Vahase

4 aastat tagasi käisime perega Abrukal ja peitsime aarde. Kõik ei saanud päris nii korda, nagu ma tahtsin, seega tegin Alexit ja jätsin aardepurgi proovile. Konteiner pidas vapralt vastu ja ei kadunud ära. Kuigi serv purunes vahepeal, oli sisu ikka kuiv ja korras.
Nüüd - neli aastat ja mõned päevad hiljem - läksime ja panime uue karbi. Natuke pidime peidukat disainima, sest uus karp ei mahtunud eelmise pessa.

Kuigi eelmine aare oli avaldamata, oli seda siiski ohtralt leitud. Esmaleid toimus 2012 aastal, edasi on leidnud aaret peale eestlaste nii Tšehhi kui USA kodanik. Minge ja leidke teiegi!

Aare asub Vahase silmas. Sealt saab minna Abrukalt jala Vahase saarele, kus on palju vaatamisväärset. Näiteks Saaremaa suurim rändrahn, kena puhkeala, sadam ja mõnus jalutusrada metsas.
Wikipedia tutvustab saart nii: Vahase saar on 65,5 hektari suurune ja ligi tuhande aasta vanune saar Abrukast läänes. Vahase saarel asub kaks hiidrahnu, mis muistendi järgi on mälestus Suurest Tõllust või taevast visatud kivist. Samuti ei välista vanarahvas pikselöögi võimalust.
Vahasele saab Abrukalt läbi mere jalgsi. Saarel on ainult üks, eelmise vabariigi ajal ehitatud talu.
Vahase mets on väike, kuid liigirikas: siin on kadakat, tamme ja mändi.
Vahase saarest kirjutas Albert Uustulnd oma romaanis "Tuulte tallermaa".

Abrukale saab sõita Roomassaarest laevaga, mis kannab nime Abro. Aarde juurde saab jalutada mööda metsateed. Saab ka sõita rattaga, me Siimuga sõitsime. Vahepeal peab olema ettevaatlik, sest üle tee on tõmmatud okastraat.