Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pargi nulli, just nagu tänavanimi käsib. Parkla servas on infotahvel Räpina mõisapargi kaardiga. Aarde leidmiseks tutvu selle infotahvliga ning otsi üles objekt nr 12 - sinna ongi vaja sammud seada.
Mõisa hilisklassitsistlik peahoone ehk Sillapää loss ehitati aastail 1836–1847. Suurejoonelise klassitsistliku härrastemaja keskosa ühendasid tiibhoonetega galeriid, mis aastail 1936–1938 ehitati kooli tarbeks kahekorruseliseks. Hoone esinduskülg, millel on nelja joonia sambaga portikus, on suunatud paisjärvele. Pargi poole jäävat peasissekäiku kaunistavad sammastele toetuv rõduplatvorm ja sepisvõrega trepp. Kõrvalhoonetest on säilinud aednikumaja ja tall-tõllakuur pargi lõunapiiril. Jõe paremal kaldal on 18. sajandist pärinev barokne veskihoone. Erinevate nimede all töötas 1984. aastani härrastemajas aiandusharidust andev õppeasutus, mis nüüdseks on kolinud uutesse ruumidesse. Tänapäeval on Sillapää lossis Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum ning Räpina Vabahariduse Ühenduse Räpina Rahvakool.
Vanimad puud pargis pärinevad 18. sajandi keskpaigast. Pargi rajamisega alustati 1856. aastal. Mõisa omanik P. A. von Sivers tõi 1858–1859. aastal Saksamaalt lisaks võõrliike, peamiselt okaspuid. Väljapeetud pargikujunduse lõi 1880. aastatel tuntud baltisaksa aednik M. A. W. von Engelhardt, keda peetakse 20. sajandi alguse Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna rajajaks. Von Engelhardt on kujundanud suure hulga mõisaparke Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Räpina park on üks tema loomingu parimaid näiteid Eestis. 1938. aastal park rekonstrueeriti, kuid algne põhikavand on säilinud.
Peahoone lähim ümbrus on kujundatud regulaarstiilis, pargi kaugemad osad aga vabakujulises nn inglise stiilis. Iluaed läheb sujuvalt üle maastikupargiks, mis muutub märkamatult parkmetsaks. Rohkem kui 600 puu- ja põõsaliigiga on Räpina park üks liigirikkamaid Eestis. Park rajati liigirikkana ning seda on hiljem pidevalt täiendatud. Seal on ohtralt võõrliike, eri vormi okas- ja lehtpuid. Põhipuuliigid on harilik pärn ja tamm. Siin kasvab palju haruldusi: amuuri korgipuu, läiklehine pärn, hariliku jalaka püramiidvorm ’Exoniensis’, põldjalakas, sahhalini nulg, ameerika lehis, mandžuuria aprikoosipuu, alpi kuldvihm jt.
Allikas: http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/looduskaitse-3/pargid/pargid-2/rapina-moisa-park
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Lõpp | Lõpp-punkt | Geokontroll 22/13 |
Aarde sildid: ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC58FDE
Logiteadete statistika: 91 (90,1%) 10 3 0 2 1 0 Kokku: 107
Sellega nüüd küll ei vedanud kohe üldse, sai siin lausa kaks korda käidud ja tühjade kätega tagasi tuldud. Nullis paigaldatakse hetkel uut infotahvlit ja algusest mingit infot saada ei ole võimalik. Läksime siis niisama parki jalutama. Kuna muuseumi uks oli lahti, siis läksin sisse uurima, äkki neil on see mõisapargi kaart voldiku kujul olemas või teavad nad, mida number 12 tähistas kaardil. Tädi otsis oma voldikud läbi aga õiget ei leidnud, arvas küll, et tal peaks ju olema. Hüüdis siis üle koridori oma kolleegi, kes natuke mõtles, läks tagasi kabinetti ja leidis mulle selle kaardi. Kuna see oli tal ainus, siis mulle ta seda loovutada ei soovinud, ega ma ei tahtnudki, mulle piisas pildist ja teadmisest. Võtsime suuna 12 poole. Kaasa saime kirju kassi, kes meid kuidagi aardeleidmisel ei aidanud, kuigi sai teda palutud. Kaheksa posti küll leidsime aga aaret mitte kuidagi. Mina all, Kätlin püsti minu õlgadel, nii me siis tiirutasime seal nende postide vahel küll seespool ja väljaspool ja seespool ja väljaspool. Lõpuks loobusime, saatsin varemleidjale murekirja teele ning liikusime edasi. Kass jäi pingile sorakile meile järgi vaatama. Pärast ülejäänud Räpina aarete leidmist ja geokolleegidega (Madis, Priit) kohtumist tulime siia tagasi, sest Karl oli vahepeal vihjeid jaganud. No ei olnud neistki abi. Kass oli muundunud värvilistes retuusides korpulentseks neiuks, kes pingil istudes suitsetas ja meie teist katset aaret leida pärssis. Tegime siis nägu, et tulime siia romantikat tegema, mille peale kassneiu pikalt vastu ei pidanud ja sääred tegi. Mjäu! Me saime rahus edasi otsida. Aga no mida polnud, seda polnud. Ega ei välista, et me siiski geopimedad, jääme ootama uusi leiulogisid.
Kätlin 3:0 Mihkel
Postid leidsime. Tiirutasime seal. Tegelesime objekti nimele vastava tegevusega ja vastasime lastel tekkinud vastavateemalistele küsimustele. Aaret otsisime maa alt ja maa pealt, taevast ja taeva alt. Aga näppu ei jäänud miskit. Aga koht on väga tore, tänud juhatamast!
Olin oma võhandumaratoonorile saatemeeskonnaks. Räpinas jäi veidi aega aardeid otsida. See aare oli vale valik. Koha tuvastasin aga otsida ei saanudki sest kogu ümbrus oli sõudjatele kaasaelajaid täis.
Kaheksa posti leidsin üles aga juba eos eeldasin, et jääb mulle kättesaamatuks. Kerge lootus oli, et kui aaret märkan siis saan ehk mingi konstruktsiooniga aarde kätte ja tagasi. Kohapeale olid aga koondunud kõik pargis olevad mugud. Pingi peal oli vanapaar - mees püüdis kala ja naine luges ajalehte. Teisel pool kaheksat posti oli haljastaja, kes kaunistas ümbrust. Kokkuvõttes ei saanud isegi konteinerit otsida ja nii jäi see mulle vaid jalutuskäiguks pargis. Räpina park mulle meeldib oma vanuse ja mitmekesise looduse poolest. Väga palju uhkeid puid.
Taevas tegi kraanid valla ja isegi postide vahel olemine ei kaitsnud meid. Ka kaasas olnud vihmavari purunes survevee käes ning kui äike kah virutama hakkas, jooksime autosse. Olles eelnevaid logisid lapanud, otsustasime et hetkel autost välja ei tule ning põgeneme Räpinast:)
Eks tulevikus vaatab. Siia on vaja niikuinii tagasi tulla.