Manõja Suarõkeskus

Manilaid - Manija - Manõja.

Esimest korda on saart mainitud 1560. aastal Holm Maune nime all. Saar oli kuni 1933. aastani asustamata, mil saarele tulid elanikud naabersaarelt Kihnult.

Manija on otsekui Kihnu väikevend ja manijalased kihnlaste rahvakilluke. See väike kivine saareke oli sajandeid mandri mõisa heinamaa ja kalurite peatuskoht. 1933. aastal, mil Kihnu saar kihnlastele kitsaks jäi, kolis siia 22 peret. Sellest tulenevalt on kultuurilised seosed nende kahe saare vahel väga tihedad. Praegu elab saarel alla 40 elaniku ning mitmed majapidamised on kasutusel suvilatena.

Piki kogu saart kulgeb rändkivirikas seljandik ja sellel saare ainuke tee. Saare keskel tee ääres asub ka Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi. Saare edelatipus päris mere piiril trotsib tuuli 1933. aastal ehitatud kaheksa meetrit kõrge tuletorn.

Umbkaudu viie kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunni ja ühepäevase käiguga (tee põhjatippu lõikab läbi kahjuks eramaa). Et Manija oma kõige laiemast kohast vaid pool kilomeetrit lai on, paistab tee pealt kõik kenasti kätte. Manija pakub aga ka vaikset looduslähedast puhkamisvõimalust ning külalisi on vastu võtmas õdus Riida turismitalu.

Manija Saarekeskus - kihnu keeles Manõja Suarõkeskus.

MTÜ Manõja Kultuuriselts, Manija saareelanike vabatahtlik ühendus, loodi 2007.aasta kevadel. Koostöös Kihnu Instituudi ning Tõstamaa vallaga ehitati ning sisustati endises Vaigu talus Manõja Suarõkeskus, kus asuvad raamatukogu, internetipunkt, käsitöötuba, arenev muuseum ning ruumid pidudeks, konverentsideks.

Manõja Kultuuriseltsi eestvedamisel peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Manõja Päevi.

Manõja Suarõkeskuse igapäevatöö eest hoolitsevad Annelii Havik ning Svea Aavik. Keskus on suvekuudel lahti külastajatele reedel, laupäeval, pühapäeval. Teistel aegadel tuleb ette helistada.