Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Manilaid - Manija - Manõja.
Esimest korda on saart mainitud 1560. aastal Holm Maune nime all. Saar oli kuni 1933. aastani asustamata, mil saarele tulid elanikud naabersaarelt Kihnult.
Manija on otsekui Kihnu väikevend ja manijalased kihnlaste rahvakilluke. See väike kivine saareke oli sajandeid mandri mõisa heinamaa ja kalurite peatuskoht. 1933. aastal, mil Kihnu saar kihnlastele kitsaks jäi, kolis siia 22 peret. Sellest tulenevalt on kultuurilised seosed nende kahe saare vahel väga tihedad. Praegu elab saarel alla 40 elaniku ning mitmed majapidamised on kasutusel suvilatena.
Piki kogu saart kulgeb rändkivirikas seljandik ja sellel saare ainuke tee. Saare keskel tee ääres asub ka Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi. Saare edelatipus päris mere piiril trotsib tuuli 1933. aastal ehitatud kaheksa meetrit kõrge tuletorn.
Umbkaudu viie kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunni ja ühepäevase käiguga (tee põhjatippu lõikab läbi kahjuks eramaa). Et Manija oma kõige laiemast kohast vaid pool kilomeetrit lai on, paistab tee pealt kõik kenasti kätte. Manija pakub aga ka vaikset looduslähedast puhkamisvõimalust ning külalisi on vastu võtmas õdus Riida turismitalu.
Manija Saarekeskus - kihnu keeles Manõja Suarõkeskus.
MTÜ Manõja Kultuuriselts, Manija saareelanike vabatahtlik ühendus, loodi 2007.aasta kevadel. Koostöös Kihnu Instituudi ning Tõstamaa vallaga ehitati ning sisustati endises Vaigu talus Manõja Suarõkeskus, kus asuvad raamatukogu, internetipunkt, käsitöötuba, arenev muuseum ning ruumid pidudeks, konverentsideks.
Manõja Kultuuriseltsi eestvedamisel peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Manõja Päevi.
Manõja Suarõkeskuse igapäevatöö eest hoolitsevad Annelii Havik ning Svea Aavik. Keskus on suvekuudel lahti külastajatele reedel, laupäeval, pühapäeval. Teistel aegadel tuleb ette helistada.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.kihnuinstituut.ee/meist/manoja-kultuuriselts/
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1760_1747.html
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC591MN
Logiteadete statistika:
88 (97,8%)
2
1
1
0
0
0
Kokku: 92
Enne muuseumisse minekut, panime nimed aardesse kirja. Logiraamatus sai nimi kuskile ettepoole, avastasin hiljem, et polnudki viimane leht. Aitäh aarde eest!
Aitäh peitjale!
Eile mõtlesin, et mida küll täna ennem teatrit teha. Otsustasin Manõjat külastada ja see osutus nii õigeks päevaks kohe.
Saare keskelt jooksis joon, kus loodessejäi ilus ja kagusse süngete pilvedega ilm. Nii ilus kontrast oli.
Siin nägin esimest korda elus ära vesipüksi. Sattusin sellest nii õhinasse, et unustasin üldse selle punktikese ära. Õnneks paarisaja meetri pärast tuli see mulle ikka meelde.
Üritasin muuseumit ja ka muid asutusi külastada, aga kahjuks olid kõik kinni.
Pärast muuseumikülastust sai ka aare üles otsitud. Aitäh peitjale.
Olime juba tunnikese vist saarel jalutanud, kuid ühtegi inimhinge polnud veel kohanud. Täitsa nagu asustamata saar :) Saarekeskuses polnud ka vist ammu juba midagi toimunud, inimtegevuse olemasolu reetsid vaid eilsed jäljed ümber maja. Kuid needki polnud kohalike tehtud, ikka geopeiturid, kes siis muu ;) Meie astusime neid samu jälgi mööda võimalikud peidukohad läbi ja õiges kohas võtsime ka karbi välja. Aitäh saarele kutsumast!
Kolmepäevase ägeda paadiseikluse esimene päev Manilaiul. Pilvitu taevas, päike ja 30 kraadi sooja tegid siinse matka nauditavaks. Tutvusime saarega ja otsime aardeid. Tundus, et oleme saarel üsna omapead, polnud siiani ühtegi teist inimest peale meie kohanud. Siingi valitses vaikus, oli hea rahulik aaret otsida.
Jalutuskäik jätkub. Aitäh peitjale.
...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond :)
Minu jaoks oli uus see, et alles 1933 siia inimesed kolisid. Igatahes saar oli väga kena ja kindel koht, kuhu kuhugi lihtsalt niisama tagasi tulla ja chillida.
Võtsime enne Sorgu saarele põrutamist hoogu üles. See oli koht, kus EV 103. aastapäeva hommikupoolikul käe valgeks saime. Pärastlõunal saime ka käed ja jalad valgeks, aga hoopis teistel asjaoludel. Aare oli kenasti olemas ja andis end üsna hõlpsasti kätte. Aitäh peitjale!
...Seiklus jätkub. Sadama aardest kulgesime siia mööda maismaad. Sula meid ei häirinud, meeled olid rõõmsad. Ka aare avaldas ennast kiiresti. Hoiatused olid unustatud ning uued sihid terendasid taamal...
Peale hommikust Hiiumaa laidude rattaringi ja tugeva tuulega Sorgul käimist võib selle aarde kohta klassikute kombel öelda, et möödasõidul kiire leid.
Siin olid meenutuseks terrassile pandud meie kooliaegsed pingid. Annabel istus sinna laua taha ja ütles, et appi kui nõme- kaldus laud ja nii ebamugav. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Eelmise juurest jätkus teekond siia, tee peal hakkas päiksest lausa nii palav, et jätsin jope tee äärde oksa külge rippuma. Veidi tuli ringi vaadata ja lõpuks sai aarde leitud, aitäh :)
Tulime üle mere kand-ja-varvas meetodil. Proovisime natuke ka merejääl uisutamist, aga lund oli selleks ikka liiga palju. Suurem reis Sorgule jäi seekord tegemata. Manija Saarekeskuse terrass pakkus mõnusat paika puhkuseks.
Ülemere retkel Manijale jäi teele ka Manõja Suarõkeskus ja kogenud aardeotsija Monika tuvastas aarde üsna kärmelt. Aitäh!
Kui keskus, siis just siin on õige koht väikese pikniku pidamiseks ja ümbruse vaatlemiseks. Kenasti paistsid mööda ruttavad metskitsed, eemal jääl toimetasid jääpurjetajad ja uisutajad, veidi piilus päikest ja ilm oli mõnusalt talvine. Piilusime muuseumi aknast sisse ja uudistasime kohalikke pesapuid. Jää olusid ära kasutades olime isegi otse üle jää Munalaiult kohale jalutanud, kuid ikka saime seda pisut teistsugust saare hingust tunda.. mis siis, et hetkel vesi kannab. Tänan peitmast.
Sumpasime kohale ja panime nimed kirja.
Tänud.
Peale seda kui sadamas sai nähtud aastaringseks sõitmiseks mõeldud piikrehvidega külgkorviga mootorrattaid, liikusime edasi külla. Tegelikult üllatas, et siin nii palju talusid on. Ei tea küll kui paljudes aastaringselt sees elatakse, aga korras talusid ja hooneid oli palju. Vahemaad siin on teadagi lühikesed ja nii olimegi peagi Suarõkeskuse manu. Kena keskus see siin, täname aarde eest!
Siinsed teed tundusid vähemalt jalutades märksa paremas korras kui Tallinna kesklinnas. Nautisime siis ilma, saare ilu, kohalikku arhitektuuri ja loomlikult seltskonda.
Juba kostus märksa utoopilisem mõte, et siit on ju Sorkholmini vaid mingi 7 km. See tundus päris võimatu aga tegelikult ikka polnud ka. Ikka tuleb suuremalt unistada ja mõelda, et miskitki saavutada.
Aitäh aarde eest.
Kena saar, kus tekkis jalutades kohe tunne, et seal võiks küll suvila olla.
Üllatav fakt, et saar alles nii hilja asustati
Tänud peitjale ajalootunni eest
Kena jalutuskäik ja natuke silmailu jäi tee peale. Aitäh.
Augusti esimene nädalavahetus oli ukse ees, aga ühtki inimest ettevalmistusi tegemas ei näinud. Oligi mõnusam otsida. Aitäh!
Ühtegi inimest ei kohanud, sai rahulikult toimetada. Aitäh.
Olime saarel vaid poolteist tundi, aga saime ainult positiivseid emotsioone. Ilm oli super ja Kihnu taga ähvardav vihmapilv meid kätte ei saanud. Jalutasime seda ainust teed mis saarel, nagu kinnitas meile kohalik ATV mees, kes uuris, et mida me otsime ja soovitas edasi minna, et siis näeme kuidas Mark Soosaar heina teeb. Nägime ära:) Peale selle on täitsa võimalik, et varsti oleme guugel mapsi „pildil“. Tänud siia peitmast, ega ilma aardeta vaevalt oleks niisama tulnud!
Olime arvestanud ilmateatega, et päevapeale võib siin juba vihmane olla, aga meil vedas. Väga ilus, suviselt soe ja päikseline sai meie saarel viibimine olema. Aitäh Manijat tutvustamast!
Nüüd on siis Manilaiul ka esimest korda käidud. Munalaiust nagu keegi tõukas "Kihnu Virve" parvlaeva ja juba me kohal olimegi. Kohvijoomine jäi seekord ära :) Uudistasime sadamas natukene esimese aarde asukohta. Otsustasime selle aarde juures ennem ära käia ja siis sadama omaga tegeleda. Ja ilmaga meil jälle nii vedas. Tume vihmapilve piir oli eemal, kuid Manilaiul paistis hoopis päike. Tore oli seda saart uudistada. Saartel on ikka ilusad värvilised heinamaad. Ja nii siin kui seal inimese toimetasid. Kui nimed kirja saime, jalutasime veel edasi, et nautida saare ilu. Aitäh peitjale!
Kiire tuhinaga unustatud logimata internetis. Saar oli väga ilus ja ilmaga ka vedas. Aitäh peitjale.
Üks tore ootamatu päev Manilaiul! Krista kirjeldas kenasti meie päeva oma logis. Mina panen ühe pildi. Tänud aarde peitjale! Mulle need saared ja laiud ikka meeldivad. Olgu nad siis suuremad või väiksemad, olgu siis mistahes aastaaeg! Igal ajal on vahva! :)
Munalaiult 15 minutit sõitu praamil Kihnu Virve, said ruttu otsa. Aknast jälgisime, kuidas praam omale teed rajades läbi jääkamakate, Täkulaiu sadama poole rühkis. Parajalt palju matkalisi astus praamilt Manija saarele pühapäevasel päeval õrnas vihmasajus, teadmises, et peagi tumedad pilved taanduvad ja hakkab päike paistma. Matkajuhi eestvedamisel asusime põhja poole astuma, avastama Kuivassääre otsa lehmakookide ja hane väike kingituste maastikul. Saarekesel oli palju suuri ja väikseid laevukesi siin ja seal päikest võtmas, välja teenitud puhkusel. Kosklatünne oli ühes kohas õige mitu tükki reas ja väljanägemiselt olid nad kõik erineva suuruse ja viimistlusega. Mujal talude juures paiknes üks või kaks tünni. Üits külgkorviga mootorratas tegi ka paar tiiru kitsal asfaldiga kaetud saart läbival teekesel. Pidumaja lähistel tundus asuma saare suurim remmelgas ja tema juures üle tee, oli üsna väsinud tareke kõrvalhoonetega matsakate mändide taustal. Papinina otsas, Manilaiu tulepaagi lähistel oli palju erinevas mõõdus jääkamakaid. Päike paitas selga, tuul sakutas ja enamus tegi siinses rannas kerge eine. Saarel kahe sarnase maja värvi ja aknakujude järgi võis aimata, et neil vist üks ja sama peremees. Papinina otsalt naastes, kohtusime Kopli õuel lahke peremehe Markiga, kes parajasti kitsedele heina ette andis. Kitsetalled olid nii nunnud, jooksid koos suurte kitsedega karjas ümber meie ja tarekese. Lambaist maja elanikke koos kitsedega õue peale kepsutama ei lubatud. Nad olid sõnakuulelikult tubased, uhke kuke valvsa pilgu all. Külastasime ka muuseumi ja kuulasime kohaliku giidi jutustusi. Pidumajas tegime väiksed soojad söögid ja peagi võisime saarel veel avastamata maadega tutvuda. Vareslaiult käisime uurimas, kas saab Anõlaiule, aga ei. Lahtine vesi oli ees, peidus kõrge ja massiivse roost seina taga. Õhtul sõidutas hõljuk meid Munalaiule liinilaeva asemel üle jää ja lahtise vee. Küll liikus kiiresti ja mitu korda kahe sadama vahet. Karp leidus kohas, kus ta pidigi olema. Oli hea tervise juures ja tegime omad sissekanded. Tänud Piretile kutsumast. Tänud peitjale.
Seekord läks nii, et esimesest kohast, kuhu käe torkasin, jäi karp pihku. Ja isegi muuseumi õnnestus pääseda, hoolimata sellest, et ametlikult see astud vaid P 11-13. Väga huvitav, aitäh!
Tõesti kummaline, et ka minul läks siin omajagu aega. Aga GPS nullpunkt minul näitas veidi teise kohta, jäin sellesse kangekaelselt kinni. Kui lahtisema kaelaga hakkasin asja võtma, siis oli esimeses proovitud kohas.
Aitäh.
Esimest korda Manilaiul. Pühapäeva keskpäevane laid tundus just kui väljasurnud. Ei kohanud me seal ühtegi inimest ega koera. Tõsi, jälgi ikka leidus. Samas autod ikka liikusid üle jää mandri ja laiu vahel. Aarde enesega läks lubamatult kaua. Esimene koht, mida kahtlustasin ja viimane koht kust aarde kätte sain oli õige. Aare korras. Aitäh.
Õigupoolest planeerisin Manijale suvel Vahalaiu kaudu läbi mere kahlata. Aga, et Sorkholmi juba niisama kohale ei kahla, ja et Manija jääb Lao sadamast võttes täpselt samale sirgele, siis polnud põhjust need aarded lihtsalt vahele jätta. Ma ei tea kuidas siin suvel mugudega on, tundus küll potentsiaalselt tülikam kui praegu suhtelises üksinduses. Jah, ilus päev tähendas, et inimesi ikka liikus, kuid jusnimelt liikus, nad ei chillinud ühe koha peal - suvel reaalne võimalus, mis võib aardele ohutut otsimistegevust takistada mõlema Manija aarde juures. Mösnä suarõke, aiteh!
Tänas imeilusa päeva retkeks valisime Manilaiu tema kahe aarde pärast oli plaan ka Sorgule minna kuid seda ei kiitnud heaks ei Munalaiu valvur ega ka Manilaiu elanik. Auto jätsime Munalaidu ja jalutasime üle jää Manijale. Aare tuli kergelt ja oli korras. Tänud
Keskuse uksed kinni. Järelikult tuleb tagasi tulla. Ka aare peitis end pisut kauem kui alguses arvasime. Siiski saime logitud.
2/4. Sinna jõudes oli tuul juba tõusnud ja kinnastest väljas käed kippusid ahastama.
Siin Madis vist oli see, kes karbi koos Aarega välja sikutas, meie ülejäänud sebisime see hetk midagi muud teha. Mina näiteks pilte...
Manilaiu teine aare. Aarde juurde jalutades küsis keegi, et mis järgmise aarde nimi on. Üritasin siis seda kokku veerida, ei olnud lihtne. :P Õnneks aardega läks lihtsalt ja saime edasi liikuda. Tänud peitjale.
Lihtne ja kiire leid. Aitäh!
Lonkisime järgmise aarde poole ja enne, kui tagumised kohale jõudsid, oli karp päevavalgele tiritud. Järgmise aarde, Virve juures kohatud perenaine kutsus meid muusiumi ka vaatama nii, et saime siia veel tagasi tulla. Soovitan külastada ja saareelu toetada.
Järgmine peatus oli siin. Vihje lugemise järgselt leidsime karbi kiirelt üles ning panime logi kirja. Aardega kõik korras ning hiljem saare peal kohtasime ka toredat perenaist, kes soovijatele muuseumi ja hoonete ruume näitas ning juttu juurde rääkis. Aitäh peitmast!
Teel saare lõunatippu esimese hooga ei leidnud. Tagasiteel sadamasse ei andnud see ikkagi rahu, sest peaks ju lihtne leid olema. Õnneks olid Tiidu silmad seekord teravamad ja nii sai ka leid kirja.
Pidime õhtuks jõudma Kihnu teatrietendusele, aga kui juba selles kandis, siis tuleb geopeitust nautida täiega. Manija keskusesse jõudnud selgus, et avatud talude päev ja Mark tahtis meid rajalt maha võtta ning kohvikusse vedada. Olime püsti hädas, praam ju paigal ainult 50 minutit. Lubasime tuletornist tagasitulles läbi põigata ja kohalikku leiba süüa - nõmmliivateed juua(seda jõudsime ka veel teha). Möödaminnes saime ka märkamatult logida, aare korras.
Karp tuli pesast kiirelt välja ja siis oligi juba aeg sadama poole minna. Suarõkeskuse külastamiseks enam aega pold. Tänud peitjale.
Väikese jalutuskäigu tulemusel jõudsime suarõkeskusse. Lihtsale Tallinna inimesele väga keeruliselt hääldatav sõna. Mina jooksin ei kuhugi otsima. Kaaslastel olev gps aga juhatas koheselt õigesse kohta. Aitäh!
Rahuliku sammuga tulime sadamast siia. Päike paitas ja hea oli leida. Aitäh!
Olime küll valinud saare külastamiseks imeilusa ilma, kuid Saarekeskus polnud veel suvehooajaks avatud. Kindlasti oleks huvitav olnud ka seda keskust külastada. Seekord piirdusime siin vaid aarde logimisega. Täname Erkot! Ilma Sinuta poleks ilmselt meiegi siia meretagusesse nurka sattunud.
Manõja Suarõkeskuses oli täna kinu päiv. Kuulus Mark Soosaar oli isiklikult tulnud kohale ja näitas oma hülgeküttimise filmi ja pakkus külalistele hõbekarikast mingit kangemat kraami. Kuna ma olin seda filmi varem näinud ja lasele see žanr eriti huvi ei pakkunud, siis hakkasime aaret osima. Täna aga polnud ka selle aarde päev. Aga positiivsem on see, et nüüd on lausa 2 põhjust siia saarele tagasi tulla ja kolmandaks põhjuseks pean ma ju oma matka käigus ju sellele saarele ka tiiru peale tegema. Veelkord täname peremeest.
Ega siin väga otsida saanudki. Mugude kontsentratsioon oli tohutu. Neid oli nii ümber maja, maja trepil, verandal ja igal pool saarel ukerdamas, kuhu silm ulatus. Pärast Munalaiu sadamas nägime, et kahe suure bussiga oli nad siia kohale toodud. Nii, et õnnestus see õige päev ikka leida aarete otsimiseks :). Aga jah, mõni teine kord. Virve ju ka veel ootamas.
Lumi ja sõna all ei kõla kõige paremini kuid õnneks oli peidetud inimsõbralikult ja lund siin laiul ka kõige rohkem ei olnud. Kohalik elu oli siin välja surnud ja siin sain ka rahulikult tegutseda, selle hetkeni veel elutegevust saarel kohanud ei olnud.
Sellega oli veidi rohkem otsimist, sest Sony+Google+Elisa näitasid nulli korstnasse ja Microsoft+HEREmap+EMT näitasid elektriposti kivikuhja. Täpsustus: HEREmap ei tea Manilaiu maanteest mitte midagi - täiesti asustamata saar. Nii sõltuvuses me geopeitusest veel pole, et päris gps-seade osta: alles 290. leid :) Veidi aega ajasime siis jonni kumbki oma tehnikavidinaga, kuid mõistlik oli saavutada siiski kompromiss. Nii ei jäänud logiraamatki enam kauaks peitu. Aitäh :)
Kuna Soosaar soovitas muuseumi minna ja aare oli ka seal, siis järgmine peatus enne sadamat oli just muuseumi juures. Mõned sajad meetrid enne muuseumi pakkusid ühed noormehed, et nad kannavad meie raskeid kotte, kuid seda lahkust oli lühikest aega kuna uus aare oli terendamas. Seletasime noormeestele, et kotid tuleb maha panna, sest me läheme nüüd aarejahile. Leidsime aarde üles ning noormehed tulid taaskord meie juurde tagasi, sest üks neist ei teadnud, mis see geopeitus on. Nii siis näitasime, et kuidas see käib. Alo oli varasemalt Belgias seda mänginud. Kuna nad olid aarde leiu juures, siis said ka logi kirja. Pärast seda läksime muuseumi ning sattusime muuseumi tädiga nii jutuhoogu, et viimane aare sadamast jäi võtmata :D Tõeliselt toredad inimesed elavad saared ning külalised olid ka väga rõõmsas tujus. Kindlasti tuleb tagasi minna!
Õnnestus pääseda ka saare keskusesse sisse ja seal väike ring teha ning puht juhuslikult kohtasin natuke hiljem Mark Soosaart siis oli ta nõus ka näituse ruumide uksed avama. Leppisin aja kokku ja sain ka seal käidud. Huvitav ehitis ja põnev näitus. Aare leitud, logitud. Tänud.
Jube kahju oli, et saarekeskus kinni oli oleks hea meelega ka seestpoolt uudistanud :)
Seda keskust olin ennegi külastanud. Triinuga 2011 aprillis, mil me üle jää Sorgu saarele jalutasime ja ka Manijalt läbi tatsasime. Nüüd oli ilm kümme korda muhedam - soe, päike, tuulevaikne. Seekord, erinevalt eelmisest polnud ka Mark Soosaart kohal, seega veetsime siin maja juures palju vähem aega :-) Aardeleid oli samuti lihtne ja nii jäi aega edasi kulgemiseks.
Lugesin ka kirjelduse läbi, sain saare elust hulga targemaks. Aitäh saarekeskuse karbi ja kogu selle info eest! Aare korras, ei vahetanud midagi. Kõrvale kerkib kusjuures hoopis uuem ja kivisem ehitis. Tasub tagasi tulla.
Kuna vihjet ei olnud lugenud, siis pidi seekord ka natuke otsima ennem kui aare ennast kätte näitas. Aarde leidjaks oli seekord Erki.
See oli siis kolmas aare sellel saarel meil avastada jäetud :). Rahulikult sõitsime mööda teed ja mina pildistasin lilli, loomi ja heinamaid :). Siin oli palju lilli, ka neid oli vaja esteks pildistada ja siis oli aega ka aardeks. Ja siis veel lihtsalt vaadete pildistamist. Mõnus, tänud peitjale!
"Põhjamaa" inimesele ikka ei mõju kuumus hästi. Mingi täiesti totra aine mõjusfääris, tormasime sellele saarele hommikuse "Manniga" ja vedasime ka rattad ühes. Nii olimegi juba tunnikese sadama vilus tiksunud, aarete tiir oli seljataga ning maabujad olid uus atraktsioon, kui saabus "Jõnn" ja koos sellega ka kaaspeitur Lembit, kellega ei saanud kahjuks seal juttu puhuda( kõik edasine oleks GP lehel olemata olnud)...kahju. Ainus mis kujutluspilti ei tahtnud mahtuda, olid veekõrguse märgid 2005-st aastast...loodus on ikka võimas ja ettearvamatu. Aitäh peitjale Manija aarete eest ja kui tagasi tulen, siis kas jalutan läbi mere, või oma paadiga...kaunis nüri oli pea 30 kraadise kuumusega 4 tundi merehädas olla.
Avastasin, et Manilaiule saab nii praami, kui kaatriga. Nii ma tulingi Jõnniga ja tagasi mandrile viis mind Mann. Kolm tundi saarel oli piisav, et rahulikult jalutada saare tippu ja tagasi sadamasse ning vaadata ümbrust. Saare keskuses oli lahke perenaine, kes jagas meelsasti selgitusi saare asustamise kohta. Muuseumi ehitus oli täishoos. Logisin tagasiteel sadamasse, kuna siis oli ümbrus muguvaba. Oli meeldiv päikseline päev saarel. Tänud kutsumast.
Mida enam me väntasime, seda enam meile siin meeldis. Üks ema lapsega kõndis kärmelt tulepaagi poole. Meie istusime vilu varju ja jõime. Vett. Ja palju. Siis määrisime end päikesekreemiga kokku. Ilm oli jube palav. Isegi saarel. Kui mugud olid kadunud, võtsin aarde välja. Aitäh! Siin on nii kena!
Algul otsisin valest kohast, õigest kohast otsides jäi karp kähku näppu. Aitäh!
Eileõhtune aardeuputus tõmbas tähelepanu. Ja vaata sõiduplaane kuidas vaatad, ainuke päev, kui mõistlikult Manijale saab, on reede. Ja kui siis pilditibi ka natuke tagant torkis, saigi plaan maha märgitud - polegi enne Manijale asja olnud. Kimasime kohale, jätsime liikurid mandrile, pidasime selle mõneminutise praamisõidu vapralt vastu ja hakkasime matkama. Esimene üllatus - asfalttee. Ja sadamast peaaegu saare lõppu välja. Teadnuks, võtnuks pisikestele velod kaasa, nüüd pidid nad niisama kappama. Ja kappasidki, sinna ja tagasi, omal jalal. Sadama asja jätsime viimaseks, selle võtsime esimesena. Hea vaikne kohakene, filmiõhtu algab alles praegu, logikirjutamise aegu, siis jauras vaid kõrvalmaja ehitajate raadjum. Karp andis ennast kätte vist kell 11.41, oli puhas, korras ja rikkumata. Aitäh Erko, ilma sinu kastideta kes teab millal üldse oleks Manijale minema hakanud!