Sõitsime kohale. Eemalt hakkas korsten silma ja tõdesin, et tegu vana tuttavava kohaga. Päris lähedale jõudes nägime keelavaid märke. Tegin neist mõned klõpsud ja lahkusime.

Miks see aare GC lehel avatud on?

Miks ta arhiiviriiulitel tolmu ei võiks koguda?

Mida me ootame?

Teeremondi tõttu suunati Rakkesse, seega võtsin plaani üle vaadata. Lubja ahjude ümber on iga mõne meetri tagant pandud silt "Varisemisohtlik" ja "Eramaa", seega peaks igagi veidikene peaga mõtlev kodanik sinna mitte minema, kui veidikene mõistus ja austust on. Ehk siis autost ei väljunud, vaatasin niisama. Kas see aare peab seal (jätkuval) olema või oleks aeg arhiveerida?

Igasugu vihjega klppivaid ja mitte klappivaid kohti sai uuritud, kuid ei leidnud midagi. Ka varemleidnu kaasamine ei toonud leidu. Tundub kadunud olevat.

Aare on kadunud.

Meie geolaupäevaku viimane peatus. Olen sealt küll palju kordi mööda sõitnud, aga nurga taha pole taibanud vaadata. On uhke ehitis ikka küll! Aga aaret sealt meile välja ei tulnud. Esiteks olid seal eramaa sildid ja teiseks oli sinna lint ümber tõmmatud. Ja lint oli postide küljes, mis samamoodi hoiatasid eramaa eest. Mõtlesime, et mis nüüd siis teha. Eirasime linte ja ronisime veidi siiski (ise mõtlesin küll, et mulle eriti ei meeldi selliseid reegleid väga rikkuda, eriti mitte laste juuresolekul). Läks ikka suht hämaraks juba ja noorlogerid olid autos tüdimuse piiril. Tulime ilma aardeta ära.

Käisime ja turnisime veidi siin ja seal, kuid seekord jäi logiraamat leidmata, suhteliselt ohtlik koht oli ja isu väga pikalt seal viibida ei olnud. Muidu vägev hoone, kuid mulle oleks rohkem meeldinud, kui koordinaadid oleksid välja jäänud...

Seekord mitte, kunagi kindlasti.

Kaart näitas, et tee läheb otse, meile aga tundus, et ees on ainult suur plats ja ööpimeduses on ju raske silmal seletada, mis tegelikult ees on või ei ole. Vaikselt hiilisime mööda platsi, kui märkasin kõrval suurt korstent. Tõesti siin samas? No mis seal ikka, keerasime auto tuled korstna poole ja hakkasime sinna suunas hiilima. Ah et korstnal mingi kiri peal? Vilgutasime kaug- ja lähitulesid, et kas näeb lugeda ka. Ei näinud. Küll agagi hakkasid seepeale meie suunas vilkuma sinised tuled. Kaks ametnikku tulid valgustasid meie autot seest ja väljast, kontrollised seda ja teist, panid juhi puhuma ja soovisid kena õhtut. Küllap oma veidra hiilimise ja tulede vilgutamisega neile silma jäime, kuigi nemad olid nagu nuhid pimeduses, sest meie neid küll ei näinud. Igatahes lasime neil oma teed minna ja jätkasime oma protseduure. Lugesime kaks ja lugesime kaheksa, aga aaret välja ei lugenud. Natuke vaatasime ringi sees ja väljas, aga see iseenesest on ju täitsa tore koht, kuhu tagasi tulla, et pole lugu, et logida seekord ei saanudki.

Maa-ameti kaardil nähtavat nulli ja seniste leiuteadete vahel tundub olevat teatav konflikt. Kuna ma vihjet ka lahti mõtestada ei osanud, siis tuhlasin pea tund aega niisama tühja. Määrisin end ära, aga topsi ei tabanud. Ehk kunagi õnnestub paremini. Korsten muidugi uhke.

Ilmselt oli geosilm uinunud. Pisut jube oli ka. Kuna kohe ei märganud, siis kaua ei julgenud ringi sebida.

Näkirajalt saadud positiivse emotsiooniga lootsime ka siin logida. Objekt oli ümbritsetud lindiga, korralike kodanikena tõlgendasime seda kõigepealt kui piirangut läbipääsule.. kuna ühtki suunavat-keelevat silti ei olnud, siis patustasin ikka väga suurte süümekatega ja ronisin korra läbi lindi.. igalt poolt kohe-kohe pudeneb, uurisin visuaalselt siit ja sealt, aga objekti huvides lahkusin. Objekt on muidugi lahe ja ma loodan, et aare on ka peidetud selle säilimist arvestades.

Emumäelt tulles vaatasime üle lähedal asuvad aarded. Mõistatused praakisime kohe välja ja valisime selle tavaaarde. Väga tavaliseks see ei osutunud. Kui olime 0-ümbruse 10 või isegi 20 meetri ulatuses läbi katsunud kõikvõimalikud peidukohad, mitmed korrad libisenud või läbi vajanud, siis saabus uus ja suurem seltskond Viljandimaalt. Kuna meil oli eest veel mitu peatuskohta ja siinse „õrna“ maastiku kohta oli meie üldmass juba liiga suur, siis lahkusime leiuta. Nagu logist lugeda võib, siis "silmsirkel"i meeskond leidsid aarde. Palju õnne ja tervitused Põhja-Eestist! Tänud uue seikluse eest!

suurem seltskond

 10 

Ah minge te ka purki. No KUIDAS te leidsite??

 2 

See aare jääb minu jaoks kategooriasse MIKS? Kirjelduses on öeldud kui õrn see objekt on ja hoolimata sellest on aare peidetud nii, et on kohustuslik seal turnida ja lõhkuda. Maastik 4 käsib ka ikka kõige kõige hullematesse kohtadesse minna. Korstna otsa ronima ei hakanud ja nii ta seekord leidmata jäi. Võibolla millalgi tagasi mõne kergema geokolleegiga, kelle samm ei jäta sellist märki nagu minu oma.

Jalasirutuspeatus koduteel, kell juba üle kesköö. Otsisime taas kõik tuttavad kohad läbi, kui parklasse sõitis bemm. Väljus mees, jäi meie poole vaatama ja hakkas mobiili näppima. Meil kohe lambid kustu ja kummargile, et mine sa nüüd tea...

Lõpuks läks bemm ära, saime vaevu otsima hakata, kui järgmine masin platsis. See tuli päris külje alla, uuris meie autot ja juht hakkas samuti telefoni näppima. Otsustasime, et kohad juba läbi vaadatud ja asi kisub kahtlaseks, niisiis loobusime.

Välja minnes saime kohe küsitlusvooru osaliseks: kes oleme, miks oleme, mida plaanime, kust tuleme, kuhu läheme. Selgus, et olla meid kütusevarasteks peetud. Samuti tutvustati mobiilipõhist GPS-seiklusmängu nimega Ingress, mille üks tugipunkte asub sellesama korstna juures. Samuti olla mees ise korstna otsa roninud ja teadis hinnata, et on vaid aja küsimus, millal see keskelt pooleks murdub ja alla sajab. Ahjud loomulikult vajuvad ka järjest sisse. Juttu jätkus kauemaks ja koduteele saime alles pärast kella kahte. Nüüd on vähemalt aare oma kohatutvustuse eesmärgi ilusti ära täitnud.

 2 

Hommikupoole kogenumate kolleegidega kohtudes sain kinnitust, et pole see maastik nii hull ühti ja võib selle aarde õhtul viimaseks jätta küll. Võtsin siis asja ette.

Olin just ettevaatlikult nulli enam-vähem paika saanud, kui parklasse sõitis auto ja jäi, tuled minu poole suunatud, seisma. Lamp kustu, hingamine kinni. Käidi ustest sisse välja, minu juurde ei tuldud, aga üsna pikalt tuli passida. Mingi hetk sõitis kaugemale ja jäi sinna passima. Mina sain jälle julgust ja uurisin edasi. Eks see null ikka ka veidi rändas. Turnisin mitmel tasandil, piilusin "valgustite" sisse, ületasin hinge kinni hoides võlve. Miski ei varisenud, aga aaret ka ei leidnud. Üldiselt minu hinnangul veidi liiga kultuurimälestisele "pähe" peidetud asi. Aga võib-olla sain millestki valesti aru. Ja noh, ega ma polegi seni ühtegi pixento asja esimesel katsel leidnud :) Ehk kunagi uuesti. Aitäh siiski kohta näitamast!

 1 

Tiirutasin kohaliku näkk-mehega (kes teab, see teab) Rakke kandis ringi ja tutvusin nii vee- kui maapealsete matkavõimalustega. Grossi kaubamajast võetud pirukakäkk kõhus vingumas, asusin aaret otsima. Juba Kolme koka aaret otsides sain aru, et kogu see ehitis on oma eksisteerimise lõpusirgel.
Täna lähtusin aarde nimest ja leidsin mõned sobivad kohad. Aga kõik on nii pude ja lahtine, et ei tahtnud sedagi vähest, mis alles jäänud, kuidagi rikkuda. Oma tund aega aretasin teooriaid ja kõikusin kogu aeg "maastiku raskusastme 4" ja "no vaevalt peab oma tervist ohtu panema" vahel. Igatahes on nüüd 2 korda siin käidud ja ahi korstnaga üle vaadatud.
Tean, et kohalikel on suur mure, et saaks vähemalt korstna hävimisest päästa, ahjud on niikuinii juba läinud. Aga pole neil kahjuks ei ideed, mida korstnaga teha, ega ka raha, et tellida kasvõi korstna seisukorra uuringuteks raha, et siis hea idee korral eurorahastusele projekt kirjutada.