Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 4.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ühel kõige udusemal novembrikuu päeval otsustasime minna koos Nuibelite seltskonnaga Kaddaku vinget lubjapõletusahju vaatama. (Vaata ETV saadet Aja Vaod - link!)
Tornini jõudes oli imestust kui palju - tõesti niivõrd vinge ehitis siin samas Eestis!?!
JA AARET POLEGI VEEL SIIN?
Mõeldud-tehtud: Kokku sai pandud üks mikroaare, mis sai paigutatud selle uskumatult võimsa lubjapõletusahju korstna lähedusse, et ka geomaailmal oleks sinnapoole põhjust piiluda.
NB! OTSIMA MINNES PEA MEELES, ET SEE EHITIS ON MEIST VANEM NING ÜSNAGI LAGUNEV - ÄRA LÕHU MIDAGI NING RONIDES OLE ÜLIMALT ETTEVAATLIK, ET MITTE KUSAGILE KUKKUDA.
HOIA ENNAST JA HOIA ÜMBRUST - PRAEGU ON LISAKS KÕIGELE KA LIBE! (Jah, see tähelepanek oli siin ka talvel - see on aastaläbi kehtiv nõuanne!)
Otsimine pimedas on rangelt mittesoovituslik. Kui näed, et võid ümbrusele viga teha, siis jäta parem aare otsimata :)
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://etv.err.ee/v/elusaated/ajavaod/saated/50f878d5-8ede-4a69-a402-b69ab7ca5af6
Aarde sildid:
ettevaatus_vajalik (5)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5J7JE
Logiteadete statistika:
114 (87,0%)
17
4
0
1
1
0
Kokku: 137
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Vabandust, Geojaanijärgne päev oli, läks sõrm viltu.
Sõitsime kohale. Eemalt hakkas korsten silma ja tõdesin, et tegu vana tuttavava kohaga. Päris lähedale jõudes nägime keelavaid märke. Tegin neist mõned klõpsud ja lahkusime.
Miks see aare GC lehel avatud on?
Miks ta arhiiviriiulitel tolmu ei võiks koguda?
Mida me ootame?
Sildid "Varisemisohtlik" ja "Eramaa" ütlevad sõnaselgelt, et see pole enam õige koht aarde jaoks.
Teeremondi tõttu suunati Rakkesse, seega võtsin plaani üle vaadata. Lubja ahjude ümber on iga mõne meetri tagant pandud silt "Varisemisohtlik" ja "Eramaa", seega peaks igagi veidikene peaga mõtlev kodanik sinna mitte minema, kui veidikene mõistus ja austust on. Ehk siis autost ei väljunud, vaatasin niisama. Kas see aare peab seal (jätkuval) olema või oleks aeg arhiveerida?
Igasugu vihjega klppivaid ja mitte klappivaid kohti sai uuritud, kuid ei leidnud midagi. Ka varemleidnu kaasamine ei toonud leidu. Tundub kadunud olevat.
Meie geolaupäevaku viimane peatus. Olen sealt küll palju kordi mööda sõitnud, aga nurga taha pole taibanud vaadata. On uhke ehitis ikka küll! Aga aaret sealt meile välja ei tulnud. Esiteks olid seal eramaa sildid ja teiseks oli sinna lint ümber tõmmatud. Ja lint oli postide küljes, mis samamoodi hoiatasid eramaa eest. Mõtlesime, et mis nüüd siis teha. Eirasime linte ja ronisime veidi siiski (ise mõtlesin küll, et mulle eriti ei meeldi selliseid reegleid väga rikkuda, eriti mitte laste juuresolekul). Läks ikka suht hämaraks juba ja noorlogerid olid autos tüdimuse piiril. Tulime ilma aardeta ära.
Natuke sai siin pimesikutatud, aga üles ma ta leidsin. Tänud aarde eest!
Leitud. Suve alguses käisin korra piilumas, aga kuidagi kõhe hakkas seal. Täna võtsin sõbrad kaasa ja ainult kummardamise vaev. Tänud kutsumast!
Vihje väga pädev, redelit polnudki vaja autost välja tõsta Tänud
On ikka vägev ehitis olnud... Ja kestab siiani. Korstna ots on küll vähe viltu vajunud aga vanust ka üle 100 aasta... Geojuunior leidis ja tegi seenioritele silmad ette... Aitäh peitjale siia kutsumast!
Alguses olid mõtted liiga kõrgelennulised. Kui hakkasime loogilisemalt võtma, tuli leid kiiresti. Aitäh!
Pingutasime korralikult üle, aga mitte nii üle, et oleks Indiana Jonesi kombel laskunud auku, mis kubises konnadest ja sisalikest. Kui maha rahuneda ja kainelt mõelda, siis saime ka logiraamatuga otsa peale. Aitäh.
Käisime ja turnisime veidi siin ja seal, kuid seekord jäi logiraamat leidmata, suhteliselt ohtlik koht oli ja isu väga pikalt seal viibida ei olnud. Muidu vägev hoone, kuid mulle oleks rohkem meeldinud, kui koordinaadid oleksid välja jäänud...
Nüüd olid ka siin tunduvalt mõnusamad olud ja sai logima asuda, tänud.
Sarnaseid ringahjusid oleme varem külastanud, aga Tamsalus, siin veel mitte. Kui ahjud ei ole enam eriti heas seisukorras, siis kõrge korsten küll. Eemalt juba paistis see korsten sellele sisse laotud mustrid ning lubjatöösturi nimi - uhke värk. Tänud aarde eest!
Väga lahe drive-in aare. Auto platsile, väike kiire logi ja edasi uudistama.
Hämmastav, et selline muster on viitsitud korstnaga koos laduda... ja nii ägedad uunikumid platsil... tõstuk on aus :D
Võimas ehitus. Aarde ümruses pidasin õigemaks järgida põhimõtet "üheksa korda vaata ja mõtle, üks kord kontrolli". Või midagi sellist. Jälle üks lahe koht, kuhu niisama ilmselt ei satuks.
Oleks rohkem selliseid 4,5 aardeid kus ei pea 30m männi otsa ronima,töötavasse lubjaahju ronima või allveelaevaga ookeani põhja sukelduma,kus siis alles skooriks !Eesti aarded on üldse ühed maailma raskeimad :)Tänud !
Pean leidmise au Mikiga pooleks jagama. Vaatasin maastiku raskusastet ja ajasin täiesti ühemõtteliselt sõrad vastu. Koht on uhke ja seda uudistama siiski läksin (pärast vaatasin isegi Kaddakust jutustava saate ära). Mikipoolse vaimse ahistamise tulemusena siiski tegin mõned sammud aarde suunas ja siis veel mõned ja lõpuks oli kahju juba koperdatud meetreid lihtsalt raisata. Nii siis jälle - üksi poleks mingil juhul üritanudki. Tänud
Kaart näitas, et tee läheb otse, meile aga tundus, et ees on ainult suur plats ja ööpimeduses on ju raske silmal seletada, mis tegelikult ees on või ei ole. Vaikselt hiilisime mööda platsi, kui märkasin kõrval suurt korstent. Tõesti siin samas? No mis seal ikka, keerasime auto tuled korstna poole ja hakkasime sinna suunas hiilima. Ah et korstnal mingi kiri peal? Vilgutasime kaug- ja lähitulesid, et kas näeb lugeda ka. Ei näinud. Küll agagi hakkasid seepeale meie suunas vilkuma sinised tuled. Kaks ametnikku tulid valgustasid meie autot seest ja väljast, kontrollised seda ja teist, panid juhi puhuma ja soovisid kena õhtut. Küllap oma veidra hiilimise ja tulede vilgutamisega neile silma jäime, kuigi nemad olid nagu nuhid pimeduses, sest meie neid küll ei näinud. Igatahes lasime neil oma teed minna ja jätkasime oma protseduure. Lugesime kaks ja lugesime kaheksa, aga aaret välja ei lugenud. Natuke vaatasime ringi sees ja väljas, aga see iseenesest on ju täitsa tore koht, kuhu tagasi tulla, et pole lugu, et logida seekord ei saanudki.
Maastiku raskusaste on pikka aega siit eemal hoidnud. Nüüd julgus kokkuvõtud ja kohale tuldud. Oli tunduvalt kergem ja palju huvitavam koht kui ette arvasin
Hommikuvalgus hakkas saabuma ja sain pealambi autosse jätta. Vihjenumbrid ajasin reaalsusega vist päris okeilt kokku, sest leid tuli teisest vaadatud kohast. Veidi murelikuks tegi see jalgealune: neid kivivõlve vist kogu ehitise ulatuses ja aarde ümbruses paar helendavat kohta paistis, kena oleks kuskilt telliskivide hunnikust/hunniku alt end mitte leida. Maastiku raskusaste pigem 2-2,5 kanti jah, aga alati on võimalus ju täiega üle mõelda :D
Algsed nr tekitasid hirmu. Aare käes sain vihjest ka aru. Pimedas ei tahaks tõesti sinna minna. Aitäh
algul tundus hirmus koht ja vihjest valisin vale koha kus sai põlve mustaks tehtud aga hiljem karp ilmus välja :)
Raskusaste alguses ehmatas, eriti kuna väljas sadas kõvasti vihma. Tegelikult polnud väga hullu midagi, samas ei tasu kindlasti alahinnata vana laguneva hoone ohte.
Meie sellesuvise rattamatka esimese päeva esimene aare. Tulime rongilt maha ja ilm oli ilus, mis siis häda seal natuke ringi turnida. Lugesin kahe asemel mitu korda ühe ja kolmeni ning seega läks natuke aega, kuid asja sai. Aitäh!
Ja nüüd nägin kohe! Täpselt seal, kust eelmine kord enda arust küllalt hoolikalt juba uurisin. Maastiku raskusaste paistab olema määratud vaid lagunemisega kaasneva riski tõttu, muidu füüsiline pingutus eriti üle 2.5 ei küündi. Olgu öeldud selleks, et keegi päris niisugusi lollusi ei hakkaks proovima nagu mina esimesel ebaõnnestunud katsel viimases meeleheites nulli all olevas madalas käigus roomates :D
Pärast mõnusat jalutuskäiku Ao paisjärvel ja näkiraja külastust taaskülastasime ka siinset objekti. Ettevaatlikult, kuid kindlalt sain minagi nüüd leiu kirja. Tänud.
Leid tuli vaevalisemalt kui asi küünlaid vääris, aga süüdistan selles peitja soovituse,mitte minna pimedas otsima, täielikku eiramist, milles omakorda süüdistan inimest, kes rongide sõidugraafiku koostas. I feel you, Merilin :) Lugesin vihjet ja leidsin mitu objekti, mida oli kaheksa, leid tuli vist kolmanda objekti teistkordsel poleerimisel. Kuna ÄMM ootas alles ees, siis positiivse poole pealt hakkas väljas juba mulle sobivalt valgemaks minema. Aitäh, väga vinge ronimine oli :)
Maastiku raskusaste veidi hirmutas, kuid päikesepaistelisel päeval võib ju ikka uudistama minna. Uhke korsten, aitäh!
Juba pidime peaaegu loobuma aga saime lõpuks logitud.
Maa-ameti kaardil nähtavat nulli ja seniste leiuteadete vahel tundub olevat teatav konflikt. Kuna ma vihjet ka lahti mõtestada ei osanud, siis tuhlasin pea tund aega niisama tühja. Määrisin end ära, aga topsi ei tabanud. Ehk kunagi õnnestub paremini. Korsten muidugi uhke.
Päeva viiekümne kuues leid. Logidest oli aru saada, et maastik nii hull ei ole. Kohapeal selgus, et maastikku pole ollagi. Statistika järgi jälle üks 4.5 kirjas.
Kaupo pakkus kaugelt üht korstent kuhu suunduda, minu geps viis ikka õige korstna juurde. Hoolimata hoonele ümber tõmmatud ohulindist, olime sunnitud selle alt läbi pugema. Ma hakkasin otsimisega täitsa lampi peksma, Kaupo taipas ikka õigest kohast vaadata, lihsalt aru ta ei saanud, kuidas seda kätte saada. Ju siis tahtis et ma talle selle ulataksin, nii ma tegingi.
Tänud.
Aare oli täitsa olemas. Ja koht ise ka oli avastamist väärt! Tänud peitjale!
Antud aaret on saanud otsida erinevate seltskondadega lausa kahel korral, kuid tulutult. Perre lisandunud uus geopeitur tahtis muidugi oma silmaga üle vaadata, et mis värk on. Tema aarde üsna ruttu ka leidis. Pidime tunnistama oma senist geopimedust ja alandlikult oma logid raamatusse kirjutama. Samas on hea, et selle aarde hinge pealt ära sai :)
Vanemad aardekütid olid seda korduvalt otsimas käinud, kuid tühja. Mina aga tulin, nägin võtsin :) Tänud aarde tekitajale!
Ilmselt oli geosilm uinunud. Pisut jube oli ka. Kuna kohe ei märganud, siis kaua ei julgenud ringi sebida.
Sõitsime Piibe maanteed pidi ning mõtlesime meid pikalt ootama jäänud Seljajärve aarde ära võtta. Sinna keerates jäime kohe autoga kinni. Proovisime siis erinevaid viise ning lõpuks mina lükkasin ja Rauno tagurdas. Saimegi välja, kuid Seljajärvele enam isu minna polnud. Mõtlesime, et teeme siis väikse haagi ning avastasime ennast esimest korda elus Rakkes. Vaatasin, et aare ka siin ning taamal paistis viltune torn. Esialgu mõtlesime, et lähme vaatame niisama, et selliselt maastikult sellise lumega küll miskit kätte ei saa. Kohale jõudes avanes võimas vaatepilt ning jäljed viisid ka aarde poole. Nii me ikkagi aardeni läksime, sest põnevus sai võitu. Jäljed viisid täpselt aardeni, kuid jälgede omaniku logi küll paberil ei olnud. Väga-väga vahva aare ning koht. Tänud peitjale.
4/365
Ettevaatlikult vaatasime ringi ja leidsime ka aarde. Aitäh kutsumast!
Näkirajalt saadud positiivse emotsiooniga lootsime ka siin logida. Objekt oli ümbritsetud lindiga, korralike kodanikena tõlgendasime seda kõigepealt kui piirangut läbipääsule.. kuna ühtki suunavat-keelevat silti ei olnud, siis patustasin ikka väga suurte süümekatega ja ronisin korra läbi lindi.. igalt poolt kohe-kohe pudeneb, uurisin visuaalselt siit ja sealt, aga objekti huvides lahkusin. Objekt on muidugi lahe ja ma loodan, et aare on ka peidetud selle säilimist arvestades.
Maastik 4,5? Maksimum 3, arvestades, et läheduses on sügavad augud.
Tänud!
Kui eelmisel korral siinkandis tiirutasin, jäi see aare maastiku raskusastme tõttu kohe kõrvale. Kuna täna oli mitu sellise raskusastmega aaret juba nagu naksti vallutatud, sai ka selle juurde sisse keeratud. Objekti nähes küsis kaaslane, kas ta peab tõesti selle otsa ronima. Lohutasin, et nii hull see asi ilmselt pole. Kuna objekt oli lindiga piiratud, siis ei hakanud noorgeopeiturile päris halba eeskuju näitama ja jäime temaga piirde taha. Ajasime pead kuklasse ja vaatasime, kuidas korsten kiiresti liikuvate pilvede taustal meile "kaela ähvardab kukkuda". Korraks tekkis ka idee peiduka suhtes, aga siis teatati, et kaaslane on juba leidnud ja tõepoolest, seal ta paberiga sehkendaski. Tekkis küsimus, kas see nüüd üldse õige asi oligi, ja kui oli, siis mis maastikust 4.5 siin juttu olla saab. Igatahes oli huvitav sissepõige ja peitjale aitäh!
Rakke korstnast sai juba varases lapsepôlves rongiga mööda sôita, viimastel aastatel bussi vôi autoga. Nüüd siis käisime lähemalt vaatamas, sest kes teab, kaua üldse kestab veel.
Pônev oli uurida, aga väga turnida ei tahtnud, et mitte lôhkuda. Ilmselt ongi geopeiturid väikese varingu pôhjustanud. Mônes môttes teeb see edaspidise otsimise pisut ohutumaks nii inimestele kui ehitisele. Eeldusel, et ôiges kohas otsitakse.
Vihje oli abiks ja enamuse ajast kulutasin hoopis huvitavate kivide uurimisele. Loodan, et koht peab veel kaua vastu. Aitäh peitjale!
Rongiga mööda kihutades on ju see korsten küll silma jäänud, aga et ta lähedalt ikka niiiii kõrge ja võimas on...! Aarde leidis meie trio kõige "rohelisem" kaaslane. Tagasihoidlik-ettevaatlikus turnimises on ta vägagi "kodus". Aitäh siia kutsumast!
Käisin seda valgustit vaatamas ja üks kohalik teadis rääkida, et alles oli üks võlv sisse varisenud. Kusagile alla, ega sisse ma igatahes ei hakanud minema.Logisin ära ja tulin ettevaatlikult tagasi.
Teekond kulges siit mööda ja loomulikult tuleb ka mõned aarded teepealt kotti ajada :)
Objekt ise on samuti väga huvitav.Tänud!
Võimas korsten laguneval objektil. Ettevaatlikult lähenedes kerge leid. Tänud.
Laguneb, laguneb, laguneb, loodus ning aeg teevad oma töö, miski ei ole igavene. Kui õigest kohast ligi minna, siis saab nii, et ohtu ei ole. Õhtul pimedas ja vihmaga on muidugi ikkagi keeruline. Tänud peitjale!
Maastiku raskusaste hirmutas ja loomulikult hakkas hämarduma, kui kohale jõudsime. Tegelikult ei olnud üldse nii hull. Aarde leidsime pimedas ja suht kiiresti. Tänud! Mulle sellised kohad meeldivad.
Mõtlesin vaatan üle, kui keeruline see maastik on, et kas hakkan üksi riskima. Aga jah kahjuks ei pea rajatis otsimistele vastu. Tänud peitjale huvitavat kohta tutvustamast.
Käisime Helduriga Ao järvel näkke vaatamas ja jutu sees mainis ta, et oli täna aarde juures käinud ja ka loginud. Ei pidavat midagi ohtlikku olema.
Läksin siis isegi vaatama. Poolteise aasta jagu geo-otsimist sellest ajast kui ma seal esimest korda käisin ja ronimata jätsin, on olukorda niivõrd palju "silunud", et nüüd oli ainult logimise vaev.
Tegelikult kaju, et mäng vahest aitab mõnede kohtade "kulumisele" kaasa.
Leitud! Aarde asukoha raskuse koha pealt, tuli see meil kuidagi eriti lihtsalt kätte, sattusime kohe õigesse kohta. Tänud aarde eest!
Kuna eelmisel korral niideti aarde nullis trimmeriga heina, siis jäi otsimine teiseks korraks. Täna oli plats tühi ning sai rahulikult logida. Tänud!
Logide järgi kartsin palju hullemat, tegelikult oli vaid kohale lonkimise vaev. Aitäh!
Ronisin tasakesi korstnasse välja ja piilusin sisse ka. Natuke kõhe tunne oli seal seista. Sealt silmasin ka vihjele vastavaid objekte. Natuke ettevaatliku liikumist ja aare oligi pihus. Panin nime kirja ja jätsin aardesse kirjapulga. Suured tänud lubjaahju tutvustamise eest, väga võimas asi on olnud.
Enne kohale minekut aarde kohta lugedes ootasin palju raskemat teed aardeni. Pidin seetõttu ehk pisut pettuma, aga kokkuvõttes on hea meel, et päris seda tegema ei pidanud, mida algselt maastiku raskuastme tõttu kahtlustasin. Huvitav koht, tänud peitjale.
Aare leitud. Ei kujuta ette et siia talvel satuks lume või lobjakaga. Soovitan soojalt tulla suvel. Siis on ellujääda suur tõenäosus. Väga suur auk kuhu kukkuda on aarde lähedal.Vahva ja hirmus samaaegaelt. Tegime pilte. Suured tänud peirjale. Kirjapulk peab endal olemas olema. Kahjuks meie oma jätta ei saanud. Kuna see ei oleks mahtunud kuskile.
Mõtlesin, et lähen lihtsalt logima kuid võta näpust aega võttis ja esimene mõte oligi õige. EVEJ
Esimene kord oli vaatluspraktika lumega, siis kui peitusega alustasin. Teine oli maastiku katsetamine ja ohutusnõuete paikapanemine pudedal pinnal. Kolmas oli hädine tähelepanematuse- ja ebaõnnestumise katse, kuigi kõik tingimused leiuks olid olemas. Kõik katsed said otsimisajaks vähem kui veerand tundi enne rongi. Ja neljas katse andis lõpuks peiduka välja.
Aitäh peitjale, aare oli korras :)
Jumal tänatud et siia enam tagasi pole vaja tulla(Aga ära iial ütle kunagi).No ei meeldinud see koht kus turnida,eriti peale seda kui pool meetrit aardest kubemeni lubjaahju vajusin!Ja karbikese leidsin ainult lisavalgusega.Tänud peitjale.
See oli väga lahe koht. Põrnitsesin natuke aega seda õiget kohta ja selle koha alust ning mõtlesin kas kannab-ei kanna, julgen-ei julge. Lõpuks kasutasin ´´Nõrgal jääl inimese päästmise``tehnikat, ehk siis kõhuli :) Pliiatsit topsis muidugi ei olnud, aga see on mul endal juba standardvarustusena taskus ja logi sai kirja. Jalad ees tagasi oli juba natuke keerulisem tulla, sest ei näinud seda kitsast riba kuhu jalga kindlalt toetada sai. Kuidagimoodi sain eluga tulema. Aitäh!
Väga meeldis mulle see ehitis siin. Kahju ainult, et kogu see asi seal nii pude ja auguline on… Peidukoha leidsin vihjet teades kergesti, aga logi kirjutama sättides suutsin kuidagi sammu kõrvale astuda ja seda nii halvasti, et libisesin vööni kuskile auku. Kui seal all poleks täpselt jalgealust pinda olnud, oleksin oma sõidu suure hooga ja päris põhjas lõpetanud ka… Välja ronides koivad igatahes tudisesid nagu tallesabad, kuidagi napp ja juhuslik tundus seekord see kividesse kukkumisest pääsemine... :.D. Konteineri endaga kõik ok ja koha näitamise eest ka aitäh, väga huvitavad varemed.
Nagu viimati lubasin, siis tagasi ainult juhul kui kaasas kergem kaaslane. Nii ka seekord läks. Ei pidanud ise lõhkuma. Kahjuks ka logides Marisel õnnestus libiseda ja kukkuda. Eks ta ise kirjutab hiljem mis täpsemalt juhtus. Väga halb koht aarde jaoks ikkagi. Pange maastik 5.0 juba ära ja siis võimatu missiooni stiilis saab logida kusagil ülevalt alla rippudes.
Koht, mis on aegade jooksul sisse kavatsenud vajuda. Aarde leidmine ei valmistanud raskusi, küll aga tuli poodi kirjapulka ostma sõita.
Väheke kõhedust tekitav oli see otsimine seal, aga üsna ruttu leitud ta saime Tänud.
To: Irokas. Läksime kohale, võtsime aarde, tagasi läksime ka. NB! Purki ei olnud! Koht oli ja see oli lahe, tänud ahju tutvustamast!
Läksin, vaatasin ja võtsin. Paistab, et hakkavad mingid geopeituri instinktid tekkima. Küll aga on ajaloolisest hoonest kahju. Kui ta praeguses seisus juba muljet avaldab, siis mida ta oma noorusaegadel veel tegi.
Siin sai siis kenasti enne koju jõudmist jalad märjaks ja saviseks. No olgu, see esimene johtus vihmast. Kui mina pastakaga kohale jõudsin oli Kadril tops juba näpus. Olin enne märjas rohus ümber objekti tiirutanud ja mõelnud, et siit küll ju läbi ei mahu. Mahtus küll. Ah, mis siin ikka, tänud.
Taas pean tõdema, et teadmatus on ikka suurepärane asi. Ma polnud õnneks väga hoolikalt lugenud ei kirjeldust ega ka logisid, seega sattus karp teele jummala juhuslikult. Ja kohapeale saabudes ajas tutvumine maastikuga õhku ahmima. Pidin juba end maksma panema, et see täpp võib sinna mädaneda kah, meie sinna ei lähe!
Kuid siiski olin nõus, "vaid veidi lähemalt uurima". Nii ronisingi mina geps näpus, kuskilt sisse, kuskilt üles, ei kukkunud kuskile auku, sain vaid "sihtmärgile" lähenedes kogemata sahmaka telliseid ja savist liiva piki sääri. Ausõna, selleks pole vaja seal üldse kuskile eriti ronida. :/
Aimasin kohta, kuhu end vinnama peaks. Mõtlesin veidi ja äkki ma seal olingi. Käes tops ja ei ühtegi pliiatsit taskus. Hõikusin siis Peepu, et see autost kirjapulga tooks. See käes, said ka nimed kirja. Uhhh, tops tagasi ja mina põhimõttel, et ülespoole ju nagunii keegi ei kuku, ukerdasin alla.
Kõik konstruktsioonid igastahes nüüd pidasid, miskit ega keskit alla ei kukkunud, ainult jalad värisesid. Seega on tugevuskontroll "sada kilo naise ilu" sel ehitisel seal läbitud.
Aga... väga rahul ma pole. Tõesti, kirjeldus manitseb kohta hoidma, kuid peidetud on siiski nii, et paratamatult otsijad tahes tahtmata lammutavad. Mitte karpi otsides, vaid oma liikumisega...
Aga ilmselt virisen ma hüüdja häälena kõrbes. ;)
Koht on äge, sinna pole varem mina küll sattunud.
Seega, aitäh paika tutvustamast!
PS: lugedes, kui kaua on otsitud siin, siis läks vist ikka pagana hästi mul. Ma arvan, et kümne minutiga oli asi klaar. ;) Hea ikka, et logisid lugenud polnud. Või neist, mida lugenud olin, midagi ei mäletanud. :D
Suundudes objektile, kohtusime vist kohalike meestega kes mängisid mingit oma mängu(nagu pärast selgus)telefonis ja muidugi tutvustasid nad seda ka meile pärast suure õhinaga.Ka soovitasid nad seal mitte kolada suure tuulega,kuna siis on oht,et korstna küljest kukub kive..Aga aarde leidsime ruttu.Koju jõudes vaatasin ära saate`Ajavaod´ Tänud!
Siin kohtusime mingit teit sorti mängijate.Pidid vallutama objekte ja uusi strateegiad tegema.Ka mingi üle maailmne neti põhine mäng.nemad arvasid,et meie oleme nende vaenlased.Meie aga ,et nad on geopeiturid tel.-d käes.Nii me mängisime seal kassi ja hiire mängu.Tore oli.Lõpuks logisime. Aitäh!
Tõe huvides olgu kohe öeldud, et aarde peitmise hetkel oli ka meie pere osaliselt siin. Geopeitusega polnud sel päeval üldse plaanis tegeleda, tulime tõepoolest „Ajavagude“ saates kuuldu ja nähtu põhjal lubjakuninga endiseid valdusi oma silmaga kaema. Saade oli jätnud meile sügava mulje, sari ise on üldse ETV kanalil üks huvitavamaid.
Tegelikult me teame, et pixento peitis siis müüride vahele ka aarde, aga kuhu, seda asusime alles täna uurima. Tookord olid ilmaolud väga jäised ja mina ei riskinud üldse neid vanu müüre seestpoolt kukkumise kartuses uudistama minna. Täna sai selle-eest uuritud kõike natuke põhjalikumalt nii ehituse kui aarde otsimise seisukohast. Koht on ju tegelikult väga võimas, suurtööstur Kaddak püstitas juba eluajal omale ausamba, mida imetleme siiani, püsiks see kõik ainult võimalikult kaua. Aarde otsimine oli aga vaevarikas, ei tulnud esimesena vaadatud kohast topsik välja, vaid ronisime väga ettevaatlikult ikka tükk aega edasi-tagasi, kuni lõpuks Ainile vajalik asi näppu jäi. Ja veel: vihje pole vist päris täpne, kuigi leiab ka ilma seda kasutamata. Täname!
Emumäelt tulles vaatasime üle lähedal asuvad aarded. Mõistatused praakisime kohe välja ja valisime selle tavaaarde. Väga tavaliseks see ei osutunud. Kui olime 0-ümbruse 10 või isegi 20 meetri ulatuses läbi katsunud kõikvõimalikud peidukohad, mitmed korrad libisenud või läbi vajanud, siis saabus uus ja suurem seltskond Viljandimaalt. Kuna meil oli eest veel mitu peatuskohta ja siinse „õrna“ maastiku kohta oli meie üldmass juba liiga suur, siis lahkusime leiuta. Nagu logist lugeda võib, siis "silmsirkel"i meeskond leidsid aarde. Palju õnne ja tervitused Põhja-Eestist! Tänud uue seikluse eest!
Maastiku raskusaste sundis meid nullis kõik lahtised kivid läbi uurima. Geokõne tõi jalad jälle maa peale ja logi mõne sekundiga kirja.
Aarde raskustasemeid tõstetud seoses suvise perioodi ning logide sisuga.
Hästi peidetud! :) Turnimine objektil on jah suht ohtlik!
Kui lubjaahju juurde jõudsin, siis leidsin kõrvalt ühe objekti uudistava inimese. Nägu oli küll võõras, kuid kõiki ma nigunii ei suutnud eelmisel päeval ära näha, siis eeldasin, et tegemist ikka geopeituriga. Küsisin lähemale hiilides otse välja, et kas geopeitur. Vastas, et ei ole ja ootab bussi. Tuli lihtsalt aega parajaks tehes huvitavat torni vaatama. Ütles, et on geopeitusest kuulnud ja tundis huvi kuidas see täpselt välja näeb. Natukene jutustasime ja seejärel pidi ta igaks juhuks tagasi bussipeatusesse minema. Läksin siis objektile ja kohe vaatas vastu haisev kook. Uurisin ringi aga kohe üldse ei tahtnud kuhugi ronida, roomata ega kõndidagi. Objektile saabus aga auto, millest väljus juba täitsa geojaanil nähtud nägu. Haarasin õlekõrrest ja ootasin ära. Hoiatasin küll vedela maamiini eest aga peaaegu oleks sisse astunud, pöidlajämedusejagu jäi puudu. Uurisime siis koos, kumbki ei tahtnud eriti ebavajalikke liigutusi teha. Mõtlesime mis see vihje tähendada võiks ja õnneks oligi konteiner peagi käes. Minu meelest peaks maastiku raskusastme tooma 2.0 või 2.5 peale. Praegune on väga eksitav ja võib kellegi jaoks väga kurvasti lõppeda kui vale idee peale tulla. Korra piilusin ka torni sisse aga ei julgenud seal kaua olla kuna torni tipp tahaks nagu alla kukkuda kohe. Aarde eest tänud, huvitav koht!
Leitud teel Geojaanilt koju. Leidsime s*** sisse astudes, turnides, kõhuli visates, pead kuklasse ajades, nime ja vihje peale mõeldes. :)
Margus vist just jõudiski öelda, et kuidagi vähe oleme geojaani ajal aarete juures teiste geopeituritega kohtunud, kui üks hõbedane auto õuele keeras ja meie auto kõrvale parkis. Nii me siin neljakesi koos sun-i tiimiga ringi uitasime. Algul uudistades, siis otsides raskusastmele vastavatest kohatadest. Paremaks läks sihik siis, kui keskendusime koordinaadile ja veel mõnele olulisele märksõnale. Leitud. Oli tore kohtumine :)
Ettevaatus vajalik, et ei astu millegi sisse ja ei kuku-libise. Õnneks Anni kergekene täitis oma ülesande hästi. Tänud peitjale.
Siin ühendasime jõud maxidega. Eks see väheke kõrge maastikuaste ajas meid teelt kõrvale ning igasuguseid teooriaid aretama. Lõpuks leidis Taavi kohast, kust ta ise oli juba korra vaadanud ning mina ka. Aitäh korstnat tutvustamast!
Nonii, selle aarde juurde tulin ma küll väikese hirmuga, kuna olin geojaanil selle kohta igasugu jutte kuulnud. Aga võtsin siiski julguse kokku ning läksin otsima. Künka otsas nägin turnimas Karli, kes juba aktiivselt otsis. Natuke läks aega, kuna võimalikke kohti oli palju, aga üles me selle vihje järgi leidsime. Pärast leidu sai veel korstna teemal juttu tehtud kõrval autotöökojas töötavate meestega. Nende väidetes hakatakse kunagi korstent eurorahade eest korda tegema. Seda ka veel, et kindlasti vaadake oma jalge ette, kui seal käite, kuna minu otsingute ajal vedeles maas üks haisev ´´üllatus´´. Aitäh tutvustamast.
Vaevalt jõudsime objektile kui meid tabasid teolt Martin ja Rudolf. Koostöös leitud ja logitud.
Rakke teeristis oli stoppmärgi taga mõttepaus, et kas viitsime korra veel päevavalgel asja üle vaadata. Siis meenus, et praegu on parim võimalus kedagi teolt tabada, niisiis läksime!
Vedas, toimuski nullis tegevus. Kohtusime Jussikeste tiimiga, kellel üks kindel koht silma hakanud. Meie muidugi, et oleme korduvalt sinna vaadanud. Rudolf kui aktiivseim orav hõljus siiski objektile ja üllatus-üllatus, oligi aare olemas. MÜSTIKA! Ilmselt vajas aare kogenud geopeiturite vaimu lähedust, et välja ilmuda :)
Järgmisel päeval saime preemiaks veel superhead õlled (mina täitsa teenimatult :)), nii et suur tänu Jussikestele moraalse toe ja edasise innustuse eest! Aitäh ka peitjale, tänu kellele on see koht nüüd kinnisilmi navigeeritav :)
Mina olin enne seda aaret vist korra tulutult otsinud, Martin kaks. Enne geojaani oli peamine lootus, et äkki õnnestub meil siit möödudes tabada teolt keegi ja siis oma nimed vaikselt ka logiraamatusse sokutada põhimõttega "мы пахали".
Pöörasimegi juba tuttavasse kohta sisse ja ennäe imet, paistavadki rusude vahelt tuttavad näod! Leidsime eest jussikeste tiimi, kes olid samuti rahul, et kerged noored lõunaosariikide poisid tulid appi ronima :)
Arutasime natuke, kus aare olla võiks ja tuligi välja kohast, mida ma olen täiesti veendunud, et ma viimane kord vähemalt korra põhjalikult kabistanud olin. Ju siis mitte piisavalt...
Igatahes olime kõik rahul, et saime oma nimed kirja ja keegi ei sadanud koos tellistega kuskile sisse.
Aitäh!
See on nüüd siis täna viimane aare, enne tänase päeva tähtsündmusele jõudmist. Lugesime erinevaid asju ja lõpuks jõudsime järeldusel siin see vara natuke peab peidus olema. Kõige väiksem pistis pea juurde ja näe meil oli õigus. Oi me olime tublid. Ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, puhkan, kiidan edasi.
Terve parv sääski sai siin söönuks, trampida ju ka ei lubatud ja käed olid kinni. Lõpuks tuli aare ikkagi välja juba kontrollitud kohast, nii nad neid kadumis-ilmumistrikke korraldavad...
Huvitav oli näha nüüd seda suurt tehast. Kunagi paistis selle suitsev korsten mu lapsepõlvekodu 15 km kaugusel asuvasse aknasse ära, kord nädalas kandus meieni ka lõhkamised karjääris. Aga aarde leidsime esimesest vaadatud kohast, aitäh!
See aare jääb minu jaoks kategooriasse MIKS? Kirjelduses on öeldud kui õrn see objekt on ja hoolimata sellest on aare peidetud nii, et on kohustuslik seal turnida ja lõhkuda. Maastik 4 käsib ka ikka kõige kõige hullematesse kohtadesse minna. Korstna otsa ronima ei hakanud ja nii ta seekord leidmata jäi. Võibolla millalgi tagasi mõne kergema geokolleegiga, kelle samm ei jäta sellist märki nagu minu oma.
Jalasirutuspeatus koduteel, kell juba üle kesköö. Otsisime taas kõik tuttavad kohad läbi, kui parklasse sõitis bemm. Väljus mees, jäi meie poole vaatama ja hakkas mobiili näppima. Meil kohe lambid kustu ja kummargile, et mine sa nüüd tea...
Lõpuks läks bemm ära, saime vaevu otsima hakata, kui järgmine masin platsis. See tuli päris külje alla, uuris meie autot ja juht hakkas samuti telefoni näppima. Otsustasime, et kohad juba läbi vaadatud ja asi kisub kahtlaseks, niisiis loobusime.
Välja minnes saime kohe küsitlusvooru osaliseks: kes oleme, miks oleme, mida plaanime, kust tuleme, kuhu läheme. Selgus, et olla meid kütusevarasteks peetud. Samuti tutvustati mobiilipõhist GPS-seiklusmängu nimega Ingress, mille üks tugipunkte asub sellesama korstna juures. Samuti olla mees ise korstna otsa roninud ja teadis hinnata, et on vaid aja küsimus, millal see keskelt pooleks murdub ja alla sajab. Ahjud loomulikult vajuvad ka järjest sisse. Juttu jätkus kauemaks ja koduteele saime alles pärast kella kahte. Nüüd on vähemalt aare oma kohatutvustuse eesmärgi ilusti ära täitnud.
Taaskord midagi minule - huvitavad varemed.
GP 1400 / GC 1641
Kolmest kokast ei tea mina midagi, aga kardetavasti ta kuskil seal lähedal oli. Leid tuli lihtsalt, ainult nulli minemise vaev. Aitäh näitamast!
Kunagi oli siin "Kolme koka" aare. Nüüd on kõik kolm mehele läinud ja tegutseb hoopis uus põlvkond.
Leidsin teisest paigast, kuhu vahtisin. Kunagi olen seal ka varem turninud. Leidsin ka aardetuuri esimese ja loodetavasti ka viimase puugi enda küljest... sigudik oli käekella rihma alla roninud. Tänud peitjale!
Sai korralikult ronida ja maru liivane oli
Alguses tegin tiiru ümber objekti saades ülevaate ehitisest. Siis kui õhk puhtaks sai ehk käest kinni jalutajad kaugenesid oli aeg nulli siirduda. Kuhugi ei kukkunud, kuid jalge alt pudenes küll üht-teist, aare tuli välja esimesena mõeldud, kontrollitud kohast. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Maakodust linna sai seekord pisikese ringiga liigutud. Vähemalt oli sõber kaasas, et tee lõbusamalt läheks. Ja noh eks temast oli paari teise aarde juures abi kah ;) Päeva esimene. Varasemalt olin leidnud ka nüüdseks kadunud aarde. Tip-top, aitäh.
Hommikupoole kogenumate kolleegidega kohtudes sain kinnitust, et pole see maastik nii hull ühti ja võib selle aarde õhtul viimaseks jätta küll. Võtsin siis asja ette.
Olin just ettevaatlikult nulli enam-vähem paika saanud, kui parklasse sõitis auto ja jäi, tuled minu poole suunatud, seisma. Lamp kustu, hingamine kinni. Käidi ustest sisse välja, minu juurde ei tuldud, aga üsna pikalt tuli passida. Mingi hetk sõitis kaugemale ja jäi sinna passima. Mina sain jälle julgust ja uurisin edasi. Eks see null ikka ka veidi rändas. Turnisin mitmel tasandil, piilusin "valgustite" sisse, ületasin hinge kinni hoides võlve. Miski ei varisenud, aga aaret ka ei leidnud. Üldiselt minu hinnangul veidi liiga kultuurimälestisele "pähe" peidetud asi. Aga võib-olla sain millestki valesti aru. Ja noh, ega ma polegi seni ühtegi pixento asja esimesel katsel leidnud :) Ehk kunagi uuesti. Aitäh siiski kohta näitamast!
Taas Rakkes üht kindalt objekti piidlemas. Apastraat oli tiba segaduses ja suunas meid ringiga. Õnneks Bruno gps oli tiba jutukam ja soovitas otse läbi murda. Ja siis seisin ja vaatasin. Teades enda tänast "õnne" kõikidest võimalikest kohtadest läbi vajuda ,ei hakanud ma üritamagi sellel aardele läheneda ja seda just teistele peituritele mõeldes, mitte oma nahka säästes :/. Sest uskuge või mitte, aga no ei ole see koht nii kindel ühti :( . Seega saatsime järgi kõikse kergema ja peagi tiriti asi päevavalgele.
Seni kui me Kajaga asja logisime kadus Alex nurga taha ja laekus rahulolevana veel üks aare näpus. Ehee, ei olnud neid kokkasid keegi kuhja alla matnud, kükitas see aare täpselt seal kus pidigi. Rõhk sõnal kükitas, sest enam teda seal tõesti pole. Loodusest on nüüd purk eemaldatud.
Tänud peitjale! Ja olge ikka ettevaatlikud seal !!!!!
Külavahele jõudes, hakkas lubjaahju valgusti kohe kaugelt silma. Kõik on ju käinud seda eelmist aaret leidmas, nii oli ka koht kohe teada. Vihjest keegi aru ei saanud. Ei enne, ega pärast aarde leidu. Aardepaigale kehtib ka kindlasti massi piirang. Õnneks oli meil kõige kergem kaasas, kes seal toimetada sai. Teised oleks ilmselt selle koha lihtsalt ära lõhkunud. Sellal kui osad logimisega tegelesid, käis Alex kuskil ära ja tuli rõõmsalt Kolme koka aardega tagasi. Oli teine vääga hea tervise juures ja polnd sellele midagi kaela sadanud. Emotsioone mitmesuguseid.
Tiirutasin kohaliku näkk-mehega (kes teab, see teab) Rakke kandis ringi ja tutvusin nii vee- kui maapealsete matkavõimalustega. Grossi kaubamajast võetud pirukakäkk kõhus vingumas, asusin aaret otsima. Juba Kolme koka aaret otsides sain aru, et kogu see ehitis on oma eksisteerimise lõpusirgel.
Täna lähtusin aarde nimest ja leidsin mõned sobivad kohad. Aga kõik on nii pude ja lahtine, et ei tahtnud sedagi vähest, mis alles jäänud, kuidagi rikkuda. Oma tund aega aretasin teooriaid ja kõikusin kogu aeg "maastiku raskusastme 4" ja "no vaevalt peab oma tervist ohtu panema" vahel. Igatahes on nüüd 2 korda siin käidud ja ahi korstnaga üle vaadatud.
Tean, et kohalikel on suur mure, et saaks vähemalt korstna hävimisest päästa, ahjud on niikuinii juba läinud. Aga pole neil kahjuks ei ideed, mida korstnaga teha, ega ka raha, et tellida kasvõi korstna seisukorra uuringuteks raha, et siis hea idee korral eurorahastusele projekt kirjutada.
Seda aaret polnud meil üldse plaanis, aga kuna Tartust tulles oli veel veidike valgust näha, siis pöörasime sisse. Gps ei teinud koostööd, läksime ühelt poolt ja teiselt poolt, aga ikka näitas veel rohkem maad, kui me minna oleksime tahtnud. Lõpuks sai see õige koht ka üles leitud. Ma ei tahtnud lihtsalt uskuda, et aare on seal.
Vihjet saab mitut moodi tõlgendada, kui seda õiges kohas õigesti tõlgendada või Hannese logi vaadata, siis ei peaks probleeme olema.
Olge hoolikad ja hoidke seda, mis veel alles on!
Pärast kolme, kokku 11.3 km matku tundus kõikide järgmiste aareteni jõudmine juba lapsemäng. Ohepalust siia sõites selgus, et pimedas otsimine on rangelt ebasoovitav ja maastik 4.0. Kõlas nagu väike väljakutse :-P Kui aga kohale jõudsin ja autost gepsu noolt piilusin, kadus kõige suurem isu taeva poole turnida ära.. Appi, kas tõesti on vaja.
Seni kuni me korstna ümber keerlesime ja sissepääsu otsisime, sain nulli natukene teise kohta. Ja kui seal käe esimesse kohta pistsin, oligi tops naksikalt peos. Ounou, see maastik 4.0 oleks mind peaaegu korstna otsa ajanud! Pime seal eriti polnudki, lähedasolevate hoonete valgustus heitis lumele mõnusalt helki. Isegi lumega ning pimedas polnud see maastik õigest kohast sisenedes üle 3.0. Vedas, et aarde kiiresti üles leidsin ja korstna otsa ronima ei hakanud.
Siin on ennegi aare olnud, 2010 olen mina siit Kolme koka aarde leidnud. Oli tore taas olla. Värskem aare on väga heas korras, evej. Täname peitjat topsi eest!
Nullist ei leidnud midagi. Loodus oli aardelaeka sissepääsu blokeerinud. Loodame, et alanud torm peitis meie jäljed ja jägmistel otsijatel on sama mõnus. Aitäh!
Täna oli selle aarde juures väga väga libe. Ainult kinni hoides sai edasi ja tagasi liikuda, ja kõige kindlam oli põlvili ja pepu peal. :) Aitäh vahva aarde eest!
Võttis veidi aega, et karp leida, sest GPS saatis siia ja sinna ning lõpuks ei jõudnudki 0-punkti.
Tänud peitjale :)
Koht oli tõesti lahe. Kohale jõudes oli ees hulgaliselt geopeiturijälgi. Maastiku raskuaste ajas veidi segadusse, aga kui lõpuks logiraamat välja tuli, siis seal värskeid jälgi ei olnud. Ilmselt keegi oli DNF tegemas käinud. Aarde iseloomu tõttu kaubanduslikke tehinguid ei sooritanud. Aitäh peitjale.
Pude see kraam ümberringi. Georada viib kohale, vihje ei jäta valikuid. Aitäh! Kes elamusi soovib võib Kolm kokka välja karvata. Ainult meetri jagu kive ja muud sodi.
Audit, mitte esmaleid. Puuduva juhendi panime juurde. Manitseme ka otsijaid mõistlikkusele ja ettevaatlikkusele. On võimalik nii auku kukkuda kui ka endale kive kaela tõmmata - aga aarde leidmiseks pole ükski neist tegevustest vajalik. Lühemad sellid (alla 180 cm) - ronige väga ettevaatlikult, muidu lõhute võlvi ära. Kes ei usu, minge ahju raudteepoolsesse otsa ja mälestage mattunud Kolme Koka konteinerit. Muus osas - nautigem kohta!
P.S. Peitja märkus logiraamatus oleva nime kohta ei aita - üks selle nimega aare juba on mängus :)