Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
KURTNA JÄRVESTIK JA UNIKAALNE JÄRVEDE KOGUM
Ida-Virumaal, Illuka vallas, Iisaku-Illuka oosistiku põhjaosas asuvas Illuka mõhnastikus paikneb Eesti järvederikkaim ala, kus ligikaudu 30 km2 suurusel alal leidub ligikaudu 40 järve ja järvekest pindalaga 0,2 kuni 136 ha.
Umbes 12 000 aastat tagasi jõudis põhjasuunas taanduva mandriliustiku lõunaserv praeguse Ida-Viru maakonna alale.Liustikujää sulamisel kuhjasid veevood vana reljeefi vormidesse hiigelhulki setteid: moodustusid oosid, mõhnad, vähem või rohkem vettpidavad settekompleksid. Mattunud jääpankade sulamisel moodustusid nõod, mis hiljem panid aluse järvede tekkele. Kõigi nende keerukate protsessidetulemusel tekkis unikaalne maastik, mida iseloomustab reljeefi, muld- ja taimkatte tugev mosaiiksus. Järvederohkus annab sellele paikkonnale kordumatuse ja unikaalsuse ka maailmamastaabis.Saksa keskkonnateadlased on väitnud: Kurtna järvestik on pärl, millele sarnast Euroopas ei leidu. Kastjärv : Vesikond: Ida-Eesti vesikond - Viru alamvesikond Veepeegli pindala 2,1 ha, saarte pindala 0,5 ha, pindala kokku 2,6 ha, pikkus 280 m, laius 150 m, kaldajoone pikkus 1 096 m
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5E0DZ
Logiteadete statistika:
57 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 58
Tänud aarde eest!
Õnneks oli geokuhi piisavalt suur ja asukohas ei tekkinud kahtlustki.
Arvestades naaber aarde ebameelivat teed sai siin logisid loetud kus osad ütlesid, et mõtetu koht ja teised, et polnud väga vigagi teekonnal. Uskudes siis positiivseid logisid sai hakatud liikuma. Alguses tõesti tee kõige hullem ei olnutki aga samas ei midagi head ka. Lõpu poole võtsin telefoni kätte, et vaadata kas olen juba kohal. Ikka näitas kohta kuhu ei läinud mingit teed, sai siis edasi rügatud üle kraavi ja vee ääres võssi vahel. Kui silma piirile tekkis mingi koht kus võiks juba aare olla näitas kaart, et ikka veel vaja edasi minna :/ Väga ebameeldiv teekond oli ja lõpus läks õnneks kiiresti ja sai tagasi minema hakatud. Tõesti kole koht ja vähemalt kaelast ära, tehtud
Kurtna järvedest üks koledamaid. Järve veepeegel ise muidugi mitte aga ligipääs aardeni küll. Järve õnnestus näha alles siis kui olin veepiirist 5m kaugusel. Peale pikemat otsimist õnnestus ka aare leida.
Kui lageraie osa välja arvata, siis polnud siia tulekul väga vigagi. Aitäh!
Siin kandis oli parajasti kõht tühjaks läinud ja sai esimest korda matkagrilli proovitud.. igati maitsev lõuna tuli välja.
Tänan peitmast.
Siia oli jalutuskäik veidi pikem , kui Isanda järve äärde. Aga tee oli väga mõnus. Tänud
Eelmine kord siin olles jäime autoga kolmeks tunniks kinni, sest üritasime mööda pôldu lähemale saada aardele, kuniks meid tuldi ja tõmmati välja. Seekord võtsime retke läbi võsa ja leitud sai aare kiiresti.
Jätkame siis selle kandi järvedega tutvumist. Parkisime auto ja kuna Mia ei tahtnud jalgu märjaks kõrges ja märjas heinas teha, siis läksin üksi. Mõnus jalutuskäik märjas heinas, kohapeal olin veitsa geopime, aga kätte ma karbi lõpuks sain. Tagasi tulles, natuke enne autot hakkas hästi lähedal mets ragisema, paistab, et olin põdrahärra ära hirmutanu. Lootsin, et tuleb teine samale teele, mida mööda mina liikusin ja saan ilusa pildi, aga võta näpust, ei ilmutanud ta ennast mulle. Suured tänud aarde eest.
Võsa oli korralik, põdrakärbeste rünnak ka asja väga paremaks ei teinud. Aarde endaga läks kiirelt, tänud juhatamast.
Selle aardega läks tõesti nii, et ragistasime läbi paraja tihniku kohale ja tagasi tulime nagu ristiinimesed korralikult mööda teed. Ikka juhtub. Aare ise vajas nõks otsimist, kuid ei midagi hullu. Tuli seegi ilmselge maskeeringu alt välja.
Olime logisid lugenud ning teadsime, et lähimast küljest, läänest, ei tasu võsa ragistama tulla. Parkisime end põhja suunda ning hakkasime mööda rada tulema, mis 360 meetrit enne aaret otsa sai ning ikkagi võssa läksime. Aarde leidmine probleeme ei valmistanud, üpris lihtsalt jäi suur maskeering silma. Tagasi minekuks hakkasime õiget rada otsima ning mööda seda oli kerge jalutuskäik pargis. Lõpuks selgus, et olime 50m liiga vara alustanud metsa minekuga.
Olime hullemas valmis. Istusime põhimõtteliselt aarde peal, kuid lõpuks siiski leidsime. Isandajärv jääb järgmiseks korraks. Tänud!
Tulime siia Vainupea rannalt ja suundusime siit Purtsesse Tulivee kompleksi ööbima ja õhtustama. Kuna olime seal ainsad, siis täitsime igati sotsiaalse isolatsiooni reegleid. Loomulikult nautisime sealset ilu. Kindlasti meiepoolt Idaviru ööbimissoovitus , kui keegi kohta otsib. Aga nende kahe vahele jäi kastjärv. Eiteakust olime suutnud ennast panna uskuma et kulg peab sinna raske olema. Meie leidsime lausa tee mis viis järveni, selt üle kraavi ja olimegi aarde juures. Meile küll väga meeldis, sookured tõusid lendu, päike mis oli langemas värvis kõike kuldseks, tuhmroosa polnud veel ilmnud, veepind kahekordistas ümbruskonna ilu ja täidetud vaikus pani kirsi tordile. Suured tänud peitmast, suunamast
Parkisime auto, hindasime olusid, ohkasime, kõhklesime, aga alustasime teekonda. Meenutasime eelnenud Konsut ja olime rõõmsad, et vähemalt pole multi, on teada, kui pikalt peab võsas ragistama. Krista uuris kaarti ja tuvastas mingi kitseraja, kuhu ta meid ka kindlameelselt läbi võsa suunas. Korraks tundus, et täitsa talutav matk. Kuni tuli ületada kraav ja algas takistusrada üle maharaiutud võsa, üritades jalgu mitte ära murda. Õnneks siin vähemalt paistis suurt karpi varjav geokuhi kohe silma. Järveni ei olnud tahtmist enam rammida, ei tundunud ka koht, kus ujuda tahaks, siirdusime hoopis tagasiteele. Arutasime, mitme meetri pealt üksi olleks oleks siiatulekust loobunud. No, ei tea, ilmselt oleks. Hea, et tehtud sai. Peitjal vist on peidukoha ja maastiku määramine sassi läinud? See maastik nüüd küll 1,5 polnud.
Mööda rada kulgesime järveni ja siis jalge all valgete pliiatsite praksumise saatel aardeni. Tänud peitjale.
Kastjärv. Kuidagi juhtus nii, et geopäeva lõppu jäid kaks kõige hullemat võsakat. Üksi tuleks vist loobumine kergelt. Aga toredate kaaslastega tulevad ka sellised hullud võsakad lennates ja rõõmuga :) Parkisime üsna raudtee lähedale. Soovitame teistelegi seda kohta. Sõitke lõppu, seal on mõnus paunakesega parkla ja mingi täitsa tee moodi rada läheb sobivas suunas. Vähemalt minu jaoks suutis Krista tõestada, et isegi võss on jalutatav ja pärapõrgus on olemas rajad :) Nii kulgesime mööda rada aarde poole ja see "jalgade murdmise maastik" jäi üsna üürikeseks etapiks enne aaret. Tehtud!
Inimene on ikka üks rumal loom ja mitte ei õpi. Vähemalt allakirjutanu küll. Alles üleeile olin Poruni matkarajal suremas, aga tänaseks oli see kõik ju meelest läinud ning olingi taas end proovile panemas.
Aga noh, ega ju raja algul ei tea, mis rajal ees ootab. Seda enam, et täitsa raja moodi asi tundus metsa minevat. Üleeilsega võrreldes oli muidugi 2 erinevust: kui siis oli matkarada ees, nüüd seda ei olnud. Kui siis oli 27 kraadi sooja, nüüd oli 30.
Raja peal on aega mõelda, eriti kui rada on veel suhteliselt lihtsalt läbitav. Siis mõtled, et OK järv järveks, aga miks peaks tahtma keegi sellisesse kohta aaret peita. Või et miks peaks tahtma keegi seda veel ka sellisest kohast otsida. Mina ka ei tea. Aga ma olen eestlane ja kannatan ära. Kannatasingi: rohtunud metsateed, tiheda võsa, kuusenoorendikust shortsidega läbirammimise ja suhteliselt kehva lageraielangi. Tagasi tsivilisatsiooni jõudes oli mõte, et jah, tehtud ju sai, aga mida ma sellest sain? Aitäh.
Viimasel ajal on ratas palju 13-kilose matkakoti lisaraskuse all mööda kruusa kruiisinud ja mingi õnnetu kivi pidi varem või hiljem ratta ette sattuma. Pisut enne aaret see siis juhtuski. Kuna ma sisekummi seni ise niikuinii vahetada ei osanud, ei pidanud mõistlikuks varukumme, pumpa ja tööriistu lisaraskusena kaasa vedada. Üksi olen matkanud selle mentaliteediga, et kui midagi juhtub, on see lihtsalt mingi uus seiklus ja kuidagi ma ikka lähimasse asulasse ja/või koju jõuan. Nüüd aga selgus, et matkakaaslasel on olemas kõik vajalik ratta korda tegemiseks, välja arvatud õigete mõõtmetega sisekumm. Kuna ma ei tahtnud Karli matkaprogrammi segi lüüa, käisin välja mõtted, mida üksi sellises olukorras teeksin, aga need talle ei meeldinud. Niisiis kihutas ta tagasi Jõhvi, leidis sobiva sisekummi ning ühtlasi koolitas mu välja, kuidas jalgrattal rehvi vahetada. Ausalt öeldes olen ma päris õnnelik, et see rehv läks, sest muidu poleks mul neid oskusi, mis nüüd ja mis said matka jooksul veel kahel korral rakendust. Aitäh, Karl!
Aardest endast. Tahaks öelda, et aarde raskusastmed on vahetusse läinud, aga kodus maa-ameti kaarti lähemalt uurides tundub, et sai lihtsalt vale teeots valitud ja satutud maastik 4.0 võssa, mis kooris jalgadelt naha kuni lihani maha. Eriline maasikas oli muidugi see koristamata raieala lõpus, aga eks ise olen süüdi, et palava ilmaga kiledresse ja matkasaapaid nähagi ei taha. Leid ise oli lihtne, aitäh!
Sõites järgmise järve poole juhtus väikene õnnetus. Napilt ennem aaret, pikemal laskumisel Merilini hoog järsku rauges ja teatas, et tema matkaga on nüüd kõik. Mingi kuri terav kivi oli ära lõhkunud sisekummi. Nukralt ja nõutult vaatasime meid tabanud saatust. Mul endal oli tagavaraks kaks sisekummi aga Merilinil ühtegi sellenimelist telliskivi kott ei sisaldanud.
Esimeste ideede hulgas mida Merilin välja käis ei paistnud ühtegi mõistlikku. Näiteks sõita velje peal suure maanteeni, kust hääletada Jõhvi ja minna koju. Kui keegi peale ei võta siis kõmpida Jõhvini, ööbida ja sõita esimese rongiga koju. Google andis mõista, et lähimas linnas Jõhvis on Hawaii Express, mis on veel avatud. Pikemalt mõtlemata andsin teada, et ma võin oma rattaga ära käia ja tuua poest uue sisekummi. Kogusin kokku vajalikud andmed ja pistsin minema.
Nüüd oli teada, mille jaoks ma kahel eelmisel päeval oma jalgu olin säästnud oma ~50km päevadega. Just antud hetkeks. Oli jõudu, oli adrenaliini ja tahtmist päästa edasine ühise matka jätkumine. Sõita oli vaja 30km. Pigistasin oma jalgrattalihastest välja maksimumi, et jõuda nii kiiresti tagasi kui võimalik. Täiesti ebanormaalset kiirust suutsin siledal teel arendada maastikurattaga. Spidomeeter karjus 40+ numbreid. Ühe mitte kõige pädevama teenindaja käest sain soovitud kummi ja võtsin ühe veel ka tagavaraks.
Väärtuslikku aega kulus küll märkimisväärelt aga mis peamine jõudsin tagasi katkise ratta juurde ja saime üheskoos ratta jälle liikuma. Merilin sai siit eluks väärt praktilise loengu kuidas rattal sisekummi vahetada.
See vastupidiste raskusastmetega võsane aare oli paras seiklus ja kogu kära et meie matk jätkuks plaanitult oli omaette ooper. Elu ongi seiklus ja sellised tagasilöögid lisavad matkale vaid meeldivat vürtsi.
Aitäh!
Pärast kämpade koristamist ja mesilas käimist tuli mõte aarde juures ära käia. Lähenedes kõlkus peas mõte, ka on ikka mõtet valmistumata otsima minna. Kohale jõudes ei saanudki aru, miks raskusaste nii kõrge on. Midagi kontimurdvat ju polnud. Aitäh peitjale.
Siin olin juba targem kui eelmise aarde juures ja lugesin korralikult kirjeldust :) aarde leidsin kohe aga aga kirjelduses olevat raskust ei leidnud :). Aitäh!
Naaberaaret külastades ei pannudki tähele et see tee äärde jääb. Parkisime ja sammusime üle hooldatud noorendiku järveni. Kaldal on tehtud värske lageraie aga aare kenasti olemas. Mõnusalt lihtne, aitäh!
Kännud risu-räsu sees jalge all, noor võsa rinnuni, aga Isandajärvega võrreldes oli maastik käkitegu. Järveni jõutud ja leid kergem kui maastik. Tänud.
Telkisime ühe Kurtna järve ääres. Kui õigesti meeles, siis veetsime öö Rääkjärve läheduses. Hommik hakkas jubeda müra ja pauguga nagu oleks kuskil pomm plahvatanud. Isegi maa värises.
Pakkisime ruttu asjad kokku ja asusime seepeale aardejahile. Üldse polnud kutsuv see võsastik. Õnneks võin öelda, et ei olnudki nii jube. Kui nulli jõudsime, leidsime aarde kiirelt.
Järmise päeva esimene aare algas kohe märjas metsas ragistamisega. Alguses ei sattunud õigele jäljele, mingi hetk siiski metsa väljaveo teele sattusime ja saime järveni. Lõpp oli jälle kerge ragistamine. Aaret otsisme oma 10 minutit, kuna hooga sai mööda mindud.
Sõitsime lähimasse punkti, kuhu gepsu järgi autoga sai ja mina läksin nn matkale. Mehed läksid veel lähemat teed otsima. Kui mul aare leitud, siis helistasin, kustpoolt nemad lähenevad ? Vastuseks sain, et ootavad samas teel. Niipalju siis nendest :) Peitjale aitäh!
Mööda traktorijälge sai ilusti kohale jalutada ning ka koha peal tuli leid kähku. Tegime pilti ja läksime edasi. Aitäh!
Mingit mõistlikku teed ei leidnud, lähenesime metsaservast, mingi aeg tekkisid ka metsatraktori jäljed, aga need viisid veidi vales suunas. Aare ise jäi hetkega silma nulli jõudes. Aitäh peitjale.
See aare meenutas üle pika aja täiega, missugune geopeitus vanasti rohkem oli ja nüüdki rohkem olla võiks :-) Radadeta mets, raismik, veidi ka päris võsa ning räga. Igatahes korralik 3.0 maastik, kindlasti mitte 1.5 isegi praegusel kuival ajal. Aga aardeni me jõudsime. Kartsime, et siin alles kammajaa algab, ent ei läinud mõnda minutitki, kui 4.0 peidik end meile avaldas. Hurraa!
Kui logi logitud, piilusime ka järve äärde, et kas saab siin end kastma minna, Kastjärv ju ikkagi. Ütleme nii, et saaks, aga pärast peaks kuhugi vee äärde saama :-D Autosse kindlasti enne mitte. Nii meil siinne ujumine tegemata jäigi, ootame parem oktoobrikuu soojad ilmad ära :-)
Täname eheda geopeituse elamuse eest! Aare korras, panime vast pastaka. Uus järv juba ootab meid, mõnus matkapäev.
Meie küll mingit mõistlikku teed ei leidnud, läksime kraavi lähedalt läbi metsa ja võsa. Polnud just kõige mugavam, aga kohale jõudsime ja tagasi ka.
Ei hakanud siin eriti peenutsema ja lähenesin otse üle raiesmiku. Ei olnudki teab kui hull, kui rassimisest villand sai, võis korraks peatuda ja mõne vaarika või metsmaasika kehakinnituseks põske pista. Nii ei olnud üldse eriti raske nullini välja murda.
Siin läks otsimisega oluliselt kiiremini kui Isandajärje juures, äkki sai seal geovaistu piisavalt soojaks, et jätkus siia ka :)
Aitäh! Ilus järv.
Nüüdseks on need raiesmikud juba üsna kehvad läbida, sellepärast lähenesime põhja poolt. Esialgu mööda kraavi, mille kaldad oleks orienteerumiskaardil tähistatud koletumerohelisega. Siis aga taas kord kraavi ületades ilmus eikusagilt korraga tee, mis viis otse järve suunas - nii sai aare juures tõesti peaaegu 1,5 maastikuga ära käidud. Tagasi jõudes selgus, et tee ots oli autost paarikümne meetri kaugusel, geoparkla teises servas... Kena matk, tänud!
Siia järveäärde polnud ma varem sattunud. Koerad jätsime autosse, kuna oli juba varasemalt teada, et kõrvenõgesed neile ei meeldi ning nende süles tassimine ei tundunud just kõige mõistlikum mõte. Väikeste sammudega ja hoolega jalge-ette vaadates üle raiesmiku marssides jõudsime üsna muretult aardeni. Täitsa vahva paik. Järv oli üsna paksult taimi täis, siin jäävad kalad minust kiusamata. Tänud peitjale!
Erinevatel põhjustel on geopeitusehooaja algus sellel aastal väga hiliseks jäänud, tänase ilusa ilmaga sai end lõpuks kodust välja aetud. Uutest (suhteliselt) leidmata aaretest kõige kutsuvamad jäid Kurtna järvede kanti, Isandajärve järel oli järgmisena sihiks Kastjärv. Kirjeldatud ekstreemsed tõusud laskumised jäid küll märkamata, tee viis kenasti poole kilomeetri peale. Raiesmiku ületamisel oli kasu esialgu veel märgatavatest harvesteri jälgedest, võib aga arvata, et mõne aastapärast on siin ühtlane kena võsa. Ja igal juhul on praegune aastaaeg kõige sobivam – usutavasti on mõne aja pärast taimestik rinnuni ja üritab visa vastupanu osutada, andes salakavalaid hoope vööst allapoole (varasemad kogemused :)) + asjaolu et sääskede ja muude satikate hooaeg ei ole veel alanud.
Erinevalt Isandajärvest oli siin nullile lähenedes peidukoht kohe märgatav. Raskusaste 4 on tõepoolest veidi üle pingutatud, ehk vaid paksu lumega. Maastik aga tõenäoliselt päris 1,5 ikka ei ole, sõltuvalt aastaajast võib mitu punkti raskem olla. Järv õnnestus siin paremini ära näha, tagasiteel sai ka paari jalgratturit kohatud, aru ma ei saa, miks end just sellistel jämeda kruusaga teedel piinama peab, arvestades milliseid ilusaid metsateid on Kurtna kandis. Igatahes kena kevadine jalutuskäik, tänud peitjale! EVEJ.
Leidsime metsaveo teed ja mööda neid saime lahedalt aardeni. Teadsime, et aarde peidukoht pidi olema 4.0 ja hakkasime juba eelnevalt vaata, et pea-aegu ulmekaid ette kujutama. Aga aaret leides olime täiesti nõutud, et kas see aarde peidukoha number oli tõmmekas, et inimesi segadusse ajada? Igal juhul aitäh aarde eest, sest muidu me sinna järve äärde poleks kunagi sattunud :) J: TB V: võtmehoidja
Sadanud oli hommikust saati. Tee ei näinud enam väga tee välja. Pigem nagu kraav. Trampisin tükk aega poris, et leida piisavalt kõva kohta auto parkimiseks nii, et keegi teine mööda mahuks. Lõpuks sain sellega hakkama. Vihma sadas jätkuvalt. Pakkusin Siimule kummikuid, ent ta vaatas mind pika pilguga, et mis kummikud, see siin ju paras jalutuskäik pargis. Ja oligi, kui võrrelda tänase orienteerumisrajaga. Eilsega võrreldes oli see lausa puhkus. Selleks, et jalutuskäik rohkem pargi moodi välja näeks, oli Siim nõus kaasa võtma vihmavarju, millega sai lõbusasti minu peale rohkem sademeid keerutada. Raiesmik polnud porine. Seal sai mööda rohtu ja puujublakaid astuda. Vaatasime näsiniine, neid oli seal ohtrasti, siis sai võrrelda kitse ja jänese väljaheiteid. Üks elus jänes näitas meile oma hüppevõimet ka. Vast 5 meetrit hüppas. Vähemalt tundus nii. Lobisesime lõbusasti ja peagi olime järve ääres. Tõmbasin gpsi taskust, veidi oli vaja piki kallast edasi minna ja õiges kohas jäi peidik koheselt silma. Logisime ja jalutasime tagasi. Orienteerujaile pole see aare üldse keeruline. Ilm oleks võinud olla meil paremini valitud. Aitäh!
Pool kilomeetrit raiesmikku? Peab olema teine võimalus. Proovisin ida poolt. Kui kraav välja arvata, oli üsna ok. Tee peale jäi maha jäetud laagripaik, kus vist oli kilesaun olnud. Kaardil oli sealsamas lähedal ka hoone, kuid sellest polnud palju järgi jäänud. Aare sai leitud ja logitud. Tagasi tulles koristasin ka kile ja muu prahi. Kile oli hapraks muutumas ja lähiajal oleks ilmselt tuulega mööda metsa ja järve laiali lennanud.
Geopeiturist harvesteri-mehe argipäev, vol.2: " Lank valmis ja aeg võileivakarp tühjendada. Oo, aga siit puude tagant paistab ju mingi veesilm. Kopraonu ka toimetab siin. Nii - nii. Ammu pole midagi peitnud. Küllap selline koht ka teistele meeldib. Hops välja, karp peitu, hops tagasi - nii see maastik 1,5 saigi. Pärast aaret üles riputades päris hästi seda karpi puude alt üles ei leiagi - nii saigi raskuseks 4,0. Noo, jahh. Alles jooksis telekast sari, kus ratastooli ja teisi puudega inimesi mööda rabasid ja metsi veeti. Vaevalt, et kõik vabatahtlikult sellise rännaku ette võtavad. Siiski pakuks aarde ja maastiku raskusastmeteks 3,0 - 3,0. Koordinaat oli üllatavalt täpne, kuid maastiku raskusastme võib paari aasta pärast või paksu lumega, kahega korrutada.
Isandjärvelt võtsime suuna siiapoole. Uhkel teel kruisides jõudsime metsateele ja siis tundus eesistmel istujad ära Hannese logis mainitud künka. Täna see libe ei olnud kuid kerge jõnks käis sellegi poolest seest läbi kui tast alla veeresime. Auto pargiti nii et üks pool pidi väljudes nõlvast alla veerema ja teine pool mudavanne võtma. Kuid olgem ausad, kui olla ettevaatlik ja jalakesi sättida , siis said mõlemad pooled veeremata ja liigse uppumiseta välja :P.
Kummik oli siingi sõber. Juba paar sammu sellel maastikul tegi mulle selgeks, et taaskord "lõhun " ma maastikku :D. Nii vaatasin rohkem jalge ette ja muudkui ronisin üle . Hää meel , et on veel varakevad ja kogu see loodus pole veel lokkama hakanud. Kindad sai õige ruttu kätte veetud ,sest vaarikad kriipisid muidu hoolega käsi.
Mingi aja pärast sattusime metsaväljaveoteele ja mööda kuuski ronides jõudsime järve äärde. Nüüd sain Brunole tagasi teha :D . Leidsin aarde ja läksin hoopis järve pildistama, Bo aga otsis :). Sain terve seeria juba järvest ja ikka veel otsimistegevus. Kuna mul ikkagi hell süda sees siis sai neile raadius antud ja no Kaja terav silm märkas ka kuhja. Logisime ja tagasitee võis alata. Kuuseoksad väljaveoteel tekitasid erinevaid tundeid, kuid peagi jõudsime vanemale raiesmikule tagasi. Siin oli nii palju ahvatlevaid kände :). Alex haaras kasetohtu ja vooderdas sellega endale mõnusa pesa ühel kännul.Kaja leidis aga sellise kännu ,kuhu hea tahtmise juures võiks lausa kerra tõmmata. Aga kaua sa ikka kännukuningat mängid, Kirsike ootas, et järgmise järve äärde jõuda.
Tänud peitjale!
Ootamatult libedalt läks, erinevalt Isandajärvest. Teel leidsin ühel hetkel, et sõidan alla puhtast liumäest - kuda pagan ma tagasi üles saan? Aga first things first, parkisime auto ära, võtsime mingi metsaveoautojälje üles, lumi lagedal kandis mindki, metsaalune oli paljas, aare avaldas end hoobilt. Tea kas olid eelmised leidjad siin vähem maskeeringut pannud või mis värk siin oli. Igatahes tekkis sportlik huvi - kui võtta enne see ja pärast alles Isandajärv, kas siis saab Isandajärve juures lihtsamal? Ehk keegi proovib ja siis räägib? Ja siis ajasime autole sisse nii suure hoo, kui vähegi julgesime, ja saimegi tiirataara sealt liumäest kah üles. Aitüma!
Selle aardega läks kõik hästi ja palju kiiremini kui olime arvanud.
Tänud peitjale :)
Pime öö, lumine raiesmik, teel ristuvad karude jäljed. Milline romantika. Isandajärve ääres sai veedetud tunnike tänu peidukoha raskusastmele, kuid ees ootas pügala võrra kõrgem peidukoha raskusaste. Olime valmis pikemaks ajaveetmiseks. Üllatuseks läks aga kümme korda kiiremini, kui kogemata geokuhjale otsa komistasime.
Kogenud geopeiturite eest ei jää miski varjule, tänud!
Sügav lumi tegi teekonna üle raielangi keerulisemaks, ka vanakooli-aaret nii lihtsalt kätte ei saanud. Aga tehtud, aitäh!
Hommikuselt geotuurilt tagasi joon mina kohvi,kui teine pool heliseb. Aaret nägid. Jaa,oligi tühi logiraamat. Ei, seda uut. Mida pekki. Internet lahti ja ongi. See ju peaaegu naabruses. Andres ka pole veel vist käinud, tal lõunani paar tundi aega. Peidukoha raskusaste tegi murelikuks, käsi veel kipsis, aga kohapeal selgus, et see kehtib vist sügava lume korral. Tänane teine FTF. Tänud peitjale. Ei tea, kas peab valvel olema, seal ju 39 järve veel!