Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
20. sajandi algul oli Leevakul jahu- ja saeveski ning villavabrik. Veejõudu on kasutatud siin alates 1835. aastast. Samuti tehti siin savinõusid. Plaanist ehitada Leevakule tellisetehas räägib 1923. a. valminud kõrge korsten.
Kuulus on Leevaku hüdroelektrijaam, mis II Maailmasõja ajal hävis. 1947.a taastati elektrijaam Võrumaa noorte ühistööna. Ehituse algatajaks oli tollane ELKNÜ Võru Maakonnakomitee sekretär Feliks Pärtelpoeg, töid juhatas Andres Ojasoo. Kirjanduslikult tegi tollaste kommunistlike noorte löökehituse tuntuks Juhan Smuul poeemiga "Järvesuu poiste brigaad". Ehitusel töötas ka hilisem poeet Paul Haavaoks, kes kirjutas jaama taastamisest raamatu "Eelkarastumine" (1974). 1962.a pandi elektrijaama hoonele mälestustahvel. Jaam töötas 1968. aastani, 5 aastat hiljem lõhkusid tulvaveed tammi. Tamm on praeguseks taastatud.
Praegu saab elektrijaamas tutvuda nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega. 2007. aasta suvel lavastas Raivo Adlas Jan Rahmani stsenaariumi järgi ning Räpina ümbruse harrastusnäitlejate kaasabil 1947. aasta Leevaku hüdroelektrijaama löökehitusest näitemängu, mida mängiti Leevaku elektrijaama juures.
Palun olla otsimisel ettevaatlik!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC57XM0
Logiteadete statistika: 96 (71,1%) 39 3 1 1 0 0 Kokku: 140
No on sellele alles kohta valitud. Ligipääsemiseks tuli lausa soojendusdress maha visata et ennast peenemaks saada. Sai seal pikalt ning p6hjalikult poleeritud ja turnitud. Julgeme kahelda et aare on Peipsi suunas ajama pannud ;)
Parimad hej-uurijad tegid oma tööd pikalt ja põhjalikult, vihjetele vastavad kohad said veelkord läbi piilutud, aga ei miskit. Julgeme kahelda aarde olemasolus.
Sai ikka omajagu akrobaatikat tehtud, et nulli välja jõuda, aga kasu ei midagi. Koordinaatidel olin, riideid määrisin, kont väänasin, aga aaret ei leidnud. Pärast pikemat otsimist ja logide lugemist taipasin ka GC logisid lugeda, ning seal üldse aare kättesaamatuks märgitud. Peitja (või mõni varemleidnu) võiks kontrollida aarde olemasolu.
Ronisin nii alt kui ülevalt, pühkisin kõik ämblikuvõrgud ära ja viskasin surnud tuvi alla, kuid leidmata ta jäi.
Millegipärast ei olnud täna soovi sinna pugeda. Eks tuleb teinekord uuesti tulla.
Nuuskisime siit ja sealt, aga leidmata ta jäigi.
No ei õnnestu mul selle aardega, võimle nii mitu korda ja nii palju, kui tahes.
Õnnestus leida lubavast kohast pastakas. Pühkisin riietega mõned kohad puhtaks aga kahjuks aaret silma ei hakanud. Kuna publikut kogunes märkimisväärne hulk siis taganesin väärikalt.
Tundus alguses päris võimatu missioon. Pole midagi, ronisin siis silla alla, Kaija jäi kaldalt mu tegevust jälgima. Ei tea kas ta mind ka siis nägi, kui ma täitsa seal all olin. Vist mitte, sest tema kartis vaata veel et rohkemgi. Otsisin aaret alguses veidi loogilisematest kohtadest. Kui enam ei uskunud, et aare ennast selle silla all peita võib, jäi mu pilk pidama mingile karbile. Tundus võimatu, et see on aare, sest käeulatusest oli see ikka väga kaugel. Tundub, et aare mis aare aga kätte küll ei saa. Sai isegi minu julgus otsa, kui seal voolava vee kohal turnima oleksin pidanud. Sealsamas oli ka üks abivahend aga sellega oleksin ennem aarde ära kaotanud, kui et kätte saanud. Kui kunagi keegi pikk ja/või tugev kaaslane satub kaasas olema, võib uuesti proovida. Aga pigem tundub see aare küll kättesaamatu:( Eks vaatame mis tulevik toob ning millised geniaalsed ideed pähe turgatavad.
Kohapealsed abivahendid põlgasin ära, autost korralikku ei viitsinud ka enam tassima hakata, öö oli juba käes ja tahtsin emme juurde.
Seekord jäi võtmata. Sandril on käega veidi kehvasti, tema ei saanud minna. Mõtlesin siis, et võtan ise aarde ära, ei julgenud seekord. Kui Sandril käsi paraneb, otsime uuesti.
2 kilomeetrit enne nulli avastasin järsku, et gepsu pole. Lähiajalugu tagurpidi tagasi kerides jõudsime järeldusele, et see ununes Koolimehe juurde pingile. Ega midagi, tuli 2 x 20 km tühja sõitu ja samavõrra minuteid jälle koolirahaks maksta. Isegi odavalt pääsesin, polnud ju esimene kord. Arvatavasti ka mitte viimane :o|
Mis aardesse puutub, siis käisin proovimas kas üldse mahun veel... vabalt kusjuures :o) Aga üldiselt sellega piirdusime kah. Kuigi kuuldavasti üsna avalik, ei õnnestunud meil aaret ometi kuidagi näha, ei siit, sealt ega kolmandalt poolt.
Ei leidnud, eks ma olen ara verega ka siukse asja jaoks.
Ei hakanud ohtlikesse ja kitsastesse kohtadesse ronima.
Tegelikult leidsime aga kätte ei saanud. Peab mingi abivahendi leiutama ja tagasi tulema.
Me ei jõudnud õieti otsimagi hakata, kui hüdrojaama töötaja meid rajalt maha võttis ma meile maja ja sisustust näitama hakkas. Jätsime külaseltsile kõlisevat, vaatasime veel teiselt küljelt ka ja arutasime betooni kulumist ja siis tulime ära. Külastajatele maja suveperioodil avatud 11-17, valvur on külalistest väga huvitatud. :)
Ei saanud üldse löögilegi. Ümbrus paksult ülerahvastatud mingi ürituse tõttu.
Ega ma täpselt ei teadnud, millist 4.0 maastikku siin oodata tuleb. Kohepeal sain teada. Vähemalt enda meelest käisin umbes 4.0 kohas, vehkisin seal pealambiga ja telefoni välklambiga ligi 20 minutit, aga aaret ei leidnud. Ainult üks isemoodi abivahend laiutas nullis, mida ma ilmselt ei mõistnud õigel moel kasutada. Tegin järelduse, et aare võib kadunud olla ning tulin tulema. Hiljem kodus loen, et päev pärast minu külastust Andres leidis... Nojah, eks panen ebaedu pimeda aja ja pimeda iseenda arvele - tuleb millalgi uuesti ette võtta, soovitatavalt päevavalges :o)
Hüdroelektrijaama piilusin ühelt poolt ja siis teiselt poolt. Tuvastasin koha kust peab pugema aarde järgi aga kohe absoluutselt ei tekkinud mul tahtmist aarde järele minna. Polnud sobivat riietust ega ekstremismi harrastuse soovi. Selle aardega tegin alguse oma mitteleidude hullusele, mis saatis mind järgnevalt terve päeva.
Sellel korral jäi leidmata.Koht sai välja peilitud,kuid puudu oli vastav riietus.Peab külastama teine kord veel.
Tulime Seto jaanitulelt ja otsustasime lähipiirkonda lähemalt avastada. Siin Leevakul pole enamus meist kunagi käinud, kuid mingid teadmised komsomoli löökehitusest olid olemas. Tore, et on taastatud nii elektrijaam, kui ka tamm /sild. Muidugi ei osanud me aimata, et tegemist on Timixi aardega ja selle otsimiseks valged riided kuidagi ei sobi. Marleni akrobaatilised harjutused seekord vilja ei kandnud. Ta oli ainus, kes sinna prakku lahedalt mahtus, kuid käsi oleks pidanud olema paarkümmend cm pikem. Tahaks näha, kuidas keskmise ümbermõõduga inimesed sinna roniks. Aga adrenaliinilaksu saime sellegipoolest kätte - nii ronijad kui ka pealtvaatajad. Tänud kohta näitamast!
Teine ring ja auga mitteleitud. Selle korra tulemuseks on aarde nägemine (lõpuks!), aga logimiseni ei jõudnud. Kui läbi ime just mingit meeletult head ideed ei tule või geoseltskonda hea sportliku võimekusega julget inimest ei lisandu, siis mitteleiuks see ka jääb. Elu on liiga armas, et seda maoli märjal betoonil lõpetada.
Mul siis teine mitteleid selle aarde osas. Nüüd vähemasti sain kõvasti tarkust juurde. Vahepealsed mahavõetud 20 kg on teinud minu jaoks selle leidmise palju lihtsamaks. Nüüd nägin ka karbi ära, kuid ilma abivahendita sinna jõudmine oli minu hinnangul väga kahtlane ja ebaõnnestumise korral, ai hullu kui valus. Kuigi abivahend oli olemas, ei olnud kellaaeg enam selline, mis võimaldanuks mul sellega seal ilma mugudes liigset tähelepanu äratamata toimetada. Miski aeg üritan sinna rahulikul ja vaiksel ajal sattuda ja logi kirja panna. Küll jääb ikka selline asi kripeldama, kui näed, aga logi kirja panna ei saa :).
Lähenesin ühelt poolt ja siis teiselt poolt, pidi olema õige koht ja oli ka kitsas koht kuhu pugeda aga aaret ei leidnud. Keegi oli sinna vedanud hunniku lauajuppe.
Käisin, nägin- aga ei ulatunud objektini- isegi Sten, kes altpoolt tugigrupina osales, ei saanud kuidagi aidata. Aga mõtted selle värgi kättesaamise nimel juba küpsevad ;) Janu on ikka väga suur :D Teine homme tuleme ja murrame katki ka selle pähkli ;)
Mina... Ei taha, ei mahu, ei julge, ei taha, kardan, elu on armas ja üleüldse ega ma ikka igal ajal ja igal pool tolmuahvi mängi ning tsirkust tee. ;)
Siin oli see koht, kus ma taas Timixi peale mõtlesin (mitte just kõikse positiivsemas võtmes ;)) ja omaette nentisin, et suurel osal rahvastikust on vananedes kalduvus kosuda. ;) Õnneks. ;)
Nii muutusin mina hoopis kaldaserval fotokaga kõhutades tolmuahviks. Sest oli ju vaja teiste pingutusi enda rõõmuks jäädvustada. :)
Seega, minul kõht tolmune pildistamisest, selg prügine rändavate pilvede vaatamisest ja täiesti aus mitteleid. Mina, pole käinud, pole näinud. ;)
Aga aare on olemas. Ise fotokalt nägin. :D
Aitäh, lõbus oli ikkagi! ;)
Uurisime, puurisime, mõtlesime, vaatlesime. Valisime välja ohvri. Seal, kus tundus olevat kõikse loogilisem koht aarde jaoks kükitas õnnetu puust klotsikene, peal 10 ja 20 eurosendine. Kas me olime tõesti asjale valesti lähenenud (tundub ebaloogiline, eelmiseid logisid arvestades), oli "ohver" kergelt kanapime või on aare rändama läinud? Sellele küsimusele tahaks väga vastust teada.. :( Päris koll oli, aga noh, kui selgub, et viga oli meis siis.. järgmine kord uuesti!
Ei tekkinud mingit tahtmist sellele aarde järgi ronimiseks.
Hommikul ajasin ennast telgist välja ja vurasin kohale. Litsusin ennast lestakalaks ja voolasin läbi kitsa prao silla alla. Veeretasin ennast ühest servast teise kuid silma ja näppu ei jäänud miskit. Rohkem tolmuahvi mängimise soovi polnud ja lõin käega. Mingi aeg ilmselt see täpp jälle käib närvidele ja lähen tolumutan jälle.
Ega tegelikult polnudki plaanis päris leidma hakata. Panime lihtsalt silma peale ja teame järgmine kord milleks valmis olla. Mõtteid tekkis. Eeldatavasti ootab meid ees mõnus seiklus.
Logisid lugedes ei jää mulle küll muljet, et ma just nende geopeituritega koos seal käisin, keda ma siia kirja olen pannud. Kõigil omad mälestused. Seni, kui Maris elamusi sai, mida ta enda logis väga toredalt ja elavalt kirjeldab, istusin mina mõnusasti autos ja jõin hommikukohvi ja ootasin, mil nad naasevad, kuna pidid ainult korraks seda aaret vaatama minema. Mina pidasin aarde maastiku raskusastet enda jaoks liigraskeks ja mul puudus täna ka soov vihmas liguneda. Seega ma istusin autos ja nautisin kohvi ja ootasin ja ootasin. Lõpuks oli kohv otsas ja vihm jäi järgi ja mul polnud enam nii tore ja mõnus olla. Kuni olin lõpuks tülpinud olemisega pillati mulle pihku mõned maasikad ja Priit hakkas elavalt rääkima, et tema sinna silla alla kuidagi ei mahtunud. Seda ma tahtsin küll näha, kuhu Priit ei mahtunud. Sõitsime autodega silla juurde. Võtsin soojendusdressi seljast ja olin viuhti silla all. Seal all oli põnev. Aarde leidsin ka. Mõõtsin kriitilise pilguga ennast ja minu ning aarde vahele jäävat vahemaad ja otsustasin rahulolevalt lahkuda ja elu nautida seda nii nagu mina oskan ja suudan. Aitäh elamuse eest!
Fikseerisime küll peidiku asukoha, kuid ei õnnestunud logida.
Teine kord uuesti.
Allan uuris kohta öösel ja plaanisime jätta selle hommikuks. Geojaanipäevalt lahkudes oli aga mugusid liiga palju ning leid jääb teiseks korraks.
Miks te Timixit kiuslikuks peate? Väga tore aare ju, mis sest et jälle silla all. Lihtsalt meil jäi seekord puudu veidi noorusest ja uljusest, veidi paindlikusest ja julgusest, natuke hüppevõimest ja käteosavusest, jõust ja ilust, pikka kasvu pole ma ka kunagi olnud ning puudust tunnen ka võõrkeelte oskusest. Kas see viimane aidanud oleks, tont seda teab. Meie jõu- ja ilunumbritele tulid kaasa elama kohalikud elunäinud mehed. Algul olid nad murelikud, et liigutame silla all laudu neile ebavajalikus suunas. Huvitav, mis väga vajalikud lauad neil sinna kogutud olid? Kui aga kostsime, et lauad meid üldse ei huvita ja Priit hämas neile mingil muul teemal, mida ta otsinud oli. No päris geopeituse juttu me neile ei ajanud. Nüüd olid külamehed vana lahkus ise. Puhusid juttu, rääkisid oma külauudiseid. Kuidas juba varahommikul kodust küla poole tulles, oli korraga üks imelik punane tool tee peale tekkinud. Peaaegu et päris kodu väravasse. Oli teine isevärki tool, kast raamatutega tooli peal, lugemist oli head ja paremat, läikiva metallketiga kokkuköidetud. Me pakkusime, et tool ka natuke selle silla-alla-pugemise-mänguga on seotud. See info neile kangesti meeldis ning meid paluti maasikapõllule, kus võisime külakostiks magusaid mammusid põske pista. Külamees küll lubas, et tema põld, aga võib olla oli ka mõne naabrimehe oma :) maasikad see-eest olid magusad. Nii et ühe aarde mitteleidmisest sai hoopis tutvumine geojaani päeva-aarde vahepunktidega, tore lugu seegi.
Jupi aega ma nüüd mõtlesin, mida ma siia kirjutan... Kuid, välja mõtlesin. Olin küll kamba kiibitsejate hulgas kalda pääl, aga ise ma sääl vee ja maa vahel kõõlumas ei käinud. Isegi särgisabast ega lipsuotsast kellegil kinni ei hoidnud. Minu isiklikud parameetrid jäid järele proovimata, kas ja kuidas ma sinna mahuks. Kas ikka 38 papagoisammu mahub timixi jalajälgedele tallama... Seega, joonistan sinise pannkoogi. ;)
Ja pole kohe üleüldsegi mitte nukker seejuures. :D
Kui taas sinna sattuma peaks, siis vaatab, mis sest asjast edasi saab...
Ja kohe hirmsasti tahan lisada siia special timixi jaoks laulu... :)