Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Nagu mitmetes teisteski kohtades, on see aare tutvustamaks Kopli veetorni, mida enam otstarbeliselt ei kasutata.
Midagi lammutada pole vaja ja aare asub uksest vastupäeva liikudes esimeses küljes.
Hoiatus! Suvel võib veetorni ümbruses kohata herilasi!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Veetorn | Lõpp-punkt | Geokontroll 47/18 |
Aarde sildid: mahajäetud_ehitis (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5F95H
Logiteadete statistika: 44 (74,6%) 15 15 4 6 0 0 Kokku: 84
Ei vea selle veetorniga. Ühel pool ust parandas keegi mees mördi ja tellistega seina. Tegime juttu ja rääkisime aardest aga tema polnud midagi leidnud. Kuna meil päri- ja vastupäeva veidi sassi läksid, uurisime ka teisel pool ust olevat auku, kus midagi polnud. Kodu poole sõites tabasime ära, et mees parandaski vist aardeauku. Omanik võiks nüüd üle vaadata, mis seis on.
Meie topsikut ei tuvastanud kahjuks. Ehk ise pimedad.
PARANDUS: Ma olin absoluutselt kindel, et mul on geokontroll tehtud ja koordinaadid õiged. Täna selgus, et ise rumal. Olime vale veetorni juures.
Kasutasime tiimitööd ja vaatasime igasse ilmakaarde, aga ei avastanud mitte midagi aardesarnast.
Torn sai tuvastatud,aga otsingud sihile ei viinud.Peitja võiks siiski olukorra igaks juhuks üle tsekata!
Käisin otsimas. Õnneks ei olnud üksi vaid koos rattaga, kes tegi pätti mulle. Vaatasin sisse, aga ei märganud aaret. Oli juba pimedaks minemas ning kuulsin justkui kellegi häält võsast, tegin sealt leegid.
Ja siin tuligi teise päeva esimene tagasilöök. Torn oli alles. Uks oli alles. Sein oli alles. Võimalik peidukas oli alles. Aare ei olnud alles. Tegelikult ei tea, äkki isegi oli alles, aga minu füüsis ei võimaldanud seal väga suurt akrobaatikat teha. igaks juhuks vaatasime ka paar teist võimalikku kohta üle, aga tulutult. Ei näinud ka maas midagi. Ega võre vahel.
Torn leitud, külg leitud, kribinal krabinal mööda seina üles ja hakkasin siis teravate silmadega seina jõllitama. Istusin seal vundamendi serval nagu kana õrrel, aga nu ei aidanud silmade punnitamine ja kissitamine. Ei ole täna minu päev. Ühel hetkel hakkas mu ümber hullult mesilasi tiirutama. Proovisid igale poole maanduda. Ronisin seinalt alla ja avastasin, et järgmisele seinale oli maandunud mesilassülem. Nii et kes suvel siia tuleb on võimalik juba mett saada.
Natuke sai turnitud erinevates kohtades aga ega ma mingi mägironija pole ja nagu öeldud siis ei näinud ka aaret. Arvasin kogu aeg, et see on lihtne aare, maastiku raskusastet ei vaadanud ja logisid polnud lugenud :D
Kohutavalt masendav päev. Ka seda ei leinud. Ei näinud isegi konteinerit. Tiimitööd oleks teinud küll, kui oleks teadnud, kus seda teha. Veiko ronis päris mitmetes kohtades, aga lõpuks andsime alla. Ilmselt samuti päeval tagasi.
Konteineri nägime ära, kätte ei saanud. Näpud olid külmunud ja ei hakanud väga üritamagi. Eks soojemal ajal/peale hooldamist tagasi.
No ei võta teda kaks kätt taskus minu vertikaalsete proportsioonide juures.
Et kõik aus oleks, tuleb teinegi mitte-logimine kirja panna. Seekord päevavalgel sai konteiner Liina poolt silmatud, aga me ei hakanud endale illusioone looma, et seda meil võimalik sealt kätte on saada. Samuti lugedes maastiku kirjeldusi siit lehelt, siis peaks tibake kõrgemgi see olema ehk. Praegusel hetkel läheb aare ignoreerimise nimekirja, nii kaua kui vajalikud abivahendid ja julgus kogutud :)
Kõik oli valesti ja naised olid ka kahepeale kokku liiga lühikesed. Kõigepealt oli vaja selgeks teha mida tähendab päripäeva ja vastupäeva ja siis tuli mööda vale seina üles ronida. Õige seina juures jäi ainult üle tõdeda, et siia oleks vähe võimsamaid abivahendeid vaja.
Oh, kust küll alustada. Ehk sellest, et otsimistegevus toimus õhtul 7 paiku, mis tähendab juba kottpimedust (v.a. kunstlik valgustus). Aaret ei leidnud, aga sellegipoolest nalja sai rohkem kui seni leitud aarete juures kokku. Asukoha leidmine oli lihtne, sest see kodule lähim aare ja mööda sellest sõidetud lugematuid kordi. Hoopis keerulisemaks läks aga vihje lahendamine. Liina tormab ringi ümber veetorni ja teatab, et see vale torn. Lähen siis ise uurima ja leian vihjele vastava koha ning tundub, et abivahendidki eelmiste otsijate poolt kenasti meile jäetud. No mis see siis ära ei ole, las mina, kes kõrgustega just läbi ei saa, tegelen turnimisega. Roni, mis sa ronid, aga topsikest ei leia. Liina võtab telefoni kätte ja teatab, et me otsime valest kohast. Kolime siis abivahendiga teise kohta, toome juurdegi siit ja sealt, ise naerust kõveras (meist spioone küll ei saaks ja koos luurele ei tohi kohe üldse minna). Päris vägeva asjapulga ehitame kokku ning loomulikult mina jätkan turnimist, aga ei miskit. Lõpuks loeme kommentaare ja otsustame, et me ikka otsime valest kohast ning kolime kogu kaadervärgi kolmandasse kohta ümber ja kõrguste vallutamine jätkub, aga kahjuks tulemusteta. Lõpuks anname alla, mõeldes, et ehk valges me silmad (ja mõistus) teravamad ning küll me selle "koduaarde" ükskord üles leiame.