Lahepere lahe lõunarannikul Kloogaranna küla kohal laiub liivane meretasandik. Piki rannikut kulgev kilomeetrite pikkune liivarand, mida maa poolt ääristab kena männimets, läheb sujuvalt ja pikkamisi üle üksikute kividega merepõhjaks. Tuulte eest kaitsevad randa Pakri ja Lohusalu poolsaar.

Supelrannana looduslikult heade eeldustega piirkond kujunes menukaks suvitusalaks juba 19. sajandil, kui tärkas sakste huvi reisimise, suvitamise ja terviseparandamise vastu kuurortides. Sellega seoses kujunes toona ka Laulasmaa–Kloogaranna kant Balti aadelkonna seas populaarseks väljasõidukohaks.

Praeguse Kloogaranna küla rannaala kujunes üldtuntud suvituspiirkonnaks pärast Teist maailmasõda, kui siia rajati eri asutuste (ENSV Kirjanike Liit, ENSV Teatriühing, Tallinna Polütehniline Instituut jt) puhkebaase ja pioneerilaagreid. 1950. aastate lõpus hakati välja mõõtma suvilakrunte. 1960. aastate jooksul hoonestati Treppoja, maantee ning ranna vaheline metsaalune ala. Esimene suurem ehitusjärk jäi 1960. aastate algusesse, kui valmis Tallinna–Paldiski liinil Kloogalt Kloogaranda suunduv raudteeharu. Rannas hakkas käima märksa rohkem suvitajaid.

Teine ehitusbuum sai tõuke pärast kuulsat augustitormi 1967. aastal. Just Loode-Eestis eriti raevukalt mässanud torm (puhangud ulatusid 34–35 m/s) heitis ühe õhtu ja ööga Eestis maha mitu miljonit tihumeetrit metsa. Kloogarannas tekkis tormi tagajärjel palju niiöelda vaba maad, mis jagati suvilakruntideks.

Nõukogude ajal suviti elu rannas lausa kees. Plaaži heakorra eest kandis hoolt omaaegse spetsialiseeritud autobaasi supelrandade jaoskond. Töötas vetelpäästejaam, restoran ja söökla, rannatarvete laenutus ja isegi juuksur, tehti teatrit ja anti kontserte. Kerget kehakinnitust ja janukustutust sai tänaseni säilinud kioskitest.

Kloogarand oli ülipopulaarne – kõige palavamatel päevadel käis rannas koguni mitukümmend tuhat inimest. Rahvas sõitis randa põhiliselt elektrirongidega. Rongide sõidugraafik oli tihe – tippaegadel saabus randa 39 rongi päevas. “Kui on ilus suvepäev, siis läheb tööst vaba linlane randa päevitama ja suplema. Kõige meelsamini minnakse ikkagi Kloogale,” võib lugeda 1981. aasta 18. juuli Õhtulehest.

1990.aastate pöördeliste ühiskonnamuutuste kiiluvees kaotas rand avaliku ranna staatuse ning jäi pikkadeks aastateks hooletusse. Rand on tänaseni peremeheta. 2009. a algatatud Kloogaranna ranna-ala detailplaneering on kahjuks senini kehtestamata. Alates 2010. a on Kloogaranna Selts koos tublide kohalikega ning naaberkülade elanikega jõudumööda ise randa korrastanud.

Aare sai peidetud kingitusena kõigile geopeituritele, minu algava, 10-nda geoaasta puhul. Nimelt täna algas 10-nes aasta kui gps käes mööda metsi , rabasid ja muid vahvaid kohti kolan :D ...ja avaldada palusin hiljem läheneva sündmusaarde boonusena . Toredaid leide teile kõigile!!!

Juhised aarde leidmiseks leiad kontaktvõrgu lõpust 10 meetri raadiusest , magnetilisest, geopeiturile loogilisest kohast. Ronida pole vaja, samuti ei ole vaja minna raudteele .