Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Valga kui väikese linnakese elus sai otsustavaks aasta 1886, mil kinnitati Pihkva-Riia raudtee ehituskava haruteega Valgast Tartusse. 1998.a. Valga raudteejaama lähedale püstitatud auruvedur-mälestusmärk tähistab Pihkva-Valga-Riia rongiühenduse 110.aastapäeva. Vedur SU 251-98 on ehitatud 1949.aastal Sormovo laevatehases.
Vihmaga otsides tuleb olla eriliselt ettevaatlik.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ettevaatus_vajalik (2), vaatamisväärsus (1), muguoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC583F7
Logiteadete statistika: 46 (86,8%) 7 4 2 2 2 0 Kokku: 63
Mina ei tea, miks Margus ei leidnud...tema oli ju seal kõige lähemal ;)
Saime teada, kus vea tegime. See viga nii minimaalne... Säâstame looeiulogisse ning ütleme hetkel et tuleme 100% tagasi.
Maastikule ja vihjele vastavad kohad vaatasin läbi, aga aaret ei suutnud kahjuks leida.
Vedur oli väga suur ja väga märg. Ümbruskonnas oli samal ajal liikvel märgatav hulk mugusi. Jätsin turnimine mõneks muuks korraks.
Otsima suundusime eelarvamusteta. Poolillegaalselt nulli parkides suu enam nii naerul polnud. Vastasmajas käib vilgas töö ja kohe meenus analoogne koht - T-rulli aarde juures saadud negatiivne kogemus, kus meid konkreetselt minema kupatati. Lootsime siiski, et saame aaret otsida ja leida teiselt poolt, kus pealtnägijaid nii pidevalt pole. Tundub aga, et otsisime aaret sealt, kus on mugavam otsida, mitte sealt, kus aare on. Ilmselt oleme ka ühed vähesed, kes ei mõista ei enne ega pärast kohalkäiku vihjet absoluutselt. Me seal ühtegi vihje esimest osa küll ei näinud.
Kui tükk aega midagi ei leidnud, lugesime logisid. Kobisime selle peale autosse MA ortofotot piidlema. See näitas paar erineval tasandil olevat potentsiaalset kohta, millest üheni ma valgel ja tööajal küll seal ronima ei lähe. Ju siis olen lihtsalt pehmo ja nõrk. PPP-sündroom. Otsisime ja arutasime ja otsisime veel pisut. Kui aga sinnasamma tuli paarikene end statiivi pealt pildistama, vihastasime lõplikult ja lahkusime. Pimedas naasta seekord ei õnnestunud, sest tööd Sõmerpalus ja Otepääl hakkasid juba väga kutsuma.
Ootamatu on olla esimene mitteleidja, kes otsis, aga ei leidnud. GC lehel on neid siiski veel. Aga ega ei küsinud ka vihjet ega abi, las metall roostetab ja põõsas mädaneb. Viinamarjad on siin linnas hapud. Aitäh veduri näitamise, ajaloo- ja õppetunni eest!