1 

Seda multit olen ma aastaid edasi lükanud. Eelmise aasta sügisel oli siia kanti asja ja siis käisin esimesest punktist läbi, võtsin info ning läksin koju uurima, mis sellega peale hakata. Kodus lugesin kolm korda kirjeldust, enne kui asjale pihta sain. No ja siis mõnel õhtul, peale tööd, käisin paar punkti läbi. Ega rohkem ei jõudnutki, pimedaks läks. Ühe mitte just kõige meeldivama puu juures jäin toppama ja nii sai sügisest kevad.

Kevadel hakkasin Viimsi kandi aardeid külastama ning käisin ka ülejäänud punktid läbi. Lõpu vaatasin ka üle, aga logimise jätsin sobivamale päevale. No ja siis avastasin, et aare on kättesaamatuks pandud. Apiii, aga ma tahan seda ikka ära logida, kes teab mis sellest multist saab, vb läheb hoopis hingusele. :( Nii ma Tunkile oma muret kurtsin ning õnneks oli ta nõus, tänaseks päevaks, karbi omale kohale tagasi viima.

Tegelikult ei olnudki see multi midagi üle mõistuse, täitsa tehtav. Lihtsalt vahel tundub mõni asi hullem kui ta tegelikult on.

Suur tänu Rohuneeme tutvustamast!

 1 

Vägev, igati lahe aare :) Minul kulus selle lahendamiseks, vahepunktide leidmiseks ja aarde kätte saamiseks kaks päeva ning 18 km jalutamist. Esimesel päev jäi otsing pooleli sest päike jõudis enne looja minna, kui mina rehkendustega valmis sain. Järgmisel päeval olin uuesti tagasi, et pooleli jäänud seiklust edasi lahendada. Suur tänu Esko, et mind jooksvalt paarist vahepunktist edasi aitasid, kus oli vajalik info kadunud või ajahambast puretud ning loetamatuks muutunud.

NB Väike tähelepanek edaspidiseks, hoia peidukal silm peal ..uuel aastal hakatakse seal ilmselt vana uuega asendama.

Suur tänu selle ägeda seikluse eest, mis siia seiklema kutsus!

Leitud.

Mitme aasta töö sai täna lõpuks ära vormistatud.Aitäh!

 1 

Eelmistel leidjatel läks logiraamatu järgi selle aarde leidmiseks kolm tundi. Meil kulus üle seitsme aasta ;-) Ainus kord seda siiani otsida oligi 2014 sügisel. Tookord tõdesin, et miks mitte punkthaaval lahendada. Õnneks päris punkt aastas ei kulunud, rohkem paar punkti per aasta, kui hakata statistikat taga ajama. Lõpp oli täitsa viisakas ja huvitavas paigas. Isegi külm ilm ei seganud. Täname Eskot tema esimese linnukese eest! Aare korras.

 2 

Uue kooliaasta alguse tähistamiseks tahtsime otsima minna midagi sellist, mis nii keha kui mõistuse korralikult erksaks lööks. Pisut kaardi peal ringi vaadates langes valik MART-ile. Kirjeldust lugedes ja varem kuuldud teiste peiturite seiklusi meenutades tundus, et siin saab hea treeninglaagri korraldada. Kui sellest raketiteadusest ennast läbi pureda, küll siis võib julgelt ka uuele õppeaastale vastu minna.
Kodus sai mõttega ja mitu korda arvutamise juhend läbi loetud ja meelde jäetud. Tegelikult läkski arvutamise spikrit vaja vaid esimeses punktis. Edasi tuli kõik juba üsna ludinal. Paar esimest punkti jalutasime, kuid siis ikka otsustasime, et kui äkki lõppu jõuame, siis oleks mingi 16 km autoni tagasi kõndida tsipa palju ja edaspidi liikusime ikka punktist punkti autoga. Väikest tiirutamist muidugi oli, kuid kitsad tänavad oli tööpäeva õhtu kohta kuidagi eriti tühjad ja kuskil polnud ei liikumise ega hetkeks peatumisega probleeme.
Ülimalt tore, et oli antud iga punkti kõrgus maapinnast, see hõlbustas tunduvalt vahepunktide otsimist ja ega kuskil pikalt nuuskima ei pidanud. Ainult see kõige raskema maastikuga vahepunkt võttis ikka korralikult aega. Alguses ei suutnud isegi otsustada, millise objekti juures seda kõrgust mõõtma peaks. Sai ikka kolm proovironimist tehtud enne kui õige objektini jõudsime. Kõrgust pidime ka hindama silma järgi, sest endalegi üllatuseks olime kaasa haaranud vaid 3-meetrise mõõdulindi. Kuid õnneks visadus viis sihile ja lõpuks olime õiges kohas õigel kõrgusel ja nii see vahepunkt leitud saigi.
Täpselt 3 tundi peale alustamist ja 5 märkmikulehe arvutusi täis kirjutamist saime selja sirgu lüüa ja tõdeda "Ära tegime!". Väga mõnus tunne, et täitsa iseseisvalt ja ühe jutiga ilma ühtegi vahepunkti korduvkülastust tegemata aardekarbini jõudsime. Tarkusepäevale kohaselt õppisime sellest aardeleiust, et kui oled hoolas, tähelepanelik, järjekindel, osav ja vastupidav, siis saab sinu töö ka vääriliselt tasutud :)
Suur tänu Tunkile, meile meeldis see väike ekskursioon Viimsis väga!

 1 

Peale Nosila üritust tulime multikat kaema. Alguses oli veidi segadust aga siis läks lihtsaks ära. Kõik punktid tulid juba esimese arvutamise peale kätte ja nii me end päeva lõpuks lõpust leidsimegi. Tänud

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise. Siin kehtis rohkem see, et kui tervet ei jõua, siis tee pool ja tee see ka sõbraga kahepeale. Janar pakkus, et läheme proovime lahendada, tal nimelt algus tehtud ja lootus olemas, et jõuame võiduka lõpuni. Liiga libedalt ei läinud, maailma asjade arutamise kõrvale sai ronitud, guaššitopse leitud, suvaliselt aeletud ning süstlaid välditud. Lõpus hakkasin isegi aru saama, mismoodi see arvutamine käib, kuigi iga kord pidime uuesti meenutama, et mida täpselt ja kuhukohta :). Täitsa tore õhtupoolik sõbraga ja lõpp on toredas kohas. Siia ma polegi veel jõudnud. Aitäh!

 2 

Selle aardega sai algust tehtud juba eelmise aasta esimesel detsembril. Ja kohe alguses ei saanud minema, kuna algust lihtsalt ei olnud. Õnneks on lahke peremees, kes on valmis alat sulle müksu andma, et saaks edasi liikuda. Tegelikult jäigi see algus selle päeva esimeseks ja viimaseks punktiks. Pean tunnistama, ega ma enam täpselt ei tea mitu korda ma selle aarde vahepunkte korjamas olen käinud. Iga kord, kui ma siia kaugesse kanti oma statistikat täitma tulin, otsutasin võtta ka ühe või mõne vahepunkti. Mõnikord tuli lausa mõnda punkti mitu korda külastada. Ega ma olegi vist ühtegi teist peitjat nii palju pidanud tülitama, et ühte aaret leida. Täna kutsusin endale kaaslaseks Jutsi, temaga võib lahingusse ikka minna ja temaga koos jõuab sealt ka elusalt ja tervet välja. Viimased paar punkti läksid libedalt ja olimegi lõpus. Siin ei läinud muidugi kuidagi see asi libedalt. Millegi pärast tõmbasid meid rohkem nõgesed, süstlad ja vikat, aga lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta ka välja. Suured tänud peremehele paraja väljakutse eest ja loodan, et ka teised saavad seda aaret varsti ilusti nautida.

 1 

Seda aaret sai otsitud kahes järgus. Alguses käisin ära, aga edasi sain tänu varemleidja infole. Siis sai mõned vaheetapid veel tehtud, aga ühes kohas enam midagi ei leidnud ja jätsime tolleks korraks pooleli. Hiljem osutus kahtlustus õigeks, et olime arvutusi natukene valesti teinud ja otsisime küll õigest punktist mitte väga kaugelt, aga siiski täiesti valest kohast.

Sel korral tagasi tulles läksin õigesse kohta otsima, aga seal läks ka ikka otsimisega mõnda aega. Peitu siiski topsike ei jäänud ja sain andmed kätte.

Enamike punktide puhul oli kõige keerulisemaks osaks õigete koordinaatide kätte saamine - küll kasutasin valesid algandmeid või lahutamise asemel liitmist. Õnneks oli geokontroll koguaeg kaasas :) See oli väga vajalik, kuna üks vahepunkt oli sootuks kadunud ja teine loetamatuks muutunud; peitjat sai teavitatud. Kui neist takistustest olime edasi saanud, siis läks juba mõnevõrra lihtsamaks. Isegi tehted hakkasid õigesti välja tulema. Ja sedasi saigi lõpuks ka aarde enda juurde minna. See avaldas ennast väga kiiresti, ehk isegi pisut liiga nähtaval oli. Pärast nimede kirja panemist panin natukene paremini peitu. Aitäh!

 2 

Nonii, tehtud :) Päris mitut aastat ei läinud, nagu mõnel saatusekaaslasel, aga üks aastaaeg jõudis selle aja jooksul siiski vahetuda. Kuid kokkuvõttes alla kahe kuu - vaatan, et esimeses punktis olin 11.08. Seda, mitu korda kokku käidud sai, enam aga ei mäletagi. Igatahes päris mitu ja kõige popim punkt sai minu poolt lausa kolm külastust.

Algus kuni kolmanda punktini sujus väga hästi. Siis aga ei leia ja ei leia. Jõudsin muret juba ka nii peitjale kui ka teistele kurta, aga lõpuks perimeetrit laiendades siiski tuli ka leid. Sellest selgus, et minul endal valesti arvutatud koordinaadid. Järgmise arvutasin samuti valesti, aga siis sain oma veast üsna ruttu aru ja edaspidi sai siiski matemaatika selgeks ja kõige viimased otsad ei pidanud isegi enam seda spikerdama, kust ja mis ja mida lahutada või liita tuli, kõik oli lõpuks peas :)

Paari punktis käisin veel paar korda, lihtsalt ei osanud sellist peitmisviisi otsida. Mis aga ikka ja jälle näitab, et ei saa oma kinnisideedes nii kinni olla, vähemalt mitte geopeituses.

Ja üks punkt osutuski päriselt kättesaamatuks. Ülejäänud teised kõik aga kenasti leitavad ja loetavad.

Füüsiliselt kõige raskem oli muidugi see neljase maastikuga, kus pidin ka koduse abivahendi kohale meelitama :) Sealt edasi probleeme enam ei olnud ja varsti olimegi lõpus!

Kokkuvõttes väga mõnus värk. Selline täitsa eraldiseisev seiklus - nagu mäng mängus. Eks nüüd tuleb järgmine projekt ette võtta, näiteks kohatud tütred või murueide muusika või midagi muud sarnast :)

Ja eks selline seiklus peab ka tänukõnega lõppema - erilised tänud muidugi peitjale kifti multi eest, aga tänud ja tervitused ka kõigile toetajatele ja kaasaelajatele! :)

Päris Rohuneeme tee

Alternatiivsel reidil

Täitsa metsas

 1 

Saime lõpuks selle saagaga ühele poole. Punktide läbimiseks kulus umbes viis aastat. Mõnes kohas käisime ka korduvalt, sest osa märkmeid oli kaduma läinud. Kõlab ehk koledasti, aga tegelikult oli vahva aeg-ajalt Viimsis ringi kolistada. Tänud!

 3 

Ohjah, kes seda enam täpselt mäletab millal antud aardega algust sai tehtud, aasta siis oli igaljuhul 2017. Kindel on igatahes see, et esimesel katsel olin juba teises punktis pime. Vahepeal on saanud nii mõnedki korrad seda asja külastatud, aga tulemused tulid kuidagi jube vaevaliselt, seega lõpuspurti alustasime kuskilt poole pealt. Üllataval kombel jooksis täna kõik nagu lepase reega, ainult ühe punktiga sai veidi pimesikutatud ja nii olimegi umbes pooleteise tunniga lõpus väljas. Kokkuvõttes oli täitsa tore multi, nüüd peab omale uue kirstunaela vaatama. Tänud aarde eest!

 1 

Logi kirja saamiseks osutus vajalikuks kolmel korral Rohuneeme teed vältida.

Alustasin tänavu veebruaris, siis jäin üsna alguses ühes metsatukas toppama ja kuidagi ei leidnud. Lõpuks läksin koju ära, aga ei andnud see leidmata vahepunkt ikka rahu ning tegin päringu varemleidjale, kelle kirjeldus punktist vastas ühele objektile, mida olin kohapeal ka uurinud. Seega väga suurte lootustega nüüd juuni alguses kohale ei läinud. Eelmisel nädalavahetusel naastes oli autost välja astudes esimene reaktsioon: no mida?! Jõnks käis seest läbi, et nüüd venitasin liialt kaua ja punkt on kopa ette jäänud. Õnneks oli kõik korras, saabusin vana tuttava notini, kuid ikka ei näinud seal mitte midagi. Ükskõik kust suunast vaatasin. Kuniks siis lõpuks juba lahkumas olles leidsin. Ei osanud sellist peitmisviisi arvatagi sellises kohas.

Järgmises punktis sai veenduda, et olen õige objektini jõudnud, kuid numbrid olid liialt kulunud. Vahepeal käisin üht teise aarde lõppu vormistamas ning peagi jõudis ka kiri peitjalt objektil puudunud infoga. Suuremate sekeldusteta järgmistes punktides jõudsin lõpuks punkti, kus mugude tõttu kinni kiilusin. Kõigepealt passisin mingit valet objekti. Kui selle maja pererahvas autoga koju jõudis ja ma nende sissesõduteel ees seisin, siis... khmmm.. hea, et nad mõnikümmend sekundit varem ei tulnud. Taandusin siis nina telefonis, kalibreerisin kaardi ja tulin uue ringiga teiselt poolt õige objektini. Ja ei leidnud mitte kui midagi. Täiesti suurepärased peidukad aga midagi näppu ei jäänud. Kuna naabruses veel mugusid parajasti tegutses, siis objekti teisi külgi nii hästi uurida ei saanud ja andsin heaga alla.

Täna siis naasesin. Seekord autoga nii lähedale ei sõitnud vaid jätsin selle 700 m kaugusele. Jalutasin kohale, ikka sellest alati haukuma hakanud koerast mööda. Jälle eelmine kord takistuseks saanud mugud oma aias toimetasid, kuid seekord mitte tänaval ja õnnestus pisut rohkem uurida. Aga mida ei ole, see on info. Nii palju punkte oli juba tehtud ja kahju oleks olnud pooleli jätta, seepärast tülitasin peitjat vihje saamiseks. Endal südames kahtlus, et raudselt ma lihtsalt ei leia, kadunud olemist ma ei kahtlustanudki. Vahepeal jalutasin uuesti autosse ja kui siis sain vihje, muutus asi veel segasemaks. Sarnastest kohtadest ma ju olin vaadanud. Uuesti tagasi. Sammud said igatahes täis. Tegin veel tiiru putkale peale ja katsusin uuesti need juba esimeselgi korral silma jäänud kohad üle aga mida ei ole, seda ei ole. Kuniks siis lõpuks tõesti viimasel hetkel midagi sõrmede alla jäi.

Ja siis see järgmine punkt... Kui mulle kohale jõudis, mis siin tegema peab ja et need kõrgused olid ju detsimeetrites, siis vaatasin puud ja vaatasin ennast. Ja vaatasin puud. Ja tuletasin endale meelde, et ole nüüd realist. Alt ei paistnud isegi, kas otsitav on seal üleval või mitte. Läksin auatosse tagasi, olin juba leppimas sellega, et antud aarde logiraamatusse jääb kribamata, kui miski tõmbas ikka puu poole tagasi, äkki ikka.. Jätsin üleliigse tavaaari maha ja naasesin puu alla. Ja nüüd jäi silm millelegi kahtlasele pidama. Ja käisin tõin ära. Ega enne uuesti sisse ei hinganud kui tervelt tagasi maapinnale sain. Tegelikult lihtne ronimispuu, pole hullu midagi :D Hea, et minu puu otsast laskumise stiilil pealtvaatajaid ei olnud.

Ja järgmises punktis, jälle mugud ees! Flashback esimese otsingupäeva lõpetanud takistusele. Poisid istuvad pingil ja lobisevad. Õnneks varsti tõusid püsti ja jalutasid minema.. ning istusid kauguses olevale pingile. No mulle sobis. Uusi mugusid mööda lastes veetsin aega eelmisest puust juustesse jäänud urbade välja nokkimisega. Edasi läks vahejuhtumiteta ning jõudsin lõpuks ka karbini ja sain logi kirja.

Ja sinna vahepeale jäi hulgaliselt halle ajurakke. Iga uue otsingupäevaga oli vaja taastada see tehete rütm. Alguses võttis jälle aju krussi, et kust nüüd tuli lahutada ja mida.. Tänud tuuri ja ajugümnastika eest ka!

 1 

Ei tea küll, millal ükskord oma logivõlad tasutud saan...
Igatahes tänud pikematsorti seikluse eest looduskaunis piirkonnas ;)

 1 

Õhtu oli ilus, algus oli paljutõotav, sest pusimiste peale me justkui miskit mõistsime ja ka leidsime, aga siis kadus kõik kuhugi rannaadruvallidesse. Mingil omamoodi moel me siiski lõpu leidsime

 1 

Kunagi ammu sai Timmuga alustatud ja nüüd Piia ja Peetriga lõpetatud. Ega ilma abita poleks vist nüüd ka lõpuni jõudnud. On ikka paras pähkel.

Tänan peitjat suure töö eest.

 1 

Oi kus selle MART'iga on ikka aega ja vaeva läinud. Oleme alustanud seda multit vist viiel erineval korral ja neljal erineval aastal. Esimene kord sai võetud esimene punkt, tundus huvitav, aga edasi ei teinud. Teisel korral sai käidud ja leitud 5 esimest punkti, aga aeg sai otsa ja jäi pooleli. Kolmandaks korraks olid teise korra märkmed kadunud ja tuli uuesti otsast alustada. Sadas vihma. Teise punkti jõudes sadas paduvihma, isu läks üle. Neljandal korral sai alustada kolmandast punktist ja jõudsime umbes kümnendani, siis läks väljas pimedaks ja tekkis ka omal geopimedus, jätsime katki. Küll aga leidsime endas tahet see asi nüüd lähiajal lõpule viia ja nii läks. Viies kord saabus võidukas lõpp... No oli see vast kaua tehtud kaunikene meie poolt. Aarde ülesehitus ja kontseptsioon muidugi väga lahe ja teistest eristuv. Kõik need korrad olid seda väärt ja kunagi ei tekkinud mõtet, et enam ei taha ja las jääb. Ei jäänud! Tänud meistrimehele mõnusa multi eest!

 1 

Mis eile pooleli jäi, tuli täna lõpuni viia. Nii palju põnevaid kohti jäi teele. Vahepunktid hetkel kenasti korras ja leitavad. Kõige kauem läks kõige madalama ja kõige kõrgema vahepunktiga. Tänan kutsumast.

 1 

Seda aaret oli kunagi juba alustanud aga jäin tookord kolmandas punktis pidama kuna lihtsamat vihjet ei leidnud ja raskemani ei ulatunud. Nüüd alustasin uuesti algusest. Paaris punktis tuli abi küsida ka selles kuuendas kus peitja isegi otsis õiget asukohta. Aeg jooksis ja esimesel päeval tuli otsingud lõpetada. Täna jätkasin ja õnnestus kulgeda edukalt lõpuni. Ootasin isegi veel ühte vahepunkti aga tuli leppida sellega, et lubati raamatusse nimi kirja panna. Selle aarde lahendamist oli pikalt edasi lükanud aga nüüd on ta siis tehtud.

 1 

Teate seda tunnet, kui teil on mingi eesmärk milleni peate jõudma. Ja kui teate, et lõpp küll läheneb tuleb lõpp alati ootamatult. Kui ootustes otsisime vahepunkti siis leidsime aarde ja ei osanud peale leidnu enam kuhugi minna ega midagi teha...

Aga kõige rohkem aega läks sellel multi puhul just alguses, kus sai teatud vahepunkte korduvalt külastamas käidud. Kokku ehk isegi 7 korda enne kui lõpuni sai selle.

Igatahes suured suured tänud ja tänud ka kalkulaatori mehele ;D

 1 

Lõpuks sai leitud. Minu panus ei olnud leidu just kõige suurem. Nimelt olin rohkem kalkulaatori mees.

 1 

Rohuneeme teed ja mitte ainult, on nüüd juba korduvalt sõidetud küll. Tänu kiirele Kaupole ja ummikutele sai mõni punkt ka kiirema leiu. Igaljuhul seekord läks selle pika multi lõpuosa väga kärmelt ja saadud lõpukoordinaadil oli karp kenasti ootamas. Tänud Rohuneeme kutsumast.

 3 

See saaga lõppes nüüd küll vähe ootamatult.Eks ole siin erinevates koosseisudes käidud kah mitteleidmas.Mingil korral lõppes mäletamise järgi otsimine peale seda,kui Ingridi jalgratas otsad andis.

Seekord oli vaja ummikutest läbi trügida,et Pranglilt saabunud Kaupo ja Merlega ühineda.Tuleb välja,et Viimsi inimesed saavad nööki nii hommikul tööle,kui õhtul koju minnes omajagu.Nimed nüüdseks raamatus kirjas,aitäh kanti lähemalt tutvustamast.

 4 

Tunnistan ausalt üles, et see aare sai lahendatud pisut patuga pooleks. Prangi rattatuuril küsis Kaupo, kas tahan tulla appi ronima. Muidugi tahtsin. Eriti arvestades, et selline tõsine multi oleks üksinda pusimiseks mul ilmselt veel kauaks ootele jäänud. Punktis, kust pärast Pranglilt tulemist alustasime, ronisin ja ronisin, midagi ei leidnud, ronisin veel kõrgemale, kuigi mõned mädad oksad juba murdusid, otsustasime, et nüüd vist juba vihje järgi liiga kõrgel ja siit edasi peitja ilmselt poleks roninud.. Selgus, et kõrval on palju lihtsamalt ronitav puu..;) Järgmises punktis istus tädike stoilise rahuga ja ei kavatsenudki lahkuda. Kui keegi oleks eemalt näinud, siis ilmselt oleks päris veider tundunud see, kuidas ma info kätte sain.. Kihutasime ratastega edasi, järgmistes punktides läks vähemseikluslikumalt. Tänud peitjale! Teades ennast, kes kaua on kõike ise ja ausalt lahendanud-otsinud ja kellel iga "kergemalt" lahendunud aarde pärast süümekad on, ei välista, et millalgi teen esimesed punktid ikka ka läbi;).

 8 

Seitsmenda korraga leitud, kokkuvõttes sai kogu rada rattaga läbitud, mis sest et mõned korrad sai autoga mitteleidmas käidud. Eelmine kord jõudsin kõrgel puu otsas olevasse punkti, aga libeduse tõttu ei tundunud see nii ronitav. Kuna mu ronimisvõimed pole ka eriti head või siis pigem meeldib turvaline ronimine, ajasin kamba paremaid ronijaid kokku. Pranglilt tulles parkisime Merlega autod ära ja võtsime rattad. Näitasin Merlele, kuhu ronida, aga ta ei suutnud sealt midagi näha. Vaatasin siis uuesti maa-ametit ning koordinaat näitas mujale. Loodus on oma töö teinud ja hetkel on õige puu pikali kukkumas. Hetkel veel viltu ja seetõttu oli ronimine väga kerge, sain ise tehtud. Järgmises punktis võinuks mugudele jääda mulje, et Merle teeb vanuri seelikualusest pilti, aga tegelikult oli tal teine eesmärk. Kui Allan ja Ingrid läbi ummikute kohale jõudsid oli juba eelviimane punkt käsil. Tee lõppu oli tõesti kaunis ja rattaga mõnus sõita. Hetkel meenub ainult üks punkt, mis oli ~7m möödas kunagise puu pikali kukkumise tõttu, ülejäänud olid täpsed. Tänu sellele aardele tean Viimsist palju rohkem, mitte ainult Rohuneeme teed. Nüüd tean ka kus Viimsi härrad oma Mersusid ja Porschesid pargivad. Kunagi tahtsin Raudtee mets 2 ja ka Männikule multiaarded peita, mis koosnenuks 5 - 7 vahepunktist minitopsidena kivide all või okste küljes. Nüüd ei jõua Märti ära tänada, et ta neid üles ei lasknud, seda kloaaki helbiks siia maani. Nüüd võib julgelt öelda, et ükski Mart pole minus nii palju emotsioonide tekitanud ja tahtmist talle pidevalt külla sõita :D

Leitud ja logitud.

 1 

Sai juba paar päeva tagasi Annega kokku lepitud, et lähme seda aaret tegema. Kusjuures läbisime vahemaid autoga. Aga, et seal nii kaua aega läheb, ei osanud uneski näha. Oleks pidanud aega varuma terve päev, siis ehk oleks jõudnud ka ilusti raja läbida. Täitsa alguses jäime toppama, punkt sattus pidevalt merre. Olime mõned korrad proovinud, kui Anne tegi kõne sõbrale ja küsis mis me valesti teeme. Saime vihje ja siis läks vähemalt edaspidi arvutamine lihtsalt. Punktide otsimisega läks aega, üks oli lausa 30m mööda- selle leidsime tänu sõbra vihjele. Mitte ei saa aru, miks vahepunktid pidid olema nii majade külje all. 11 punkti me kahjuks enam ei leidnud ja olime juba 6h olnud ka. Peitja võiks panna vahepunktide juurde vihjed, mida üldse otsima peaks, oleks natukenegi lihtsam, muidu otsid sisuliselt nõela heinakuhjast, eriti keeruline kui koordinaat mööda ka veel. Kuna meil hakkas planeeritud aeg otsa saama ja tahtsime ikka nimed kirja saada, siis tegime kõne sõbrale ning palusime et ta lõpu ütleks. Aitäh sõbrale, geokaaslastele ja peitjale.

 5 

Osutasin Kasko remondi teenust ja seega terve päev vaja sisustada. Teada oli, et siin läeb pool päeva aega. Sobis hästi ja sobitatud sai ka seltskond, sest teada, et üksi siia asja ei ole. Ega olnud nullis asja ka kaaslastega koos. Justkui saime aru kuidas arvutada, siis lõpp oli ikkagi vees. Teine ja kolmas katse meid veest ka välja ei toonud. Ei hakanud minema. Tegime esimese kõne ja saime minema.

Jummel tänatud, et on telefoni sajand, kõnesid tegime mitmeid, peitjat sai kirutud mitu korda ja edasi-tagasi uhasime ka mitu korda, sest kui sa ikka ei tea, kust otsida ja mida otsida, siis kõhkled ka juba ka oma matemaatikas. Korra vedas see ka muidugist alt aga saime uuesti rea peale. Mitmeid kordi oli mul tunne, et kärbsemustast on ka rohkem kasu kui minust. Ei leidnud ma peaaegu midagi oma nullist. Mõnes kohas leidsin metsmaasikaid, nämma, mõnes kohas nägin ilusat merd, mõnes kohas olid ilusad aiad, niidetud muru, suur kivi meeldis.

Minul on ahvikannatus mõne peene asja kallal nokitseda kuid 6 tundi oli ka liig mis liig minu kannatusele ja kui auto esindusest helistati, et auto on korras, siis tuli veits enne lõppu loobuda. Logisime, nii nagu paljud, sest kui vaadata kuidas mõned siin samal päeval veel hunnik aardeid kirja saavad ja samuti ei usu ma, et keegi on võimeline lõppu kirvetama. Kokkuvõttes kui süsteemile pihta saad, siis on täitsa tore pusserdamine ja midagi nägime Viimsist ju ka, vahepunktides võiks olla vihjed, mida otsida. Liiga pikk oli ka. Aitäh ikka kutsumast ja eriline kiitus kaaslastele nii pikalt vastu pidamast ja vihjesõbrale!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 2 

Seda aaret sai kodu ukse tagant siit ja sealt jupi kaupa tegemas käidud. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Algpunktist leidsin kohe koodi ja oma arust arvutasin teise punkti koordinaadid välja. Teises punktis ei leidnud koodi. Ega ma väga kaua ei otsinud ka, sest polnud nagu eriti palju kohti, kust otsida. Arvutasin uuesti, sain sama koha, läksin uuesti kohale, otsisin samadest kohtadest uuesti ja ikka ei leidnud. Käisin uuesti algpunktis, sain sama koodi, arvutasin uuesti, läksin kohale uuesti, otsisin uuesti samadest kohtadest ja ikka ei leidnud. Niisiis olin 3 korda käinud teisest punktist (seejuures kogu aeg samast kohast) koodi otsimas. Kirjutasin igaks juhuks peitjale, et äkki on kood kaotsi läinud või arvutused valed. Sain vastuseks, et arvutused õiged ja kood alles mis alles. Läksin neljandat korda otsima teise punkti. Ei jõudnud veel otsima hakatagi kui kood vastu vaatas. Loomulikult sealt, kust ma seda kõik need eelnevad korrad olin otsinud. Vahepeal tuli info, et kolmandas on kood kaotsi läinud. Läksin kolmandasse ja kuna ma olin juba häälestatud selliselt, et koodi pole, siis loomulikult polnudki. Selgus, et siiski kõik omal kohal. Läksin siis uuesti vaatama ja tõesti oli olemas. Kolmandas punktis ma ei olnudki üldse õigesse kohta vaadanud. Edasi läks juba kiiremalt. Eriti elevile ajasid punktid, mis asusid ühel ja teisel pool kodu. Aarde leidsime ka üsna kiirelt. Britt - 192, Simon - 89, Lukas - 67

2612.

 1 

Kaua tehtud kaunikene :) Esimesed punktid said läbitud suve algul enne aarde hooldust, täna siis ka viimased 4 võiduka lõpuni :)

 1 

Tehtud ta saigi! Tänud ajaviite eest! Oli meeldiv :)

 5 

Alustasin eile. Rattaga. Ei saa öelda, et lihtne oleks olnud. Kui mõni punkt tuli lihtsamalt, siis järgmises oli keerulisem. Suvalises järjestuses rääkides: ühes kohas oli mõnus arahnofoobide unelm - punkt oli varjatud tiheda võrguga. Teises kohas ei saanud aru, millisest pinnast kõrgust arvestama peaks. Kolmandas oli mugude uputus. Neljandas oli saemees andnud parima, et keegi uute andmeteni ei jõuaks. Siis oli ilm pime ja vahepeal olin ise geopime. Ühes kohas sõitsin veidi suurema ringiga, kui ideaaltrajektoor. Mingis kohas kihutasin võidu umbes kuueaastase venelasega, kes hirmsat lärmi tegi. Alguses plaanisin talle kaotada, aga ei suutnud kisa rohkem välja kannatada ja kiirustasin minema. Vahepeal oli väiksem sajuhoog, selle ajal seisin rattaga mingis põõsas. Kuni 12. punktini läks ühe hooga. Siis tuli paduvihm ja järgmisel päeval, kui olin taas kuiv ja Siimule-Antsule kaasaelamine oli läbi saanud, otsustasin jätkata. Siim tuli kaasa. Alguses uurisin ise, aga ei leidnud. Siis uuris Siim, aga tema ka ei leidnud. Kasutasime erinevaid taktikaid, et täpselt kõrgust määrata, aga kasu neist polnud. Kõik võimalikud kohad tundusid lõpuks kontrollitud olevat. Helistasin peitjale, sest kahtlustasin, et punkt on kadunud. Vestluse tulemusel jäi kahtlus, et äkki ongi. Esko lubas asja peagi üle kontrollida. Meie saime õigel kõrgusel tehtud piltide eest uue koodi. Aitäh, et saime jätkata! Edasi läks kiiresti. Ainult lõppaare võttis taas palju aega. Kõigepealt leidsime igasugu sodi, aga lõpuks leidus ka konteiner, mis oli kena ja kuiv. Viimane logija oli Esko ise. Koordinaadid olid kõikjal väga täpsed - arvatavasti ma arvutusvigu ei teinud :) Seda aaret on tore otsida kellegagi koos. Nii on lõbusam ja kindlam. Kohati on hea, kui keegi hoiatab mugude eest. Aitäh, nüüd on mul see kant jupp maad selgem!

 2 

Enamus punkte sai leitud paar päeva peale avaldamist, aga asja lõpetatud sain alles nüüd. Tänud!

 7 

Lõpuks ometi tehtud!
Viimased kolm punkti tulid ikka väga raskelt. 14ndas olin vist poolteist tundi, kuna täpseid koordinaate mul ju polnud ja Hannese antud vihje ajas mind totaalsesse segadusse. Läbi said vaadatud kõik kased, kuused, nulud, männid, vahtrad ning lõpus ühines minuga isegi mingi joodik, pudel käes. Alles siis, kui hakkasin täpsustama puu perekonda ja isegi liiki, hakkasin punktile lähemale nihkuma. Ma ei teadnudki, et Eestis selline niimoodi kuskil suvalisel platsil kasvab.
Lõpp oli minu nullist 35m kaugusel. Ma süüdistan selles muidugi oma ronimishirmu, tänu millele ma ühe punkti vahele jätsin ja üritasin sohiga edasi minna, mistõttu edasistesse koordinaatidesse tuli suur nihe sisse.
Ma poleks pimedas peidukat isegi üles leidnud, kui Hannes poleks päris otsesõnu vihjanud, mida peab otsima. Kuna ma tahtsin kangesti selle pika sõltuvust tekitanud multiga ühele poole saada, olin nõus igasuguste õlekõrtega, mis aitavad kuidagi logi kirja saada. Peab tunnistama, et ilma Hanneseta oleks mul see ikkagi sinnapaika jäänud, kuna mul oli 14ndas punktis ikka jube kopp ees.
Aga ära sai lõpuks tehtud ja võtsin ka puutetundliku tervituse logiraamatus vastu. :) Tänud viimase nelja päeva sisustamise eest.

 8 

Ma salaja kahtlustan, et sellel Tunki multil on päriselt mingi üleloomulik võime panna inimesi tegema asju, mida nad isegi oodata ei oska. Sest no mõistliku käitumise mõõtu meie tegevus seda otsides mu meelest lõpuks tõesti enam välja ei andnud… :D.

Eile olime siis järjekordselt Viimsis ning üritasime Rohuneeme tee leidmata vahepunkte nullist natuke kaugemale nihutada. Algusega isegi vedas, sest peale mu esimest mitteleiulogi peitja kribas mulle postkasti ja õpetas, kuidas need koordinaadid siis ikkagi õigesti saadakse :). Aga kohapeal arvutusi tehes muutus asi mingi hetk taas segaseks ning kuigi kolmandasse punkti saadud õpetuse abil me jõudsime, tundus neljas ikkagi nii vale kohana, et vaatasime selle üle seal pimeduses vaid põgusalt ning paremate mõtete puudumisel otsustasime tänaseks õhtuks otsimisele joone alla tõmmata... Või nojah, tõe huvides tuleb märkida, et pigem mulle tundus see vale kohana…

No ja edasi… Ma ju arvasin, et nii siis jääbki, et raporteerin meie feilimise lehele ära ning küll lähiajal katsetab sellega uuesti… Aga siis tekkis uute logiteadete hulka Inga logi! Mis kogu teema jälle täiesti sajaga käima tõmbas ning peale seda, kui ma meie tänase otsimise ebaedust samuti olin teada andnud, saabus postkasti 1 uus teade... Alexilt seekord ja sisaldas sõbralikku pakkumist soovi korral meie arvutatud neljandate numbrite geokontroll olla… Peiturid on ikka niiiii toredad ja Alex vist sai juba üksnes logiteatele peale vaadates aru, mis kühvli otsas me nüüd istusime… :D. Sest muidugi kribisin kohe sellele kontrollpakkumisele vastuskirja… ja pagan võtaks, see neljas punkt oli meil ikkagi ju õige! :D. Ausõna, ma oleks tahtnud sel hetkel omal pea otsast ära hammustada ja tagasi kerida kõik argumendid, mida ma alles natuke aega tagasi neljandas punktis täie veenvusega eitavas vormis olin esitanud :D. Aga no mis see enam tagantjärgi aitas, kuigi jah, lisaks Inga logile valas nüüd veel see Alexi vastus ülikiuslikku leidatahtmise isu tulle ning eeldada võis, et jõuaksime ka proovimise korral mõne kaugema punktini sest nende väljaarvutamise süsteem oli lõpuks selge ning see, et kell on paduöö, oleks ainult plussiks, sest loota võis ka tähelepanelike naabrite magamisele… :D.

No ja me sõitsimegi siis tagasi lõpuks sellesse neljandasse punkti ja mina lubasin, et ei ütle enam ühegi uue asukoha kohta piuksugi, ükskõik kuhu need koordinaadid siis maanduvad…:D. Ja leidsime üles selle neljanda ja kaheteistkümnenda ja kõik need muud punktid ning kell 04:50 kribisime karpi juba leiulogi :D. Raamatusse jätsime lisaks nimedele ka ekstra aitähhid, sest ilma Inga logita ja Alexi kontrollita poleks me öösel seal kohe kindlasti muidu ringi seigelnud… :D. Nimed kirjas, premeerisime ennast Statoilis veel hommikukohviga ning linna tagasi sõites jäi üle vaid nentida, et jess, jõudsime tehtud oma valgustkartvad teod enne ümbruse valgeksminemist ja uue tööpäeva algust… :D.

Tunkile aitäh selle kannatlikkuse ja arusaamise piire testiva arvutussüsteemiga aarde eest, õppetunni sain igatahes mäesuuruse, nii mitmeski mõttes, ning üldse oleks just sellisel kujul Rohuneeme teeta geopeitus mu meelest hulk maad vaesem ja vähem värvikas…:D.

 10 

Ammu tahaks magada

öö ei lase magada

pimeduse kardinad küll tõmmatud on ette

pimeduse pimeduses üritan ma lamada

mõelda mitte millestki ja olla omaette

magada

öö ei lase magada

öö ei lase magada

öö ei lase magada

(öö võib asendada geopeitusega :P )

https://www.youtube.com/watch?v=IeNAB-hyf0w

 2 

Juba teine aare, mille kohta küsin "miks siin aaret pole?" ja siis Madise lolli ilme peale aru saan, et kuues meel toimib. Olime siinkandis ingressimas ja nii ma karbi asukoha peale tulingi. Alles karpi vaadates tuli suur rõõmuhetk - see ju see pikk kannatuste rada... FTW auhinnale polnud siiani pretendeerijaid. Aitäh aarde eest!

 6 

Kuna me eile saime ratastega sooja tehtud ja kõva töövõidu Orienteeruja juures, plaanisime tänaselgi ilusal päeval seda aaret rattaga võtma minna, nagu soovitus peitja poolt ka oli. Õnneks oli mul enda matemaatik jälle kaasas, minu poolest oleks see kamarajura ignoorelisti jäänud. Etteruttavalt öeldes, oleks sellest tõsine kahju olnud.

Igastahes jäime toppama juba esimeses arvutatud punktis. :D Väga nadi oleks olnud nii vara koju minna, seega tegime mõned geokõned. Kes oli Osmussaarel ja puhus kõva tuul telefoni, kes ei võtnud üldse vastu ja kes polnud aaret leidnud. Peitja number on ka ta kontol salastatud. :D Lõpuks aitas meid sportlane hädast välja, aitäh talle. Selgus, et tuleb ikka kõige ebamugavamasse kohta minna. Siit ka vanasõna – lohakas geopeitur aardeid ei leia.

Järgmises punktis õnnestus mul varvas ratast parkides veriseks saada. Pärast plaasterdamist oli silm nii selge, et läksin ja võtsin vajaliku info joonelt ja sirge seljaga välja. :D

Kolmandas otsisime ka hulk aega, kuni karuonu palus mul järjekordselt päev päästa. Seejärel läksin ja seisin ühte kohta ning leidsin aarde efektselt maast. MART17-st oli saanud MART00 nagu zdrkil. Panin tagasi nagu oskasin. Edasi läks üle kivide ja kändude, kuidagi õnnekombel said ikka kõik punktid leitud. Isegi see eel-eelviimane, see eriti õel. Küll sa, tunk, tead, mida ma mõtlen. ;)

Lõppaaret otsisime ka päris jupp aega, silm oli ikka nende mikrode ja nanodega harjunud, no ei leia suurt karpi üles! :D Viimaks, kui juba loobumise mõtted olid peas, sattusime õigele kohale, mis tegelikult pole ju midagi keerulist. Sarnaselt eilse päeva Orienteerujaga oli meil überhea meel, et asja ikka lõpuni saime tehtud. 5h 11 minutit ja rattaga autost autoni 22km. Rattaga kruiisides nägi ikka kaks korda rohkem, kui autoga oleks näinud ning teekond läks väga loogiliselt muudkui edasi. Need majad ja aiad seal tee ääres, need olid ikka midagi meeletut. Need inimesed nendes majades vist küll geopeitust ei mängi, neil pole selleks aegagi :D

Suur kummardus peitjale, lõppkokkuvõttes oli ikka väga lahe ning nautisime iga hetke sellest teekonnast. Aitäh!

 2 

Tegelikult oli meil plaan minna laupäeval hoopis NKT jahile, kuid hommikul sadas vihma ja meie oleme suhkrust :D Lõunal saabus teadmine, et just SEE aare on tänaseks see Õige. Entusiastidena arvasime muidugi, et enne logime ära veel ka kogu Kelvingi. Õnneks jõudis reaalsete võimete hindamine ja arusaam limiteeritud ajast õigeaegselt kohale. Koodi murdmise tegime nullis olles selgeks ja asusime teele. Ühes kohas vedeles kood suvaliselt keset muru (selle kohta saatsin peitjale ka info), kahes kohas (kõrgused 07 & 09) olid koodid valedel kõrgustel (vajunud või kukkunud). Väga lahe multikas, mis tekitas rohkeid emotsioone: oli siirast rõõmu, üllatust, tüdimust, õnne, ahastust (tiheasustusega piirkonnas :D ) ja hirmu, et peab pooleli jätma, kuna koodi ei leia. Lõppkokkuvõttes oli rõõmu ikka rohkem. Ühel hetkel võisime logida. V: dinosauruse ja J: põrkepalli Meie mõõtmistulemusel on aarde teekond ratastega 13,7km (ainult läbi hoovide oleks otsemini saanud :D ); laupäevane kogu teekond sai 51,8km ehk täpselt sama, mis oleks planeeritud NKT 1.etapiga tulnud. Suur aitäh peitjale ;)

 3 

Olek oli parajalt uimane ja olime nulli lähedal, seega otsustasime üle vaadata, mis värk on. Esialgu oli tükk hämmingut, aga edaspidi hakkas koodilugemine üsna selgeks saama ja läks juba libedalt. Paar korda küll juhtus, et kohe üldse ei klappinud, aga siis aitas reeglina uuesti arvutamine. Matemaatiku asi. Ainult seitsmendas punktis ei aidanud see ka mitte, asi hakkas kangesti juba uut põlvkonda meenutama. õnneks saime tänu headele sõpradele selle kännu tagant minema ja edasi läks jälle üsna ludinal. Aitäh peitjale.

 3 

See peitja on lätlane, ma ütlen. Nimelt on vähemalt meie gepsu andmetel enamik aardeid Lätimaal u 8 meetrit koordinaatidelt eemal. Selline "nihe" oli meie gepsu andmetel ka selle aardesarja puhul. Kuna enamik trassi jäi eelmisesse aastasse, siis tänaseks päevaks oli see tarkus muidugi juba meelest läind. Seetõttu tundus lõpp esmapilgul kuidagi võõrastav ja uskumatu, kuigi eksimise ruumi enam polnud. Lõppeks õnnestus karp siiski õhtuvalgusesse tirida. Jalgsi läbimise auhind on endiselt alles. See saaga on nüüd läbi. Täname geokontrolli! EVEJ

 2 

Olin seda aaret ainult piilunud kui Viimsi poolsaarel rattaga ringi rallinud. Iga kord mõelnud, et mis paganama värk see on ja kuidagi mind eemale tõuganud. Tegelikult on aga vastupidi. Kõik sellised hirmuäratavad ja kergelt tõrjuvad aarded on hoopis väga mõnusad aarded. Näiteks "Värske õhu mürgitus" ja "Scoutspataljoni", nüüd ka antud aare.

Täna otsustasin selle kadalipu läbida. Kodus tegin endale puust ja punaseks selgeks kuidas neid koode tõlgendada. Kohe esimeses punktis oli natukene raskusi. Minu kohale saabudes tõmbas kõrvalmaja elanik kardina eest ja vaatas mida ma seal teen. Passisin siis niisama tühja kuni minu vastu huvi kadus. Vihjele vastavast kohast sain esimese koodi. Õnneks leidsin seljakotist ühe väikese paberilipiku kuhu peale oma tabelit täitma hakata. Teises punktis jäin samuti toppama, ei osanud väga otsida. Üks hetk lõin aga pauguga enda pea vastu liiklusmärki ära. See tõi mind maa peale tagasi ja hästi sulanduv koordinaat sai leitud.

Järgmine koht kuhu tõsiselt stoppama jäin oli 4-s punkt. Veetsin seal aega umbes pool tundi. Käisin ringi ja otsisin silmade kõrguselt igalt poolt. Liikusin ringi loomaaia jõehobu kombel, tehes samu ringe ja kindlad rajad hakkasid juba maha tekkima. Millegi pärast ma üks hetk viskasin pilgu maha. MART17-st oli saanud MART00. Koordinaat oli lehtede vahele peitu pugenud. Panin tagasi ainuvõimalikku sobivasse kohta.

Edasi möödus tee täitsa mõnusalt. Kõik punktid avaldusid kiiresti. Peast arvutamisel vigu sisse ei tulnud. Kasutasin "lõikekaid", mida google maps mulle välja ei pakkunud aga peitja oma kirjelduses lubas. Mugud ei seganud. Eriti meeldis mulle 12-s punkt, pakkus toredat vaheldust otsimistesse. Nii umbes 6 punkti enne lõppu pidin võtma vastu otsuse, kas jätma otsimise pooleli ja vaikselt sõtkuda Maarjamäele sõprade hooaja viimasele jalgpallimängule või viia alustatu lõpule. Otsustasin proovida kiiresti lõppu jõuda ja siis kihutada mängule. Märkamatult olingi viimased punktis. Natukene loogilist mõtlemist ja logi kirjas. Mängule jõudsin teise poolaja alguseks, kahjuks tuli vastu võtta kaotus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga tore multi oli. Sai liikuda mööda seni sõitmata teid. Uhked majad ikka igal pool. Otsimine oli ka justkui minu olemasolevatele vahenditele mõeldud. Ei pidanud geps peos ringi käima vaid kohalejõudes sai selle alati tasku pista ja otsida vihjetele vastavatest kohtadest. Soovin aardele ja kõikidele vahepunktidele pikka iga! Tänud vaeva nähtud multika eest!

 3 

Tehtud, selle saagaga on lõpp! See, mis osadel võttis päeva või paar, võttis minul kokku neli :). Kokku jooksin siis kogu loo jooksul kolmandas punktis ning seejärel kümnendas punktis. Teised tulid enam-vähem mõistliku aja jooksul ja täiesti iseseisvalt. Korra vajasin kõrvalist abi, seda kümnendas punktis. Siis sain Alexilt vajalikku infot ja selgus, et vahepunkt peitis ennast kohas, kuhu olin ka varem korra vaadanud, aga mitte eriti põhjalikult. Kaheteistkümnendas punktis tegin ka vahepeal päevase pausi, kuna ühel hetkel oli seal ligidal liigselt mugusid. Täna siis käisin võtsin rattaga üheteistkümnendast veelkord vajaliku vihje ja tuvastasin lõplikult kaheteistkümnenda asukoha. Järgmisena läks aega neljateistkümnendas punktis enne kui nägijaks sain, õnneks märkasin õigeaegselt ka ligiduses lebavaid biopäritolu jalaväemiine, mida sain õnneks vältida. Kuna tee viis kodukohale häbematult ligidale, siis käisin kodust läbi, võtsin koera juhtme otsa ja kaks viimast punkti võtsime juba koos karvase tegelasega. Kokkuvõtteks väga mõnus ja vahva multikas, mis aitas päris palju aega mõnusalt ja sisukalt ära veeta. Tuhat tänu peitjale!

 7 

Täna jõudsime siis lõpuks algusesse, paar päeva tagasi jäi see vaid plaaniks. Algus oli nagu ikka, vaatad ja uurid ja siis tahad tormata, kuid kaaslase vaist arvas, et ei torma, loeme ikka kirjelduse lõpuni :). Ja uskuge, sellest oligi abi, tormata ei olnud üldse vaja, aega oli ja nii me siis kulgesime omas maailmas ja omas rütmis ning otsisime. Teises punktis läks tiba aega, sest üks mugu nautis samuti sooja suvepäeva. Kuid lõpuks oli õhk puhas ja saime vajaliku leitud ja edasi kolmandasse. Siin tabas meid täielik pimedus. Nagu oleks keegi silmanägemise ära võtnud, vaatad, aga no ei näe. Kui lõpuks nägijaks saime, siis sain aru küll, miks ma ei näinud enne kui samas kohas otsisin, no kõrgusi tuleb ikka maapinnalt arvestada, eks ;). Neljandast seitsmenda punktini läks kerge vaevaga ja siis avastas Alex, et päevaplaan on ju täis, pidime ju asja vaid kogenud peiturite soovitusel alustama :P. Kuid hoog oli sisse tulnud ja otsustasime jätkata kuni viitsime. Ilmaaegu itsitasime, kaheksandas näitas minu gps taas, et otse pole mõtet minna, ringiga saab ka :D. Üheksandas tabas esimest korda meid täielik nõutus, no pole, isegi Alexi silmad ei näinud. Kuid siis pistis ta nina maas punuma ja hetk hiljem leidis vajaliku, see oli mingi 10 m meite nullist. Edasi oli nostalgiaminutid, kuid paati me ringilt ei tuvastanud. Lõpuks jõudsime kaheteistkümnendasse punkti ja siis tekkis jällekord nõutus. No ei näe ja keegi on jälle oma meelsust avaldanud ja siia paar s...hunnikut tekitanud. No järgi jäi üks, sest ühe suutis Alex maatasa sõtkuda. Oleks see vaatepilt unes juhtunud, oleks ta ilmselt rikkaks saanud, nüüd oli vaid tagajärjeks räige ...hais autos, ei muud rikkust. Seni kui Alex s..ga maadles olin mina osav ja tubli :P ja leidsin edasiseks vajaliku. See õnnejoovastus ei kestnud aga kaua :P, järgmises punktis pidin tegelema toikaga tallakratsimisega läbi jalanõude rikkuse eemaldamise eesmärgil. Kui Alexil ka kõdi ei olnud siis igatahes oli tal pärast puhtam ja muretum tunne . Neljateistkümnendas punktis tegime väikese ekskursiooni kala juurde, et siis avastada, et see suund on vale ja suundusime siiski õigesse. No auringi tegin ikka ära, enne kui silmad õigele kohale peale jäid. Viieteistkümnendas täitsin kaaslase korraldust, et võta sealt, no võtsin ja siis oli hämming... kas tõesti on vaid üks punkt ees , me pidime vaid natuke nuusutama ju seda aaret. Okei, nuusutada saime küll miskit muud ka, kuid peale turvakontrolle lõpunullis :D saime ikka õigele asjale ka küüned taha. Mulle meeldis väga seal erinevatel teedel seigelda. Nii mõneski kohas tekkis ohoo elamus. No ja nii mõnigi pitsu tundis end ,meie peale haukudes, suure murdjana ;). Suured tänud peitjale, ilmaaegu pelgasime seda aaret teiste logide põhjal, soovitan ja silt külge! V:GC

seenele saadeti meid ka

mutt võttis päikest

Siin ei pidavat kala olema, aga oli.Herilane võib tunnistada( asub hetkel kala sees)

Nullist väljas omas mullis

 7 

Üritaks nüüd taastada mälus seda kolme tundi, mis täna sai täna veedetud teiselpool meie kaunist kilulinna. Esmane planeeritud üritus selle aarde otsimiseks oli paar päeva tagasi, kui lõpuks alistasime läbipaistva, aga kiire väljakutse tõttu kodukanti,siia ei jõudnudki. Kuskil metsas sai kohatud ka K-d ja B-d täna, aga neil olid tänaseks omad plaanid ja meiega nad seekord ei liitunud. Eks oli loetud ka logisi selle aarde puhul ja kaks leidnud kodanikku soovitasid paar päeva siia varuda ja nii me tulimegi esimest korda mitteleidu kirja panema ja kogemusi omandama(lugege jah logisi ja tehke järeldusi-palju õnne? Sellise aarde puhul on minul heameel, et logid aitavad teisi otsijaid samapalju, kui esmaleidjat ehk 0, mis muidugi ei takistanud mind "kriitilistel", seda puhku kolmel korral, selles isiklikult veenduda). Null oli arusaadav ja jäi ka kiirelt näppu ning stopper käivitus 16.21. Teine punkt näitas, et laupäev on küll tore päev, aga 20+ kraadi mere ääres, sisaldab ka mugusi. Ka see punkt alistus aga tekkis juba väike kahtlus koordinaatide osas. Kolmas punkt...navi ja geps näitavad sama kohta, järgmist numbrit aga ei leia. Vihje oli aga täpne(ka kõikides järgmistes kohtades ja koordinaat edaspidi oligi soovituslik pigem) ja peatselt läksime neljandasse punkti. Seal sai veelkord kinnitust, et mina oma naviga võin ainult seenel käia, aga vihjest piisab. See oli ka ainus punkt, mis autoga otsides sundis väikest tiiru tegema, muidu on täitsa mõnusalt asi autoga leitav, kui just alati nulli ei trügi. Viies punkt ja asi jätkuvalt mõnus ja lihtne, kuid asi hakkab kummaliseks muutuma, kuna päike alles kõrgel ja rohkem polnud täna kavas otsida. Ligidusest sai üks konteineriks sobiv vidin leitud ja ehk läheb käiku kunagi.Ega midagi, suund kuuenda punkti poole ja siin oli väike tagasilöök...nii ikka pole viisakas...seal ka teisi võimalusi- mooduseid peitmiseks, aga see minu arvamus. Ka gepsud olid seal lihtsalt iluks, kuid georajad tugevaks abiks. Seitsmendas oli nii närviline koer kõrval aias, et otsida seal ei tohtinud- kõik tuli lennult sooritada. Kaheksanda punkti ligidal sai auto kaugele pargitud, et mitte segada kohalike inimesi selle suve viimast pikniku nautimast eri kohtades ja ainus koht täna, kus millegi pärast tegime mõttetu kaare(ju geps arvas ilmselt ka, et ei lõpeta te täna ühti kurinahad), kuid koordinaat oli vist hea siin. Järgmises punktis olin lugenud tänast Polekala logi ja siin tundus, et tuleme meiegi tagasi, aga nii kaua kui gepsuomanik nullis sebis, otsisin mina kõrguse järgi...umbes 5 minutiga oli ka järgmine purk näpus, kuna koni jäi veel järgi enne autosse istumist( koordinaat oli7-8 m kuskil). Kümnes punkt ja hinge valgus kahtlus...deja vu...siin olin kunagi olnud, kui üritasin Algaja mingile aardele läheneda. Peidukoht mõistlik, leid kiire ja edasi...11 läks tunne juba selliseks, et peab Algajale lausa helistama ning ta õue paluma tassi kohvi ja võikuga, aga õnneks oli ainult sarnane sisering, ju naaberuulitsa oma. 12-ndas sai lõpuks aeg maha võetud ja siiani " kasutult tolknev" ballast :) asja uurima saadetud. Vaidles, mis ta vaidles, aga viimane 50 cm tõid edu ka siin. Samas ei suutnud ise muud targemat teha, kui ise "asja" sees talluda(loomad, rsk!) ja kuni järgmise punktini oli autos jäle lebra(tõlkes :jube kaka hais). 13-ndas pesas ei suutnud ma nii kiirelt veel parkidagi, kui kaaslane tuli numbritega...karistuseks agaruse eest, palusin tal mu tallaalust erinevate orkidega sügada ja kratsisin end ka ise liivas. Vot 14-ndas lõpetas minu navi lepingu ja saatis 50 m sinna ning kõik...läksimegi ja kaaslase geps näitas seal 50 m sinna...läksime sinnagi. Jõudsin objektile tiiru peale teha ja teisele siirdudes õitses M, et ta juba leidis, aitab tiirutamisest. 15-ndasse jõudes oli autonavi end põhjalikult restartinud ja ma lugesin meetreid: 6, 4, 3, 1, siin...kohal ja M võttis helge parema käega kuskil numbrid! Ei noh, mis otsimine ka see nii :D Ja oligi käes püha hetk karbini sõita, loomulikult mööda vale teed aga see sadakond meetrit jalutamist ja pildistamist täitsid aja. Vot lõpus oli küll tunne, et mida kuradit? Kas tõesti on nüüd geokõne koht? Peale seda, kui kaaslane oli puust ja ümmarguse pihku rabanud, ootasin vaid sireeni...Lilleküla tuli meelde...Õiendasime seal veel jupi aega, enne, kui karp näppu jäi ning loomulikult juba korduvalt kontrollitud kohtadest...ju oleme metsa mikro ja nanodega rohkem sina peal, kui mitme liitriste karpidega viisakas kohas ning see vist oli kokkuvõttes ka kõige enam aega nõudnud punkt. Logi sai raamatusse 19.28 ja kogu tiir kulutas veits üle 3 tunni. Mida öelda: mulle meeldis ja soovitan, kõik lihtne ja loogiline, ülesehitus arusaadav ja jõuab ka kohaliku arhitektuuriga tutvuda piisavalt, ärge uskuge logisi vaid nautige ise otsimist. Ja üldse kokkuvõtvalt: POLE PAHA!

Ju oli meie otsimise ajaks aare "valmis" saanud, sest lisavarba silt jääb minule täiega arusaamatuks ja tundub kohatuna.

 4 

pime <2: -da>. Läheb pimedaks pimeneb. Jäi pimeda peale, kätte. Kardab pimedas, pimedaga, pimeda ajal v pimedal ajal õue minna. Pimedast pimedani varavalgest hilisõhtuni. Pilkane, pilkaselt pime v pilkas+pime öö. Pime nagu kott v kotis = kott+pime. Ere valgus lõi, tegi silmist v lõi, võttis silmad pimedaks (pimestas). Pime poiss, kutsikas. Pime juhus, õnn ülek. Vihast pime. Pime käsutäitmine ülek (ebakriitiline, orjalik). Usub teda pimedast peast, pime+silmi (pimesi). Pimedate kool, kiri. Tohoo pime! Kuhu sa pime, pime+hull v pime+vaim tormad! Kae+pime, lume+pime, värvi+pime, kana+pime, vaimu+pime ülek. Pime+kast ja pime+kott <-koti> (kassettide ja kaamerate laadimiseks). Pime+rott zool. Pimeda+võitu. Pimedaks jäämine = pimedaks+jäämine. Pimedalt

Tänan aarde eest!

 2 

Olgem ausad, ma suhtusin sellesse asja ikka väga suure eelarvamusega. Aga Kumblilt tulles vaatasime, et esimene punkt on kuidagi liiga lähedal, et olgu, lähme vaatame ära, mis loom see sihuke on. Tanel tuli suht kähku numbritega tagasi - olgu, proovime arvutuse ka ära. Isegi mingid mõistlikud numbrid tulid - no lähme vaatame veel, teeme kuni tüdineme. Samas - olgem jälle ausad - see eelarvamus kippus hajuma. Teekond tundus loogiline, kohad, mida näidati, täitsa ägedad, autoga meenutas kogu see asi parajat labürinti, mardid olid hästi peidetud. Kümnes oli vist esimene koht, kus tupikusse kinni jäime ja tuli paras ring sisse sõita - aga selle elasime ka üle. Kinni kiilus kaheteistkümnes ja siis neljateistkümnes. Lõpuks päästsid päeva eldurburger ja paar telefonikõnet - sest vihma tibas, peidukad läksid järjest raskemaks, kõht oli tühi ja tüdimus kippus kallale. Eelviimast punkti ei leidnudki üles, aga pool lõpu koordinaati olid olemas ja siis andsime kirvest. 4.5 tundi kulutasime selle mardipäeva peale ...

Njah. Ei ole nii hull see asi sugugi, kui alguses paistab, aga paar punkti lühem võiks ta küll olla. Samas, seda labürinti mööda seigelda oli täitsa lahe - ega muidu kimadki mööda Rohuneeme teed. Tänud!

 2 

Ega see asi tegelikult plaanis ei olnud, sest Hannes ütles, et ei viitsi. Mina olen tahtnud seda aaret juba ammu otsida, aga kuidagi ei viitsi sinna Viimsi tippu ronida. Läksime siis ikkagi esimese punkti juurde. Seal läks kõik kergelt, süsteemist sain ruttu aru ja siis läksime juba teise punkti ja siis kolmandasse jne. Päris lahe oli ning punktid läksid kõik kergelt. Esimene probleem tabas 12. punktis, sest ei pannud õiget asja tähele ja tuli ka kõne teha, 13. punktis läks ka keskmisest kauem ja 14. punktis läks eriti kaua ning ka see tuli pärast vihmasabina lõppu kõne abil lõpuks kätte. 14. punkt on kulunud ja varsti ei pruugi see enam loetav olla. 15. punkti me ei leidnud, otsisime mõlemad, aga seal, kus ta loogiliselt peaks olema, teda polnud. Olime juba üsna tülpinud ja läksime logisime ta ühe koordinaadiga (tänu sellele süsteemile oli meil üks koordinaat olemas) ja vihjega ära. Peitja võiks eelviimast punkti kontrollida! Üldiselt vahva multikas ja esimese aarde kohta eriti, priima. Aga natuke pikaks läks, umbes 12-st punktist oleks piisanud, lõpus läks lihtsalt tüütuks. Pikk päev oli selja taga ja logitud oli kaks aaret :) Aitäh!

Tsiteerin Kristjanit: "Leitud."

 3 

Peale otsinguid erinevatel õhtutel ja teadet, et 10. vahepunkt on taastatud, sai lõpuks jõutud viimaste kontrollpunktideni ja ka lõppaardeni. Ühtlasi sai selgeks, et kätte on jõudnud augustikuu ja ööd enam ei ole nii valged, et ilma abivahenditeta hästi näha. Ajaliselt sai kõige rohkem paigal tammutud 3. 5. ja 14. punkti juures. Seal saigi lõpuks küsitud vihjet vahetult oma leidmisest teatanud kasutajalt sportlane. Saadud info andis julgust otsinguid sealses punktis jätkata ning õige pea sattus ka õige koht silme ette. Edasine läks kergemalt ning sai logiraamatusse neljandana logitud. Esimene kirje pärines logiraamatus juba 3. augusti õhtust (20:39). EVEJ Peitjale suur tänu korraliku tiiru korraldamise ja kena aarde teostuse eest!

 3 

Umbes kahe paiku hakkas Lauri meile pinda käima ja uuris, et miks me mitte midagi kasulikku ei tee, ei niida muru ja ei otsi Rohuneeme tee aaret. Natuke mõtlesime siis ja ajasime end autosse. Esimesed paar punkti läksid päris nobedasti. Umbes neljanda punkti juures läksid meil kõhud tühjaks ja tegime vahepeatuse vanaema juures, kes külvas meid võileibadega üle. Pärast kehakosutust liikusime edasi. Nüüd enam ei mäletagi, kas oli see kuues või seitsmes punkt, aga ühte neist me takerdusime. Otsisime päris pikalt, siis loobusime ja läksime koju süüa tegema, kuna kõhud olid uuesti tühjaks läinud. Kui otsustasime uuesti otsima minna, siis haakisime Lauri ka enda külge. Ka kolmekesi ei õnnestunud meil totsikut leida. Tegime kõne Ademoxile. Tegime veel ühe kõne talle. Saime temaga kokku. Lõpuks saime targemaks. Otsustasime edasi otsida, kuna olime juba peaaegu poolepeal- Lauri siiski loobus ja pudenes autost. Kui pool teed sai läbitud autoga, siis teise poole otsustasime ratasetga läbida. Edasised punktid läksid päris kiiresti. Sama kiiresti kui me järgmisi punkte leidsime, nii kiiresti läks ka pimedaks. Mööda maad polnud midagi pimedas sõita ja otsida. Ilma lambita puu otsa ronida on juba teine asi, lisaks ei teadnud mida ma otsin seal seitsme meetri kõrguselt. Siinkohal ka hoiatus kõigile neile kes kaaluvad minust rohkem(rohkem kui 50kg): kõik oksad ei pruugi teid kanda!!! No igastahes, sain ronitud ja põrutasime edasi. Lõppu jõudsime päris pimedas juba(23.45). Õnneks seal kaua ei läinud ja panime oma nimed kirja.

Leitud.

 14 

FTF kell 20:39

Üks öössi käis jälle kõva pauk ja aare potsatas maja taha võssa. Nagu juba traditsiooniks saanud, ei liigutanud ma selle peale kõrvugi. Järgnevatel päevadel vaatasin geolehelt mõningase huviga, et mis juhtuma hakkab. Mitte kui midagi ei juhtunud. Selle peale hakkas laisk geokurat mu sees end liigutama:

"Jõu, tüüp, kule ää! Eff tee eff jahile ei taha minna vää?"

Siiski vajasin tugevamat geomotivaatorit. Sobrasin oma geotarvikute hulgas ja leidsin ühe pooleteistaastase poisikluti. See sobis selleks otstarbeks küll. Viskasin ta pakikale ja väntasin nulli. Nulliks on üks ontlik koht Lennart Mere valvuriputka kõrval. Nuka tagant paistab Viimsi "halli kardinali" poolelioleva villa müürid (hästi kihvt hoone tuleb sellest muide, aga seda pole veel koha peal näha) ja veidi eemal veel selle teise rikkuri kuku-või-pikali-tarekene. Ega seal palju võimalusi pole. Kas lähed valvurilt koordinaate küsima või... saad kuidagi muudmoodi.

See oli selline tore multi ümber maja, sai näiteks vetsus käimise asemel lähimasse võpsikusse jalutada ja jälle üks vahepunkt olemas. Kui null oleks asunud näiteks Laagris, siis oleksin selle aarde ilmselt võtnud 2020. aasta geokavasse. Esimese korraga leidsin kolm-neli vahepunkti, siis vahetasin geomotivaatorit. Viskasin kolmeaastase pakikale ja leidsin veel paar vahepunkti. Kasutatavad geomotivaatorid olid aga üsna lühikese töötsükliga. Kogu aeg pidi vahetama. Mingi aeg loobusin nende kasutamisest ja üritasin iseendas leiduva tahteriisme najal rada lõpuni sõita.

Järgmised paar punkti läksid päris hoogsalt kuni jõudsin kümnendasse. Miskipärast lootsin ikka veel peitmisviisis leida mingit mustrit ja seetõttu läksin lähedalasuvaid kaskesid kangutama, kuigi geps näitas mulle ühte teist kohta. Aga mina ei uskunud. Lõpuks, peale pooletunnist sipelgapesas kükitamist, kus mulle üsna üheselt selgeks tehti, et mul on aeg liikuma hakata, kiikasin veel möödaminnes no-seal-ju-ikka-olla-ei-saa peidukasse, kust loomulikult vajaliku leidsin. Järgmise kahe minuti jooksul suutsin koordinaadid ilusasti ära kaotada nagu eelnevas logis kirjutasin, aga ettenägeliku inimesena olin muidugi enne korraliku pildi klõpsinud. Mis ei tähendanud, et aardekarp mulle nüüd kohe põue vupsas, oh ei. 12-ndas punktis sai jälle pead murtud, et mida nüüd siis. Välja ei mõelnudki. Taas kojuminek. Jälle möödus paar päeva kuni peitja 12. punkti jaoks vihje avaldas. Õhtul õnnestus mul pool peret poodi kupatada, seejärel toppisin geoabivahendi rattatooli ja tuhisesin 11-ndasse punkti vihje järele täie auruga, nii et plikal olid hambavahed putukaid täis. Sama kiiresti jälle tuldud teed tagasi. Ega minu elukorralduse juures see geopeitumine niimoodi sutsakatena käibki.

Järgmine kord väntasin 12. punkti juurde jälle üksinda. Vihjest oli kasu nii palju, et vähemalt objekt ja kõrgus olid mul õiged, mis aga ei seletanud fakti, et miks, pergli päralt, ma siis eelmine kord ei leidnud? Seekord väga piinlikuks kätte ei läinud.

Veidi piinlik hakkas aga 14-ndas punktis, kus märkasin vahepunkti läheduses onklit, kes seisis seljaga minu poole, käed puusas (ehk pani teekannu nagu bändimehed armastavad tagumise rea publiku kohta öelda) ja jõllitas üht kuuske. Kirusin endamisi ja soovisin talle sügelisi ning paelusse, kuid onkel ei liigutanudki. Teda veidi aega altkulmu põrnitsedes tabasin end ühel hetkel mõttelt, et kui ma hakkaksin nüüd koordinaate otsima, siis näeksin välja täpselt nagu tema - seljaga tema poole kuuske jõllitamas. Mõeldud-tehtud. Jõllitasime siis seal võidu, onkel väsis vahepeal ära, istus kivile. Mina hakkasin okkaid lugema, mis põhimõtteliselt aitas. Okkaid tulebki seal lugeda.

15 punkt tõotas tulla lihtne ja oligi. Lihtne ja loogiline koht nagu õel geopeitur armastab öelda. Noh ja siis juba oligi aardekarp käes. Multi tehtud nigu niuhti!

Üldiselt tore rattasõidu aare, trassil polnud viga, kellegi magamistoa akna alla päris ei sattunud (kuigi kell 3 öösel ei maksa otsima minna, ikkagi aedlinn ja värki) ning leidus ka üks koht, kus polnud varem käinud. Peidukate ja peitmisviisi kohta viriseks veidi, mitmed ei tundunud eriti püsivad ja osade puhul tekkis küsimus, et miks nii, kui saab ka loogilisemalt või paremasse kohta. Noh ja muidugi see koordinaatide arvutamise süsteem on kuul pähe.

Ahjaa, autoga ja rügemendi kaupa ei soovita otsima minna.