Nargö

 1 

Geokontrolli saime küll kahe leitud punkti baasil roheliseks, aga täna jäid need kõrgused meie jaoks alistamatuteks, ei saanud täpselt aru, kas varustus ei olnud piisav või ei olnud vaim valmis viimaseks pingutuseks. Aga me tuleme veel tagasi!!!

 2 

Kolmas päev Naissaare avastamiseks. Eelmisest korrast olid osad punktid kirjas aga enamus veel tegemata. Kahe punktiga jäin seekord ikka nii hätta, et tegin kõne varemleidnule. Aitäh abistajale! Sain suunavaid juhtnööre ja selletõttu sai ka punktid leitud. Nargöt ei läbi ma kindlasti järjest nii nagu enamus, vaid käin saare läbi risti ja rästi, läbides punkte suvalises järjestuses. Kui esmakordselt saarele läksin sooviga avastada nargö punkte, tabas mind üllatus - oma telia telefoniga pole seal ikka mitte midagi teha - levi lihtsalt pole. Seega oli vaja teha väga suur kodutöö ära. Lahendasin ära Nargö kodus, st panin punktid paika ja lasin geokontrolliga põhja - nüüd on mul olemas järjestus ja tähtede asukohad, samuti ka korralik elisa telefon, millel on ka levi saarel :) 20st punktist on nüüdseks läbitud 17 ja need 3 punkti on väga mõjuv põhjus uuesti saarele minna. Et oleks huvitavam, on punktid erinevas ilmakaares - põhjas, loodes ja läänes. Aare ise aga seal, kus ma veel käinud ei ole. Väga mõnus militaaraare!

 2 

Iga algus on raske. Geokontrolliga on kõik läbi "käidud". Aga reaalsuses on veel palju punkte läbimata. Tore seiklusrikas aare ja kunagi läbime kõik punktid.

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Täht ja number

Aitame ikka

Täht ja number

Täht ja number

Aitab küll! Lähme ära

Petka jääb saarele eksole?

Geomobiil jääb ka saarele

 13 

Sellest, kuidas me üldse siia saime või miks me ikka siin oleme, saate lugeda kaasellujääjate logidest. Ma lisan oma versiooni kõigest põgusalt.
Kui Naissaare geoplaan hakkas veel valges vaikselt ühele poole saama, tegime suvalise poolkuiva mätta otsas pikniku ning pidasime aru, mis meist saab. Ikka positiivses ja neutraalses mõttes. Kuna niikuinii kulgeb tagasitee merel pimedas ja Mikil oli üks - minu meelest üsna vettpidav - teooria Nargö lõpu kohta, siis meie mahitamisel liikus nelik just nendesamade olematute koordinaatide suunas. Kohapeal leidsimegi lubava urka. Kasutades nelja peale vaid üht poolkõva taskulampi, veetsime seal ning 150 m raadiuses ligi tunni. Selle peale rauges ka vintskeimate jaks ning vandusime alla. Ehk ongi aare kuskil seal, aga kottpimedas polnud potentsiaalseid peidikuid ju näha. Igatahes tatsusime läbi viimase leiu paadini tagasi.
Kaldal oli tuul ja suund selline, et väga suurt entusiasmi ei tekitanud, ent proovimata ei saanud ka jätta, sest järgmised päevad lubas veelgi tormisemat ilma ja Marje pidi olema hommikul kuival. Edasi on kõigile huviliste toimunu varasemast selge ning seega võin teha veelgi lühemalt ja kokkuvõtvalt.
Kokkuvõtteks:
- merele ei minda tõusva trendiga tuulega, isegi kui see on maa poolt;
- merele ei minda selleks sobimatu alusega;
- merele ei minda pimedas (ja selleks sobimatu alusega);
- merele või pimedas ei minda geopeituma ilma taskulambita;
- merele ei minda poollaetud mobiiliga (mis pole veekindlas kotiski);
- vahel võib üks ootamatu jama teise, hulga hullema ära hoida;
- merehädas helistage Tallinnamail 6191224 või Kuressaaremail 4549700, mitte 112 (ajavõit olevat mitu minutit);
- ajakirjanduses ilmuv ei ole alati lõplik ega täielik tõde;
- (mere)jumal hoiab lolle ja joodikuid (eriti üht).

Lõpetuse alustamiseks soovitan lugeda kuut logi GC lehel.
Päris lõpetuseks soovitan aga kuulata-vaadata HPalang1/Pilditibi viidatud ammunustatud A. Rinne laulu :-D
Nagu mõned osalejad meist tõdesid, järgmise korrani! ;-) Õnneks on meist kõigist järgmistele kordadele vastuminejaid. On, mida meenutada. On, mida lastelastele rääkida. On, millest õppida. Aitäh kõigile kaasellujääjatele ja kaasaelajatele!
Aare küllap korras. V: helkur, veekindel kott, pastakas, soe tee. J: paat. Aitäh ja tervitused peitjaile, pääsenuile ja päästjaile! Elame-näeme (sõna otseses mõttes :-)

https://www.youtube.com/watch?v=Qzh0ZOTtShs

Mis vanasõna ütleski...

 26 

Olime jõudnud 1 km kaugusele Virbi aardest ja väljas juba piisavalt pime, et maastikul liikumiseks lamp sisse lülitada. Neid oli meil nelja peale üks, sest esialgse plaani kohaselt pidanuksime juba ammu paadis olema, kohe-kohe mandrile jõudmas. Tegelikult oli paat linnulennult üle 6 km eemal, saare teises otsas. Ah et mida me selles kohas üldse tegime? Mihkel nimelt oli kuskilt leidnud mingi saldejumsi paberi ja sealt ähmaselt lubavaid numbreid välja lugenud. Kohapeale jõudes tõdesime, et sellest sai küll maailma kõige nürima kirvega lahmimine, mis loomulikult ei viinud sihile :)

Umbes tunni aja pärast jätsime ürituse katki ja hakkasime tagasi paadi suunas marssima. Suurt kiiret enam polnud, sest ainus toimiv looduslik valgusallikas oli nagunii kuu. Ärevaks tegi tugevaks paisunud tuul ning ebamugavust lisas asjaolu, et paat polnud mitte sadamas, vaid tuli liivakaldast lahti lükata. Minu vabanduseks oli kummikute puudumine, Paavo ja Mihkel vedasid ja tõukasid. Tänu tõusnud lainele said nad ikkagi mitu korralikku lonksu kummikute sisse ka, enne kui mootori vette laskmiseks piisavasse sügavusse jõudsime. Käivitamine ei õnnestunud kohe ja samal ajal triivisime kivide suunas. Varsti hakkas mootor kuidagimoodi tööle ja liikusime pikkamööda mandri poole. Asjad ei olnud siiski päris korras ja saarest mõnesaja meetri kaugusel suri mootor välja. Oli see nüüd saatuse sõrm või mitte, igatahes tõmbasin ma käivitusköie pooleks. Ette ruttavalt võib öelda, et sain selle tembu eest hiljem kiita, kuna lähim kallas jäi veel püütavasse kaugusesse. Sarnasesse olukorda 4 km hiljem sattudes oleks läinud palju kehvemini.

Paavo kargas aerudele ja hakkas tagasi Naissaare suunas sõudma. Mihkel valis 112, selgitas olukorda ning andis koordinaadid. Samal ajal laksas laine heldelt vett sisse ja hakkasime vaikselt uppuma. Marje kasutas kummikut ämbrina ning pideva tegevuse tulemusena suutis ta paadi sees moodustunud basseini veetaseme tõusu napilt ohjes hoida. Mind kamandati paadi ninale, et kallet vähendada ja otsest sissevoolu vältida. Poolel ronimisel tuli küljelt suurem laine ja löök paiskas mind näoga vastu esiklaasi ülaservas olevat metalläärt. Koperdasin uimasena teisele poole klaasi ja järgmised 15 minutit möödusid veidi juhmis olekus. Niipalju nägin, et ninalt klaasile sirisev vedelik oli tumedam ja paksem kui merevesi. Saare kallas tuli aegamisi lähemale, aga kuna nüüd ukerdasime kivide vahel, siis ei saanud rannale kuigi lähedale, samuti polnud enam abi lõpuks kohale jõudnud päästekaatrist. Mihkli telefonijutust võis aru saada, et anti korraldus inimesed kaldale saada ja paat maha jätta. Paavo ligunes vööni 5-kraadises vees ja sõimas kive. Mul oli vahepeal pilt selgemaks läinud, võtsin tossud jalast, ronisin paljajalu vette ja aitasin sikutada. Kolme mehega saime paati üle kivide tirides lõpuks niikaugele, et lainete suurem jõud rauges kõrvaloleva väikese kivimuuli taha ja ankur ulatus parasjagu adruni rannal. Et kui torm hullemaks ei lähe, siis peaks paat terveks jääma. Paavo kandis Marje ka kaldale, varjusime tuule eest puude vahele ja üritasime külmunud varvastele liikumisega elu sisse saada.

Olime põhimõtteliselt valmis saarel öömajale jääma, aga Mihkel andis teada, et päästjad ootavad sadamas ja viivad meid Piritale kaasa kui juba Naissaare juurde välja sõidetud sai. Sõiduriist on neil tõsine ja päästemeeskonna kohta saab üldse vaid häid sõnu öelda. Tegutseti professionaalselt, suhtumine oli asjalik, kuid inimlikult sõbralik, mitte kuivalt ametlik. Isegi nänni jagati kõigile. Puha geopeituritele vajalik kraam: pastakas, veekindel kott puutetundliku elektroonika jaoks, kaelapael telefoninumbritega, millele helistades pidavat merehäda korral võitma 6-7 minutit võrreldes 112 üldnumbri kasutamisega! Selgus ka põhjus, miks meid veerand tundi valest kohast otsiti, nimelt kasutasid nad koordinaate kujul dd mm.mmm, mitte dd mm ss.s nagu 112 infovahendaja vastu võttis. Kuna Eesti konnatiigis viimasel nädalavahetusel ilmselt kuigipalju huvitavat ei juhtunud, siis usinad massimeediasipelgad on meie supluse lõppfaasist viitsinud isegi humoorika uudisnupu treida, ma ei hakka siia backlinke lisama, keda huvitab, see leiab ise.

Kiirabi kontroll pidavat päästeoperatsioonil kohustuslikus korras asja juurde käima, mina oma verise näoga pakkusin neile ainsana rohkem huvi. Ninaluumurdu ei tuvastatud, jalgade üles soojendamiseks soovitati kompressi seespidiselt - nõuanne, mida pole harjunud meedikutelt kuulma. Kodused teadsid minust niipalju, et hommikul läksin rattaga Keila suunas, õhtul tegin lühikese kõne Naissaarelt ning kesköö paiku mainisin, et nüüd olen Pirital. Koju jõudsin lõhkise ninaga ja ilma rattata (see ootab Paavo juures). Nüüd paar päeva hiljem on pealt täiesti terve nahaga silmaalune laialt tumepunaseks valgunud, mis pidi olema normaalne ja mööduv nähtus - järgmine staadium on tõenäoliselt lillakas-roheline :) Vähemalt ei teki kontoris ja mujal inimestel liigseid küsimusi - peale vaadates kohe selge, et kõrtsus hoogsalt Halloweeni tähistatud :P

Nänn