Pikkjärve

Kui vanasti Rakvere Jõudi bussiga (max kiirus 60 km/h) Lõuna-Eestist koju kihutasime, oli vaade voore pealt üle Pikkjärve mõisale üks lemmikuid sel teekonnal. Klassikaline ilus vaade: vaatleja asub kõrgel ja vaatleb tõusvat nõlva, vaates on vesi ja inimrajatised. Maanteeäär saatis klassikaline vana traatidega telefoniliin. 90ndatel tegin sest liinist pildi ja kasutasin loengutes …

Täna järv nullist enam ei paista. Kadunud Veljo Ranniku, kes nõukaajal juhtis maastiku kujundamist Eestis, kirjutas aastal 2001 ausalt ja otsesõnu: „Maastikus kaunite vaadete säilitamisel on üks kõige tõsisem möödalaskmise Pikkjärvel Vooremaal maanteelt vaade. Soov oli kaitsta järve põllu mõju eest, mis otse järve ulatusid. Seal oli vaid madal künnivall ja kümmekond meetrit kaldanõlva ja tuligi mõte, et sinna võiks istutada metsakaitseriba. Seda ka tehti, kuid nüüd selgub tasapisi, et looduskaunis vaade järvele, mis varasemalt avanes mitme kilomeetri pikkuselt, ei ole nüüd maantee pealt näha. Ennem oli see võrratu maastikuline element järve ja selletaguse voorega järvel peegeldumas.“

Nii siis nii. Null juhatabki sind sinna, kus vanasti see vaade avanes. Sealt leiad lõpu koordinaadid. Aga lõpus – minge ja uurige järgi.

Selline siis ametlik advendiaare nr 23/2014.