Oo sport - sa oled rahu

Tavaline teeäärne kasutamata rohumaa, ei pane tähelegi. Ei pannud tähele ka jefreitor Ivanov (või Petrov või Sidorov), kui ta ühel 1975. aasta suvepäeval PAZ-bussi praporimamsleid täis laadis ja nendega Tapa turule minnes peateele välja sõitis. Aga Loobu poolt tuli piimaauto. Buss tabas piimaautot kabiini taha. Pauk käis, piimaauto oli kraavis külili, bussil tee peal rattad taeva poole … Surma ei saanud õnneks keegi, aga pindet ja briljantrohelist kulus palju ja mõni mees ravis veel kuid oma põrutadasaanud tagumenti. Peale seda pauku hakkasin mina seda platsi märkama küll: seda, kuidas needsamad Ivanovid, Petrovid ja Sidorovid siin Hadžimuradovite ja Hudaiberdõjevitega jalkat mängisid, kaugust hüppasid, granaati pildusid, lõuga tõmbasid, ringi roomasid ja muud pisemat sorti militaarsporti tegid. Praeguseks pole sellest muidugi suurt midagi enam järel, vaid kinnivarisev kaevik ja paar poolpüsti atraktsiooni, millega keegi midagi ette ei mõista võtta. Kui vaatama lähed, siis ettevaatlikult, et kuhugi sisse ei kuku. Ja et keegi teine siin niiehknii enam sporti ei tee, siis teed äkki ise natuke?