Metsaoti seif

Kaugel paksus laanes elas kord karuott. Aga ajad muutusid ja pääses lõpuks temagi sealt välismaale käima. Oli siis mõnda aega mujal Euroopas, ajas äri ja teenis raha. Kodumaale naasnult seisis aga probleemi ees- kus oma varanatukest hoidma peaks. Pidas natuke endamisi aru ja otsustas, et seifi tarvis. Lasigi siis kohalikul lukussepal selle endale valmistada ja sügavale laande üles seada. Sai teine päris uhke- lausa aeglukuga ja puha ja ott pani rahuliku südamega oma vara sinna tallele.

Juhtus aga nii, et üks ilma mööda ringi uitav tegelane sattus kord just sinna, kus seif asus. Et aga viimane oli hästi tehtud , siis avada ta seda siiski ei suutnud. Vandus teine siis tulist kurja ja lubas peidiku asukoha kõigile avalikuks teha- küll keegi ikka välja nuputab, kuidas see imeloom avada. Ja nii siis läkski, et pani see kuri suures kadeduses ja kättemaksuhimus seifi koordinaadid kõigile avalikult välja. Et kui ise avada ei mõistnud, ju vähemalt keegi selle kapi ükskord tühjendab. Aga polnud see tegelane vist üldse siitkandimees, igatahes temast jäänud kiri näeb välja selline, nagu ühel pildil.

Räägitakse veel, et lukussepp olla kord täis peaga kõrtsis hoobelnud, et tegi seifi ehitades sellele ka "tagaukse". Et tolle lukumehhanism olla iga mingi aja tagant natukeseks avatud. Kui tihti ja kui pikaks ajaks, seda ta siiski ei avaldanud. Ei tea nüüd, kas on see lihtsalt vananaiste saunajutt, või on asjal ka tõtt taga...

Ise pelgan aga, et mõni eriti ahne ja sihikindel tegelane võib viimases hädas tööriistad tuua ja ukse kõige täiega hoopis hingedelt maha võtta. (!Dünamiit ja kangutamisvahendid pole lubatud!) Saladuskatte all olgu veel öeldud, et selliste tarvis on sees lausa karbitäis tagavarahingi- tuleb ju asjad enda järelt jälle korda seada.

NB! Seifi pole avamise jaoks vaja paigast liigutada!