Eks ta oli jah üks rist ja viletsus neid andmeid kokku ajada, pealegi annavad erinevad lehed natuke erinevaid andmeid. Ühesõnaga, lahendasin ainult pool mõistatust ära ja ülejäänu panin loogika järgi paika. Hoolimata raskusastmest kõmpisime kohale, sest ennegi on 4,0 maastikule krõbinal karbile järgi mindud, aga siin ei hakanud isegi mitte katsetama, sest redeli alumine osa oli lahti ning vahe järgmise osani minu jaoks ületamatu. Vähemalt saime jalutada. Tänan.

Kahjuks me ei jõudnud kuidagi kohapeal aardeni. Jäi logi kirja panemata.

Mõistatus oli lahe ja peagi sain kontrolli roheliseks. Täna, kui aardest 800m kaugusele karjavärava taha jõudsie, hakkas sellist padukat tulema, et auto sai korraliku survepesu osaliseks. Ootsime vihma vaibumist ja asusime teele. Poolel teel kohtusime veistega, kes siiski hoidsid meiega parajat distantsi. Kohale jõudes oli teada, et aare asub maastikule vastavas kohas. Ronisin veidi ja lausa nägin aaret ennast. Samas hindasin olukorda: märg konstruktsioon, jalanõudel tallamustri puudumine, iiliti tugevad tuulepuhangud. Antud oludes mina oma eluga mängida ei soovinud.

Mõistatus oli lihtne, arendav, mulle väga meeldis, Geokontrolli sain roheliseks 1-te seas, 1-se katsega, lubas soovitan silti kohe. Täna siia jalutuskäik tõesti kui pargis. Vaid hetk enne sadanud paduvihma pärast olid jalas kummikud. Ilus koht tõotas juba ette sildisadu, senised peitja aarded mulle meeldivad absoluutselt kõik, mustad lehmad olid ka lahedad, meri imeilus.

Kuid like-silte ei tule... Aarde leidsime, nägime ja tegime katseid, ronides...

Minu poolt läheb aare ignore listi, sest pole mõtet hoida kollast täpikest inimesel, kelle elupraktika on näidanud, et pikkust siinilmas juurde enam ei tule!

 1 

Vähemalt objekt on nähtud. Geokontrolli roheliseks ei saanudki ja juurdepääs olevat ka mingi pulli tõttu ohtlik, aga saime autoga randa(ametlikku teed mööda ja ilma keelumärkideta) ja kohalikega küla juttu ajada. We'll be back.