse saabumist kohal. AGA...neli võõramaa tudengit võeti peale, kuid meie koos oma ratastega ei olnud teretulnud. Kas ilma ratasteta või jääte maha. Kuna bussipeatusesse rattaid jätta ei tahtnud, siis pidime vaatama nukralt nurga taha kaduvaid nr.114 tulesid. Riided läbi vettinud, tuul puhub kui kurat ning meie hommikul maha jäetud autoni nii u 20km... Õnneks leidus hää inimene kes parasjagu läks autoga linna ning lubas rattad enda juurde hoiule jätta(autos lihtsalt polnud ruumi). Temaga saime oma masinani ning siis rataste järgi ning 13h hiljem olimegi kodus tagasi. Siin kohal suured tänud watersport.ee/Vabatahtlik Merepäästeühingu inimestele kes viitsisid reede õhtul veel üle mere käia, samuti ka ühele VÄGA meeldivale prouale saarel, kes oli valmis pakkuma meile öömaja ning süüa juhuks kui tuleb veeta öö saarel. Loo moraal ja iroonia? Esmalt uuri KORRALIKULT, mis ilm on sel hetkel kui tahad saarelt koju tagasi saada, teiseks sadama aaret ei leidnud ülesse:(

Idamaa keeli rääkivad mugud olid objekti hõivanud ning puudus igasugune võimalus tünnini pääsemiseks. Eks tuleb järgmiseks korraks jätta. Kokkuvõttes oli mõnus kajakituur. Sai ennast veidi liigutatud ning laeva lainetel kiigutud. Ilmajaan oli ka kuidagi sõbralik.